Mind kurvastab see, et inimesed ei vaktsineeri

Ma saan aru, et tegelikult on see hea, et me elame vabas riigis, kus igaühel ongi õigus loll olla ja oma lapsi ohustada, aga sellised uudised on ikkagi alati kurvad, sest mittevaktsineerimine ohustab nii otseselt mitte ainult neid endid ja nende lapsi, vaid ka kõiki teisi, kes misiganes põhjusel (vanus, allergia, tervislik seisund) vaktsineerida ei saa.

Seejuures ei ole neil vaja mitte mingit loogikat. No nagu Mallukas, kes ei vaktsineerinud oma last põhjendusega, et see on ju keemia, kuigi on ise avalikult kirjutanud sellest, kuidas ta oma lapsele ühtki kommi või värvilist jooki ei keela (või kuidas ta raseduse alguses pidutses, sest ei teadnud ju, et rase), aga vat vaktsiin on keemia. Kas te saate aru ikka, et see, kas miski on rohkem või vähem “keemia” (mitte et ma hästi aru saaks, mida sellega üldse mõeldakse, sest kahjulikke aineid saame me kõik igapäevaselt näiteks plastikpudelit korduvkasutades ja kogu toit meie laual on põhjalikult töödeldud), ei sõltu sellest, kui harjunud te sellega oma igapäevaelus olete? Kõlab veits nagu “morssi ma küll ei joo, seal on suhkur sees, see on väga kahjulik, üks coke zero palun!”

Muide, aastal 2014 on Mallu selles samas postituses, kus ta vaktsineerimise vastast seisukohta kaitseb, ise otsesõnu öelnud, et “Minule meeldib nii väga lobiseda, et ma ei soovi endale autismiga last, aga kes selline vaiksemapoolne on, siis andke takka [ja vaktsineerige].” Nii et taevale tänu tõesti, et ta tollal vaktsineerimata jättis, sest me kõik teame, kuidas selle lobisemisega läks, oleks see laps vaktsineeritud olnud, ei usuks mitte ainult 99% ta lugejatest nüüd raudpoltkindlalt, et “vaktsineeris ja näete, nüüd on kõne areng aeglasem, järelikult TÕESTUS, et vaktsineerimine teeb aedviljaks”, ta usuks seda ise ka ja teeks aktiivselt iga päev vaktsineerimisvastast propagandat – mis arvestades seda, kui palju ta blogi kõlapinda saab, oleks VÄGA ohtlik. Dunningi-Krugeri efekt ja kümned tuhanded lugejad koos … Põhimõtteliselt elu püssirohutünni otsas.

Samas on ta öelnud ka seda, et nende peres põhimõtte pärast antibiootikume ei võeta (no nagu Jehoovatunnistajate põhimõtteline vereülekandevastasus). Ma tahaks nüüd, mitu aastat hiljem, kui arst on ilmselt lapsele vähemalt korra neid neetud antibiootikume välja kirjutanud, huviga küsida, et kas viskas tõesti retsepti iga kord prügikasti ja otsustas loodusliku valiku peale mängida. Seda enam, et nüüd (äkki keemiavaba?) puugivaktsiini kõlbas küll teha, sest entsefaliit on ilmselgelt koledam kui mingi teetanus või leetrid või mumps. Mis neist väikestest tüsistustest ikka, kui jääb mumpsi tagajärjel viljatuks ja/või kurdiks, saab ju alati lapsendada ning viipekeel on oskus omaette. (Muide, huvitav fakt – üheks võimalikuks “ebameeldivuseks”, mis mumpsiga kaasa võib tulla, on just nimelt entsefaliit.) Eestis haigestus veel aastal 2004 sajast tuhandest 5-9-aastasest tervelt 84 tükki mumpsi, nüüd ainult ca 0,5. Nõukaaja lõpuks haigestus ca 9000 inimest aastas, nüüd mõni üksik. Oskab keegi ehk arvata, kust see tohutu erinevus tulnud on? Arvate, et aastal 2005 otsustasid kõik ühiselt rohkem käsi pesema hakata või on asi ehk siiski selles, et piisavalt suur hulk elanikkonnast on korralikult vaktsineeritud?

Ole loll, aga ole kaval, tee ära need paar süsti, et teised inimesed sinu pärast ohus ei oleks. Karjaimmuunsus on see, mis kaitseb sinu lapse lasteaiakaaslase  vastsündinud õde, keda on veel liiga vara vaktsineerida. Või tema keemiaravi saavat vanaema, kes on seetõttu parajasti nende haiguste suhtes kaitsetu.

Advertisements
  • Kategooriad