Teie ei tea, aga meil oli siin mõne päeva eest väikest viisi tähtpäev. Nii et Hanna ja Kārlis pakkusid lahkelt välja, et lähevad teistega lauamänge mängima ja jätavad meid kahekesi õhtut veetma, et saaksime olla täpselt nii valjud, kui hing ihaldab. Etteruttavalt olgu öeldud, et olime väga valjud, aga võtame ikka algusest.
Mina nimelt ei saanud üldse arugi veel, et midagi juba käimas on, kui sain Sirrult korraliku litaka vastu kanni. Ja ma mõtlen ikka KORRALIKU litaka. Murdosa sekundit jõudsin rõõmsalt mõelda, et issakene, KÕIK 50 halli varjundit siis nüüd niiviisi meie kodus, kui selgus, et tegelikult oli Sirru herilaselt kätte nõelata saanud, sellega (käega, mitte herilasega) suvalises suunas vehkima kukkunud ja minu kaunis kann jäi lihtsalt õnnetul kombel ette. Sellega muidugi asi ei piirdunud, sest herilane oli nüüd vihane ja tema tapmiskatse käigus sai Sirru esmalt veel ühe sutsaka selga ja seejärel kadus herr herilane kuskile meie majapidamisse ära.
Siis, kui Sirru kaks ööd magas minu plätu voodilaual, et vajadusel meid herilase eest kaitsta, ma naersin. Siis, kui ta läks vetsu nii, et esmalt lükkas ukse irvakile, kuulatas, pani ettevaatlikult tule põlema ja siis sisenes plätu ähvardavalt ees, naersin veel rohkem. Ning siis avastasin, et iga kord, kui ma talle kasvõi käe õlale panen, muudest piirkondadest rääkimata, vahib ta hirmunult ringi ja küsib, kas ma kuulen suminat. Enam ma ei naera.
…
Ah, seks ongi ülehinnatud. Pealegi, ega ta Tallinnas ikka enam seda vabandust ei kasuta. Vast. Ometigi?
Pärdikute päevaraamat 