Jää on lahti

Kas te teate seda tunnet, et ükskõik kui kõvasti te silmi kinni pigistate, tegelikult ei saa enam ignoreerida seda, et kõik on muutunud ja oma eelmist elu ei saa enam kunagi tagasi? Pisidetailid, väikesed muudatused siin-seal ja ühel hetkel on järsku kõik nii teistsugune, et varasemast on ainult nostalgia. Mul oli väga lihtne teha Tallinnasse jäämise otsust, sest mul poleks olnud “vana head”, mille juurde tagasi minna. Kui mõlemad valikud on uued ja huvitavad, siis võtad rahulikult selle huvitavama ja erinevama, sest pole juuri, millesse takerduda.

Hea valik oli, üldse ei kahetse. Aga praegu on mul selline tunne, et midagi pole otseselt muutunud, aga ma KUULEN prõksumist ja ma näen neid jooni, ma näen, kuidas jää iga päevaga järjest rohkem praguneb. Näen, et kohe varsti nihutatakse mu juba armsaks saanud juust mult nina alt ära. Mis seal parata. Lihtsalt mul on muudatuste suhtes alati selline tunne,et need võiksid juba ükskord kohale jõuda, ootus on ju ometi raske.

P.S. Kui kedagi huvitas, siis ma sain oma Pythonikursusest kenasti läbi. Natukene kripeldab ikkagi, sest ma sain täitsa kogemata teada, KUI palju tegelikult teha võiks. Nimelt pidi lisaks ise projekti kirjutamisele ka kellegi teise projekti hindama ning mulle sattus selline projekt, kus oli kasutatud lambdafunktsioone (mida me kursusel õppinudki polnud), GETi (mida me kursusel õppinudki polnud) jne. Rääkimata sellest, et näiteks graafiliste asjadega töötamisel on mul ca miljon ruutkilomeetrit mänguruumi veel, lubasin Sirrule suure suuga, et teen ise rakenduse, mis arvutab kokku, palju keegi Gos punkte sai. No ja tegelikult jõudsin ma juba alustada node.js-i uurimist ka, sai suisa Vagrant installitud omale, et seda lihtsam teha oleks. Nii et nagu ikka, lõpetad ühe pisikese eneseharimise jupikese ära ja avastad, et suurem osa on veel ees.

 

nomaivõi

Ma tõesti ei tahtnud vaktsineerimisest rohkem rääkida, aga nüüd tuli kohe otsa uudis sellest, et Viimsi koolis oli leetritesse haigestunud vaktsineerimata laps, kes oli haiguse ilmselt Taist puhkuselt kingitusena kaasa toonud. Loodetavasti piirdub haigestumine ainult tema ja ta emaga, sest ta käis ühe päeva ka haigena koolis ja leetrid nakkuvad ülikergesti.

See teema ajab nii närvi mind, sest no ei ole võimalik ju, et keegi internetis eksib ja ei taha tõde kuulda, et ma hakkaks kohe klahve taguma, kui nutitelefonis poleks. Nii et mis ma teha saan, hingan sisse, hingan välja, mõtlen, et inimesed ikka surevad, ka teiste käe läbi, vaktsineerimisvastased ja purjus juhid olid, on ja jäävad, meie saame ainult võidelda selle eest, et ka esimesed neist seadusega reguleeritud oleks. St muidugi ei saa keegi öelda, kas sa pead oma last vaktsineerima, aga seda saab küll öelda, et riigikooli vaktsineerimata ei pääse. Erakond, kes seda lubaks, oleks mu häälele kukesammu võrra lähemal.

Muide, hiljuti oli jutuks ka see, kuidas viisakas inimene tagasisidet annab ja midagi kritiseerib – nüüd avastasin, et Virgo Siil on sel teemal just kena nupukese kirjutanud. Tagasisidet ON võimalik anda nii, et sellest on inimesele reaalselt kasu ja tulemus saab parem.

Mind kurvastab see, et inimesed ei vaktsineeri

Ma saan aru, et tegelikult on see hea, et me elame vabas riigis, kus igaühel ongi õigus loll olla ja oma lapsi ohustada, aga sellised uudised on ikkagi alati kurvad, sest mittevaktsineerimine ohustab nii otseselt mitte ainult neid endid ja nende lapsi, vaid ka kõiki teisi, kes misiganes põhjusel (vanus, allergia, tervislik seisund) vaktsineerida ei saa.

