Jää on lahti

Kas te teate seda tunnet, et ükskõik kui kõvasti te silmi kinni pigistate, tegelikult ei saa enam ignoreerida seda, et kõik on muutunud ja oma eelmist elu ei saa enam kunagi tagasi? Pisidetailid, väikesed muudatused siin-seal ja ühel hetkel on järsku kõik nii teistsugune, et varasemast on ainult nostalgia. Mul oli väga lihtne teha Tallinnasse jäämise otsust, sest mul poleks olnud “vana head”, mille juurde tagasi minna. Kui mõlemad valikud on uued ja huvitavad, siis võtad rahulikult selle huvitavama ja erinevama, sest pole juuri, millesse takerduda.

Hea valik oli, üldse ei kahetse. Aga praegu on mul selline tunne, et midagi pole otseselt muutunud, aga ma KUULEN prõksumist ja ma näen neid jooni, ma näen, kuidas jää iga päevaga järjest rohkem praguneb. Näen, et kohe varsti nihutatakse mu juba armsaks saanud juust mult nina alt ära. Mis seal parata. Lihtsalt mul on muudatuste suhtes alati selline tunne,et need võiksid juba ükskord kohale jõuda, ootus on ju ometi raske.

P.S. Kui kedagi huvitas, siis ma sain oma Pythonikursusest kenasti läbi. Natukene kripeldab ikkagi, sest ma sain täitsa kogemata teada, KUI palju tegelikult teha võiks. Nimelt pidi lisaks ise projekti kirjutamisele ka kellegi teise projekti hindama ning mulle sattus selline projekt, kus oli kasutatud lambdafunktsioone (mida me kursusel õppinudki polnud), GETi (mida me kursusel õppinudki polnud) jne. Rääkimata sellest, et näiteks graafiliste asjadega töötamisel on mul ca miljon ruutkilomeetrit mänguruumi veel, lubasin Sirrule suure suuga, et teen ise rakenduse, mis arvutab kokku, palju keegi Gos punkte sai. No ja tegelikult jõudsin ma juba alustada node.js-i uurimist ka, sai suisa Vagrant installitud omale, et seda lihtsam teha oleks. Nii et nagu ikka, lõpetad ühe pisikese eneseharimise jupikese ära ja avastad, et suurem osa on veel ees.

 

Advertisements

nomaivõi

Ma tõesti ei tahtnud vaktsineerimisest rohkem rääkida, aga nüüd tuli kohe otsa uudis sellest, et Viimsi koolis oli leetritesse haigestunud vaktsineerimata laps, kes oli haiguse ilmselt Taist puhkuselt kingitusena kaasa toonud. Loodetavasti piirdub haigestumine ainult tema ja ta emaga, sest ta käis ühe päeva ka haigena koolis ja leetrid nakkuvad ülikergesti.

See teema ajab nii närvi mind, sest no ei ole võimalik ju, et keegi internetis eksib ja ei taha tõde kuulda, et ma hakkaks kohe klahve taguma, kui nutitelefonis poleks. Nii et mis ma teha saan, hingan sisse, hingan välja, mõtlen, et inimesed ikka surevad, ka teiste käe läbi, vaktsineerimisvastased ja purjus juhid olid, on ja jäävad, meie saame ainult võidelda selle eest, et ka esimesed neist seadusega reguleeritud oleks. St muidugi ei saa keegi öelda, kas sa pead oma last vaktsineerima, aga seda saab küll öelda, et riigikooli vaktsineerimata ei pääse. Erakond, kes seda lubaks, oleks mu häälele kukesammu võrra lähemal.

Muide, hiljuti oli jutuks ka see, kuidas viisakas inimene tagasisidet annab ja midagi kritiseerib – nüüd avastasin, et Virgo Siil on sel teemal just kena nupukese kirjutanud. Tagasisidet ON võimalik anda nii, et sellest on inimesele reaalselt kasu ja tulemus saab parem.

Mind kurvastab see, et inimesed ei vaktsineeri

Ma saan aru, et tegelikult on see hea, et me elame vabas riigis, kus igaühel ongi õigus loll olla ja oma lapsi ohustada, aga sellised uudised on ikkagi alati kurvad, sest mittevaktsineerimine ohustab nii otseselt mitte ainult neid endid ja nende lapsi, vaid ka kõiki teisi, kes misiganes põhjusel (vanus, allergia, tervislik seisund) vaktsineerida ei saa.

