teate, mis selle haigusega imelik on?

Keep that peasant away from Her Royal Highness

A post shared by Rents (@rrrents) on Feb 26, 2018 at 7:48am PST

See, et sümptomid muudkui vahelduvad. Palavik oli ainult ühel päeval. Külmavärinad on olnud kahel õhtul (mille vahele jäi ca nädal), suurema osa ajast on lihtsalt väsimus ja/või kerge külmatunne. Ühel õhtul ca nädala eest oli räme kurguvalu, kadus sama kiiresti, kui tuli. Vahepeal on pooltel päevadel täiesti normaalne olla, nii et hakkad innukalt juba tavalist elu elama, kuni järgmisel päeval teeb see elu sulle nurga tagant kurikaga:”Surprise!!!” Isu, mis mul tavaliselt haigestudes täieikult kaob, on selline, nagu peaksin lisaks endale veel kolme parasiiti toitma. Ehk siis mina küll ei saa aru, kas see on mingi megakiirelt ja pidevalt muteeruv kohutav taud või saan ma iga kord enamvähem terveks ning siis korjan lihtsalt siit kohe mõne teise haiguse üles (minu töö osa on ka inimeste intervjueerimine, nii et saan suhelda kõigi köhijatega küll ja veel). Viimased kaks päeva olen end tundnud tervena, aga väsinuna, aga olen juba täiesti paranoiline ja ei julge veel sugugi kergemini hingata.

Muus elus oleksin ma muidu kergelt rahulolematu, sest mulle ei meeldi eriti külm, aga mu koer on sellest nii siiralt vaimustuses, et igal hommikul, kui me koos välja läheme ja ta täielikus õndsuses kõige suuremasse lumehange viskub, läheb mul ka automaatselt tuju heaks, mis sellest, et nägu valutab. See vist ongi armastus?

Hommikul istus töökaaslane kurva näoga köögis ja näsis saiakest. Kaks saiakest andis suisa mulle (väga head olid, ma ei kurda) ja ütles, et ta on mitu päeva oodanud, et jõuaks sellisel ajal tööle, et tee peal olev imeline pagaritöökoda avatud oleks – ja nüüd saadu ei vastanud ootustele. Ootus oli parem kui asi ise. See vist ongi elu?

Muidu lugesin vahepeal lehti ja tahaks jälle negatiivseid asju öelda. Näiteks lugesin Postimehest seda artiklit ja jäin natuke nõutuks. Jah, 90 koera said päästetud. Aga kasvanduse omanik sai oma raha tavalisest kergemalt kätte ja saab rõõmsalt äriga jätkata. Kindlasti jätkabki ja on nüüd õppinud, kuidas lollidelt raha ära võtta. Tõsi on ka see, et suurem osa inimestest on sellise asja vastu – mis on küünikute jaoks suurepärane teenimisvõimalus. Näiteks Hiinas, kus pole loomakaitseseadust (on küll 2006. aasta algatus ja 2009. aastal kirjutatud mustand, aga nende rohkem kui kümne aasta jooksul pole suudetud midagi ära kinnitada), teenitakse raha nii, et minnakse koeraga kuskile käidavasse kohta ning hakatakse teda piinama ja peksma, kuni haledama südamega inimesed pakuvad raha, et järele jäetaks. Politsei ei tee midagi, sest oma koer, lase aga käia. Ja kuni sellistes riikides seadus ei muutu, niimoodi ka raha teenitakse.

Muidu tahaks sooja ja tahaks võimelda. Usun siiralt, et varsti saan vähemalt ühte.

Once it was warm, now it's just 🤒 and 🤧 #yoga

A post shared by Rents (@rrrents) on Feb 24, 2018 at 1:56am PST

Advertisements

Palju õnne meile kõigile!

Celebrating #estonia100 in Helsinki, come over, they have caramel latte

A post shared by Rents (@rrrents) on Feb 24, 2018 at 7:57am PST

Ikkagi sada aastat juba jne. Mulle tundub see küll tiba imelik loendamine (et mitte öelda sohk), kui kõik võõra võimu all veedetud aastad ka sisse loetakse, aga no ma saan aru küll, et rahvavaimu järjepidevus jne. Lihtsalt imelik mõelda, et ametlikult on isegi USA oma 241 aastaga meist pikaealisem, see tundub mulle alatu, meie oleme ikkagi hulga pikemate traditsioonidega. Mis mõttes mingi ameeriklasekönn küsib minu käest kergelt üleolevalt, kas tõesti on tema riik meie omast rohkem kui kaks korda vanem???

