Lausa märkamatu samm inimkonnale

Aga meie suutsime lõpuks ometi uue prill-laua osta JA sama hooga paika panna. Ning see ei ole mingi naljategu siin, juttu sellest, et prill-laud logiseb (mis juttu, ühe korra oleks ma peaaegu kõige lauaga poole töö pealt poti pealt maha lennanud, ja ma vannun, et ei rabelenud seal ega midagi), olin ma tänaseks kuulnud umbes poolteist aastat.

Potikaanest mul kahjuks pilti ei ole, aga sama soojaga sai üles ka sõrmetreeningu vahend, mille ma olin kõigest oktoobris siia korterisse toonud. Nii et hea päev oli, tulemuslik.

Elage ikka kaasa meie ülipõnevatele seiklustele! Kohe varsti loosime lugejate vahel välja meie (ainult natuke kasutatud) eelmise prill-laua!

Advertisements

mkmm

Mul oli eile selline tore päev, kus ma sain kellegi tööle ülipositiivse tagasiside kirjutada. Seda ei tule just tihti ette, et loed kellegi tõlget ja mõtled, et “vau, see on NII hea”. Nii et kirjeldasin põhimõtteliselt kõike ülivõrdes, minu ainus hirm on, et kas tõlkebüroo, mis hinnangut palus, talle sellist hinda jaksab maksta, mida ta väärt on. 😀

Aga Joogaruumi kohta tahtsin öelda, et olen nüüd kõigi nelja juhendajaga tunnis käinud ja mulle meeldib ikka väga. Või ütleme pigem nii, et ma olen valmis kuulama seda juttu sisemise rahu leidmisest ja universumiga kontaktis olemisest, sest see, kui toredad tunnid neil on (eelkõige siis see, kui palju tasakaaluasendeid harjutatakse), on seda väärt. Eelmises tunnis näiteks juhtus päriselt nii, et juhendaja lausus kui muuseas, et paneme nüüd kõik koos jala kaela taha. 😀 Olgu öeldud, et tema ise oli ainus, kes seda teha suutis, aga ega sellest pole midagi, kõik teevad nii palju, kui suudavad, ja igaühele antakse kergemaid variante, et sinnapoole liikuda. Nii et selles mõttes ideaalne, et kogu aeg on arenguruumi.

Nemad ilmselt mõtlevad, et ma olen sisemiselt väga katki vms, sest ma ei suuda laiba poosis vedeleda, kui ma seda teeksin jääksin ma lihtsalt magama, aga ma ei näe sellel pointi, kui seda nagunii ainult viis minutit teha saaks. Nii et ma enamasti teen seda ühe minuti või nii ja siis venitan midagi, mis minu arvates veel venitamist vajaks. Samas ei mõtle nad loodetavasti midagi, sest seal alles räägiti, et tunni ajal ei vaata keegi kedagi ja keegi ei hinda, tehke omas tempos, olge või terve tund laibaasendis, kui tahate – mis on selles mõttes vale, et mina kogu aeg vahin teisi. Ma küll ei hinda, vaid kui ma aru ei saa, kuidas täpselt mõnda asendit tegema peab, siis ma vaatan, kuidas teistel näiteks tagumine jalg on jne, see pole üldse isiklik.

Ahjaa, seoses sellega küsimus joogainimestele, sest ma olen väliselt ka katki. Või miks joogainimestele, kõik teised võivad ka testida, teate ju kõik, mis asi ülesvaatav koer on (vaata pilti). Ülesanne väga lihtne. Istu maha, näiteks jalad koos, võta varvastest kinni (või upita nende poole) ja ürita lõuga vastu jalgu panna. Ehk siis tee mingit nõudlikku ettepainutust ja tee seda vähemalt 30 sekundit järjest (pikem kestus on oluline, kui ma korraks vibutan, pole midagi) – kui sa nüüd proovid siia otsa ülesvaatavat koera teha, kas sul on ka seljal valus? Ehk siis ma üritan aru saada, kas on normaalne, et pikemale ettepainutusele tahapainutust järele tehes hakkab esimese hooga korraks valus, või olen ma taas ebanormaalne ja peaks arstile minema. Kuigi pool ajast on mul tunne, et probleem on vist hoopis selles, et ma ei tõmba ennast korralikult sirgeks, enne kui selleks vastaspainutuseks läheb … Sportlaste vanasõna, kehva vormiga harjutus on targem üldse tegemata jätta.

Sellised põnevad lood siis meil täna.

Mis mul viga on?

