Minu esimene rada

Tahtsin eraldi ülipikka spordipostitust teha, aga kuna nii palju on vahele tulnud (Sirru on haige, ikka nii korralikult haige, et ma ärkasin eile öösel mitu korda üles, et kontrollida, kas temaga on ikka kõik korras, sest tal käisid vaheldumisi sellised külmavärinad, et tuli mitme teki alla toppida, ja sellised kuumahood, et lõpuks tegin rätiku külmas vees märjaks ja katsin ta sellega kinni; mina ise olen olnud nädal aega selline piiripealne, ootan huviga, kummale poole kirves kukub), kirjutan ainult kahest spordisündmusest.

Esiteks pidin sõbrantsiga meie elu esimese trenni andma. Nii et võtsime suured poisid appi ja tegime täitsa oma rajad selle jaoks. Nii et valmis esimene rada, kus on suisa minu nimi peal. Selgus muidugi, et pikemad poisid hüppasid lihtsalt üle kõige raskema koha, nii et tulemus oli selline, et pikad ütlesid, et liiga lihtne, ja lühemad poisid kurtsid, et seda ei saa ju teha. Aga selle meie trenni jaoks sobis täitsa kenasti.

Ja laupäeval käisin Viimsi Spas proovimas asja, mille nimi on nii keeruline, et ma pean iga kord üle vaatama, kuidas seda kirjutati – SUPPAMA yogafunc aqua. Ei olnud mingit blogijate erikohtlemist, seal on proovitrennid lihtsalt kolm eurot, nii et kuna vees kõikuva lauakese peal jooga tundub just mulle loodud olevat, mõtlesin proovimas käia. Nagu mäletate, olen ma kunagi sarnast asja väljas proovinud ja see oli väga äge. See laud oli laiem, nii et mõtlesin alguses, et oh, see on täiega lebo – tegelikult kukkusin esimese kümne minuti jooksul vette. 😀 Õnneks jäi see ka ainsaks kukkumiseks, aga põhimõtteliselt värisesin küll terve tunni, õnneks seisuasendid moodustasid tunnist ainult ca poole. Inimesed samal ajal ujusid kõrvalrajal, nii et iga kord, kui keegi mööda ujus, terve laud värises. Ja proovi siis seal planku teha, üks jalg õhus. Pakuti ka võimalust peapealseisu proovida, aga ütleme nii, et ei tundunud, et see väga edukalt läheks, nii et see üritus jäi minu poolt väga poolikuks.

Aususe huvides olgu öeldud, et peale minu kukkus vist ainult üks tüdruk veel, mul ikka ongi loomupäraselt kehv tasakaal. Aga lõbus oli. Püsivalt ma seal ei käiks, sest läheks ikkagi kulukaks ja Viimsi on kaugel ka, kui autot pole (45 minutit läksin sinna) – ja päris ausalt öeldes, ma arvan, et minu jaoks pole see ikkagi selline asi, mida mitu korda nädalas teha viitsiks. Aga proovida soovitan küll, kui teil aega üle on, fun oli.

Kätelseisujuttu oleks ka ajanud, aga kuna ma olen vahelduva eduga siin tervem ja haigem olnud, siis vahepeal oli selline seis, et nii kui pea allapoole keerasin (ka seljavenituses), läks süda pahaks, on sellega hetkel kehvasti.

Advertisements

4 kommentaari

  1. “Kätelseisuga oli selline seis” hahahaha.

  2. Nojakuidason? Inimesed ronivad ja kiruvad? Ei roni? Ei roni ja kiruvad?

    • Unustasin oma ajuhaiguses sulle vastata. Minu lemmik rajameister ütles mulle, et tore tehniline rada. Nii et ma olen väga rõõmus.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad