Pensionäri blogi

rebel-grandma

Sorry, Hilts, mul pole olnud aega kirjutada. Tead küll, kuidas see elu on – kui on nii laisad miniad, nagu mul, läheb nende peale karjumise peale nii palju ära, et muuks eriti ei jäägi. Mu lapselapsi nad nagunii kasvatada ei oska, aru ma ei mõista, mille jaoks nad üldse võetud on.

Mis meil siin siis vahepeal juhtunud on? Mäletad, Hildakene, see mädapaise reie peal, mida ma Ilmari sünnipäeval näitasin? Matilda veel hakkas karjuma, peps nagu ta on. See on peaaegu ära kadunud, kuigi ega seal soolatüügaste vahel hästi aru ei saa.

Selle kohutava külmetusega, mis mind pikalt vaevas, oli nii, et kolmapäeval ilmus kurguvalu tagasi sellise intensiivsusega, et süüa enam ei saanud ning võtsin lõpuks haiguslehe. Palavik, nohu, kõik jutud. Täna suutsin juba normaalse inimese kombel pesemas käia ja nohu on kadunud. Kurguvalu veel pisut on, aga hetkel näiteks istun ilma sallita ja ei nuta. Nii et ma ise loodan küll, et äkki näen veel suisa kevadetki.

See viimane lõik oli täitsa tõsi, hästi elame. Väsin küll väga kiiresti ja eriti veel liigutada ei taha, aga kui nii edasi läheb, on tunneli lõpus ehk rong.

Advertisements