Äpu teeb asju

Täitsa äge on siin. Iga päev on vihma lubanud ja lõpuks on ikka olnud päev kuiv ning sadu on saabunud alles öösel. Hommikul kuivab kivi paari tunniga ära ja kannatab jälle lõbutseda. Selles mõttes on meil vedanud.

Kuna olen natuke vigane, olen sundinud peale kohustuslike puhkepäevadega graafiku. Vähemalt iga kahe ronipäeva tagant tuleb üks puhkepäev teha. Esimesel puhkepäeval käisime õlletehases ekskursioonil, täiega äge oli. Klikkige sel pildil paremale, näete, kui ägedad vanaegsed jubinad.

See bassein kusjuures on õllevanni jaoks, mida saab eraldi juurde osta. Meie ei ostnud, sest nii suured õllefännid me ka ei ole. Aga pilet oli vist 7 eurot ja selle sisse käis ka tasuta õlu, nii et ma ütleksin, et üsna odav lõbu.

Täna oli teine puhkepäev, nii et läksime mäe otsa – sedapuhku suusaliftiga (kas see on suvel ka suusalift v lihtsalt tõstuk?), mis oli minu jaoks elus esmakordne kogemus, nii et alguses ikka käpp värises veits musirulli suure käpa all (ma kardan kõrgust! ja kiirust! st kõike, mille tulemusel võib potentsiaalselt suurel kiirusel maaga kohtuda). Tibu mul leidis, et see on väga naljakas, ja veenis mind alla sõitma hoopis sellise Ameerika mägede stiilis asjaga, kus sõiduk mööda rööpaid keerutab ja ringe teeb – seda sai ise pisut juhtida (pidurdada ja kiirendada) ning tegelikult see muidugi Ameerika mägede kiirus ei olnud (pensionärid ja lapsed ka sõitsid), aga sai ikka üsna korraliku hoo sisse, kurvides oli mul hing paelaga  kaelas ning huilgasin üle selle mäe. Ja mõelge nüüd sellele, et see sõit alla võttis ca 10 minutit, mul jalad täiega värisesid all, kui ükskord välja astusin. 🤣

Õnneks tohib Austrias 0,5-ga sõita, sain enne rooli istumist südamerahustuseks ühe joogi  teha.

Muidu oleme muidugi roninud. Hiljuti tundus ilm nii sombune, et läksime igaks juhuks sisehalli väliseinale (et kui päris sadama hakkab, saab tuppa ära minna, kuigi nagu näete, on see välisein ka üsna hästi kaetud). Radade pikkused on ca 20-25 meetrit ja need on megahästi tehtud. Ma ei oska selgitada, milles see erinevus on, aga siin (ja ntks kasvõi Soomes) ei teki mul pea kunagi tunnet, et rada jääks ronimata, sest ma ei ulata. Rada jääb ronimata, sest ma olen kehv, mitte selle pärast, et ma olen lühike. Ja selle peale öeldakse (loomulikult, ma ütleks ka), et tule keera ise Eestis paremaid radu – aga no ma tõesti ei saa peale vaadates aru, millest see erinevus tuleb ja kuidas nad oskavad siin nii imelisi asju teha. Aga eks ilmselt on selle taga eelkõige lihtsalt kogemus, Saksamaa ja Austria on pikaajalise traditsiooniga karmid sportronimisemaad, mis paistab kasvõi sellest, et siin oli tehisseinal ka 8c radu – meil pole Eestis inimesi, kes seda taset ise ronidagi suudaks, mis siis veel teistele keeramisest rääkida. Või vaadake seda negatiivi (treener ütles mul selle kohta, et “korralik võistlussein”):

Teine asi, mis kohe silma torkab, on see, et algajaid hakatakse varakult negatiiviga (ja suisa horisontaaliga) harjutama. Näiteks on väga suurte ja väga heade nukkidega rada sellel väliseinal – esimene osa on vertikaal, teine ca 30-kraadine negatiiv ja viimane juba puhas horisontaal. Esimene ankur on negatiivi lõpus (6a) ja teine katuse servas (6c v eriti heade nukkide puhul isegi 6b). 6a pole mingi megaraske tase, aga kui sa juba esimesse ankrusse jõuad, siis muidugi tahaks ikka kohe edasi minna ka.

