Kokkuvõttena võib öelda, et meie 13 inimesega reis lõppes ainult ühe kipsiga. See on ju päris hea, eks? Meie pisigrupist suutis Sirru end korralikult ära kraapida ja suurimaks vaenlaseks osutus hoopis üks laugel maal olev puuoks, kuhu mina suutsin juustega kaks korda kinni jääda, Hanna kriimustas sellega oma otsaesist ja minu musirullikene torkas end sellega kõrva, nii et verd lahmas. Pärast kolmandat õnnetust riputasime sinna ronimissussi otsa, et paremini silma torkaks paistaks, sest no see lihtsalt jäi muidu kogu aeg kõigi nägemisulatusest välja.
Reisi lõpuks olid ka poisid aru saanud puhkepäevade vajalikkusest, sest ma mõtlesin, et ei viitsi end lolliks vaielda, nii et tegin ühe päeva lihtsalt eelkõige päevitamist ja belay bitchi, sain oma puhkuse sealt kätte. No ja paari päeva pärast hakkasid poisid kurtma, et ikka tunda on, et lihased ei tööta nii nagu võiks ja rammestus on peal ja muud jutud. Ma ei ütle, et mul on alati õigus, aga mul on alati õigus.
Aga huvitaval kombel jõudsin ma reisi lõpuks küll taas enamvähem haiguseelsele tasemele, st keskmine 6A oli taas flashitav, aga selle tripi eredaimate elamustena jäävad meelde hoopis üks 5+ (sest sellel oli kõige suuremat eneseületust nõudev liigutus) ja see pildilt paistev 4+, sest see oli lihtne küll (kes meist poleks lastena uksepiida vahel ukerdanud, põhimõtteliselt sama asi), aga ma polnud varem väljas kunagi midagi sellist teinud.
Aga nüüd on aeg koju tulla ja natuke aega usinalt uuteks reisideks raha teenida. Töö teeb vabaks jne.
Pärdikute päevaraamat 