Aga sünnipäeva veetsime me teiste pikaajaliste Eesti traditsioonide kohaselt Soomes. Küll mitte töötades, vaid lõbutsedes, aga no traditsioonides ei peagi ilmtingimata näpuga järge ajama. Piletid olid juba ostetud, nii et läksime ikka, mis sellest, et selle aja peale mul ka jälle kerged külmavärinad olid (mul on selline “kaks normaalset päeva, üks värinapäev, kaks normaalset päeva” tunne olnud juba suurema osa veebruarist). Magasin enne seda üheksa tundi ja pärast seda kaksteist tundi jutti ning ikka tunnen, et võiks vabalt paar tunnikest veel lasta. Kusjuures füüsiliselt oli kõik üsna kena, aga vaimne pool on mul viimased paar päeva ikka longanud. No näiteks see, et hüppan topist köide ja hakkan samal hetkel mõtlema, kas klippisin ikka ENDA KÖIE viimasesse või kõrval oleva ülaltjulgestuseoma (mis ilmselt on märk sellest, et ei peaks seal olema, this is how people get injured). Või et mõtlen laevast välja sõites, et küll on kahju, et 2,5 tundi sõitu veel ees on, sest ma arvan ekslikult, et me oleme Tartus, mitte Tallinnas (kuulus Tartu sadam on muidugi oluline laevaliikluse sõlmpunkt, selles mõttes mõistetav eksitus). Laevas kaarte mängides ajasin kogu aeg reegleid sassi, nii et põhimõtteliselt olen ma juba stereotüüp veendumusele “tugev, aga loll”.

Lisaks ajupuudulikkusele iseloomustab viimaseid päevi ka PIDEV magusaisu. Söön, kuni enam ei mahu, ja siis söön natuke veel. Praegu on ka kõht tühi, aga mina tegin ju juba lõunasöögi, nüüd võiks Sirru ometi üles ärgata ja ise õhtusööki teha (käisin juba poes ja tõin kolme erineva variandi jaoks kraami, sest ma olen hetkel siiski kahest tervem).

Sai veits hängitud ja tšillitud, @martinpukspuu lahkel kaasabil (#handstandtraining )

A post shared by Rents (@rrrents) on Feb 25, 2018 at 5:13am PST

Teine asi, kuhu oleks parema meelega oma külmavärinatega minemata jätnud ka pärast neid korralikke unetunde, oli kätelseisutöötuba (OMAklubi korraldas, nad vahel ikka teevad neid). Aga kuna ma olin ju juba registreerunud, siis vedasin end ikka kohale ja tegelikult oli päris lõbus, kuigi juba soojendusharjutused võtsid mu üsna võhmale. Ei saa öelda, et ma siit väga palju uut teada oleks saanud, aga vahel on tore kinnitust saada, et oled õigel teel. Tasakaal polnud üllataval kombel isegi kõige hullem, kuigi ega ma palju teha ei jaksanud. Järgmise nädala planeerisin sellest hoolimata trennivabaks, ehk õnnestub üks kord terveks saada.

Praegu on ikka nii, et natuke rahuliku liigutamist ja paar tundi uinakut. Kahjuks on mõned asjad, mida pole võimalik kuidagi vältida, nagu koeraga jalutamine jms, nii et lõpuks olin pool päeva jälle selili, jõin gripiteed ja vahtisin lakke. Kevadet tahaks. Tahaks kevadet, aga lubatakse veebruarile kohast külmalainet. Nii me elame.

Minu esimene rada

Look at me pretending I know what I'm doing #routesetting

A post shared by Rents (@rrrents) on Feb 19, 2018 at 10:30pm PST

Tahtsin eraldi ülipikka spordipostitust teha, aga kuna nii palju on vahele tulnud (Sirru on haige, ikka nii korralikult haige, et ma ärkasin eile öösel mitu korda üles, et kontrollida, kas temaga on ikka kõik korras, sest tal käisid vaheldumisi sellised külmavärinad, et tuli mitme teki alla toppida, ja sellised kuumahood, et lõpuks tegin rätiku külmas vees märjaks ja katsin ta sellega kinni; mina ise olen olnud nädal aega selline piiripealne, ootan huviga, kummale poole kirves kukub), kirjutan ainult kahest spordisündmusest.