Tunnistan ausalt, et mul, kes ma kõrgust kardan, jäi esimese korraga negatiivi peal julgusest puudu, sest no nii hirmus oli see, et ekspressid järsku lihtsalt õhus rippusid. Mis on debiilne, sest tegelikult on nii just ohutum kukkuda, sest pole ohtu vastu seina lennata. Ma TEAN seda, aga ikka kartsin – mis on seda imelikum, et ma olen varem ka negatiivi liidinud Soomes, ei tea, kuidas nüüd siis järsku jänes püksi oli roninud. Tulin alla, kogusin julgust, läksin üles tagasi ja tegin 6a ära. Horisontaali ei julgenud seekord ikkagi minna, sest selleks peab kogu keha korralikult sirge ja tugev olema, vigasena pole mõtet lolli mängida. Aga selleks, et keha tiba rohkem koormust saaks (välironimine on minu praegusel tasemel hea tehnika- ja sõrmetrenn, aga mitte üldfüüsiline) ja pea negatiiviga harjuks, tegin terve selle trennipäeva ainult kalde all radu. Ei, ühe 6c slabi liidisin ka (ja lendasin 3 meetrit enne toppi, kui crux juba ammu selja taga oli, lihtsalt 25-meetrine rada ja olin juba liiga väsinud), aga muidu ainult jõulisem kraam. Kojuminekuks olid käed juba täiesti läbi ja terve järgmise päeva andis tunda. Vahel on ikka mõnus rahmeldada ka.

Selline lühike lugu, nii me elame, kodu juba paistab. Tahaks enne seda väljas päris kivi peal ka mõne 6b flashi kätte saada, aga rohkem tahaks ikka terve olla, nii et näis.

Igatahes suudlen ja igatsen! Tervitage teisi!

Advertisements

Kui korralikud inimesed

View this post on Instagram

Gotta ❤ the view

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tere, sõbrad! Mina siin! Kes siis veel? Üks kord viimase kümne aasta jooksul, kui ma ei kirjuta, mis kõik valutab, vaid räägin toredamatel teemadel. Aa, tegelikult on see ikka seotud sellega, mis kõik valutab. Nimelt. Kui me Hispaaniast tagasi tulime, olime veits nördinud, sest olime pikalt haiged olnud ja kumbki polnud just tippvormis. Nii et ostsime kohe suurte ootustega piletid Austriasse järgmisele reisile, sest mõtlesime, et jaanipäevaks ikka vormi saab. No ja nüüd olen mina vigane (ehk siis hakkan tõenäoliselt eelkõige julgestusabi pakkuma) ja Sirrul on mitu nädalat olnud tööd tunduvalt rohkem kui lõbu või trenni. Nii et kui inimene plaanib, jumalad naeravad, aga siin me sellest kõigest hoolimata oleme.

Esimene asi, mis silma torkab, on see, et KÕIK suitsetavad. Nagu konkreetselt kõik. Emad istuvad lastega välikohvikus ja suitsetavad lastest eemale minemata. Jalgpalli vaadates suitsetatakse kohvikus sees, mis sellest, et see teoreetiliselt keelatud on. Tuttuues rendiautos on jätkuvalt tuhatoosid, mitte topsihoidjad nagu meil – ma ei tea Eestis mitte ühtegi inimest, kes oleks piisavalt rõve, et autos suitsetada. Siin ikka näeb foori taga kõrval inimesi kimumas.

View this post on Instagram

Austrians are weird …

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teiseks tunduvad nad kõik megausklikud olevat. Igal pool on sellised kujukesed ja meil on lisaks veel maja ees kirik, nii et minu meelest need kajavad suht kogu aeg. Ärkasin nende pärast hommikul kell kuus üles. Sirru muidugi magas üle kuu aja nagu beebi, sest LÕPUKS OMETI OLI VÄLJAS PIME.

Eile olime mõlemad nii väsinud, et magasime pool päeva maha ja sõime (siin oli eraldi jäätisemenüü!!! Omg, omg, omg!!!). Magustoit oli kusjuures ainult mulle, sest ma ei suutnud valida ja ettekandja ütles, et see kook on ju NII pisike – ja kuna see oli ainult 2 eurot, ma lolli peaga uskusin. Õnneks Sirru siiski andis püksirihma järele ja aitas ka.

