Vahekokkuvõte

Ma olen õhtuti nii rampväsinud olnud (kuidas “ramp” sellises konstruktsioonis üldse loogiline on???), et pole olnud jaksu kirjutadagi. Aga kirjutada tahaks, sest see koht on nii ilus ja äge. Ilm on olnud täiesti imeline, iga päev ca 20 kraadi, ma olen muidugi roosa juba selle peale. Teoreetiliselt oleks miinus see, et tihti on tuuline, aga kuna siin on ronimine üldiselt vanades jõesängides, on päeva üldpilt selline, et no siin kahe seina vahel ei puhu miskit:

received_10100761345631017

Ronimine on siin muidu sihuke, et ainus võrdlus, mis mulle pähe tuleb, on see, et hispaanlased on nagu purjus soomlased. Soomlastel on nimelt ka muust Euroopast raskemad greidid (muidu ma flashin ikka tavaliselt väljas 6b ja 6c tahab ragistamist, siin on mõni 6a ka selline, et murran pooleks end ja 6c peale pole mõtet varustust kaotama minnagi), aga nad poldivad normaalselt (KUI nad poldivad, nad ju üldiselt tradiinimesed) ja järgivad innukalt kõiki reegleid. Siinsetel on esimene polt pidevalt 3 meetri kõrgusel või kõrgemal (ilma naljata), aga lisaks joovad nad ronimise kõrvale õlut ja tõmbavad kanepit. Kanjonis see lõhn püsib hästi ka, nii et kogu aeg on kerge lebra üleval. Ahjaa, kuna lapsesaamine on siin selline tavaline asi ja lapsed on elu osa, mitte eriline põhjus kodus istuda või midagi muutma hakata, näeb seal ka näiteks mehi/naisi, kellel rinnalaps selga või kõhule seotud. Ronimise ajaks pannakse kellegi teise silma alla tekile või võrkkiike ja läheb. See, et me üldse näeme siin peresid, on kultuuriline eripära, hispaanlased päriselt ronivad. Turiste on muidugi palju, aga kui nt Kreekaga võrrelda, siis siin ronivad ikka põhiosas kohalikud, Kalymnosel oli ronimine miski, mida turistidele müüakse. Siin möödume iga päev ronimiskoolist, mille üks õpetaja elab meie majas ja rääkis, et lasterühmas on juba umbes viiesed. Pole ime, et kahekümneselt võib siis õllepurgi kõrvale 7b radu ronida.

View this post on Instagram

Blue skies

A post shared by Rents (@rrrents) on

Rajad ise on muidu megaägedad, nii et kui egole antud hoobist üle saad ja oled valmis ka 6a-d projektima, on ülilahe. Õpetab end usaldama ka, sest iga asjaliku välimusega serv on tegelikult libe nagu seep, aga kui vaeva näha, siis ikka hoiab. Lisaks ei ole nad leave no trace’i koha pealt nii anaalsed kui meie, magneesiumijälgi on iga kivi nii täis, et ise väga mõtlema ei pea.

View this post on Instagram

We are making new friends

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ronimisest hulga hirmsam ekstreemsport on minu jaoks jätkuvalt autosõit. Kiirteed on head (lubatud on 120, pooled kohalikud sõidavad mingil seletamatul põhjusel 90-ga), aga muud teed on megakitsad ja käänulised ning kohati sellised, et kui kaks autot kohtuvad, siis üks peabki tagurdama sellisesse kohta, kus teineteisest mööduma mahub. Ja seal nad raisad kihutavad! Tegelt ilmselt 40-ga vms, aga no minul on hirmus. Täna oli vist kõige napikam olukord, kus õnnestus ühe sellisega täpselt käänaku peal ootamatult kohtuda – õnneks oli minu auto kõrgem, nii et minu küljepeegel läks ÜLE tema oma, aga külgede vahel oli ehk 10 cm. Nii et ma olen sammuke tõelise usu leidmisest veel eemal, pool ajast pobisen nina alla, et “Jeesus Maria, hoiame kinni nüüd”, lootuses, et kui vaja, siis Jesús ikka rabab selle rooli.

Täna oli meil puhkepäev, nii et tegin selles imelises võimlemisnurgakeses joogat ning seejärel käisime pisikeses linnakeses kohalikke vaatamas ja söömas. Söök on selline hea ja lihtne, näiteks tortillat tellides saab enamasti midagi meie võileiva laadset ja kui ütled cappuccino või latte, parandatakse ühtviisi, et café con leche. Ma ei ole seletama hakanud, et tglt on latte, cappuccino ja piimakohv ikka erinevad asjad, sest no see viimane on ka hea ju. Eile nägin, kuidas üks britt üritas tõsimeeli pisikesest kolkakohvikust flat white’i tellida. Edu oli tal muidugi täpselt sama palju, nagu tal selle katsega Põlvas oleks – harjaga välja ei aetud, aga jõi ikka lõpuks café con leche’t, nagu me kõik siin.

Keeleõpe on üldse tõsine olnud. Muidu ma loen, aga ei räägi, aga no kui sul kõht tühi on, siis räägid varsti kõike, mida vaja. Bf õppis mul esimese asjana ära selle, et Leffe õlu hääldub tegelikult Lef, sest ega keegi Eestis teda iial parandanud ei ole, aga siin ei saa keegi aru lihtsalt, kui ta Leffe ütleb. Lisaks on ta olnud väga rabatud sellest, et ma suudan teenindajatega vestelda teemal “kas pudeli- või vaadiõlu” (olgem ausad, seda teadsin ma ainult seetõttu, et prantsuse keeles öeldakse ka vaadiõlle kohta, et “surve all”) ja “kas siin või kaasa”. Selline tõsine kõrgklassi keel ühesõnaga. Aga mul on ikkagi hea meel, sest kui ma Eestis pean rääkima, siis ma kokutan kaks sekundit ja teine osapool läheb haletsusest inglise keelele üle – tore oli avastada, et kui teine osapool inglise keelt ei oska, tulevad viie sekundiga kõik sõnad ikka meelde. Esmaspäeval näiteks leidsime õige teeraja ainult tänu sellele, et ma sain kohalike ehitajatega jutu peale, kui me 15 minutit sihitult ringi vantsinud olime.

View this post on Instagram

I'm on top of the world 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

P.S. Teate, mis minu jaoks kõige huvitavam on? Kui te vaatate neid viimaseid pilte, märkate, et mööda mäekülge lähevad torud. See torustikusüsteem on üle kogu saare ja lisaks on igal pool reservuaarid, kuhu vett kogutakse. Ma eeldan, et see on siis süsteem, mille abil seda saarekest kõrbeks muutumast hoitakse ja põllumaad kastetakse.

P.P.S. Tänaste sündmuste kohta. Mind ei üllata, et umbusaldamine läbi kukkus, aga mind üllatas positiivses mõttes see, et Reinsalu vaevus PÄRISELT vabandama. Saan aru, et see oli viimase hetke pingutus, to save face jne, aga see pingutus OLI OLEMAS, mida on juba rohkem, kui saab öelda lumehelmeste, Ligi või ühegi teise seltsimehe kohta. Nii et ma ütleks, et juba see, et vaevuti konfliktis viisakat nägu tegema, on märgilise tähendusega.

  • Kategooriad