Nii valjusti tiksubki v?

Käisin nädalavahetusel sugulaste juures ka sünnipäeva tähistamas. Selline traditsiooniline, õhtul olime nii kurguni täis topitud, et ma ei suutnud täna hommikustki süüa. Õnneks oli vanaema mulle kurki toonud, oli midagi kerget kohe võtta. 😀

Ainus kurb sündmus oli see, et ikka väga hale oli koera maale jätta. Ta on seal peaaegu kuu aega juba olnud ja oli nii kindel, et saab koju. Sai hoopis küünelõikuse ja on sunnitud veel kuu aega suures aias mängima ja tiigis müttama, mis kõlab nagu imeline puhkus, aga no koer ja inimene igatsevad ju teineteist. Talle ei saa selgitada ka, et selleks nädalaks enne oppi ei ole mõtet koju tulla ja pärast operatsiooni on hea, kui ta on kuskil, kus keegi on päev otsa kodus ja saab tal silma peal hoida. Nii et ta ei jõua niipea veel koju.

Muidu oli kõik tore, lapsed olid suureks kasvanud, nagu ikka, päike paistis jne jne. Aga õhtul kodus ei suutnud kuidagi magama jääda, sest miski tiksus nii kõvasti. JA MEIL POLE ÜHTKI KELLA!!! Mõtlesin juba, et 32 täis ja nüüd on see bioloogiline kell kohal, aga õnneks oli see ikka Sirru, kes läbi une mingeid imelikke hääli tegi. Ma juba muretsesin!

Advertisements