Appi, milline mats

Ameerika keeles öeldes, I relapsed. Ehk siis tunnistan ausa sõltlasena, et oli väike tagasilangus. Jah, kallid lugejad, pärast väga pikka puhast ja prügivaba perioodi lugesin ma stressirohkel hetkel Perekooli. Jaa-jaa, ma tean, mul on endal ka häbi.

Hey-ho, here we go #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Igatahes lugesin ma loomulikult blogijate teemat ja vaatasin, mille kõige eest igasugused blogijad sõimu võivad saada. Põhjusi on lõputult ja enne jõuaks Issanda päike looja minna, kui mina need kõik üles jõuaksin lugeda, aga üks hämmastas mind ikka tõsiselt. Nimelt mõisteti Jane hukka selle eest, et a) jalutab küla vahel teetassiga ja veel suisa nii, et b) teepaki lipik paistab!

Mõtlen ühelt poolt ja mõtlen teiselt poolt, aga aru ei saa. Lihtsalt joogiga jalutamises asi olla ei saa, sest pool Tallinnat jalutab pidevalt papist kohvitopsiga. Nii et kas tõesti on asi selles, et inimene kõnnib OMA topsiga? Selles, et teepaki lipik paistab (ehk mitte eriti varjatud reklaamis), ei tohiks ka probleem olla, sest igal kohvitopsil on ka ju reklaam suurelt peal. Ehk kas siis inimesest teeb tõesti matsi see, et ta üritab keskkonnateadlikum olla? Päriselt???

Mulle lihtsalt valus teema, sest ma juba mitu nädalat guugeldan kõige ilusamaid kaanega tasse (täna valisin ühe lõpuks välja), sest muidu teen isegi pea igapäevaselt papptopsipattu ja ühel hetkel hakkab loodusest lihtsalt kahju. Paari aasta eest keelduti veel Statoilis kusjuures kliendi oma tassi müümast, kuigi see peaks neile ju kokkuhoid olema, mingi absurdse põhjendusega teemal “kui haigeks jääte, sest tass on pesemata, süüdistate meie kohvi”. Statoili kohta ei tea, aga suurem osa tavalisi kohvikohti on igatahes juba aru saanud, et kui inimene tahab keskkonda säästa ja samal ajal nende raha kokku hoida, pole mõtet kätt ette panna. (Jah, ma saan aru, et arvestades seda, kust ja mis tingimustest kohv/tee tuleb, hea inimene neid üldse ei tarbiks, aga no nii suurteks ohverdusteks ma valmis ei ole, aga üritan fair trade’i osta jne.)

P.S. Teen reklaami, täitsa tasuta, sest ma pole ammu nii mõnusat elamust saanud. Käisin sünnipäeva puhul sõpradega Laulasmaa spaas ujumas, sest taevas teab, et kooki olin ma sel nädalal juba liiga palju söönud ja tahtsin tervislikumalt tähistada. Kasu polnud sellest muidugi midagi, sest ujudes läheb teatavasti kõht tühjaks, nii et sealt väljudes astusime sisse esimesse kohvikusse, mis ette jäi, milleks oli juhtumisi Günther. Mina ei ole seda mitte kunagi varem märganud, aga ei julge öelda, kas see oli uus või pole mul lihtsalt sealkandis kõht tühi olnud. Keskmisest oli natuke kallim, aga mitte väga (pearoad olid ca 10-12 eurot, mis minu meelest päris tavaline kohvikuhind ei ole), ja toit oli tõesti väga hea – ütleme nii, et mitte päris see koht, kuhu lastega pannkooke sööma minna, aga täiskasvanud inimestele toidu nautimiseks tore. Mis mulle aga kõige rohkem meeldis, oli see, et seal töötas selline müügimees-eestlane, et ma ei olegi vist sellist tüüpi varem näinud. Tundis müüdavat kaupa (ntks veine) väga hästi ja rääkis neist rõõmuga ja innukalt. Kui hakkasime ära minema, suutis ta meile veel neli tuuletaskut pähe määrida, esmalt kaks mulle ja Sirrule, sest “need on täna siin kohapeal tehtud ja täitsa imelised, tõesõna”, siis kaks Hannale, sest “kohvi või teed joote hommikul? teed joote?? no aga tee kõrvale tahaks ikka mingit head väikest ampsu ju!” ja siis üritas rõõmuga ka Toivot veenda selles, et “no issand jumal, kuidas ma need viimased neli siia üksi ja õnnetuna jätan taldriku peale …” Kui ma poleks nii kõrini täis olnud juba, oleksin ise ära ostnud need viimased neli kooki selle jutu peale. Ehk siis mulle meeldivad sellised inimesed, nii et juba selle pärast soovitan.

P.P.S. Mul on uus iidol, vaadake milline kehakontroll, mine pekki (ronija ja American Ninja Warrior):

Advertisements
  • Kategooriad