Seejuures ei ole neil vaja mitte mingit loogikat. No nagu Mallukas, kes ei vaktsineerinud oma last põhjendusega, et see on ju keemia, kuigi on ise avalikult kirjutanud sellest, kuidas ta oma lapsele ühtki kommi või värvilist jooki ei keela (või kuidas ta raseduse alguses pidutses, sest ei teadnud ju, et rase), aga vat vaktsiin on keemia. Kas te saate aru ikka, et see, kas miski on rohkem või vähem “keemia” (mitte et ma hästi aru saaks, mida sellega üldse mõeldakse, sest kahjulikke aineid saame me kõik igapäevaselt näiteks plastikpudelit korduvkasutades ja kogu toit meie laual on põhjalikult töödeldud), ei sõltu sellest, kui harjunud te sellega oma igapäevaelus olete? Kõlab veits nagu “morssi ma küll ei joo, seal on suhkur sees, see on väga kahjulik, üks coke zero palun!”

Muide, aastal 2014 on Mallu selles samas postituses, kus ta vaktsineerimise vastast seisukohta kaitseb, ise otsesõnu öelnud, et “Minule meeldib nii väga lobiseda, et ma ei soovi endale autismiga last, aga kes selline vaiksemapoolne on, siis andke takka [ja vaktsineerige].” Nii et taevale tänu tõesti, et ta tollal vaktsineerimata jättis, sest me kõik teame, kuidas selle lobisemisega läks, oleks see laps vaktsineeritud olnud, ei usuks mitte ainult 99% ta lugejatest nüüd raudpoltkindlalt, et “vaktsineeris ja näete, nüüd on kõne areng aeglasem, järelikult TÕESTUS, et vaktsineerimine teeb aedviljaks”, ta usuks seda ise ka ja teeks aktiivselt iga päev vaktsineerimisvastast propagandat – mis arvestades seda, kui palju ta blogi kõlapinda saab, oleks VÄGA ohtlik. Dunningi-Krugeri efekt ja kümned tuhanded lugejad koos … Põhimõtteliselt elu püssirohutünni otsas.

Samas on ta öelnud ka seda, et nende peres põhimõtte pärast antibiootikume ei võeta (no nagu Jehoovatunnistajate põhimõtteline vereülekandevastasus). Ma tahaks nüüd, mitu aastat hiljem, kui arst on ilmselt lapsele vähemalt korra neid neetud antibiootikume välja kirjutanud, huviga küsida, et kas viskas tõesti retsepti iga kord prügikasti ja otsustas loodusliku valiku peale mängida. Seda enam, et nüüd (äkki keemiavaba?) puugivaktsiini kõlbas küll teha, sest entsefaliit on ilmselgelt koledam kui mingi teetanus või leetrid või mumps. Mis neist väikestest tüsistustest ikka, kui jääb mumpsi tagajärjel viljatuks ja/või kurdiks, saab ju alati lapsendada ning viipekeel on oskus omaette. (Muide, huvitav fakt – üheks võimalikuks “ebameeldivuseks”, mis mumpsiga kaasa võib tulla, on just nimelt entsefaliit.) Eestis haigestus veel aastal 2004 sajast tuhandest 5-9-aastasest tervelt 84 tükki mumpsi, nüüd ainult ca 0,5. Nõukaaja lõpuks haigestus ca 9000 inimest aastas, nüüd mõni üksik. Oskab keegi ehk arvata, kust see tohutu erinevus tulnud on? Arvate, et aastal 2005 otsustasid kõik ühiselt rohkem käsi pesema hakata või on asi ehk siiski selles, et piisavalt suur hulk elanikkonnast on korralikult vaktsineeritud?

Ole loll, aga ole kaval, tee ära need paar süsti, et teised inimesed sinu pärast ohus ei oleks. Karjaimmuunsus on see, mis kaitseb sinu lapse lasteaiakaaslase  vastsündinud õde, keda on veel liiga vara vaktsineerida. Või tema keemiaravi saavat vanaema, kes on seetõttu parajasti nende haiguste suhtes kaitsetu.

Kingsepp, sul varvas piilub

View this post on Instagram

Breathe in and out and in again #thistooshallpass

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 26, 2018 at 2:03pm PDT

Nagu tähelepanelikud märkasid, olen ma siin kirjutanud suuri artikleid sellest, kuidas õnnelikum olla ja iseendale mõistlikke nõudmisi esitada. Päris elus aga nii hästi läinud pole, iseenda nõuandeid on ikka raske kuulda võtta. Märts on megaraske olnud ja eelmine nädal oli lihtsalt kohutav.

