Muts-muts, musid

View this post on Instagram

Some days #climbing is all #fun & #games 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on May 27, 2018 at 10:43am PDT

Tahtsin teile kirjutada traditsioonilist kirjandit teemal “minu vaba aeg”, aga kui väljas nii tore on, jääb kirjutamiseks minuteid napiks. Kõige olulisem uudis on muidugi see, et Atu operatsioon läks edukalt ja ta paraneb kenasti. Nii et ehk saab varsti ikka koju ka.

View this post on Instagram

Suvi, heinamaa, #bouldering … (📸 by @toivoparnpuu )

A post shared by Rents (@rrrents) on May 30, 2018 at 11:25am PDT

Muidu elame nagu ikka, nädalavahetustel katsume Soomes suuri kive ja nädala sees õhtuti natuke väiksemaid. Siin kehtib see vana hea reegel, et mida rohkem teed, seda paremini tuleb – ja mida paremini tuleb, seda rohkem tahad teha. Viimasel ajal olen mõne liigutusega juba täitsa rahul, äkki õpin veel vanas heas ronimagi. Natuke oskan isegi juba jalgu kasutada! Ilm on ka täiesti imeline olnud, kuigi kohati kaalun burka ostmist – liikumist ehk natuke piiraks, aga vähemalt saaks sääskedest rahu. Nii et kui teil on müüa sellist korralikku, kus ees pole mitte niisama auk, vaid võrkaknake, siis ma olen ostmas! Pakkuge julgelt.

Kooli pingereas olen paar kohta tõusnud (mis on umbes kümne võrra vähem, kui mul vaja oleks), nii et sellele teemale ma hetkel rohkem ei mõtle. Panen mõneks ajaks plaanid ootele ja eks sügisel näis. Nii et lohutan siin end sellega, et vähemalt on tervis tagasi (loobib innukalt soola üle mõlema õla, tatistab kolm korda järele ja koputab vastu oma puupead), jaksan juba jälle jõutrenni teha ja ei väsi enam ära iga kord, kui pean trepist käima. Nii et hindame seda, mis meil on, eks ole.

View this post on Instagram

Another day, another rock …

A post shared by Rents (@rrrents) on May 30, 2018 at 12:42pm PDT

Ahjaa, veel üks hea uudis on see, et Expanse sai uue lepingu ja pole vaja enam karta, et järgmist hooaega ei tulegi. Põhimõtteliselt tegid fännid sellist kampaaniat, et kogu ilm kajas. Megaäge, vahel ikka järjekindlus viib sihile. 🤗 Autokooli leidsime vist ka, nii et varsti saame Morksiga võidu OMA sõidutundidest kirjutada. Saate näha, kes rohkem kurta jaksab.

Aga nüüd head ööd, ma plaanin kell kuus ärgata, et joogasse minna. Mul veel üks samm valgustusest puudu, äkki saan sealt kätte.

Iirimaal võitis mõistuse hääl

Iirimaal oli referendum, et otsustada, kas eemaldada põhiseadusest punkt, mis ütleb, et emal ja lootel on võrdne õigus elule (mis on kaasa toonud selle, et ka puudega looteid, st ka sellise puudega, mis otseselt ema elu ohustavad, ei tohi eemaldada). Lihtsalt öeldes tähendab see abordikeeldu. Selle seaduse tulemusel on aastate jooksul naised isegi surnud, sest kui loomuliku sünnituse käigus on valik ema või lapse elu eelistamise vahel, ei ole arstil õigust seda valikut teha (sest kui arst “liiga vara” ema päästma kukub ja laps sureb, võib arst litsentsi kaotada ja vangi minna). Kõige kuulsam on 2012. aasta juhtum, kus naisele isegi ei öeldud, et ta loode pole elujõuline, nii et naine suri ja ta mees kaebas haigla kohtusse.

Samuti on Iirimaal keskmisest hulga kõrgem keisrilõigete arv, sest lapse surm sünnitusel tähendaks arstile taas vangiminekuohtu (ta peaks hakkama tõestama, et ei aidanud meelega viimase hetke aborti teha), nii et keisrilõike kasuks otsustatakse väga kergekäeliselt.