Ma näen viimasel ajal väga palju unenägusid ja need on KÕIK absurdsed. Kaks märkimisväärseimat olid vist need, kus ühes mainis Sirru minu kõrval istudes sõbrale, et kolib kokku ühe lapsega naisega, sest seal oleks tal võimalus saada allveelaevaehitajaks, mis on alati tema unistus olnud (mina olin nagu bitch say what???), ja teises otsustas mu purjus heteroseksuaalne sõbranna keset ööd ühe teise sõbra auto ära ajada, sest Teele Viira oli valmis temaga seksima ja sellist võimalust ei saa ju raisku lasta. Selle viimase juures on kusjuures kõige imelikum see, et pidin üles ärgates guugeldama, kuidas Teele Viira üldse välja näeb, sest ma olen ajalehtedes ta nime näinud, aga polnud õrna aimugi, on ta siis hetero või ilus või midagi muud. Insta piltide pealt vaatasin, et võiks ehk õhtuks või kaheks heteroseksuaalsuse ära kappi panna küll, aga tal on kahtlaselt mitme pildi peal mingi polt kõrval, nii et vist ei võetaks jutule.

No igatahes. Nüüd nägin ma unes, et olin põhimõtteliselt kangelane. Päästsin ühe naise kindlast surmast kuskil kaljude vahel, mul oli köis, tegin sõlmekese, saime ta turvaliselt välja, leidsin maast isegi ta rahakoti, viisin ta enda peatuskohta, et ta saaks end puhtaks pesta ja ma saaks talle mingid soojad riided selga anda jne jne. Samal ajal rääkisin temaga muidugi suvalist juttu, et teda rahustada, sest eeldasin, et inimene on just eluohtlikus seisundis olnud, ilmselt endast väljas. Tema oli tükk aega vait, kuni lõpuks teatas: “Issand, kui palju sa räägid. Ega sul vist eriti palju sõpru ei ole?”

Nagu ei mingit tänutunnet, ausõna.

Pildi varastasin ausalt Teele instast, et tõestada, et ei ole panda. Loodetavasti ei panda pahaks.

Thimbleweed Park

download-1-1

GOG-is on viimast päeva soodukas, nii et üht uut mängu ostes (Torment: Tides of Numera jäi ikka ostmata, kuigi kõik arvustused kiidavad, ei teagi kohe, milles asi, ei tõmba hetkel) tuli meelde, et omal ajal jäi kirjutamata, mida ma sellest mängust arvan.

Teate, päris häbilugu, aga ma olen jõudnud sellisesse ikka, kus liiga palju järjest mängida ei jaksa. Ja kuna olin tol hetkel just Kombitsapäevaga ühele poole saanud, siis tagantjärele saan aru, et tegelikult oli Thimbleweed Park täiega äge, aga juba oli tüdi peal ja rikkus elamuse veidi ära. Lõpuks tahtsin ainult näha, kuidas lugu lõppeb, nii et väga poole vinnaga, tegin teise poole läbi (kusjuures mõnusalt pikk mäng on muidu, sai kraami ikka täie raha eest).

thimbleweed-21

Thimbleweed Park on selline täiega vanakooli mäng (pikslid!), kus murtakse mõnuga viiendat seina ja tehakse mängijale nalja. Selline armas tögav huumor, mis kõigile mängunohikutele ilmselt hästi peale läheb. Saab valida, kas tahate mängida lihtsamat või kergemat varianti, ma mõtlesin, et ega ma loll ei ole, ja hiljem täiega kahetsesin. Nii et ilmselt võib häbenemata lihtsama ka võtta.

thimbleweed_park_review_story_1490888226639

Kokku sai mängida viie erineva karakteriga, igaüks omamoodi opakas, igaühel oma taust ja oma probleemid. See tähendas ka seda, et kui ikka mõni karakter iga hinge eest konflikti väldib, siis tema abil teistega tüli norida ei saa, tuleb selleks mõni teine valida. Lugu oli väga lahe ja mõistatused/tegevused enamasti piisavalt loogilised, kuigi vahepeal tuli ennast ikka üsna halliks nuputada. Mulle isiklikult meeldis helitaust ka ja see, et ühel hetkel tekkis mängu kaart (st et ei pidanud enam kogu aeg tervet linna läbi jalutama), tegi elu parajalt lihtsamaks. Kõigile vanade mängude austajatele soovitan igatahes soojalt.

Viimane tagasivaade

Everything looks so tiny (📸 by @hannataevamanna )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kokkuvõttena võib öelda, et meie 13 inimesega reis lõppes ainult ühe kipsiga. See on ju päris hea, eks? Meie pisigrupist suutis Sirru end korralikult ära kraapida ja suurimaks vaenlaseks osutus hoopis üks laugel maal olev puuoks, kuhu mina suutsin juustega kaks korda kinni jääda, Hanna kriimustas sellega oma otsaesist ja minu musirullikene torkas end sellega kõrva, nii et verd lahmas. Pärast kolmandat õnnetust riputasime sinna ronimissussi otsa, et paremini silma torkaks paistaks, sest no see lihtsalt jäi muidu kogu aeg kõigi nägemisulatusest välja.