Esiteks oli vaja Pythoni projekt valmis saada, mis võttis PAAAALJU aega, teiseks hilines mu ema sünnipäevakingitus (mille olin tellinud jutuga, et “tellin ainult siis, kui vannute, et reedeks kohale jõuab”), kolmandaks oli otsekohe ja pigem isegi eile vaja teksti, mille eest mulle maksti kahe aasta eest, aga mille kirjutamiseni jõudsin ma jaanuaris (sest nüüd oli seda reaalselt vaja ja tollal oli vaja maksta, sest aruandlus). No aga konks siis selles, et jaanuaris öeldi, et igati hea tekst, märtsis avastati, et tegelikult ikka kohutav. Nii et kolmapäeval, kui olin oma päris töö ja isiklike projektide kõrvalt juba teksti mitu korda ümber kirjutanud, olin koju tulles nii väsinud, et hakkasin põhimõtteliselt lihtsalt kurnatusest tönnima.

Õnneks on mul Sirru, kes esmalt üritas kümme minutit aru saada, kas ma olen tema peale pahane, ja seejärel seletas mulle kannatlikult, et:

a) kui mina kirjutan teksti jaanuaris ja tagasiside saan märtsis, ei tohiks see üldse minu probleem olla, et inimestel nüüd kiire on, see ei peaks tähendama, et MINA oma prioriteedid / muud projektid hülgan ja ainult sellele keskendun, ning

b) kui tekst telliti põhjendusega, et neile meeldib just minu stiil, aga nüüd on juba kolmanda variandi kohta öeldud, et seda oleks häbi raamatusse panna, siis ilmselgelt neile tänasel päeval mu stiil ikka ei meeldi.

Rääkimata sellest, et miks iseennast närvi ajada sellega, kui sulle näiteks õhtul öeldakse, et nüüd on juba päris hea, aga hommikul selgub, et see on ikka kohutav – see tähendab ilmselgelt, et tegelikult üritan ma siin litsi mängida, aga pole isegi päris kindel, KEDA ma siis lõppude lõpuks imema peaksin.

Nii et hingasin rahulikult sisse ja välja, mõtlesin elu üle järele, võtsin ekstra selle jaoks VEEL KORRA neli tundi rahulikku tööaega ja kirjutasin neljandat korda uue teksti, seekord täpselt sellises stiilis ja sellise nurga alt, mis MULLE meeldis, üritamata kellelegi teisele meele järele olla (kui ette antud reeglid teemal “ära kasuta sõnu nagu “mina” ja “meie”, välja arvata). Nimelt öeldi mulle tookord saja aasta eest, et just minu teksti tahetakse minu omanäolisuse ja erilise stiili pärast (kuigi arvan, et vähemalt sama suuet rolli mängis ka mu teemas sees oleks, järjepidevus jätab tõsiseltvõetava mulje) – nii et nüüd sain südamerahuga öelda, et see siin on minu stiil ja MINU näolisus, kui see ka ei lähe, siis pole see lihtsalt ei minu stiil ega minu nägu, mida te siin tekstis näha tahate. Tema seisukoht oli muidugi ootuspäraselt, et sõna “stiil” ei saa siin üldse kasutada, sest see eeldaks teatavat tekstilist ühtlust, mida mul pole, kõik on liiga killustatud – mille tõeväärtus polnud minu jaoks esmane, mulle oli oluline see, et ma sain südamerahuga öelda, et olen oma parima andnud ja muud anda ei kavatse.

Kompromisslahendusena leppisime kokku, et maksan tagasi pisut üle poole omal ajal saadud rahast, sest tööd olen ma ometi teinud – mis tegelikult tähendab, et ma maksin vähemalt 15 tunni töörõõmu eest ise 50 eurot peale, sest omal ajal läks originaalsummast ju pool maksudeks. Ausalt öeldes oli mul selleks hetkeks nii hea meel sellest tööst lahti saada, et oleksin olnud valmis kasvõi kõik tagasi maksma, võtsin seda lihtsalt koolirahana. Mina õppisin siit, et kui keegi pakub raha selle eest, et just minu stiilis teksti saada, siis ajakirjade/ajalehtede esindajad võivad just seda mõelda, aga eraisikud kindlasti mitte – või kui ka mõtlevad, ei pruugi paari aasta pärast enam nii mõelda.

Tema (sest ka tema kaotas ju rahaliselt) … Mis tal ikka sellest õppida, tema pole selles mõttes midagi valesti teinud, et toetuspõhiste projektide puhul on paratamatu, et maksadki vahel summad aastaid varem välja, sest raha tuleb sama aruandeperioodi jooksul kasutada. Samuti on selge see, et oma raamatusse tahab igaüks enda seisukohast täiuslikku teksti, nii et loomulikult ei peakski ta vastu võtma midagi, mida ta saastaks peab. Mina ka valiks hoolega (kuigi tahaks uskuda, et ei palkakski kedagi, kelle stiil tegelikult väga ei kõneta). Nii et loodan ainult, et ta suudab piisavalt kiiresti leida teise autori, kellega kõik hindamisse kaasatud inimesed ühtviisi rahul on.

