Enesemääratlusest ja spordist

On see enesemääratluse teema juba õhus kord. Käisin mina nimelt uues joogakohas – mulle vana jätkuvalt meeldib, aga mulle ei sobi hetkel päevased ajad, nii et olin sunnitud avatud meelega ringi vaatama. No ja läksin mina siis Joogaruumi kohale, ütlesin, et olen siin esimest korda, ja tüüp küsis minu käest (saate aru, MINU käest): “Ahsoo, olete spordikauge inimene, jah?”

MINA. Ja SPORDIKAUGE. Pidin tõsiselt tagasi hoidma, et mitte “KUIDAS PALUN???” käratada ja hoopis viisaka inimese kombel selgitada, et tra, sa ei näe mu lihast v üht-teist on ikka tehtud.

Muidu oli suht lahe tund, ma ei ole kunagi käinud joogas, kus juhendaja su peale karjuks nagu aeroobikatunnis. Ma pole aeroobikatunnis ka käinud, aga ma olen telekast näinud, et karjuvad. Ja samas oli ta sellest hoolimata hulga rohkem joogahipi olekuga kui teise koha õpetajad. No ikka selline mees, et kui üritasin teiste tundide kohta infot saada, sain teada, et ma peaksin oma ootustest lahti laskma. 😀 Ta täiega meeldis mulle ikka, selline huvitav kooslus pehme ja karmi vahel, nii et tundi lähen ikka, seda enam, et eile oli S, mis peaks siis kergem olema kui M, aga ma olin ikka lõpuks korralikult läbi. Tahaks ometi M-i ka ära proovida.

Muide, Mihkel sobib kindlasti kõigile, kes kätelseisust jms huvitatud on, sest tema tunnis pandi kindlasti keskmisest rohkem rõhku igasugustele tasakaaluharjutustele ja õlavöötme tugevdamisele. Nii et omasugustele soovitan soojalt, kui olen seda M-i ka proovinud, siis kirjutan, kuidas see oli.

Ahjaa, kaalust alla võtmine pole seal väga võimalik, sest kohe ümber nurga on käsitööšokolaadipood. Ma ei ütle, et mul praegu suu täis oleks, aga ma ei ütle ka vastupidist.

Advertisements

Siin võib oma tõetera sees olla

emotnlneedswtrmrk-520x654

Will Smith ütles hiljuti midagi diipi – õigemini jagas oma naise mõtteid, aga need on väärt mõtted, nii et muidugi tuleb edasi jagada.

Lühidalt: sa ei saa teist inimest õnnelikuks teha. Igaüks vastutab oma õnne eest ise.

Sa saad teha palju asju. Sa saad teda toetada, teda naerma ajada, teda rõõmustada, tal tuju heaks teha, teda kuulata, tema jaoks olemas olla, temaga arvestada jne. Aga õnnelikuks teha saab igaüks end ainult ise, sest võti selleni on tema enda sees peidus. Inimestel on mingi imelik eeldus, et suhtes saavad kaks hinge üheks ning kõik unistused ja soovid on järsku ühised, unustades, et tegelikult soovime me ju tihti siiski erinevaid asju. Mina soovin juua kisselli, Sirru tahab kuulata transistorit. Ja see on okei. See on täiesti okei, kuni ma ei hakka vägisi talle kisselli sisse kallama ning kuni tema annab mulle aega rahus kissellipahesid nautida. Meil on mõlemal oma tee ja see, et me seda teed kõrvuti käime, on VALIK. Aga vastutame me kõik oma valikute eest ise.

See on minu jaoks alati rahustav olnud. Mul on sitt töö – mul on alati valik minema kõndida. See ei ole isegi nali, kõigil ehk ei ole, aga no kui ma vanemate või vanavanemate juurde läheksin, siis praekartulit nad ikka mulle annaksid. Nii et ka minevikus, kui tõesti oli mu töö poole ööni bakaõppe kõrvalt baaris nõusid pesta, teadsin ma, et see on minu valik. Mul on sitt suhe – ma olen ise otsustanud siia suhtesse jääda. (Siin on see konks, et see, et ma olen siiani seda otsustanud, ei peaks ega tohikski tähendada, et ma pean täna või homme ilmtingimata sama otsustama.) Ma olen ise selle valinud. Tänasel päeval saan õnneks öelda, et olen rahul, nii töö kui ka suhtega, mõlemad on tored. Ja kui ma ei ole enam rahul, siis on aeg mõtlema hakata, mis need teised valikud siin on, mitte halada, sest keegi teine parajasti ei tee mind õnnelikuks. Aga siin tuleks nüüd mõelda ka sellele, kas sa oled õnnetu, sest kaaslane sülitas sulle kisselli sisse, või lihtsalt selle pärast, et sa eeldasid (ilma tema sellesisuliste väideteta), et nüüd te hakate koos hiiglama romantiliselt kisselli keetma, aga see raibe läks hoopis transistorit kuulama. Sest see, et teisel inimesel on oma elu, oma soovid ja oma mõtted, ei ole vägivald sinu peas jooksva filmistsenaariumi vastu, kus sina kangelane oled. See on lihtsalt tema elu, tal ongi omad tahtmised ja tegemised, ta tahab äkki ise kangelane olla.

Jeesus Maria, kui mitu korda ma nüüd sõna “kissell” kasutasin?

Mitte et ma ise oleks seda tõde sugugi mitte alati piisavalt internaliseerinud. Seda postitustki kirjutades kurvastasin, sest Sirru pidi kauem tööl olema, mis sellest, et me poleks saanud nagunii koos aega veeta, sest mul oli endal vaja üks asi ära lõpetada. Või trenniga on meil mõlemal nii, et kui üks ei saa miskipärast minna, siis teisel on kohe indu natuke vähem, sest me oleme harjunud seda koos tegema. Aga vahepeal on hea meelde tuletada, et täiskasvanud inimesed võiksid olla vaimselt sõltumatud, ei pea kogu aeg kätust kinni hoidma.

Haakub veidi õnne teemaga üldisemalt. Ma nimelt kirjutasin Müürilehte ka just sellest, kuidas end oma vigadest hoolimata armastada. Tahaks öelda, et minge ja ostke nüüd kõik paberleht ja lugege, aga siit saab netist ka täitsa näha.

P.S. Ave Taavet on äge illustraator, eks?

  • Kategooriad