Päeva laul …

… on Iyeokalt, sest mulle hirmsasti meeldib ta hääl:

Advertisements

Ma olen delikaatsus ise

Treat yoself, bitches 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Üritan mina siin parajasti aprilliks majutust leida, eks ole. Kirjutan inimesele kirja (sest just seda kohta, mida ma tahan, booking.com-is ei ole) – vastus tuli nii kehvas inglise keeles, et kirjutasin uue kirja, sedapuhku hispaania keeles, sest no ma pean natuke mõtlema küll, aga valime selle keele, millest me kahepeale paremini aru saame. Olin enda meelest veel megaviisakas ja puha. Kuna tänaseks polnud vastust tulnud, läksin nende kodulehte vaatama – ja avastasin, et see on kakskeelne küll, nagu ma ennegi märganud olin, aga mitte hispaania ja inglise, vaid … Katalaani ja inglise. Nüüd äkki ei vastagi enam kunagi, sest ma olen kuradima kolonisaator.

Muidu närin küüsi siin. Kui Sirrule mõeldud pakk täna kohale ei jõua, siis saab sõbrapäevaks poest südamekujulise paki kommi vms. Muidu tellisin kinke muidugi nii, et ühe talle ja kaks endale, sest ma olen ometi iseenda suurim sõber. Põhimõtteliselt on mu elu selline, nagu ülevalt videost näha. Kui sa ise ennast ei armasta, no kes siis veel seda tegema peaks.

Aga head sõbrapäeva teile kõigile! Suhtun teisse kõikidesse soojalt, väljaarvatud ehk neisse, kes siia täiega imelikke ja kergelt ahistavaid kommentaare jätavad. Võtke täna aega ja tehke kallimale üks musi rohkem kui tavaliselt.

Nagu kolmas postitus ühel nädalal v?

Kvartali kauneim koer

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma olen üks neist inimestest, kes ajalehti eriti ei loe, sest suurte uudiste jaoks on ju redditis worldnews, kuigi korra päevas lasen ikka Postimehest ka silmadega üle. Ja vahel ikka lausa torkab silma, kuidas võõrkeelsed uudised kihavad, sest no väidetavalt tapsid ameeriklased näiteks Süürias hunniku venelasi – ja kui hakkan guugeldama, mis nurga alt sellest Eesti meedias kirjutatakse, ei leiagi midagi. Lihtsalt kui välisuudised ütlevad, et “tulid venelased lambist kallale, me siis lõime nad kõik maha”, tahaks teada, mida nad ise ütlevad. Venelased muidugi ei ütle midagi, nagu sellises olukorras ikka, sest selle poole peal levitatakse ajakirjanduses avalikult seisukohta, et tegelikult pole ameeriklaste varustus sugugi nii hea, kui väidetakse.

Ahjaa, tegelikult tahtsin ma teha postitust sellest, et mu koeral oli hiljuti sünnipäev, ta on nüüd 14aastane. Ei kuule enam hästi, aga muidu kõbus. Ja täna küsis üks mees pargis küsis, kui vana ta on, ja minu vastuse peale (14) tegi:”Oi, ainult neliteist kuud!” Vat nii nooruslik on ta mul.

Aga miks?

Lugesin eile Facebookist väidet, et soov oma mehele toetuda on antifeministlik ja konservatiivne (st ütleja ise tahab seda teha, neist kahtlemata peatselt saabuvatest solvangutest hoolimata). Ja ok, ma saan aru, et väite autor on naine, kelle mees ajakirjanduses pidevalt feminismi kohta sama totraid õlgmehikesi ehitab ja nad tunduvadki uskuvat, et vihma ka sajab, sest feminism, aga hakkasin ikkagi mõtlema, et MIKS. Selles mõttes, et väljapoole tundub olevat tegu inimesega, kes oskab lugeda – kust siis veendumus (nt millistele feministlikele autoritele tuginedes), et soov oma kaaslasele toetuda läheb vastuollu sooviga olla koheldud võrdsena?

Mina tahan küll oma kaaslasele toetuda, usun, et suurem osa feministe tahavad. Asi on lihtsalt selles, et me hea meelega toetame vastu ka – ja no ma olen internetis näinud, et see naine ka toetab, nii kui keegi julgeb öelda, et see mees on loll lihtsalt, on ta kohal ja jätab ise vihaseid kommentaare. Nii et ilmselgelt on kõik kenasti võrdne (et mitte suisa öelda feministlik) selle koha pealt. No ja feministid ju väidavad kogu aeg, et osa võrdsusest on ka mehe senisest suurem emotsionaalne ja praktiline panus nt pereelus ja lastekasvatamisel (kui kõik teavad, et mees võib sama suure tõenäosusega lastevanemate koosoleku pärast kell pool viis töölt välja jalutada, ei ole põhjust naisi selle argumendiga diskrimineerida, pluss lihtsalt tore on, kui isa on päriselt laste elus osaline).