Minul igatahes langes nagu kivi südamelt, mis sellest, et esimest korda ca aasta aja jooksul on enne palgapäeva kümme eurot arvel. Pythonikursuse projekti sain ka õigeks ajaks esitatud ja kuigi ma ei tea veel isegi, kas see ka arvestatud sai (peaks parameetritele vastama küll), on lihtsalt NII HEA olla. Mitte ühtegi tähtajalist kohustust, nokitsen oma teiste projektide kallal rahulikult oma tempos ja no mitte üht muret ilmas. Elu on lill. St varsti kirjutan ma teile sellest, kuidas mul on tunne, et kohe-kohe muutub mu senine elu kardinaalselt, aga täna on elu lill.

Enesemääratlusest ja spordist

View this post on Instagram

“I was going to take the 6:00 but my email was blowing up and then this call just would not end”

A post shared by Kat (@yogatruths) on Mar 21, 2018 at 4:00am PDT

On see enesemääratluse teema juba õhus kord. Käisin mina nimelt uues joogakohas – mulle vana jätkuvalt meeldib, aga mulle ei sobi hetkel päevased ajad, nii et olin sunnitud avatud meelega ringi vaatama. No ja läksin mina siis Joogaruumi kohale, ütlesin, et olen siin esimest korda, ja tüüp küsis minu käest (saate aru, MINU käest): “Ahsoo, olete spordikauge inimene, jah?”

MINA. Ja SPORDIKAUGE. Pidin tõsiselt tagasi hoidma, et mitte “KUIDAS PALUN???” käratada ja hoopis viisaka inimese kombel selgitada, et tra, sa ei näe mu lihast v üht-teist on ikka tehtud.

Muidu oli suht lahe tund, ma ei ole kunagi käinud joogas, kus juhendaja su peale karjuks nagu aeroobikatunnis. Ma pole aeroobikatunnis ka käinud, aga ma olen telekast näinud, et karjuvad. Ja samas oli ta sellest hoolimata hulga rohkem joogahipi olekuga kui teise koha õpetajad. No ikka selline mees, et kui üritasin teiste tundide kohta infot saada, sain teada, et ma peaksin oma ootustest lahti laskma. 😀 Ta täiega meeldis mulle ikka, selline huvitav kooslus pehme ja karmi vahel, nii et tundi lähen ikka, seda enam, et eile oli S, mis peaks siis kergem olema kui M, aga ma olin ikka lõpuks korralikult läbi. Tahaks ometi M-i ka ära proovida.

Muide, Mihkel sobib kindlasti kõigile, kes kätelseisust jms huvitatud on, sest tema tunnis pandi kindlasti keskmisest rohkem rõhku igasugustele tasakaaluharjutustele ja õlavöötme tugevdamisele. Nii et omasugustele soovitan soojalt, kui olen seda M-i ka proovinud, siis kirjutan, kuidas see oli.

Ahjaa, kaalust alla võtmine pole seal väga võimalik, sest kohe ümber nurga on käsitööšokolaadipood. Ma ei ütle, et mul praegu suu täis oleks, aga ma ei ütle ka vastupidist.

Siin võib oma tõetera sees olla

Will Smith ütles hiljuti midagi diipi – õigemini jagas oma naise mõtteid, aga need on väärt mõtted, nii et muidugi tuleb edasi jagada.

Lühidalt: sa ei saa teist inimest õnnelikuks teha. Igaüks vastutab oma õnne eest ise.

Sa saad teha palju asju. Sa saad teda toetada, teda naerma ajada, teda rõõmustada, tal tuju heaks teha, teda kuulata, tema jaoks olemas olla, temaga arvestada jne. Aga õnnelikuks teha saab igaüks end ainult ise, sest võti selleni on tema enda sees peidus. Inimestel on mingi imelik eeldus, et suhtes saavad kaks hinge üheks ning kõik unistused ja soovid on järsku ühised, unustades, et tegelikult soovime me ju tihti siiski erinevaid asju. Mina soovin juua kisselli, Sirru tahab kuulata transistorit. Ja see on okei. See on täiesti okei, kuni ma ei hakka vägisi talle kisselli sisse kallama ning kuni tema annab mulle aega rahus kissellipahesid nautida. Meil on mõlemal oma tee ja see, et me seda teed kõrvuti käime, on VALIK. Aga vastutame me kõik oma valikute eest ise.

