Snap back to reality, there goes gravity

Ma tahtsin eelmisel nädalal teile pikka-laia halapostitust teha, sest no kõik oli halvasti. Oleks teadnud, et puhkuselt tagasitulek nii raske on, oleks sinna jäänud. 😀 Terve esimene nädal läks täieliku tõmblemise tähe all, Tartu korteris oli vahepeal dušinurk otsad andud, Sirru jäi esimese hooga haigeks (tglt sai midagi toidumürgituse sarnast) ja lisaks on mul MEGAraskusi programmeerimisega järje peale saamisega, nii et täpselt selline tunne oli, et ehk oleks aeg endale tunnistada, et ma olen lihtsalt lollivõitu. Selle kõige kõrvalt pidin kirjutama artikli enesearmastusest, mis oli üsna keeruline, sest ma olen küll selle ekspert, aga seda on hulga lihtsam teha siis, kui sa end parajasti ka armastusväärsena tunned. Kui kõik lãheb halvasti ja mõtled, et kuidas sellel lollil üldse sõpru on, tahaks ainult hamburgerit ja magada, mitte enda suhtes mõistev olla, tervislikku toitu süüa ja meditatsiooniringis OM teha.

Tegelikkuses läks nii nagu alati – kui ikka otsast asju tegema hakkad, siis nemad vaikselt ka tehtud saavad. No ja mida rohkem jama kaelast ära sai, seda paremaks hakkas vaikselt tujugi minema. Isegi programmeerimiskursus ikka vaikselt tuleb, kui seda muula armutult tagant sundida. Ehk siis nagu mu treener armastab öelda, saan järjekindlust treenida. Vaimne treening on ometi täpselt sama oluline kui füüsiline.

Advertisements