Enne referendumit tehti muidugi lausa absurdseid ja rõvedaid kampaaniaid, nagu näiteks naeratavad downi sündroomiga lapsed ja küsimus, kas te tõesti tahaksite, et neid vähem oleks, ja väited, et iirlased surevad välja, sest no kui naistele abordiõigus anda, ega need loomad enam üldse ei sünnitaks. Kusjuures põhiseaduse muutmine ei tähendaks muidugi, et IGASUGUNE abort lubatud on, see tähendaks, et hakatakse alles arutama, kas ka ilma meditsiinilise näidustuseta, mitmenda nädalani jne (hetkel on kaalutud ka Eestis olevat süsteemi, kus abort on lubatud esimese 12 nädala jooksul).

Täna on igatahes see päev, kus 66.4% iirlastest on otsustanud, et inimese (jah, isegi naise!) elu on rohkem väärt kui loote oma. Mul on väga hea meel, see on tõesti suur samm inimkonnale.

Kui raske on normaalset autokooli leida?

Mure. Ameeriklane tahaks minna ingliskeelsesse autokooli, sellisesse, kus teooriaosa oleks võimalik vähemalt suuremas osas internetis teha. Ilmselt ta eriti järeleaitamist ei vajaks nagunii, sest ta on see klassikaline keiss, kus inimene on 15 aastat juba autoga sõitnud, aga unustas Euroopa Liitu tulles õigel ajal paberimajanduse korda ajada, nii et peab nüüd Euroopa juhiloa saamiseks algusest peale kooli minema.

Internetis guugeldades leiab päris mitmeid. Esimeses kohas registreerides saadeti kinnitav kiri teemal “olete registreerinud”. Mitte mingit infot selle kohta, mis nüüd edasi peale hakata – mis summas arvet maksta, kuhu, kust saaks sisse logida, mis üldse edasi saab. Mitte midagi. Meil tuli kusjuures esmaspäeval, TÄNA helistasin ma neile ise ja öeldi, et “aa, võime teile arve saata, kui selle ära maksate, siis saate paroolid ja muu vajaliku info”. Mis esiteks on üsna kehv klienditeenindus ja teiseks on see üks neist koolidest, kus tahetakse enamvähem kogu raha korraga ette saada.

Teise kooli helistasin, seal ei võtnud alguses üldse keegi vastu, hiljem helistati ja öeldi, et ingliskeelset internetiõpet enam ei ole, sest õpetaja lahkus töölt – ma ei saa aru, kui aktiivselt see õpetaja internetikursuse raames õpilastega suhtleb siis? Ma olen siiani eelkõige selliseid internetikursusi võtnud, kus loed ja teed harjutusi ning saad automaatvastuseid, mitte ei meili ülepäeviti õpetajale, et ta sulle midagi selgitaks. Autokool tundub mulle eriti selline, et ma ei saa aru, miks seal päriselt isikut vaja oleks, võiks ju ka ise seda raamatut lugeda ja eksamile minna, kui ainult lubataks.

Kolmandas ei olnud hommikul kell kümme telefon veel sisse lülitatud, kuigi koduleht tundus paljulubav. Hulluks võib minna niimoodi.

Kuigi seda ma ütlen küll, et daam E-autokoolist (kus ka kahjuks ingliskeelseid kursusi ei ole) oli väga sõbralik ja abivalmis ning soovitas kohe ühte ja teist firmat. Ja võttis hommikul kell kümme telefoni vastu! Nii et juba ainuüksi selle põhjal julgen seda teistele reklaamida, ei jäänud muljet, nagu peaks häbenema, et üritad kellelegi vägisi oma raha kurku toppida.

Nii et kui kellelgi on häid soovitusi firmadest, kus päriselt kliendiga tegeletakse natuke kiiremini kui nädala aja jooksul (ja ideaalis ilma, et neile selleks ise pinda peaks käima), siis need on igati teretulnud.