The first route I can call my own. This was the original #beta , until tall guys discovered that you can jump over the crux … these bastards

A post shared by Rents (@rrrents) on Feb 19, 2018 at 10:48pm PST

Esiteks pidin sõbrantsiga meie elu esimese trenni andma. Nii et võtsime suured poisid appi ja tegime täitsa oma rajad selle jaoks. Nii et valmis esimene rada, kus on suisa minu nimi peal. Selgus muidugi, et pikemad poisid hüppasid lihtsalt üle kõige raskema koha, nii et tulemus oli selline, et pikad ütlesid, et liiga lihtne, ja lühemad poisid kurtsid, et seda ei saa ju teha. Aga selle meie trenni jaoks sobis täitsa kenasti.

Ja laupäeval käisin Viimsi Spas proovimas asja, mille nimi on nii keeruline, et ma pean iga kord üle vaatama, kuidas seda kirjutati – SUPPAMA yogafunc aqua. Ei olnud mingit blogijate erikohtlemist, seal on proovitrennid lihtsalt kolm eurot, nii et kuna vees kõikuva lauakese peal jooga tundub just mulle loodud olevat, mõtlesin proovimas käia. Nagu mäletate, olen ma kunagi sarnast asja väljas proovinud ja see oli väga äge. See laud oli laiem, nii et mõtlesin alguses, et oh, see on täiega lebo – tegelikult kukkusin esimese kümne minuti jooksul vette. 😀 Õnneks jäi see ka ainsaks kukkumiseks, aga põhimõtteliselt värisesin küll terve tunni, õnneks seisuasendid moodustasid tunnist ainult ca poole. Inimesed samal ajal ujusid kõrvalrajal, nii et iga kord, kui keegi mööda ujus, terve laud värises. Ja proovi siis seal planku teha, üks jalg õhus. Pakuti ka võimalust peapealseisu proovida, aga ütleme nii, et ei tundunud, et see väga edukalt läheks, nii et see üritus jäi minu poolt väga poolikuks.

Aususe huvides olgu öeldud, et peale minu kukkus vist ainult üks tüdruk veel, mul ikka ongi loomupäraselt kehv tasakaal. Aga lõbus oli. Püsivalt ma seal ei käiks, sest läheks ikkagi kulukaks ja Viimsi on kaugel ka, kui autot pole (45 minutit läksin sinna) – ja päris ausalt öeldes, ma arvan, et minu jaoks pole see ikkagi selline asi, mida mitu korda nädalas teha viitsiks. Aga proovida soovitan küll, kui teil aega üle on, fun oli.

Kätelseisujuttu oleks ka ajanud, aga kuna ma olen vahelduva eduga siin tervem ja haigem olnud, siis vahepeal oli selline seis, et nii kui pea allapoole keerasin (ka seljavenituses), läks süda pahaks, on sellega hetkel kehvasti.

Päeva laul …

… on Iyeokalt, sest mulle hirmsasti meeldib ta hääl:

Ma olen delikaatsus ise

Treat yoself, bitches 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on Feb 13, 2018 at 10:29pm PST

Üritan mina siin parajasti aprilliks majutust leida, eks ole. Kirjutan inimesele kirja (sest just seda kohta, mida ma tahan, booking.com-is ei ole) – vastus tuli nii kehvas inglise keeles, et kirjutasin uue kirja, sedapuhku hispaania keeles, sest no ma pean natuke mõtlema küll, aga valime selle keele, millest me kahepeale paremini aru saame. Olin enda meelest veel megaviisakas ja puha. Kuna tänaseks polnud vastust tulnud, läksin nende kodulehte vaatama – ja avastasin, et see on kakskeelne küll, nagu ma ennegi märganud olin, aga mitte hispaania ja inglise, vaid … Katalaani ja inglise. Nüüd äkki ei vastagi enam kunagi, sest ma olen kuradima kolonisaator.

