GOG-is on viimast päeva soodukas, nii et üht uut mängu ostes (Torment: Tides of Numera jäi ikka ostmata, kuigi kõik arvustused kiidavad, ei teagi kohe, milles asi, ei tõmba hetkel) tuli meelde, et omal ajal jäi kirjutamata, mida ma sellest mängust arvan.
Teate, päris häbilugu, aga ma olen jõudnud sellisesse ikka, kus liiga palju järjest mängida ei jaksa. Ja kuna olin tol hetkel just Kombitsapäevaga ühele poole saanud, siis tagantjärele saan aru, et tegelikult oli Thimbleweed Park täiega äge, aga juba oli tüdi peal ja rikkus elamuse veidi ära. Lõpuks tahtsin ainult näha, kuidas lugu lõppeb, nii et väga poole vinnaga, tegin teise poole läbi (kusjuures mõnusalt pikk mäng on muidu, sai kraami ikka täie raha eest).
Thimbleweed Park on selline täiega vanakooli mäng (pikslid!), kus murtakse mõnuga viiendat seina ja tehakse mängijale nalja. Selline armas tögav huumor, mis kõigile mängunohikutele ilmselt hästi peale läheb. Saab valida, kas tahate mängida lihtsamat või kergemat varianti, ma mõtlesin, et ega ma loll ei ole, ja hiljem täiega kahetsesin. Nii et ilmselt võib häbenemata lihtsama ka võtta.
Kokku sai mängida viie erineva karakteriga, igaüks omamoodi opakas, igaühel oma taust ja oma probleemid. See tähendas ka seda, et kui ikka mõni karakter iga hinge eest konflikti väldib, siis tema abil teistega tüli norida ei saa, tuleb selleks mõni teine valida. Lugu oli väga lahe ja mõistatused/tegevused enamasti piisavalt loogilised, kuigi vahepeal tuli ennast ikka üsna halliks nuputada. Mulle isiklikult meeldis helitaust ka ja see, et ühel hetkel tekkis mängu kaart (st et ei pidanud enam kogu aeg tervet linna läbi jalutama), tegi elu parajalt lihtsamaks. Kõigile vanade mängude austajatele soovitan igatahes soojalt.
Pärdikute päevaraamat 