Ainus olukord, mida ma suudan ette kujutada, kus võiks öelda, et see toetamist eeldav seisukoht on antifeministlik ja konservatiivne, on juhul, kui sõnaga “toetus” mõeldaks ainult raha, aga see on antud kontekstis (kahe humanitaari puhul) lihtsalt nii ebatõenäoline. Olgem ausad, kui isehakanud dostojevskispetsialistidele pole hakatud järsku hulga rohkem maksma, pole see päris see eriala, millega naisele uut Emmaljungat ja kahe aasta pärast mõnusat kodust äraolemist võimaldada. Seega ilmselt raha pärast meest ei valitud, muidu oleks korralikul ehitajal eelis (kuigi nende püüdmisega võib muidugi raskusi olla pärast neid õnnetuid juhtumeid ajakirjanduses). Lisaks pole Eestis majandusliku heaolu kaardi ainult mehe kanda jätmine mitte ainult antifeministlik, vaid VÄGA … riskialtis? Liiga lihtne on ühel osapoolel kaks kätt taskus minema kõndida ja kogu oma vara kaasa võtta. Nii et ka rikka mehe puhul on targem tagalat kindlustada, oma kinnisvara omada jne. Siin pole midagi pistmist feminismiga, see on “parem karta, kui kahetseda”, mida soovitavad ühtviisi innukalt nii radikaalsed feministid kui ka sugugi mitte feministlikud vanaemad.

Nii et äkki keegi seletab lollile, millise loogika alusel on soov oma mehele toetuda (ja vajadusel tallegi toetust pakkuda) antifeministlik ja suisa konservatiivne? Kuni ma ei tea, lasen äkki puhtalt rumalusest mööda võimaluse kedagi internetis sõimata, see oleks ju kohutav.

P.S. Üldse oli see internetilõim eile väga hariv, muuhulgas sain teada (teise arvaja sulest), et Eestist äraläinutelt tuleks kohe kodakondsus ära võtta. St turistiks vist ikka võib, aga rohkem kui pool aastat Soomes ehitamas? Pass lauale ja jäägi sinna. Kui sa ei armasta Eestit minuga täpselt ühel moel, pole sa siia oodatud. Iroonilisel kombel olid need väited esitatud alalõimes, mis algas kellegi kommentaariga selle kohta, et just pidev “õige ideoloogia” pealesurumine on see, mis inimesi lahkuma survestab. Mina olen enda meelest ka patrioot, aga ma olen täitsa mõelnud, et võiks ühel hetkel paar aastat Hispaanias teha, saaks äkki kroonilisest nohust ja köhast lahti – nüüd sain teada, et kui ma lähen, olen reetur. Inimestel on selle koha pealt imelikud vaated, ma ütlesin vãikevennale hiljuti, et minu arvates on riigilippudega riietusesemed pea alati labased (mõne erandiga, kus tulemus tõesti lahe on), pole vahet, kas tegu on Poccua dressides noormehega või Eesti lipuga särki kandva neiuga – ja sain teada, et ma olen vasakpoolne, kes arvab, et riigid võiks ära kaotada. Palun vabandust, et muk esteetilised eelistused on, eks ole. See, et ma pole tugevalt emotsionaalselt seotud ühegi geograafilise punkti külge, ei tähenda, et ma ei võiks Pariisi Disneylandis töötades meie kultuuri ikkagi armsaks pidada.

P.P.S. Viimasel ajal ei viitsi ma selliseid postitusi eriti kirjutada, vaid kui maailm tundub imelik ja segadusseajav, teen hoopis joogat ning irdun sellest. Maailma nii ei paranda, aga endal on parem. Minu toetava peiksi kingitud joogaratas (kas kingituse vastuvõtmine on antifeministlik või hoopis ultrafeministlik, sest kasutan meessoo ressursse, või ehk mitte kumbki, sest inimesed meeldivad teineteisele?) on ikka parim asi maailmas, selja ja õlgade painduvus on hulga parem (kuigi ronimistrenni kõrvalt on see ikkagi kogu aeg paras vastuvoolu ujumine). Oktoobris veel ma ei unistanud ka sellest, et sihukeses asendis küünarnukid maha läheks ja selg appi ei karjuks. Proovige ka, hea venitus on muidu, aitas Star Treki KOHUTAVA viimase osa üle elada.