räägin ise teile vabadest suhetest kohe

On teil ikka vedanud, iga asja ekspert Rents on ütlemas, kuidas asjad on. Pean küll alustama sellega, et mul endal vaba suhet pole, aga lugesin Jane postitust juba mitme päeva eest, kui läksin seda teetassi pilti otsima (mida ma muide ei leidnudki, siiani ei tea, kui kole see tass siis oli või ei olnud), ja no siiani sees kripeldab. Ma nimelt olen väga paljusid vabasid suhteid näinud, sest ma olen ju Tartust. Kõigist neist suhetest KAHES on inimesed tõesti siiralt teineteist armastanud ja tunnistan ausalt, et ühe paari puhul oli tõesti tegu sellise unelmate paariga, kes pärast mitut aastat ka teineteisele armunult otsa jõllitasid. Nad muidugi ei otsinud ka otseselt teisi ja nende vabadus seisnes selles, et teiste inimestega veedeti aega koos, mitte eraldi. Teine on olnud selline, kus “vaba eluviis” polnud selline “igal teisipäeval ja neljapäeval”, vaid selline, et no kui tuli ette, siis tuli, aga see ei olnud neil eesmärk omaette. No umbes nii, nagu keskmisel inimesel ei ole eesmärgiks ilmtingimata kord nädalas kinno jõuda, aga vahel juhtub, kumbki ei võtnud seda eriti tõsiselt. Nii et seal ei olnud väljast seksi otsimine ilmselgelt eesmärk omaette.

Absoluutselt kõik ülejäänud vabad suhted, mida mina kõrvalt olen näinud, on olnud sellised, et vaba on seal küll ainult seks, kõik muu tundub pigem vangla. No sellised, kus üks osapool näiteks ütleb nelja silma all, et tal on tegelikult üsna ükskõik, kes see kodune “päris naine” on, keegi lihtsalt võiks süüa teha ju. Või sellised, kus naisosapool tunnistab, et kuna ta tööl ei käi, ei jaksaks ta väikese pojaga omaette elamist lubada, aga võimaluse avanemisel koliks otsekohe rõõmuga järgmise (ja loodetavasti normaalsema) poldi juurde edasi. No ja kust sa mujalt ikka normaalseid perele pühendunud polte leiad, kui tinderist. Või üks vaba suhe, mis nagu teoreetiliselt oli vaba küll, inimesed olid kõiges kokku leppinud, aga tegelikult enda tegemisi metsikult varjati ja teise tegemiste pärast muudkui armukadetseti (seda mõlemapoolselt) – ja kõigest sellest hoolimata sammuti rõõmsalt abieluranda (ja hiljem lahutama). Nii et esiteks tundub mulle, et ei tule see vabadus inimestele siiski nii meeldivalt ja loomulikult, et saaks öelda, et keskmine vaba suhe ilmtingimata õnnelikum oleks.

Teiseks pole ma iseenesest väga armukade inimene, küll olen ma aga nõudlik ja ärahellitatud ja tahan tähelepanu (mul on näiteks igasugused piiravad reeglid, nagu see, et telefoni voodisse ei veeta, vaid seal räägitakse päriselt oma kaaslasega enne magamaminekut või veedetakse muul moel aega, lugeda tohib ka). Ja no jumalauta, oma kaaslasega seksimiseks ikka aega leiab, sest seda tehakse enamasti kodus, aga näiteks täiega raske on seda aega leida, et ÜKS kord kuus päriselt kohtama minna. Põhimõtte pärast tähistamegi jätkuvalt iga kuu tähtpäevi, sest muidu me ei jõuaks iial kahekesi õhtust sööma või kinno – ja meil on mitu korda ette tulnud, et ikka tuleb edasi lükata, sest parajasti pole aega, sest trennid, sotsiaalsed kohustused, töö, enesetäiendamine. Ja meil ei ole lapsi, pooltel inimestel on siin kompotis ju veel 1 kuni 3 titte ka.

Nii et kui keegi räägib oma vabast suhtest ja kolmest kallimast, tahaks ma alati küsida, et kulla inimene, kas sul peale seksi ÜLDSE hobisid ei ole v? Kust see aeg võetakse? Kui kehv see kodust saadav seks on? Ja kas vaba suhte puhul jääb tõesti nö originaalkallima jaoks ka jätkuvalt sama palju aega? Viimase küsimuse peale on vähemalt üks tuttav tunnistanud, et tegelikult mitte, ta on olnud olukorras, kus ta oli õnnega koos, kui korra nädalaski õnnestus oma mehega jutule saada, aga teiste jaoks jätkus mehel aega küll (ja noh, teistel meestel omakorda oli tema jaoks aega, aga miks seda siis üldse suhteks kutsuda, öelge otse, et olete suured sõbrad, kes juhuslikult koos elavad ja vahel kallistavad). Nii et mina olen nende üliõnnelike vabade suhete suhtes ikka üsna skeptiline, see eeldab väga spetsiifilist inimesetüüpi, kellele see päriselt sobiks. Keskmisele inimesele pigem mitte.

