Ütleme nii, et reisid on ka paremini alanud. Saabusime Hispaaniasse südaööl, väljas sadas padukat ja igal pool oli megaudu – ning meid ootas ees pea neli tundi autosõitu. Jõudsime enne nelja ööbimiskohta, kontoriuksele oli kleebitud kaart ja Hanna võti. Maas oli üks võti veel, nii et eeldasin, et ju see minu oma on, ja korjasin hea õnne peale üles. Tuletan meelde, et jätkuvalt kallas ja oli kottpime. Teised panid meid meie numbriga treileri juurde maha, sest olin Antonioga kokku leppinud, et meie ööbime treileris, mitte bungalos. Saime kuidagi läbimärjana käsikaudu ukse juurde (telefoni taskulamp ei töötanud, sest ainult 5% akut) ja avastasime, et – üllatus! – uks on juba lahti. Mis seal ikka, kobisin oma kodinatega tuppa, karjusin Sirrule, et ärgu kohmerdagu, ja hakkasin kohvrist laadijat otsima. Kaugele ei jõudnud, sest selle aja peale küsis hele hääleke voodist, et mida ma nende elamises teen. 😀
Täitsa pekkis, kui piinlik, ma kujutan ette, kui hirmus see neile oli. Ma ehmatasin ka niimoodi, et vaatasin ainult, kuidas kiiremini tagasi vihma kätte saaks. No ja nüüd olime olukorras, kus me:
a) ei omanud kaarti, sest see jäi Hanna kätte,
b) ei saanud talle helistada, sest telefon oli suremas ja lisaks avastasin, et olgu see või neli korda veekindel, puutetundlik ekraan töötab vihmaga üsna kehvasti,
c) ei näinud, kas me jalutame parajasti mööda teed või lihtsalt põõsa vahel.
Nii et mis meil üle jäi, hakkasime oma kohvritega suvaliselt kuskile jooksma. Läksime põhimõtteliselt kõige lähema bungalo räästa alla varju, et elu üle järele mõelda, ja avastasime, et krt, siin on ka nr 7 ukse kohal. Proovisin võtit ja – vaata imet! – töötas. Tühi oli ka. Nii et vedasime oma kodinad sisse ja üritasin uuesti telefoni laadima panna, et uurida, kas Hanna on elus, aga see arvas, et ma võiks enne oodata, kuni laadimisauk kuiv on (tänapäeva tehnika imed). Selle aja peale kuulsime juba väljast sellist raginat, nagu põder üritaks läbi võsa murda, ja avastasime, et meie kaaslased ei olnud kehva kaardi abil ka eesmärgile jõudnud. Pika ringijooksmise peale selgus, et tegelikult on nad meie naabrid, jagame nendega suisa seina.
Sellega meie mured aga ei lõppenud, sest hommikul kell vara ärkasime räige prõmmimise ja räppmuusika peale. Selgus, et hispaanlased olid ronminni seltskonnale meie korterinumbri öelnud (vannun, Mikael, et lahti lastakse see inimene teie pärast), nii et nad tulid meiega rõõmu jagama. Ma EI ole hommikuinimene, eriti pärast mõnda tundi und, nii et see EI olnud rõõmus nägu, millega ma neile vastu vaatasin.
Kui ükskord päriselt üles saime, läksime ametlikku check-inni tegema ja hommikukohvi ostma, ning mõlemad jäid tegemata, sest teenindajad vaatasid meist meie tervituskatsetest hoolimata lihtsalt läbi. Nii et ootasime 15 minutit ja siis läksime linna sööma, sest kaua sa ikka ootad, kas inimesed tahavad sulle teenust pakkuda. Ahjaa, hiljem saime teada, et veebilehel mainitud “tasuta wifi” tähendab seda, et kogu selle hoonekompleksi peale on ühes majas internetituba, kus muuhulgas on ka wifi. 😀 Muidu ei kurdaks, aga 4G tuleb ja läheb, nagu jumal juhatab, elan siin nagu metslane.
Täna on ka terve päeva niiske olnud, nii et jalutasime ringi, uudistasime kaljusid ja vanalinna ning mängisime lolli:
Täna sai juba välja ronima, aga sellest ma ei viitsi veel kirjutada.
Pärdikute päevaraamat 