Muidu närin küüsi siin. Kui Sirrule mõeldud pakk täna kohale ei jõua, siis saab sõbrapäevaks poest südamekujulise paki kommi vms. Muidu tellisin kinke muidugi nii, et ühe talle ja kaks endale, sest ma olen ometi iseenda suurim sõber. Põhimõtteliselt on mu elu selline, nagu ülevalt videost näha. Kui sa ise ennast ei armasta, no kes siis veel seda tegema peaks.

Aga head sõbrapäeva teile kõigile! Suhtun teisse kõikidesse soojalt, väljaarvatud ehk neisse, kes siia täiega imelikke ja kergelt ahistavaid kommentaare jätavad. Võtke täna aega ja tehke kallimale üks musi rohkem kui tavaliselt.

Nagu kolmas postitus ühel nädalal v?

Kvartali kauneim koer

A post shared by Rents (@rrrents) on Feb 13, 2018 at 1:10pm PST

Ma olen üks neist inimestest, kes ajalehti eriti ei loe, sest suurte uudiste jaoks on ju redditis worldnews, kuigi korra päevas lasen ikka Postimehest ka silmadega üle. Ja vahel ikka lausa torkab silma, kuidas võõrkeelsed uudised kihavad, sest no väidetavalt tapsid ameeriklased näiteks Süürias hunniku venelasi – ja kui hakkan guugeldama, mis nurga alt sellest Eesti meedias kirjutatakse, ei leiagi midagi. Lihtsalt kui välisuudised ütlevad, et “tulid venelased lambist kallale, me siis lõime nad kõik maha”, tahaks teada, mida nad ise ütlevad. Venelased muidugi ei ütle midagi, nagu sellises olukorras ikka, sest selle poole peal levitatakse ajakirjanduses avalikult seisukohta, et tegelikult pole ameeriklaste varustus sugugi nii hea, kui väidetakse.

Ahjaa, tegelikult tahtsin ma teha postitust sellest, et mu koeral oli hiljuti sünnipäev, ta on nüüd 14aastane. Ei kuule enam hästi, aga muidu kõbus. Ja täna küsis üks mees pargis küsis, kui vana ta on, ja minu vastuse peale (14) tegi:”Oi, ainult neliteist kuud!” Vat nii nooruslik on ta mul.

Aga miks?

Lugesin eile Facebookist väidet, et soov oma mehele toetuda on antifeministlik ja konservatiivne (st ütleja ise tahab seda teha, neist kahtlemata peatselt saabuvatest solvangutest hoolimata). Ja ok, ma saan aru, et väite autor on naine, kelle mees ajakirjanduses pidevalt feminismi kohta sama totraid õlgmehikesi ehitab ja nad tunduvadki uskuvat, et vihma ka sajab, sest feminism, aga hakkasin ikkagi mõtlema, et MIKS. Selles mõttes, et väljapoole tundub olevat tegu inimesega, kes oskab lugeda – kust siis veendumus (nt millistele feministlikele autoritele tuginedes), et soov oma kaaslasele toetuda läheb vastuollu sooviga olla koheldud võrdsena?

Mina tahan küll oma kaaslasele toetuda, usun, et suurem osa feministe tahavad. Asi on lihtsalt selles, et me hea meelega toetame vastu ka – ja no ma olen internetis näinud, et see naine ka toetab, nii kui keegi julgeb öelda, et see mees on loll lihtsalt, on ta kohal ja jätab ise vihaseid kommentaare. Nii et ilmselgelt on kõik kenasti võrdne (et mitte suisa öelda feministlik) selle koha pealt. No ja feministid ju väidavad kogu aeg, et osa võrdsusest on ka mehe senisest suurem emotsionaalne ja praktiline panus nt pereelus ja lastekasvatamisel (kui kõik teavad, et mees võib sama suure tõenäosusega lastevanemate koosoleku pärast kell pool viis töölt välja jalutada, ei ole põhjust naisi selle argumendiga diskrimineerida, pluss lihtsalt tore on, kui isa on päriselt laste elus osaline).