Seejuures ei ole neil vaja mitte mingit loogikat. No nagu Mallukas, kes ei vaktsineerinud oma last põhjendusega, et see on ju keemia, kuigi on ise avalikult kirjutanud sellest, kuidas ta oma lapsele ühtki kommi või värvilist jooki ei keela (või kuidas ta raseduse alguses pidutses, sest ei teadnud ju, et rase), aga vat vaktsiin on keemia. Kas te saate aru ikka, et see, kas miski on rohkem või vähem “keemia” (mitte et ma hästi aru saaks, mida sellega üldse mõeldakse, sest kahjulikke aineid saame me kõik igapäevaselt näiteks plastikpudelit korduvkasutades ja kogu toit meie laual on põhjalikult töödeldud), ei sõltu sellest, kui harjunud te sellega oma igapäevaelus olete? Kõlab veits nagu “morssi ma küll ei joo, seal on suhkur sees, see on väga kahjulik, üks coke zero palun!”

Muide, aastal 2014 on Mallu selles samas postituses, kus ta vaktsineerimise vastast seisukohta kaitseb, ise otsesõnu öelnud, et “Minule meeldib nii väga lobiseda, et ma ei soovi endale autismiga last, aga kes selline vaiksemapoolne on, siis andke takka [ja vaktsineerige].” Nii et taevale tänu tõesti, et ta tollal vaktsineerimata jättis, sest me kõik teame, kuidas selle lobisemisega läks, oleks see laps vaktsineeritud olnud, ei usuks mitte ainult 99% ta lugejatest nüüd raudpoltkindlalt, et “vaktsineeris ja näete, nüüd on kõne areng aeglasem, järelikult TÕESTUS, et vaktsineerimine teeb aedviljaks”, ta usuks seda ise ka ja teeks aktiivselt iga päev vaktsineerimisvastast propagandat – mis arvestades seda, kui palju ta blogi kõlapinda saab, oleks VÄGA ohtlik. Dunningi-Krugeri efekt ja kümned tuhanded lugejad koos … Põhimõtteliselt elu püssirohutünni otsas.

Samas on ta öelnud ka seda, et nende peres põhimõtte pärast antibiootikume ei võeta (no nagu Jehoovatunnistajate põhimõtteline vereülekandevastasus). Ma tahaks nüüd, mitu aastat hiljem, kui arst on ilmselt lapsele vähemalt korra neid neetud antibiootikume välja kirjutanud, huviga küsida, et kas viskas tõesti retsepti iga kord prügikasti ja otsustas loodusliku valiku peale mängida. Seda enam, et nüüd (äkki keemiavaba?) puugivaktsiini kõlbas küll teha, sest entsefaliit on ilmselgelt koledam kui mingi teetanus või leetrid või mumps. Mis neist väikestest tüsistustest ikka, kui jääb mumpsi tagajärjel viljatuks ja/või kurdiks, saab ju alati lapsendada ning viipekeel on oskus omaette. (Muide, huvitav fakt – üheks võimalikuks “ebameeldivuseks”, mis mumpsiga kaasa võib tulla, on just nimelt entsefaliit.) Eestis haigestus veel aastal 2004 sajast tuhandest 5-9-aastasest tervelt 84 tükki mumpsi, nüüd ainult ca 0,5. Nõukaaja lõpuks haigestus ca 9000 inimest aastas, nüüd mõni üksik. Oskab keegi ehk arvata, kust see tohutu erinevus tulnud on? Arvate, et aastal 2005 otsustasid kõik ühiselt rohkem käsi pesema hakata või on asi ehk siiski selles, et piisavalt suur hulk elanikkonnast on korralikult vaktsineeritud?

Ole loll, aga ole kaval, tee ära need paar süsti, et teised inimesed sinu pärast ohus ei oleks. Karjaimmuunsus on see, mis kaitseb sinu lapse lasteaiakaaslase  vastsündinud õde, keda on veel liiga vara vaktsineerida. Või tema keemiaravi saavat vanaema, kes on seetõttu parajasti nende haiguste suhtes kaitsetu.

Kingsepp, sul varvas piilub

View this post on Instagram

Breathe in and out and in again #thistooshallpass

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nagu tähelepanelikud märkasid, olen ma siin kirjutanud suuri artikleid sellest, kuidas õnnelikum olla ja iseendale mõistlikke nõudmisi esitada. Päris elus aga nii hästi läinud pole, iseenda nõuandeid on ikka raske kuulda võtta. Märts on megaraske olnud ja eelmine nädal oli lihtsalt kohutav.