See on minu jaoks alati rahustav olnud. Mul on sitt töö – mul on alati valik minema kõndida. See ei ole isegi nali, kõigil ehk ei ole, aga no kui ma vanemate või vanavanemate juurde läheksin, siis praekartulit nad ikka mulle annaksid. Nii et ka minevikus, kui tõesti oli mu töö poole ööni bakaõppe kõrvalt baaris nõusid pesta, teadsin ma, et see on minu valik. Mul on sitt suhe – ma olen ise otsustanud siia suhtesse jääda. (Siin on see konks, et see, et ma olen siiani seda otsustanud, ei peaks ega tohikski tähendada, et ma pean täna või homme ilmtingimata sama otsustama.) Ma olen ise selle valinud. Tänasel päeval saan õnneks öelda, et olen rahul, nii töö kui ka suhtega, mõlemad on tored. Ja kui ma ei ole enam rahul, siis on aeg mõtlema hakata, mis need teised valikud siin on, mitte halada, sest keegi teine parajasti ei tee mind õnnelikuks. Aga siin tuleks nüüd mõelda ka sellele, kas sa oled õnnetu, sest kaaslane sülitas sulle kisselli sisse, või lihtsalt selle pärast, et sa eeldasid (ilma tema sellesisuliste väideteta), et nüüd te hakate koos hiiglama romantiliselt kisselli keetma, aga see raibe läks hoopis transistorit kuulama. Sest see, et teisel inimesel on oma elu, oma soovid ja oma mõtted, ei ole vägivald sinu peas jooksva filmistsenaariumi vastu, kus sina kangelane oled. See on lihtsalt tema elu, tal ongi omad tahtmised ja tegemised, ta tahab äkki ise kangelane olla.

Jeesus Maria, kui mitu korda ma nüüd sõna “kissell” kasutasin?

Mitte et ma ise oleks seda tõde sugugi mitte alati piisavalt internaliseerinud. Seda postitustki kirjutades kurvastasin, sest Sirru pidi kauem tööl olema, mis sellest, et me poleks saanud nagunii koos aega veeta, sest mul oli endal vaja üks asi ära lõpetada. Või trenniga on meil mõlemal nii, et kui üks ei saa miskipärast minna, siis teisel on kohe indu natuke vähem, sest me oleme harjunud seda koos tegema. Aga vahepeal on hea meelde tuletada, et täiskasvanud inimesed võiksid olla vaimselt sõltumatud, ei pea kogu aeg kätust kinni hoidma.

Haakub veidi õnne teemaga üldisemalt. Ma nimelt kirjutasin Müürilehte ka just sellest, kuidas end oma vigadest hoolimata armastada. Tahaks öelda, et minge ja ostke nüüd kõik paberleht ja lugege, aga siit saab netist ka täitsa näha.

P.S. Ave Taavet on äge illustraator, eks?

Vanus on ainult number

View this post on Instagram

Mis te trennis teete muidu? 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 18, 2018 at 4:14am PDT

Mu vanaema võib täna õnne tänada, et ta Tallinnas ei ela, sest muidu viiksin ma ta vägisi trenni. Nimelt näidati viimases Prillitoosis, et ka pea 80-aastased võivad edukalt ronimisega hakkama saada. Mulle väga meeldis selle tädi suhtumine, meil pooled 20aastased pole nii tublid, ta ikka innukalt käis ja proovis muudkui uuesti ja uuesti.

Mitte et ma tahaks otseselt reklaami teha, sest minu meelest on Ronimisministeeriumis viimasel ajal hoopis liiga palju rahvast, aga tõestab taas kord, et see tegelikult sobib kõigile. Mida ma muidugi kogu aeg teadsin, Eestis lihtsalt tundub kuidagi nii olevat, et 50. sünnipäeval paned passi kappi ära ja enam kodust välja ei lähe (no tööle muidugi ikka, pensini on vaja välja vedada). Ronitrippidele näeme kogu aeg pensionäridest ronijaid, tihti abielupaare, kes minust neli korda paremini ronivad (no neil on olnud aega trenni ka teha!). Nii et pigem suhtumise ja huvide küsimus. Ma lihtsalt loodan, et meie pensionärid ise eelistavad pigem talvel telekat vaadata, mitte ei jää selle pärast koju, et “ah, mis ma sinna laste hulka ikka ronin” – kuigi kurb tõsiasi on ilmselt ka see, et paljud ei jaksa sporti endale lihtsalt lubada, aga no õnneks on igasugu seeniorsoodustused jms.

Ehk siis siit lubadus vanaemale, tule Tallinnasse külla, viin su ronima. 😀

Pildil mina ja Reet kallistamas, no homo!

