Aga miks?

Lugesin eile Facebookist väidet, et soov oma mehele toetuda on antifeministlik ja konservatiivne (st ütleja ise tahab seda teha, neist kahtlemata peatselt saabuvatest solvangutest hoolimata). Ja ok, ma saan aru, et väite autor on naine, kelle mees ajakirjanduses pidevalt feminismi kohta sama totraid õlgmehikesi ehitab ja nad tunduvadki uskuvat, et vihma ka sajab, sest feminism, aga hakkasin ikkagi mõtlema, et MIKS. Selles mõttes, et väljapoole tundub olevat tegu inimesega, kes oskab lugeda – kust siis veendumus (nt millistele feministlikele autoritele tuginedes), et soov oma kaaslasele toetuda läheb vastuollu sooviga olla koheldud võrdsena?

Mina tahan küll oma kaaslasele toetuda, usun, et suurem osa feministe tahavad. Asi on lihtsalt selles, et me hea meelega toetame vastu ka – ja no ma olen internetis näinud, et see naine ka toetab, nii kui keegi julgeb öelda, et see mees on loll lihtsalt, on ta kohal ja jätab ise vihaseid kommentaare. Nii et ilmselgelt on kõik kenasti võrdne (et mitte suisa öelda feministlik) selle koha pealt. No ja feministid ju väidavad kogu aeg, et osa võrdsusest on ka mehe senisest suurem emotsionaalne ja praktiline panus nt pereelus ja lastekasvatamisel (kui kõik teavad, et mees võib sama suure tõenäosusega lastevanemate koosoleku pärast kell pool viis töölt välja jalutada, ei ole põhjust naisi selle argumendiga diskrimineerida, pluss lihtsalt tore on, kui isa on päriselt laste elus osaline).

Ainus olukord, mida ma suudan ette kujutada, kus võiks öelda, et see toetamist eeldav seisukoht on antifeministlik ja konservatiivne, on juhul, kui sõnaga “toetus” mõeldaks ainult raha, aga see on antud kontekstis (kahe humanitaari puhul) lihtsalt nii ebatõenäoline. Olgem ausad, kui isehakanud dostojevskispetsialistidele pole hakatud järsku hulga rohkem maksma, pole see päris see eriala, millega naisele uut Emmaljungat ja kahe aasta pärast mõnusat kodust äraolemist võimaldada. Seega ilmselt raha pärast meest ei valitud, muidu oleks korralikul ehitajal eelis (kuigi nende püüdmisega võib muidugi raskusi olla pärast neid õnnetuid juhtumeid ajakirjanduses). Lisaks pole Eestis majandusliku heaolu kaardi ainult mehe kanda jätmine mitte ainult antifeministlik, vaid VÄGA … riskialtis? Liiga lihtne on ühel osapoolel kaks kätt taskus minema kõndida ja kogu oma vara kaasa võtta. Nii et ka rikka mehe puhul on targem tagalat kindlustada, oma kinnisvara omada jne. Siin pole midagi pistmist feminismiga, see on “parem karta, kui kahetseda”, mida soovitavad ühtviisi innukalt nii radikaalsed feministid kui ka sugugi mitte feministlikud vanaemad.

Nii et äkki keegi seletab lollile, millise loogika alusel on soov oma mehele toetuda (ja vajadusel tallegi toetust pakkuda) antifeministlik ja suisa konservatiivne? Kuni ma ei tea, lasen äkki puhtalt rumalusest mööda võimaluse kedagi internetis sõimata, see oleks ju kohutav.

P.S. Üldse oli see internetilõim eile väga hariv, muuhulgas sain teada (teise arvaja sulest), et Eestist äraläinutelt tuleks kohe kodakondsus ära võtta. St turistiks vist ikka võib, aga rohkem kui pool aastat Soomes ehitamas? Pass lauale ja jäägi sinna. Kui sa ei armasta Eestit minuga täpselt ühel moel, pole sa siia oodatud. Iroonilisel kombel olid need väited esitatud alalõimes, mis algas kellegi kommentaariga selle kohta, et just pidev “õige ideoloogia” pealesurumine on see, mis inimesi lahkuma survestab. Mina olen enda meelest ka patrioot, aga ma olen täitsa mõelnud, et võiks ühel hetkel paar aastat Hispaanias teha, saaks äkki kroonilisest nohust ja köhast lahti – nüüd sain teada, et kui ma lähen, olen reetur. Inimestel on selle koha pealt imelikud vaated, ma ütlesin vãikevennale hiljuti, et minu arvates on riigilippudega riietusesemed pea alati labased (mõne erandiga, kus tulemus tõesti lahe on), pole vahet, kas tegu on Poccua dressides noormehega või Eesti lipuga särki kandva neiuga – ja sain teada, et ma olen vasakpoolne, kes arvab, et riigid võiks ära kaotada. Palun vabandust, et muk esteetilised eelistused on, eks ole. See, et ma pole tugevalt emotsionaalselt seotud ühegi geograafilise punkti külge, ei tähenda, et ma ei võiks Pariisi Disneylandis töötades meie kultuuri ikkagi armsaks pidada.

P.P.S. Viimasel ajal ei viitsi ma selliseid postitusi eriti kirjutada, vaid kui maailm tundub imelik ja segadusseajav, teen hoopis joogat ning irdun sellest. Maailma nii ei paranda, aga endal on parem. Minu toetava peiksi kingitud joogaratas (kas kingituse vastuvõtmine on antifeministlik või hoopis ultrafeministlik, sest kasutan meessoo ressursse, või ehk mitte kumbki, sest inimesed meeldivad teineteisele?) on ikka parim asi maailmas, selja ja õlgade painduvus on hulga parem (kuigi ronimistrenni kõrvalt on see ikkagi kogu aeg paras vastuvoolu ujumine). Oktoobris veel ma ei unistanud ka sellest, et sihukeses asendis küünarnukid maha läheks ja selg appi ei karjuks. Proovige ka, hea venitus on muidu, aitas Star Treki KOHUTAVA viimase osa üle elada.

Advertisements
  • Kategooriad