Nii valjusti tiksubki v?

View this post on Instagram

When you tell your friends you need a new cup, so they deliver 😁 Thank you, friends, I will be using them all

A post shared by Rents (@rrrents) on May 21, 2018 at 1:46am PDT

Käisin nädalavahetusel sugulaste juures ka sünnipäeva tähistamas. Selline traditsiooniline, õhtul olime nii kurguni täis topitud, et ma ei suutnud täna hommikustki süüa. Õnneks oli vanaema mulle kurki toonud, oli midagi kerget kohe võtta. 😀

Ainus kurb sündmus oli see, et ikka väga hale oli koera maale jätta. Ta on seal peaaegu kuu aega juba olnud ja oli nii kindel, et saab koju. Sai hoopis küünelõikuse ja on sunnitud veel kuu aega suures aias mängima ja tiigis müttama, mis kõlab nagu imeline puhkus, aga no koer ja inimene igatsevad ju teineteist. Talle ei saa selgitada ka, et selleks nädalaks enne oppi ei ole mõtet koju tulla ja pärast operatsiooni on hea, kui ta on kuskil, kus keegi on päev otsa kodus ja saab tal silma peal hoida. Nii et ta ei jõua niipea veel koju.

Muidu oli kõik tore, lapsed olid suureks kasvanud, nagu ikka, päike paistis jne jne. Aga õhtul kodus ei suutnud kuidagi magama jääda, sest miski tiksus nii kõvasti. JA MEIL POLE ÜHTKI KELLA!!! Mõtlesin juba, et 32 täis ja nüüd on see bioloogiline kell kohal, aga õnneks oli see ikka Sirru, kes läbi une mingeid imelikke hääli tegi. Ma juba muretsesin!

Appi, milline mats

Ameerika keeles öeldes, I relapsed. Ehk siis tunnistan ausa sõltlasena, et oli väike tagasilangus. Jah, kallid lugejad, pärast väga pikka puhast ja prügivaba perioodi lugesin ma stressirohkel hetkel Perekooli. Jaa-jaa, ma tean, mul on endal ka häbi.

View this post on Instagram

Hey-ho, here we go #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on May 19, 2018 at 6:28am PDT

Igatahes lugesin ma loomulikult blogijate teemat ja vaatasin, mille kõige eest igasugused blogijad sõimu võivad saada. Põhjusi on lõputult ja enne jõuaks Issanda päike looja minna, kui mina need kõik üles jõuaksin lugeda, aga üks hämmastas mind ikka tõsiselt. Nimelt mõisteti Jane hukka selle eest, et a) jalutab küla vahel teetassiga ja veel suisa nii, et b) teepaki lipik paistab!

Mõtlen ühelt poolt ja mõtlen teiselt poolt, aga aru ei saa. Lihtsalt joogiga jalutamises asi olla ei saa, sest pool Tallinnat jalutab pidevalt papist kohvitopsiga. Nii et kas tõesti on asi selles, et inimene kõnnib OMA topsiga? Selles, et teepaki lipik paistab (ehk mitte eriti varjatud reklaamis), ei tohiks ka probleem olla, sest igal kohvitopsil on ka ju reklaam suurelt peal. Ehk kas siis inimesest teeb tõesti matsi see, et ta üritab keskkonnateadlikum olla? Päriselt???

Mulle lihtsalt valus teema, sest ma juba mitu nädalat guugeldan kõige ilusamaid kaanega tasse (täna valisin ühe lõpuks välja), sest muidu teen isegi pea igapäevaselt papptopsipattu ja ühel hetkel hakkab loodusest lihtsalt kahju. Paari aasta eest keelduti veel Statoilis kusjuures kliendi oma tassi müümast, kuigi see peaks neile ju kokkuhoid olema, mingi absurdse põhjendusega teemal “kui haigeks jääte, sest tass on pesemata, süüdistate meie kohvi”. Statoili kohta ei tea, aga suurem osa tavalisi kohvikohti on igatahes juba aru saanud, et kui inimene tahab keskkonda säästa ja samal ajal nende raha kokku hoida, pole mõtet kätt ette panna. (Jah, ma saan aru, et arvestades seda, kust ja mis tingimustest kohv/tee tuleb, hea inimene neid üldse ei tarbiks, aga no nii suurteks ohverdusteks ma valmis ei ole, aga üritan fair trade’i osta jne.)