Mõnel veab õnnemängus

View this post on Instagram

When you and your friend both win a #bmw for a weekend 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 17, 2018 at 8:37am PDT

Kas te mäletate, et eelmisel aastal käisin jaanuaris ronimisvõistlusel, ronimises peadpööritavat edu ei saavutanud, aga loosiga võitsin bemmi kasutusõiguse (st sõbranna võitis ja viskas mulle, sest tal pole lube)? Noh, seekord oli põhimõtteliselt sama lugu, aga selle erinevusega, et nii mina kui ka mu väga hea sõbranna võitsime mõlemad tiba teistsuguse bemmi vabalt valitud nädalavahetuseks. Nii et varsti, kui ilmad ilusamaks lähevad, saame autod joonele panna. 😀

View this post on Instagram

@ronimisministeerium knows how to put the #fun in #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 18, 2018 at 3:59am PDT

Võistlus ise oli megaäge, kuigi seekord oli üllatavalt vähe rahvast. Ronminnis nähakse alati vaeva, et huvitavaid radu välja mõelda, pea alati on midagi tavapärasest erinevat ka. Näiteks oli seekord selline rada, kus pead ühelt kõikuvalt plaadilt teisele ronima (pilti tegin pühapäevahommikuses eratrennis, selle pärast saalis tühjus, võistlusel oli ikka rohkem rahvast). Päris lõbus oli seal ukerdada. Võimsus on küll 100% veel kaugel, aga sellest hoolimata päris viimaseks ei jäänudki ja vaikselt hakkab jõud/vastupidavus ikkagi juba ka tagasi tulema.

View this post on Instagram

Flying latvian #fun #climbing #bouldering #dyno #doubledyno

A post shared by Pēteris Meirāns (@meiransp) on Nov 2, 2016 at 9:55am PDT

Teine asi, mida võistluste finaaliradades hästi palju märgata on, on see, et palju peab tegema esiteks kahekordseid hüppeid (st hüppad nukki ja otsekohe pead teise edasi hüppama, sest esimene on liiga kehv, et sinna pidama jääda – või on kohe edasiliikumine lihtsalt optimaalsem, nagu siin videos) ja teiseks selliseid koordinatsioonihüppeid/-kukkumisi, kus peab pm mööda seina jooksma ja õiges kohas pidama saama. Vaatad suu ammuli ja mõtled, et täitsa lõpp, vat nii ronitakse.

Ahjaa, päeva keelenali. Vestlesin ühe neiuga, kelle emakeel on vene keel, aga kelle eesti keel on nii hea, et rääkides iial ei saaks aru, et ta seda hiljem õppinud on. No ja jutu käigus ütles ta meie ühise sõbranna kohta, et “no X on ju väga liiderlik”. Ma ütlesin, et vat selle kohta ei tea ma midagi, ma pole küll aru saanud, et ta väga litsakas oleks. Noh, selgus, et tema on terve elu arvanud, et “liiderlik” tähendab “liidriomadustega” – ja arvas, et raudselt on seda ka töövestlusel kasutanud (mis lõppes kenasti, meesintervjueerija võttis ta rõõmuga tööle, aga “liidriomadusi” hiljem otseselt tõestama ei pidanud). 😀

Põrutavaid uudiseid

View this post on Instagram

Just had the cutest date night ever. Not saying who won 🤗 #go #datenight #truewuv

A post shared by Rents (@rrrents) on Mar 14, 2018 at 1:54pm PDT

Kuna kõik kaalust räägivad, lisan ka enda kaks senti – olen viimased kaks nädalat ainult selili olnud ja õginud ning selle tulemusel kaotanud poolteist kilo. Peatselt annan välja raamatu “Kevadrullid – tee ideaalse kehani”. Kaalukaotus, see on imelihtne!

Merje blogist lugesin, et Perekoolis olevat tehtud blogija välimääraja – kuna ta linki ei pannud, siis peangi niimoodi ringiga viitama. Selle kohaselt olevat keskmine blogija (maksimaalselt) keskharidusega, kindlasti kolme lapsega, koleda mehega, autojuhiloata ning ilma igasuguse elukogemuse või töökogemuseta. Mis ma ikka oskan öelda, kui ainult sopakaid loed, siis vist tundubki, et ega teaduskirjandust ei avaldata. Mina näete siin mäe otsas lossis olen oma kaks magistrikraadi täiskohaga tööl käimise kõrvalt teinud, mitte et ma teda välimuse järgi oleks valinud, aga mees on mul maailma kauneim (see on nüüd see koht, et kui keegi sulle üüratult kallis on, siis loomulikult on ta sinu jaoks ilus, lisaks ilusale mehele on mul ka maailma ilusaim koer ja kõige kaunim vanaema, kõik käod, kes ei nõustu, võivad muda süüa), autojuhiloa sain kohe, kui vanus lubas, ning enda meelest olen elanud piisavalt mitmekesistes oludes (töökogemus välismaal, vahetusüliõpilaseks Austraalias jne) ja liikunud piisavalt kirevates ringkondades, et öelda, et elukogemust ka nagu oleks. Aga punkt 8 on küll õige, kõva targutaja olen ma küll. Lihtsalt ma loen üldiselt enda arvates üsna intelligentsete inimeste blogisid, kui mõnel neist ehk tõesti ainult keskharidus on, siis kirjutamisstiilist see välja ei paista ja mähkude sortiment enamasti kirjutiste keskmes ei ole (taevale tänu, isegi lastega sõbrannade mähkmemargist ei tea midagi), nii et tehke silmad lahti ja leiate tiba paremat lugemismaterjali ka. Iseasi muidugi see, et näete, mõni inimene on suisa mitu kraadi teinud, aga ikka ajab kogu aeg täielikku kelbast (ütles ta enesekriitiliselt).