Reisi lõpuks olid ka poisid aru saanud puhkepäevade vajalikkusest, sest ma mõtlesin, et ei viitsi end lolliks vaielda, nii et tegin ühe päeva lihtsalt eelkõige päevitamist ja belay bitchi, sain oma puhkuse sealt kätte. No ja paari päeva pärast hakkasid poisid kurtma, et ikka tunda on, et lihased ei tööta nii nagu võiks ja rammestus on peal ja muud jutud. Ma ei ütle, et mul on alati õigus, aga mul on alati õigus.

Aga huvitaval kombel jõudsin ma reisi lõpuks küll taas enamvähem haiguseelsele tasemele, st keskmine 6A oli taas flashitav, aga selle tripi eredaimate elamustena jäävad meelde hoopis üks 5+ (sest sellel oli kõige suuremat eneseületust nõudev liigutus) ja see pildilt paistev 4+, sest see oli lihtne küll (kes meist poleks lastena uksepiida vahel ukerdanud, põhimõtteliselt sama asi), aga ma polnud varem väljas kunagi midagi sellist teinud.

Aga nüüd on aeg koju tulla ja natuke aega usinalt uuteks reisideks raha teenida. Töö teeb vabaks jne.

How do you pass time at the #airport ? 🤗 #handstands

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuidas ma tahtsin ellu vürtsi lisada

Awful anniversary obligations 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teie ei tea, aga meil oli siin mõne päeva eest väikest viisi tähtpäev. Nii et Hanna ja Kārlis pakkusid lahkelt välja, et lähevad teistega lauamänge mängima ja jätavad meid kahekesi õhtut veetma, et saaksime olla täpselt nii valjud, kui hing ihaldab. Etteruttavalt olgu öeldud, et olime väga valjud, aga võtame ikka algusest.

Mina nimelt ei saanud üldse arugi veel, et midagi juba käimas on, kui sain Sirrult korraliku litaka vastu kanni. Ja ma mõtlen ikka KORRALIKU litaka. Murdosa sekundit jõudsin rõõmsalt mõelda, et issakene, KÕIK 50 halli varjundit siis nüüd niiviisi meie kodus, kui selgus, et tegelikult oli Sirru herilaselt kätte nõelata saanud, sellega (käega, mitte herilasega) suvalises suunas vehkima kukkunud ja minu kaunis kann jäi lihtsalt õnnetul kombel ette. Sellega muidugi asi ei piirdunud, sest herilane oli nüüd vihane ja tema tapmiskatse käigus sai Sirru esmalt veel ühe sutsaka selga ja seejärel kadus herr herilane kuskile meie majapidamisse ära.

Siis, kui Sirru kaks ööd magas minu plätu voodilaual, et vajadusel meid herilase eest kaitsta, ma naersin. Siis, kui ta läks vetsu nii, et esmalt lükkas ukse irvakile, kuulatas, pani ettevaatlikult tule põlema ja siis sisenes plätu ähvardavalt ees, naersin veel rohkem. Ning siis avastasin, et iga kord, kui ma talle kasvõi käe õlale panen, muudest piirkondadest rääkimata, vahib ta hirmunult ringi ja küsib, kas ma kuulen suminat. Enam ma ei naera.

Ah, seks ongi ülehinnatud. Pealegi, ega ta Tallinnas ikka enam seda vabandust ei kasuta. Vast. Ometigi?

Tilk tõrva meepotis

Everything looks so tiny (📸 by @hannataevamanna )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja ma ei mõtle seda üldse millegi halva mõttes, vaid selles mõttes, kuidas vahel üks pisike sipu võib kogu sipelgapesa elule hoopis teise tooni anda. Meil siin on nimelt väga rahvusvaheline seltskond ja terve hulga väga head inglise keelt kõnelevate inimeste peale on ka üks lätlane, kes räägib igati arusaadavalt, aga teeb pisikesi vigu. Ma arvasin, et küllap ta hakkab hiljemalt paari päevaga korralikult rääkima, seda enam, et seltskonnas on ka ameeriklane. Tulemus on aga hoopis see, et kui lätlane ütleb, et “I can’t find my shoeses,” vastab ameeriklane täiesti sirge näoga: “I’ll put on my pantses and help you look.”

Teine asi, mis ronides väga silma torkab, on see, et keegi ei ütle enam “take me in“, kõik ütlevad “hold me closer“. Sellega seoses oleme autos ka tavatult palju Elton Johni kuulanud, kuigi läks umbes kolm päeva, enne kui lätlane aru sai, et Tiny dancer talle pühendatud on.

Muide, klassikaraadio on ka väljamaal täiega hea. Kodus ma ei viitsi seda kuulata, sest nad pool ajast patravad, aga siin on juttu väga vähe, saab rahulikult muusikat nautida ja selle vähese jutu kuulamisharjutusena kirja panna.