P.S. Teen reklaami, täitsa tasuta, sest ma pole ammu nii mõnusat elamust saanud. Käisin sünnipäeva puhul sõpradega Laulasmaa spaas ujumas, sest taevas teab, et kooki olin ma sel nädalal juba liiga palju söönud ja tahtsin tervislikumalt tähistada. Kasu polnud sellest muidugi midagi, sest ujudes läheb teatavasti kõht tühjaks, nii et sealt väljudes astusime sisse esimesse kohvikusse, mis ette jäi, milleks oli juhtumisi Günther. Mina ei ole seda mitte kunagi varem märganud, aga ei julge öelda, kas see oli uus või pole mul lihtsalt sealkandis kõht tühi olnud. Keskmisest oli natuke kallim, aga mitte väga (pearoad olid ca 10-12 eurot, mis minu meelest päris tavaline kohvikuhind ei ole), ja toit oli tõesti väga hea – ütleme nii, et mitte päris see koht, kuhu lastega pannkooke sööma minna, aga täiskasvanud inimestele toidu nautimiseks tore. Mis mulle aga kõige rohkem meeldis, oli see, et seal töötas selline müügimees-eestlane, et ma ei olegi vist sellist tüüpi varem näinud. Tundis müüdavat kaupa (ntks veine) väga hästi ja rääkis neist rõõmuga ja innukalt. Kui hakkasime ära minema, suutis ta meile veel neli tuuletaskut pähe määrida, esmalt kaks mulle ja Sirrule, sest “need on täna siin kohapeal tehtud ja täitsa imelised, tõesõna”, siis kaks Hannale, sest “kohvi või teed joote hommikul? teed joote?? no aga tee kõrvale tahaks ikka mingit head väikest ampsu ju!” ja siis üritas rõõmuga ka Toivot veenda selles, et “no issand jumal, kuidas ma need viimased neli siia üksi ja õnnetuna jätan taldriku peale …” Kui ma poleks nii kõrini täis olnud juba, oleksin ise ära ostnud need viimased neli kooki selle jutu peale. Ehk siis mulle meeldivad sellised inimesed, nii et juba selle pärast soovitan.

P.P.S. Mul on uus iidol, vaadake milline kehakontroll, mine pekki (ronija ja American Ninja Warrior):

View this post on Instagram

Fun times at Priest Draw! The pockety roofs were all so amazing, and the local climbers were incredibly supportive. I tried so hard on all those two finger pockets that I hurt my median nerve, which caused two fingers to go numb while topping out! Luckily, after multiple chiropractor appointments most feeling has returned. Thanks @coleman_becker for showing me around and taking such wonderful pictures!

A post shared by Favia Dubyk (@felinefavia) on Sep 9, 2017 at 7:43am PDT

View this post on Instagram

I hope everyone had a great holiday! @mynameisbriandubyk and I spent Christmas in St. George, Utah and had a fabulous time climbing at Marioland. Habitat for humanity (V7), a beautiful horizontal roof with a non-scary topout, was by far my favorite problem. It felt good to finally finish something after being injured for so long. 📸:@mynameisbriandubyk

A post shared by Favia Dubyk (@felinefavia) on Dec 26, 2017 at 9:49am PST

Hääleta-hääleta sportlane riigikokku

Okei, nüüd on ta ainult linnavolikogus, aga et see, mis suust välja tuleb natukenegi loogiline oleks, analüüsib meie Erkikene täpselt sama vähe, kui riigikogu ajal praktiseerivaid homoseksuaale sarjates ning homoseksuaalsuse raviks psühhoteraapiat ja tugevamat usku soovitades.

Nüüd arutles ta siis saates “Suud puhtaks” koos teistega paksude laste teemal ja muuhulgas sai sealt teada, et keskmine eurooplane sööb nädalas ca seitse kg suhkrut. Ma olen tugev matemaatik, nii et võin teile lahkelt öelda, et see teeb umbes kilo puhast suhkrut päevas. Mul keskmisel päeval ei tule kogu toidustki kilo kokku, nii et need teised eurooplased söövad vist minu eest ka.