Üks neist igavatest postitustest

I'm still a tourist in Tallinn 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sellistest, kus ma kirjutan, kuidas mul läheb ja mis ma eile sõin jne. Ma tglt ei mäleta, mida ma eile sõin. Reedel sõin sushit vist, hea oli, neil olid magustoiduks kreemitäidisega pannkookid, mis olid ka sushikujuliseks tehtud. Minusugusele väga meeldis. Ahjaa, eile oli selline haruldane päev, et MINA tegin süüa. Nii hommikusöögiks peekonit ja muna kui ka lõunasöögiks pannkooke. Bf pesi nõud. Täna tegi tema Pärsia toitu, mina pesin nõud. Elu ikka enamvähem tasakaalus.

Muidu olen põhimõtteliselt KOGU aja ainult Pythoniga tegelenud, isegi trenni jaoks on sel nädalal vähe aega jäänud. Üks eriti kirves ülesanne jooksutas mu aju täiesti kokku – IDEs töötas kõigi võimalikke kontrollidega, automaatkontrollist läbi ei läinud. Kokku raiskasin ca miljon aastat selle peale, kuigi tagasivaates võin öelda, et see oli eelkõige Einstellung. Jäin nii kinni ühte lähenemisse, et teisi ei näinudki (pärast automaatkontrollist läbisaamist piilusin ühe tuttava lahendust ka ja mõtlesin, et krt, miks mina selle peale ei tulnud ometi, hulga elegantsem – minu lähenemine on pigem selline, et viskan kühvliga sõnnikut ning vaatan, kas ja kus midagi kasvama hakkab). Aga noh, vähemalt võin ma ausalt öelda, et olen nüüd kursusega kenasti järje peal ja kuna täpselt pool on läbi, siis nüüd usun ka juba jälle, et küll ma selle lõpetatud sain. Sain esimesed neli nädalat tehtud, saan ka teise poolega hakkama.

P.S. Viimasel ajal on juttu olnud kohustusest ilus olla. Ma enda peal seda tõesti ei tunne, aga teistele vahel kogemata rakendan küll. No lähen näiteks tööle ja mõtlen mõnd meeskolleegi nähes, et “sellel küll polnud aega täna juukseid kammida” – ja siis tuleb meelde, et ma pesin enda omi üleeile ja kammimiseni pole veel jõudnud. No ja siis on hetkeks häbi, kuni meelest ära läheb. Peakski enne homset juuksed ära kammima vist.

Snap back to reality, there goes gravity

Ma tahtsin eelmisel nädalal teile pikka-laia halapostitust teha, sest no kõik oli halvasti. Oleks teadnud, et puhkuselt tagasitulek nii raske on, oleks sinna jäänud. 😀 Terve esimene nädal läks täieliku tõmblemise tähe all, Tartu korteris oli vahepeal dušinurk otsad andud, Sirru jäi esimese hooga haigeks (tglt sai midagi toidumürgituse sarnast) ja lisaks on mul MEGAraskusi programmeerimisega järje peale saamisega, nii et täpselt selline tunne oli, et ehk oleks aeg endale tunnistada, et ma olen lihtsalt lollivõitu. Selle kõige kõrvalt pidin kirjutama artikli enesearmastusest, mis oli üsna keeruline, sest ma olen küll selle ekspert, aga seda on hulga lihtsam teha siis, kui sa end parajasti ka armastusväärsena tunned. Kui kõik lãheb halvasti ja mõtled, et kuidas sellel lollil üldse sõpru on, tahaks ainult hamburgerit ja magada, mitte enda suhtes mõistev olla, tervislikku toitu süüa ja meditatsiooniringis OM teha.

Tegelikkuses läks nii nagu alati – kui ikka otsast asju tegema hakkad, siis nemad vaikselt ka tehtud saavad. No ja mida rohkem jama kaelast ära sai, seda paremaks hakkas vaikselt tujugi minema. Isegi programmeerimiskursus ikka vaikselt tuleb, kui seda muula armutult tagant sundida. Ehk siis nagu mu treener armastab öelda, saan järjekindlust treenida. Vaimne treening on ometi täpselt sama oluline kui füüsiline.

Päeva laul on River (Bishop Briggs)

Teate ju küll, kuidas mulle plaksutamine meeldib:

 

  • Kategooriad