I’m still standing

Life is sweet 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu suureks meelehärmiks köhin ma jätkuvalt nagu tuberkuloosnik ja vajan igal ööl ca 10 tundi und, nii et tundub, et päris 100% terve ma siiski ei ole. See on hetkel aga ka ainus asi, mille üle vinguda annab. Ilm on kohati vihmane, aga pigem nii, et oleme sunnitud ronimispäevade vahele turistimispäevi või siseronimispäevi ka tegema, nii et lõbus on kogu aeg ikka. Käisime näiteks Barcelonas Casa Batllós, mille arhitekt oli selline sell, kellele sirged jooned üldse ei meeldinud. Üsna äge oli, kuigi ma vist mõtleks kaks korda, kas see on ikka pea 25 eurot väärt.

Korstnaid pole varem näinud v?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ronimisest. Rajad on suht sarnase greidingu ja ülesehitusega nagu Tenerifel, karm greiding ja esimene polt kõrgel. Seekord tuli Mikael juba esimesel hommikul meie ukse taha ja soovitas häbikepp osta, sest paljudel radadel on algus üsna raske ja normaalset kukkumiskohta pole. Häbikepp on nimelt selline pikenev kepp, millega saab vajadusel esimese klipi ära teha ja ei pea eluga riskima. Õnneks oleme pidanud seda ainult paar korda kasutama, aga hea teada, et vajadusel on olemas. Tenerifest erinev on see, et poldivahed on pikad ka lihtsatel radadel, mis minu meelest on hea, sest saabki oma julguselihast ka kergemates oludes treenida. Lisaks sellele on meie sohivarustuses ka üks lätlane, kes on oma küla parim ronija. Nii et kui mina näiteks 6a+ rada ronida ei suuda, viib tema köie üles ja mina saan ülaltjulgestuses ronida.

Blue skies 😍 #siurana #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nii et siiani oleme kaotanud ainult ühe mailoni (varustusejupi, mis pannakse laskumiseks polti, et mitte kallimast varustusest ilma jääda), kui me ühes cragis ei suutnud välja mõelda, kus me oleme või mis radadega meil üldse tegu on (mis on alati kõige lõbusam), nii et hakkasime innukalt ühte 7A-d murdma. Ütleme nii, et meist jäi see tegemata, raskete radadega puutume nii palju kokku, et naabrid räägivad vahepeal, kuidas La Rambla sai ära ronitud jne. Mina olen juba leppinud sellega, et isegi 6B flash on sel reisil mu võimete piiridest väljas, 6A+ on siin juba megaraske (osaliselt ilmselt ka haigusest tingitud, mitte ainult raskemast greidingust, aga kuna meie lätlane ka 6B-de peal ähib ja puhib, siis suures osas ikka hindamissüsteemist).

Muidu niisama hängime ja tšillime. Ülimeeldiv üllatus on see, et ma julgen järsku hispaania keelt rääkida. Teen raudselt palju vigu, aga kõik jutud saame aetud, suudan välja uurida, mis materjalidest mingi ronikraam tehtud on, palju kaalub ja maksab või näiteks, mida süüa on võimalik saada (seal, kus peatume, menüüd pole), milline vein võiks magusam olla jne. Ehk siis selline elementaarsete vajaduste rahuldamiseks vajalik baastase on kenasti olemas, olen rahul. Muuhulgas leidsin ühe noore tšiili sõbra ka, kes on ca aasta aega roninud, täielik kilu ja kurdab mulle vahel ikka, kuidas mõne 7A jaoks tervelt kolm katset läks. Vähe ei aja kadedaks. 😁 Aga no uhke tunne vähemalt, et en español need jutud räägitud saame.

Advertisements