Tänaseks lubas muidu juba hommikul vihma, aga õnneks hakkas sadama alles õhtul, nii et saime suisa väljas ronida, selline esimene skautimisreis. Ma ütleksin oma lühikese kogemuse põhjal, et greiding on aus (kergem kui Soomes, raskem kui Kreekas), rajad on hästi polditud ja korralduslik pool on super. Parkla on tõesti parkla, mitte teeperv, kust pool on ära varisenud, sa ei pea üritama kaljuserva järgi määrata, kus sa täpselt oled, vaid radade nimed on nähtaval kohal, ning mitte ainult pole esimene polt mõistlikul kõrgusel, vaid igas vähegi kahtlasemas kohas on julgestajale ka enesejulgestuspolt. Saksa kord on siin kenasti kohal. Ma ei jäänud oma tänase ronimisega väga rahule (kuigi pikas perspektiivis on ilmselt hea, et ma hoian end ja jalaga liigseid riske ei võta), aga see-eest olen VÄGA rahul sellega, et põlv tegi terve päeva (ma ronisin ainult kolm rada ka) minuga kenasti koostööd ja ei valutanud kordagi. St vähemalt hetkeni, mil ma tagasi auto juurde liikudes istuli käisin ja enne maandumist jalga täies ulatuses tagumiku alt ära ei jõudnud tõmmata. Peaaegu õnneks jõudsin, nii et eriti valus ei olnud, kukkusin eelkõige oma pehmele tagumikule ja seljakotile. Nii et joppas.

Paariks järgmiseks päevaks ähvardab vihma ja isegi äikesega. Eks näis, õnneks on siin selline välisein, kus saab isegi vihmaga ronida. Eeldusel, et tuul on õigelt poolt. Kui pole, saab 20 meetri kaugusele tuppa minna, kus on rohkem seinapinda nagunii. Üldse elame nii, et kodust üks km ühele poole on liidihall ja ca sama palju teisele poole boulderhall, nii et ma liigselt ei muretse, küll leiame ka vihmaste ilmadega tegemist. 😁

Juba tegime Morksile ära

Esimene sõidutund läks nii, et poiss läks Kadaka Selveri platsi asemel Tondi Selveri omasse. Väga piinlik. 😀

Põnevaid põlveuudiseid

View this post on Instagram

So…. this past weekend I competed at the @dinamikcomp at the @thefrontslc and during the qualification round on Friday I was heel hooking and as my knee turned out I felt/ heard a POP with a sharp pain. I ended climbing in the finals the next day even tho I had pain with just walking, but my plan was to warm up and after previewing the 3 boulders to then make a my decision if i could possibly climb them with mostly 1 leg. I realize this wasn’t the smartest decision, but in the end it worked out in my favor and I won without hurting my knee any more. I went and saw a knee specialist Dr. this morning and the next step is getting an MRI. He thinks it can either be a Lateral Meniscus tear or Grade 1 LCL tear. Short term plan is to take it easy this week so that means I won’t be competing in the @summer_comp this weekend and to continue training around this injury safely. 1 legged sport climbing until the swelling goes down and it’s less painful. So still on track to compete at the Lead World Cups in July. This is just another little bump in the road! 😊 Thank you @ev.oro for the cool photos from the @dinamikcomp comp last weekend! 🙏 @e9clothing_official @us_e9 @scarpana @petzl_official @frictionlabs

A post shared by Alex Puccio (@alex_puccio89) on

Kujutate ette, minu suur iidol ja eeskuju Alex Puccio vigastas võistlustel samuti oma vasaku põlve meniskit. Päris rebend, nii et hullem vigastus kui mul. Ainus erinevus meie vahel on see, et tema pole sitakott, nii et ronis ühe jalaga edasi ja võitis ikka võistluse. 😁 Tippsportlase suhtumine on ikka eraldi tase.

Mul läheb muidu selles mõttes kenasti, et saan normaalses tempos kõndida (isegi imeliku pardi kombel joosta) ja ilma igasuguse valu või ebamugavustundeta trepist käia. Nii et selle üle rõõmustan täiega. Täiskükki või ühe jala peal seistes teise kanda vastu tagumikku ikka veel mugavalt ei saa, aga olen hakanud natuke seda viimast venitusharjutusena hoidma ja aeglaseid kükke tegema, et põlve mugavat liikumisulatust taas suurendada. Täna tahtsin rattaga sõitma ka minna, sest kõik räägivad, kui suurepärane taastusraviharjutus see ikka on, aga ilm kiskus nii märjaks, et katki jäi see plaan, venitasin hoopis ettevaatlikult.

