Day of the Tentacle

00000000

Mul on viimase paari päeva jooksul olnud kaks kummalist vestlust. Ühes soovitati mul viia oma blogi tasulisele platvormile, sest no igati normaalne oleks teie käest raha küsida privileegi eest lugeda, mida ma hommikusöögiks sõin. Teises öeldi, et blogimine on üldse täiesti mõttetu, sest sellega ju ei teeni. Kuulasin mõlemad jutud ära (tegelikult lugesin), vangutasin omaette pead ja elasin edasi. Kui paljudel meil üldse on hobi, mille pealt teenib? Pigem ütleks ma niipidi, et blogimise eest ei maksa ma vähemalt ise peale, nii et võrreldes ronimisega on see lausa kuldaväärt hobi. Istun selle läpaka taga, mida mul muu töö jaoks nagunii vaja on, ja annan sõrmedele valu. Ronimine … Kas te teate, kulla inimesed, kui palju maksab üks korralik köis? Kui palju maksavad kvaliteetsed kerged ekspressid? Mu ema lisaks siia kindlasti veel selle, et blogides on tõenäosus pea vastu kivi puruks lüüa ka tunduvalt madalam. Nii et väga lihtsa vaevaga ja odavalt puhkuseminutid nagu maast leitud.

Aga teemasse. ‘Day of the Tentacle’ võiks eesti keeli olla näiteks “Kombitsapäev”. Igatahes on see 1993. aasta kultusmäng, põhimõtteliselt “Maniac Mansioni” järg, aga need ei ole väga tihedalt seotud. Mõte väga lihtne. ÜKs nendest imelikest kollidest joob reovett, saab endale kombitsad ja otsustab maailma vallutama asuda. Sina (kolmes erinevas tegelases ja kolmes erinevas ajastus) pead teda takistama. Seejuures mängitakse näiteks USA ajalooga jne.

Mängu autor on Ron Gilbert, kes on end minu südamesse kirjutanud nii selle kirjutise aluseks oleva šedöövriga kui ka ülinaljaka “Ahvide saare” mänguga (tema tegi kaks esimest osa) – ja ta ei ole selles mõttes üldse mingi vana aja papi, et alles eelmisel aastal tuli tema osalusel välja “Thimbleweed park“, mis igalt poolt auhindu korjas.

“Kombitsamängust” tehti aga ilus uusversioon ja oma viimastel kodustel haiguspäevadel õnnestus mul see ka ära proovida (võtab tegelikult kokku ainult neli-viis tundi). Häbiga tunnistan, et pidin internetist kaks korda abi otsima – ja mõlemad olid täpselt sellised asjad, et mõtlesin, et issand jumal, kuidas ma ise selle peale ei tulnud. No täpselt sellised, et hiljem vaadates ilmselgelt. Hindsight is 20/20, nagu välismaalased ütlevad.

Aga see oli mul esimene kord see mäng päriselt läbi mängida, sest esmakordselt seda näppides ei osanud ma veel normaalselt inglise keelt, mis tähendab, et ma ei saanud pool ajast üldse aru, mis parajasti toimub ja mida ma teha üritan. Aga mäng ise on täpselt sama suurepärane, kui ma mäletasin. Naljakad dialoogid, äge disain, kõik jutud. Lihtsalt irvitasin seda mängides. No vaadake ise treilerit:

Nii et kui kellelgi on 15 dollarit üle, siis soovitan soojalt, mul oli megalõbus. Grim Fandangoni veel ei jõudnud ja ilmselt niipea ei jõua ka, sest see Pythonikursus on vaja ju kuidagi läbi ussim häda ära lõpetada + üks raamatutekst sel nädalal kirjutada. Nii et see nädal tuleb pigem kibe vehkimine. Aga see oli ülimeeldiv puhkehetk.

 

Advertisements

Kas tõesti kevad

Ma muidugi igipõliselt positiivne, aga mulle tundub küll, et lõhnab kuidagi värskemalt. Soojast ja sulailmast üldse ei räägigi.

Ma alistusin vahepeal saatusele ja läksin tööle, kuigi 100% suurepäraselt end ei tundnud, sest tundsin end täpselt nii hästi, et kodus oli kohutavalt igav. Teiseks muidugi see, et töö juures lõppes kvartal, nii et sellest, kas eesmärgid saavad täidetud, sõltus boonus. Kellele siis raha ei meeldiks. Mul oli viimane eesmärk pooleli jäänud, sest pidin ühe töökaaslasega koos töötama, aga esmalt oli ta puhkusel, siis haige ja siis jäin juba mina haigeks, nii et selle viimase tõmblemisega sain ikkagi nii kaugele, et muud eesmärgid täidetud ja üks 90% peale (täna saatsin enda lõppvariandi ära, aga ilmselt tuleb veel parandusettepanekuid). Rahul olen ikka, sest tulemus sai üsna normaalne ja üks suur stressifaktor on sellega nüüd kaelast ära. Ja kohe saab hakata päevi lugema, täpselt kuu aega järgmise puhkuseni. 😀

Laupäeval käisime Soomes, sest piletid olid saja aasta eest ostetud, kuigi me olime Sirruga mõlemad sellises seisus, et mõistlikud inimesed oleksid ilmselt koju jäänud (ja ca kolm nädalat polnud ronida saanud, sest haigused ja töökohustused jne). Temal ütlesid sõrmed üsna kiiresti üles (vähem kui tunniga kindlasti, aga ronimisaega oli ca kaheksa tundi), minul oli võhma nii vähe, et kui mõnda raskemat rada tahtsin ronida, pidin pärast seda puhkama, pea käis ringi jms jutud. Lõuna ajal tegin ronihalli diivanil lõunauinaku ja tagasiteel võtsin kajuti, et rahulikult magada saaks, aga ellu jäime. Täna õhtuks on isegi üsna normaalne olla.

Ehk siis elu tundub vahelduseks täitsa tore. Eriti tore oleks see, kui järgmise nädala lõpuks haiguse ajal kogunenud kohustustega ka järje peale saaks, nii et siin on ilmselt veel mõnda aega vaikne, aga tahtsin, et vanaema ka teaks, et ma olen elus. Nii et tervitan.

P.S. Loodan, et Nodsu tunneb ka end juba paremini.

P.P.S. Avastasin täna, et Duolingol on lisaks tavalistele harjutustele lisandunud hispaania keeles ka lugude kanal – asja teeb ägedaks see, et need on interaktiivsed. See omakorda tähendab, et tänapäeva keskendumisraskustega noored ei saa hakata lihtsalt ringi vahtima, vaid peavad päriselt aktiivselt lugema/kuulama, sest iga minutikese tagant on vaja küsimusele vastata vms. Juba mõne aja eest lisandus võimalus päevakajalisi jutukesi kuulata, nii et väga lahe, et keeleõpe on nii huvitavaks tehtud.

  • Kategooriad