Esiteks oli vaja Pythoni projekt valmis saada, mis võttis PAAAALJU aega, teiseks hilines mu ema sünnipäevakingitus (mille olin tellinud jutuga, et “tellin ainult siis, kui vannute, et reedeks kohale jõuab”), kolmandaks oli otsekohe ja pigem isegi eile vaja teksti, mille eest mulle maksti kahe aasta eest, aga mille kirjutamiseni jõudsin ma jaanuaris (sest nüüd oli seda reaalselt vaja ja tollal oli vaja maksta, sest aruandlus). No aga konks siis selles, et jaanuaris öeldi, et igati hea tekst, märtsis avastati, et tegelikult ikka kohutav. Nii et kolmapäeval, kui olin oma päris töö ja isiklike projektide kõrvalt juba teksti mitu korda ümber kirjutanud, olin koju tulles nii väsinud, et hakkasin põhimõtteliselt lihtsalt kurnatusest tönnima.

Õnneks on mul Sirru, kes esmalt üritas kümme minutit aru saada, kas ma olen tema peale pahane, ja seejärel seletas mulle kannatlikult, et:

a) kui mina kirjutan teksti jaanuaris ja tagasiside saan märtsis, ei tohiks see üldse minu probleem olla, et inimestel nüüd kiire on, see ei peaks tähendama, et MINA oma prioriteedid / muud projektid hülgan ja ainult sellele keskendun, ning

b) kui tekst telliti põhjendusega, et neile meeldib just minu stiil, aga nüüd on juba kolmanda variandi kohta öeldud, et seda oleks häbi raamatusse panna, siis ilmselgelt neile tänasel päeval mu stiil ikka ei meeldi.

Rääkimata sellest, et miks iseennast närvi ajada sellega, kui sulle näiteks õhtul öeldakse, et nüüd on juba päris hea, aga hommikul selgub, et see on ikka kohutav – see tähendab ilmselgelt, et tegelikult üritan ma siin litsi mängida, aga pole isegi päris kindel, KEDA ma siis lõppude lõpuks imema peaksin.

Nii et hingasin rahulikult sisse ja välja, mõtlesin elu üle järele, võtsin ekstra selle jaoks VEEL KORRA neli tundi rahulikku tööaega ja kirjutasin neljandat korda uue teksti, seekord täpselt sellises stiilis ja sellise nurga alt, mis MULLE meeldis, üritamata kellelegi teisele meele järele olla (kui ette antud reeglid teemal “ära kasuta sõnu nagu “mina” ja “meie”, välja arvata). Nimelt öeldi mulle tookord saja aasta eest, et just minu teksti tahetakse minu omanäolisuse ja erilise stiili pärast (kuigi arvan, et vähemalt sama suuet rolli mängis ka mu teemas sees oleks, järjepidevus jätab tõsiseltvõetava mulje) – nii et nüüd sain südamerahuga öelda, et see siin on minu stiil ja MINU näolisus, kui see ka ei lähe, siis pole see lihtsalt ei minu stiil ega minu nägu, mida te siin tekstis näha tahate. Tema seisukoht oli muidugi ootuspäraselt, et sõna “stiil” ei saa siin üldse kasutada, sest see eeldaks teatavat tekstilist ühtlust, mida mul pole, kõik on liiga killustatud – mille tõeväärtus polnud minu jaoks esmane, mulle oli oluline see, et ma sain südamerahuga öelda, et olen oma parima andnud ja muud anda ei kavatse.

Kompromisslahendusena leppisime kokku, et maksan tagasi pisut üle poole omal ajal saadud rahast, sest tööd olen ma ometi teinud – mis tegelikult tähendab, et ma maksin vähemalt 15 tunni töörõõmu eest ise 50 eurot peale, sest omal ajal läks originaalsummast ju pool maksudeks. Ausalt öeldes oli mul selleks hetkeks nii hea meel sellest tööst lahti saada, et oleksin olnud valmis kasvõi kõik tagasi maksma, võtsin seda lihtsalt koolirahana. Mina õppisin siit, et kui keegi pakub raha selle eest, et just minu stiilis teksti saada, siis ajakirjade/ajalehtede esindajad võivad just seda mõelda, aga eraisikud kindlasti mitte – või kui ka mõtlevad, ei pruugi paari aasta pärast enam nii mõelda.

Tema (sest ka tema kaotas ju rahaliselt) … Mis tal ikka sellest õppida, tema pole selles mõttes midagi valesti teinud, et toetuspõhiste projektide puhul on paratamatu, et maksadki vahel summad aastaid varem välja, sest raha tuleb sama aruandeperioodi jooksul kasutada. Samuti on selge see, et oma raamatusse tahab igaüks enda seisukohast täiuslikku teksti, nii et loomulikult ei peakski ta vastu võtma midagi, mida ta saastaks peab. Mina ka valiks hoolega (kuigi tahaks uskuda, et ei palkakski kedagi, kelle stiil tegelikult väga ei kõneta). Nii et loodan ainult, et ta suudab piisavalt kiiresti leida teise autori, kellega kõik hindamisse kaasatud inimesed ühtviisi rahul on.