Ma natuke tahaks norida ka väite kallal, et inimesed on Maal olnud neli miljonit aastat – kui me ei räägi päris inimestest, vaid nende eellastest, siis võiks ju juba julgelt kuus öelda. Inimesed-inimesed on siin olnud siiski pigem paarsada tuhat aastakest. Aga no ma ei ole tähenärija, naise asi on vait olla, kui mees räägib. Lihtsalt ma ei tea, mille alusel inimesed seal kasti juures hääletavad, tõesti vaatavad ainult, et kuulus nimi v? Sel juhul ootan ma hirmuga päeva, mil Tõehetke staaride  omad ka seal nimekirjas olema saavad.

ma vist pole neile piisavalt hea

View this post on Instagram

It's this time of the year again 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on May 14, 2018 at 2:15am PDT

Ütleme nii, et ma olen selles järjekorras ikka VÄGA visalt tõusnud. Üks õppekorraldusspetsialist ütles ka, et kursusele mahtumine on minu positsioonilt väga ebatõenäoline, sest magistriõppesse kandideerides inimesed üldiselt juba teavad, mida nad elult tahavad, ja päris tühja neid avaldusi ei kirjuta. Ma ei suuda seda uskuda, infotehnoloogia mitteinformaatikutele on JUST mulle ju ometigi. Küll aga kestab võimalik vastuvõtuperiood tegelikult 17. augustini, st kui keegi suvel ümber mõtleb, pakutakse ikkagi järgmisele kohta. No võiks ju olla nii, et kümme inimest saavad enne seda oma unistuste tööpakkumise ja otsustavad sellele pühenduda? Või et nad taipavad, et see materiaalne maailm pole ikka nende jaoks ja nad tahavad hakata inimestele ennustama /  sünnikaarte koostama ja muul moel mangudes läbi ajama. Või et nende saatus on olla joogaõpetaja. Võimalusi on ju mitmeid, teil ei ole vaja seda haridust. Ärge sundige mind Jaak Vilole šokolaadikarpe saatma, ma ei taha ahistamissüüdistust (olgu öeldud, et see viimane oli nali, Jaak, st kui sa oled šokolaadiga äraostetav, siis seda väikest asja ikka saab, aga ma tglt ei ole cray-cray).

Muidu on megalt tööd olnud, sest pean muude asjade kõrvalt reedeks ühe MONSTRUMtõlke valmis saama. Nohu ja köha on mul ka ilmast hoolimata, hakka või stressitaseme vähendamisele mõtlema. Nii et nädalavahetusel otsustasin ikkagi Soome matkama/ronima minna, eeldusel, et sellise ilmaga on väljas olemine ilmselt tervisele kasulikum kui toas passimine. Laupäevaga kurnasin end nii ära, et olin pühapäeval täiesti läbi ja mõtlesin, et piirdun väikese matkaga. Telefon väidab, et 7 km läbi metsade ja üle kivide-kändude. 😀 Igatahes olen nüüd üsna põlenud ja vähemalt värsket õhku hingata saanud, aga see oli ka esimene kord, kui ma tõesti läpakaga telgis istusin ja näppudel käia lasin, sest töö tahtis tegemist. Kui ka ülikooli ei saa, saab alates laupäevast vähemalt jälle vabamalt hingata.

P.S. Nägin laupäeval kahte pisikest rästikut ja sain sõpradelt loengu selle kohta, kuidas noored rästikud on mürgisemad kui täiskasvanud. Nii et hoidke lastel/koertel silm peal.

Buu

View this post on Instagram

When you haven't been able to find your hair brush for about a week and this is your life now 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on May 3, 2018 at 10:56pm PDT

Tahaks kõike ja rohkem ja kohe. Või tahaks vähemalt kindlust ja selget meelt. Aga saan ainult võib-ollaid.

Esimene mure on see, et koer läheb opile. Piimanäärmekasvajad. Déjà-vu? Jep, eelmisel aastal suhteliselt samal ajal oli täpselt sama asi, tookord lõigati välja, nüüd siis teise külje peal. Õnneks oleme silma peal hoidnud ja avastati väga varajases staadiumis, nii et selles mõttes on muretsemiseks põhjust vähem, kui eelmisel aastal (ja vähemalt saavad nibud otsa, taevale tänu), aga no ikkagi alati on mingid riskid jne. Tänu taevale, et vanaema juures on keegi vähemalt päeval kodus, on keegi, kes vaatab ja puhastab jne, aga niru.