Siia kõrvale tahaks kohe mainida, et paari nädala eest sattusin ühe täitsa võõra inimese mitme aasta tagusele blogipostitusele (mis ei rääkinud üldse minust), kus üks kommenteerija hakkas täiesti lampi rääkima sellest, et Rentsi elu on mõttetult elatud, sest kujuta pilti, ta ei kasuta oma erialast haridust (kommenteerija ise on muuhulgas palju matemaatikat õppinud, aga matemaatikuna ei tööta, ma ei tea, kuidas see teine lugu on) – mitu aastat juba möödas, kogu see kaleidoskoop erialast haridust on mul juba tükk aega käigus olnud mitmel erineval moel (alles tegin endisele tööandjale oma esimese eesti-prantsuse tõlke näiteks, varem olen sattunud kuidagi prantsuse-eesti suunal tegema), praegugi üks etnoloogiline projekt pooleli päevase töö kõrvalt … Ja ma tõesti ei tunne, et ma kuidagi parem inimene oleksin kui mõne aasta eest. Halvem ka ei ole, aga minu jaoks on jätkuvalt naeruväärne, et inimesed siiralt leiavad, et kui ma õpin prantsuse keelt selleks, et originaalis prantsuse kirjandust nautida, aga töötan näiteks aednikuna ja naudin oma tööd 100%, on haridusele kulutatud aastad mahavisatud. Et see ei loe, et sa kasutad oma haridust, kui sa selle kasutamise pealt ei teeni. Et ma olengi nüüd parem inimene, sest ma teenin rohkem raha (no rohkem makse maksan küll, aga mul on tunne, et see konkreetne kommenteerija teenib pool mustalt, nii et seda ta vaevalt silmas pidas) ja teenin ilmtingimata just sellega, mida ma koolis õppisin. Näiteks mu praegune põhitöö ei ole OTSESELT seotud õpitud erialaga, aga kõik tööl kasutatavad oskused on ülikoolis saadud või vähemalt süvendatud. Või üks mu kolleeg, kes on väga tark mees, teenib suure osa ajast korralikult (ja kõrget) palka – ja elab võimalikult kokkuhoidlikult ning veedab võimalikult suure aja reisides. Kas ta pool aastat on siis mõttetu inimene ja pool aastat väärtuslik, vastavalt sellele, kuidas parajasti tööhõivega on? Või ta on ikka kogu aeg lahe, sest tal on pidev erialase hariduse teenimisPOTENTSIAAL, mida ta siis soovi mööda kasutab?

Ma tegelikult ei küsi neid küsimusi, enda jaoks on mul vastus olemas. Küll aga küsin ma, mis teie arvate, kas inimene, kes tõesti teisi inimesi selliste parameetrite alusel hindab, on võimeline ise õnnelik olema? Sest minul on miskipärast raske uskuda, et inimene, kes näeb kõiki suvalisi valikuid skaalal “õige-vale”, mitte skaalal “ebameeldiv-meeldiv”, suudaks siiralt elu nautida. Või ei ole need asjad üldse omavahel seotud?

Ja tegelikult meeldis mulle väga, et see konkreetne blogija ei vastanud kommenteerijale, et “Rents ja X on lollakad, mina olen parem, sest …”, vaid suutis kedagi halvustamata ära selgitada, miks tema enda seniste valikutega rahul on (ja ma ütlen ausalt, et oleks minul tema taust, ma oleks ilmselt ka üks neist gümnaasiumihariduseta blogijatest, sest ta on väga rasketest oludest end ise üles töötanud, mina olen esimene, kes tema ees mütsi maha võtab). Väga palju on inimesi, kes üritavad teisi üksteise vastu üles ässitada. Milleks, kui tegelikult tahame me kõik ühte asja. Mina, see blogija, emmeblogijad, isegi see vaene õnnetu perekooli kägu, me tahame kõik lihtsalt end hästi tunda. Ja me ei peaks seda teiste arvelt tegema. Naised (inimesed, hambaarstid, eestlased, jätka nimekirja, kuidas soovid) peaksid üksteist toetama, mitte üksteise vastu töötama.