Minul igatahes langes nagu kivi südamelt, mis sellest, et esimest korda ca aasta aja jooksul on enne palgapäeva kümme eurot arvel. Pythonikursuse projekti sain ka õigeks ajaks esitatud ja kuigi ma ei tea veel isegi, kas see ka arvestatud sai (peaks parameetritele vastama küll), on lihtsalt NII HEA olla. Mitte ühtegi tähtajalist kohustust, nokitsen oma teiste projektide kallal rahulikult oma tempos ja no mitte üht muret ilmas. Elu on lill. St varsti kirjutan ma teile sellest, kuidas mul on tunne, et kohe-kohe muutub mu senine elu kardinaalselt, aga täna on elu lill.

Enesemääratlusest ja spordist

On see enesemääratluse teema juba õhus kord. Käisin mina nimelt uues joogakohas – mulle vana jätkuvalt meeldib, aga mulle ei sobi hetkel päevased ajad, nii et olin sunnitud avatud meelega ringi vaatama. No ja läksin mina siis Joogaruumi kohale, ütlesin, et olen siin esimest korda, ja tüüp küsis minu käest (saate aru, MINU käest): “Ahsoo, olete spordikauge inimene, jah?”

MINA. Ja SPORDIKAUGE. Pidin tõsiselt tagasi hoidma, et mitte “KUIDAS PALUN???” käratada ja hoopis viisaka inimese kombel selgitada, et tra, sa ei näe mu lihast v üht-teist on ikka tehtud.

Muidu oli suht lahe tund, ma ei ole kunagi käinud joogas, kus juhendaja su peale karjuks nagu aeroobikatunnis. Ma pole aeroobikatunnis ka käinud, aga ma olen telekast näinud, et karjuvad. Ja samas oli ta sellest hoolimata hulga rohkem joogahipi olekuga kui teise koha õpetajad. No ikka selline mees, et kui üritasin teiste tundide kohta infot saada, sain teada, et ma peaksin oma ootustest lahti laskma. 😀 Ta täiega meeldis mulle ikka, selline huvitav kooslus pehme ja karmi vahel, nii et tundi lähen ikka, seda enam, et eile oli S, mis peaks siis kergem olema kui M, aga ma olin ikka lõpuks korralikult läbi. Tahaks ometi M-i ka ära proovida.

Muide, Mihkel sobib kindlasti kõigile, kes kätelseisust jms huvitatud on, sest tema tunnis pandi kindlasti keskmisest rohkem rõhku igasugustele tasakaaluharjutustele ja õlavöötme tugevdamisele. Nii et omasugustele soovitan soojalt, kui olen seda M-i ka proovinud, siis kirjutan, kuidas see oli.

Ahjaa, kaalust alla võtmine pole seal väga võimalik, sest kohe ümber nurga on käsitööšokolaadipood. Ma ei ütle, et mul praegu suu täis oleks, aga ma ei ütle ka vastupidist.

Siin võib oma tõetera sees olla

emotnlneedswtrmrk-520x654

Will Smith ütles hiljuti midagi diipi – õigemini jagas oma naise mõtteid, aga need on väärt mõtted, nii et muidugi tuleb edasi jagada.

Lühidalt: sa ei saa teist inimest õnnelikuks teha. Igaüks vastutab oma õnne eest ise.

Sa saad teha palju asju. Sa saad teda toetada, teda naerma ajada, teda rõõmustada, tal tuju heaks teha, teda kuulata, tema jaoks olemas olla, temaga arvestada jne. Aga õnnelikuks teha saab igaüks end ainult ise, sest võti selleni on tema enda sees peidus. Inimestel on mingi imelik eeldus, et suhtes saavad kaks hinge üheks ning kõik unistused ja soovid on järsku ühised, unustades, et tegelikult soovime me ju tihti siiski erinevaid asju. Mina soovin juua kisselli, Sirru tahab kuulata transistorit. Ja see on okei. See on täiesti okei, kuni ma ei hakka vägisi talle kisselli sisse kallama ning kuni tema annab mulle aega rahus kissellipahesid nautida. Meil on mõlemal oma tee ja see, et me seda teed kõrvuti käime, on VALIK. Aga vastutame me kõik oma valikute eest ise.