Ainus olukord, mida ma suudan ette kujutada, kus võiks öelda, et see toetamist eeldav seisukoht on antifeministlik ja konservatiivne, on juhul, kui sõnaga “toetus” mõeldaks ainult raha, aga see on antud kontekstis (kahe humanitaari puhul) lihtsalt nii ebatõenäoline. Olgem ausad, kui isehakanud dostojevskispetsialistidele pole hakatud järsku hulga rohkem maksma, pole see päris see eriala, millega naisele uut Emmaljungat ja kahe aasta pärast mõnusat kodust äraolemist võimaldada. Seega ilmselt raha pärast meest ei valitud, muidu oleks korralikul ehitajal eelis (kuigi nende püüdmisega võib muidugi raskusi olla pärast neid õnnetuid juhtumeid ajakirjanduses). Lisaks pole Eestis majandusliku heaolu kaardi ainult mehe kanda jätmine mitte ainult antifeministlik, vaid VÄGA … riskialtis? Liiga lihtne on ühel osapoolel kaks kätt taskus minema kõndida ja kogu oma vara kaasa võtta. Nii et ka rikka mehe puhul on targem tagalat kindlustada, oma kinnisvara omada jne. Siin pole midagi pistmist feminismiga, see on “parem karta, kui kahetseda”, mida soovitavad ühtviisi innukalt nii radikaalsed feministid kui ka sugugi mitte feministlikud vanaemad.

Nii et äkki keegi seletab lollile, millise loogika alusel on soov oma mehele toetuda (ja vajadusel tallegi toetust pakkuda) antifeministlik ja suisa konservatiivne? Kuni ma ei tea, lasen äkki puhtalt rumalusest mööda võimaluse kedagi internetis sõimata, see oleks ju kohutav.

P.S. Üldse oli see internetilõim eile väga hariv, muuhulgas sain teada (teise arvaja sulest), et Eestist äraläinutelt tuleks kohe kodakondsus ära võtta. St turistiks vist ikka võib, aga rohkem kui pool aastat Soomes ehitamas? Pass lauale ja jäägi sinna. Kui sa ei armasta Eestit minuga täpselt ühel moel, pole sa siia oodatud. Iroonilisel kombel olid need väited esitatud alalõimes, mis algas kellegi kommentaariga selle kohta, et just pidev “õige ideoloogia” pealesurumine on see, mis inimesi lahkuma survestab. Mina olen enda meelest ka patrioot, aga ma olen täitsa mõelnud, et võiks ühel hetkel paar aastat Hispaanias teha, saaks äkki kroonilisest nohust ja köhast lahti – nüüd sain teada, et kui ma lähen, olen reetur. Inimestel on selle koha pealt imelikud vaated, ma ütlesin vãikevennale hiljuti, et minu arvates on riigilippudega riietusesemed pea alati labased (mõne erandiga, kus tulemus tõesti lahe on), pole vahet, kas tegu on Poccua dressides noormehega või Eesti lipuga särki kandva neiuga – ja sain teada, et ma olen vasakpoolne, kes arvab, et riigid võiks ära kaotada. Palun vabandust, et muk esteetilised eelistused on, eks ole. See, et ma pole tugevalt emotsionaalselt seotud ühegi geograafilise punkti külge, ei tähenda, et ma ei võiks Pariisi Disneylandis töötades meie kultuuri ikkagi armsaks pidada.

And my elbows are touching the ground and my #backbend doesn't make me look disabled! Win! 🤗 #yogaforlife #yogawheel

A post shared by Rents (@rrrents) on Feb 12, 2018 at 10:06pm PST

P.P.S. Viimasel ajal ei viitsi ma selliseid postitusi eriti kirjutada, vaid kui maailm tundub imelik ja segadusseajav, teen hoopis joogat ning irdun sellest. Maailma nii ei paranda, aga endal on parem. Minu toetava peiksi kingitud joogaratas (kas kingituse vastuvõtmine on antifeministlik või hoopis ultrafeministlik, sest kasutan meessoo ressursse, või ehk mitte kumbki, sest inimesed meeldivad teineteisele?) on ikka parim asi maailmas, selja ja õlgade painduvus on hulga parem (kuigi ronimistrenni kõrvalt on see ikkagi kogu aeg paras vastuvoolu ujumine). Oktoobris veel ma ei unistanud ka sellest, et sihukeses asendis küünarnukid maha läheks ja selg appi ei karjuks. Proovige ka, hea venitus on muidu, aitas Star Treki KOHUTAVA viimase osa üle elada.