Aga pilt on hoopis sellest, et ostsin kallimale tähtpäevaks go-laua, sest juba ammu on jutuks olnud, et see meeldib meile mõlemale. Täiega tore oli vahelduseks ka mittesportlikult koos aega veeta. Kuigi minu meelest on see täiega naljakas, et mu bf ütleb, et talle meeldib go, sest seal ei ole reegleid nii keeruliseks aetud kui males – jah, reeglid on selles mängus tõesti lihtsad, aga sellel on umbes mustmiljon erinevat keerukat strateegiat. Need, kel mängu vastu huvi on, tuubivad neid samasuguse innuga nagu mõni teine maleavanguid.

Day of the Tentacle

Mul on viimase paari päeva jooksul olnud kaks kummalist vestlust. Ühes soovitati mul viia oma blogi tasulisele platvormile, sest no igati normaalne oleks teie käest raha küsida privileegi eest lugeda, mida ma hommikusöögiks sõin. Teises öeldi, et blogimine on üldse täiesti mõttetu, sest sellega ju ei teeni. Kuulasin mõlemad jutud ära (tegelikult lugesin), vangutasin omaette pead ja elasin edasi. Kui paljudel meil üldse on hobi, mille pealt teenib? Pigem ütleks ma niipidi, et blogimise eest ei maksa ma vähemalt ise peale, nii et võrreldes ronimisega on see lausa kuldaväärt hobi. Istun selle läpaka taga, mida mul muu töö jaoks nagunii vaja on, ja annan sõrmedele valu. Ronimine … Kas te teate, kulla inimesed, kui palju maksab üks korralik köis? Kui palju maksavad kvaliteetsed kerged ekspressid? Mu ema lisaks siia kindlasti veel selle, et blogides on tõenäosus pea vastu kivi puruks lüüa ka tunduvalt madalam. Nii et väga lihtsa vaevaga ja odavalt puhkuseminutid nagu maast leitud.

Aga teemasse. ‘Day of the Tentacle’ võiks eesti keeli olla näiteks “Kombitsapäev”. Igatahes on see 1993. aasta kultusmäng, põhimõtteliselt “Maniac Mansioni” järg, aga need ei ole väga tihedalt seotud. Mõte väga lihtne. ÜKs nendest imelikest kollidest joob reovett, saab endale kombitsad ja otsustab maailma vallutama asuda. Sina (kolmes erinevas tegelases ja kolmes erinevas ajastus) pead teda takistama. Seejuures mängitakse näiteks USA ajalooga jne.

Mängu autor on Ron Gilbert, kes on end minu südamesse kirjutanud nii selle kirjutise aluseks oleva šedöövriga kui ka ülinaljaka “Ahvide saare” mänguga (tema tegi kaks esimest osa) – ja ta ei ole selles mõttes üldse mingi vana aja papi, et alles eelmisel aastal tuli tema osalusel välja “Thimbleweed park“, mis igalt poolt auhindu korjas.

“Kombitsamängust” tehti aga ilus uusversioon ja oma viimastel kodustel haiguspäevadel õnnestus mul see ka ära proovida (võtab tegelikult kokku ainult neli-viis tundi). Häbiga tunnistan, et pidin internetist kaks korda abi otsima – ja mõlemad olid täpselt sellised asjad, et mõtlesin, et issand jumal, kuidas ma ise selle peale ei tulnud. No täpselt sellised, et hiljem vaadates ilmselgelt. Hindsight is 20/20, nagu välismaalased ütlevad.

Aga see oli mul esimene kord see mäng päriselt läbi mängida, sest esmakordselt seda näppides ei osanud ma veel normaalselt inglise keelt, mis tähendab, et ma ei saanud pool ajast üldse aru, mis parajasti toimub ja mida ma teha üritan. Aga mäng ise on täpselt sama suurepärane, kui ma mäletasin. Naljakad dialoogid, äge disain, kõik jutud. Lihtsalt irvitasin seda mängides. No vaadake ise treilerit:

Nii et kui kellelgi on 15 dollarit üle, siis soovitan soojalt, mul oli megalõbus. Grim Fandangoni veel ei jõudnud ja ilmselt niipea ei jõua ka, sest see Pythonikursus on vaja ju kuidagi läbi ussim häda ära lõpetada + üks raamatutekst sel nädalal kirjutada. Nii et see nädal tuleb pigem kibe vehkimine. Aga see oli ülimeeldiv puhkehetk.