See on minu jaoks alati rahustav olnud. Mul on sitt töö – mul on alati valik minema kõndida. See ei ole isegi nali, kõigil ehk ei ole, aga no kui ma vanemate või vanavanemate juurde läheksin, siis praekartulit nad ikka mulle annaksid. Nii et ka minevikus, kui tõesti oli mu töö poole ööni bakaõppe kõrvalt baaris nõusid pesta, teadsin ma, et see on minu valik. Mul on sitt suhe – ma olen ise otsustanud siia suhtesse jääda. (Siin on see konks, et see, et ma olen siiani seda otsustanud, ei peaks ega tohikski tähendada, et ma pean täna või homme ilmtingimata sama otsustama.) Ma olen ise selle valinud. Tänasel päeval saan õnneks öelda, et olen rahul, nii töö kui ka suhtega, mõlemad on tored. Ja kui ma ei ole enam rahul, siis on aeg mõtlema hakata, mis need teised valikud siin on, mitte halada, sest keegi teine parajasti ei tee mind õnnelikuks. Aga siin tuleks nüüd mõelda ka sellele, kas sa oled õnnetu, sest kaaslane sülitas sulle kisselli sisse, või lihtsalt selle pärast, et sa eeldasid (ilma tema sellesisuliste väideteta), et nüüd te hakate koos hiiglama romantiliselt kisselli keetma, aga see raibe läks hoopis transistorit kuulama. Sest see, et teisel inimesel on oma elu, oma soovid ja oma mõtted, ei ole vägivald sinu peas jooksva filmistsenaariumi vastu, kus sina kangelane oled. See on lihtsalt tema elu, tal ongi omad tahtmised ja tegemised, ta tahab äkki ise kangelane olla.

Jeesus Maria, kui mitu korda ma nüüd sõna “kissell” kasutasin?

Mitte et ma ise oleks seda tõde sugugi mitte alati piisavalt internaliseerinud. Seda postitustki kirjutades kurvastasin, sest Sirru pidi kauem tööl olema, mis sellest, et me poleks saanud nagunii koos aega veeta, sest mul oli endal vaja üks asi ära lõpetada. Või trenniga on meil mõlemal nii, et kui üks ei saa miskipärast minna, siis teisel on kohe indu natuke vähem, sest me oleme harjunud seda koos tegema. Aga vahepeal on hea meelde tuletada, et täiskasvanud inimesed võiksid olla vaimselt sõltumatud, ei pea kogu aeg kätust kinni hoidma.

Haakub veidi õnne teemaga üldisemalt. Ma nimelt kirjutasin Müürilehte ka just sellest, kuidas end oma vigadest hoolimata armastada. Tahaks öelda, et minge ja ostke nüüd kõik paberleht ja lugege, aga siit saab netist ka täitsa näha.

P.S. Ave Taavet on äge illustraator, eks?

Vanus on ainult number

View this post on Instagram

Mis te trennis teete muidu? 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mu vanaema võib täna õnne tänada, et ta Tallinnas ei ela, sest muidu viiksin ma ta vägisi trenni. Nimelt näidati viimases Prillitoosis, et ka pea 80-aastased võivad edukalt ronimisega hakkama saada. Mulle väga meeldis selle tädi suhtumine, meil pooled 20aastased pole nii tublid, ta ikka innukalt käis ja proovis muudkui uuesti ja uuesti.

Mitte et ma tahaks otseselt reklaami teha, sest minu meelest on Ronimisministeeriumis viimasel ajal hoopis liiga palju rahvast, aga tõestab taas kord, et see tegelikult sobib kõigile. Mida ma muidugi kogu aeg teadsin, Eestis lihtsalt tundub kuidagi nii olevat, et 50. sünnipäeval paned passi kappi ära ja enam kodust välja ei lähe (no tööle muidugi ikka, pensini on vaja välja vedada). Ronitrippidele näeme kogu aeg pensionäridest ronijaid, tihti abielupaare, kes minust neli korda paremini ronivad (no neil on olnud aega trenni ka teha!). Nii et pigem suhtumise ja huvide küsimus. Ma lihtsalt loodan, et meie pensionärid ise eelistavad pigem talvel telekat vaadata, mitte ei jää selle pärast koju, et “ah, mis ma sinna laste hulka ikka ronin” – kuigi kurb tõsiasi on ilmselt ka see, et paljud ei jaksa sporti endale lihtsalt lubada, aga no õnneks on igasugu seeniorsoodustused jms.

Ehk siis siit lubadus vanaemale, tule Tallinnasse külla, viin su ronima. 😀

Pildil mina ja Reet kallistamas, no homo!