Teiseks. Nagu te teate, olen ma üleharitud kahe magistrikraadiga kirjatsura, kes oma vaba aega millegagi täita ei oska. Kaua sa ronid, vahel tahaks vaheldust. Nii et loomulikult kandideerisin ma hiljuti kolmandasse magistrisse – see oleks kaugõppes ja sealsed teadmised tuleksid mulle mu praegusel töökohal VÄGA kasuks. No ikka metsikult. Ja oleks siis, et ma oleks saanud teada, et “kuhu sa, reo, ronid, kasi koju” või oleks mind siis avasüli vastu võetud. Mõlemaga suudaks ma leppida. Ei, vastu võetakse 50 tükki ja mina olen hetkel järjekorras rohkem kui kolmesajast inimesest 63. kohal. Ehk siis ma käin ringi ja ulun kuu poole ning palvetan, et 14 inimest enne mind oleksid vahepeal välismaale abiellunud või suurepärase teise valdkonna töö leidnud või otsustanud hoopis joogatreeneriteks hakata, sest no ma NII tahaksin sinna minna. Õppima minekut saab kinnitada kuni 18. mai südaööni, nii et ma käin iga viie minuti tagant lehte värskendamas muidugi, et näha, kui paljud on juba oma jah-sõna andnud ja kas on mõni ka keeldunud.

Muide, mis üldse saab, kui inimene näiteks vastab jaatavalt, aga juulis saab teada, et sai sisse mingile teisele statsionaari erialale, kuhu ta rohkem tahab? Kas siis võetakse lihtsalt sügisel vähem kui 50 inimest kaugõppele või eksisteerib tegelikult ka neil, kes 18. mail joone alla jäävad, siiski suve lõpuni võimalus?

Nagu keegi teist nagunii ei mäleta, on mul 17. mail sünnipäev – see oleks tõesõna parim sünnipäevakingitus universumilt ja iseendalt, ma nutaksin kolm päeva tänutundest. Või noh, nutan ma nii või teisiti, kehvemal juhul kirjutan siin sünnipäevanädalavahetusel nuuksudes, et joone alt ma alustasin ja seal ma ka lõpetasin. Nii et VÄGA intensiivne nädal on tulemas. Mul ei ole igatahes aega viis korda päevas matile astuda, öelge siis teiegi minu poolt Allahile paar paremat sõna ka, ehk peab ikka meeles. Või noh, hoidke seda samust, pöialt.

P.S. Ostsin uue juukseharja, suurimad ja mitmekesisemad tänud kõigile, kes sellele põnevale saagale kaasa elasid!

View this post on Instagram

When it's the middle of May but you are still 2 kgs away from your #sendingweight – this is your #lunch now #backtobirthweight #basilisgoodforyou #soisspinach

A post shared by Rents (@rrrents) on May 7, 2018 at 6:36am PDT

P.P.S. Vähemalt ilm on ilus. Ja ma olen PEAAEGU suvevormis. Nii kui kaal “õiget” numbrit näitab, ostan kevadrulle. 😀

Kui keeruline on maailm

Lugesin seda artiklit Grossi lapse kohta ja Grossi vabaks lugemiseks saadaolevat vastulauset, kus ta ütles, et ta polnud tütrest midagi kuulnudki, enne seda, kui see DNA-testi nõudma tuli (artiklis väideti, et ema oli tegelikult teda aastakümnete eest informeerinud ja hiljem kohtusid nad korra, kui tütar oli 17), nii et ma läksin selle peale huviga targemaks saama. Teen mina Vikipeedia lahti ja saan teada, et Rakveres elab 15 tuhat inimest.

Nii et ma olen nüüd siiralt segaduses. Me elame siin poole miljoniga linnas ja vaene Mallukas ei jõua apteegist rasedustestiga kojugi, kui juba Perekooli kaudu kogu ilm teab, et ta rase on. Mind ei huvita eriti mu ekskallimate elu, aga ka nende kohta, kes teistes linnades elavad, tulevad uudised vahel ise koju kätte, sest keegi ikka räägib. Ja nüüd elab inimene terve elu põhimõtteliselt ühe toidupoega külas ning ei pane tähele, kui mõni ta panodest järsku lapsevankriga ringi jalutab? Nagu kui palju sul neid naisi on? Või sa siiralt arvasid, et “ma ei taha lapsi” on rasestumisvastane vahend? Oh neid mehi küll.