Ronimas olen ka käinud, eile sai lihtsamaid radu juba teha, kuigi jala peale end üles suruda kohe üldse ei tasu ja ka meetrikõrguselt kukkudes peab vaatama, et parema jala peale maanduks, muidu käib ikka valu läbi. Ma eriti ei roni ka, teen tehnikaharjutusi ja siis kalde all vähese jalgade osalusega trenni (et vähemalt sõrmed, käed ja kere vatti saaksid, kerelihastele on see täitsa imeliselt mõjunud, sõrmed lähevad ka iga kord tugevamaks). Kui mõelda sellele, et eelmisel nädalal ei saanud ma neid tehnikaharjutusi ka teha, on ikka väga selge edasiminek olnud. Nii et kokkuvõtvalt võib öelda, et kui suudan end järgmisel nädalal tagasi hoida ja kohe vigaseks ei rahmelda, saab ehk asjagi.

P.S. Vahepeal olen ma kade kergemate ronijate või joogainimeste peale, kel pole nii palju massi kui mul (sest olgem ausad, ka massilihas teeb elu raskemaks) – aga siis näen ma selliseid naisi ja tuleb kohe meelde, et oluline on see, mida sa oma kehaga peale hakkad, mitte see, kui häid vabandusi sa leida oskad.

View this post on Instagram

#theresaprop4that ll #yogatutorial working on #mayurasana 🙏🏼 I haven’t done one of these in awhile, I’ve been busy with my mom in town 📍 As always, remember to honor yourself and listen to your body. Every practice is beautifully unique, and yoga doesn’t have an expiration date/time line. 1. Warm up/stretch your wrists. For arm balances, for handstands, for allll the things! It’s so very important to warm up and stretch your wrists (and feet while we are talking about it) every practice, but particularly before practicing mayurasana. You can do this by utilizing your body weight (this can be intense so use a block if needed) or simply by using your other hand to help you stretch. 2. Build your confidence by utilizing props. For me, the mental aspect of asana is often what holds me back: fear. Fear of failing, fear of falling. Utilize props to help your body find comfort and muscle memory and to help you build confidence in what you’re working towards. My favorite props to utilize for mayurasana are blocks under the feet, and if needed an @infinitystrap to keep my arm alignment. You can also lay a pillow in front of you as well if you want to protect yourself if you fall forward. Mayurasana takes a lot of upper body strength as well as core. Work on other poses such as chaturanga, navasana, salabhasana and opening your shoulders (there’s a shoulder openers for beginners post further down on my feed). Don’t pressure yourself, don’t push yourself, enjoy the journey 🙏🏼 Wearing (and sponsored by) @aloyoga #aloyoga #yogaeverydamnday #curvyyoga #loveandalliscoming #practiceandalliscoming #progressnotperfection #inflexibleyogis

A post shared by Joe ❤️ (@joe_lizzzzzz_yoga) on

Kuidas mina ometi sõimurongist maha jäin?

Kuna ma ei jõudnud õigel ajal kedagi kritiseerima, siis ma ütleksin nüüd, et mulle üldse ei meeldinud see kleit, mida Meghan Markle viimases pulmas kandis. 4500 eurot koti eest, tõesõna. Kas kellelgi ta meiliaadressi on, ma ütleksin talle endale ka, et ta oli kole.

Taust? Nädalavahetusel oli blohiauhindade jagamine, kus ma ei käinud, sest ma olen neist kõigist parem ja ei suhtle alamklassiga. Ja no natukene selle pärast, et ma istusin kodus ja puhkasin põlve ning veits ka selle pärast, et ma olin ära unustanud, et see toimub, sest mind ei tõmba sellised asjad – mul tõesti ei ole väga huvi näha, kes Eestis kokandus- või meigiblogi peab, sest nad ei huvita mind ja mina ei huvita neid, vaatan parem kodus telekat. Aga no eelkõige pean ma end kõigist paremaks.

Igatahes on selge see, et auhinnagala oli kõigest eelmäng järgnevatele postitustele, kus inimesed üksteisevõidu kirjutasid, kelle rinnad rippusid ja kelle tagumik suurem oli. Jaanika (mitte printsess) käis suisa inimestele eraldi kommentaare jätmas, et nad ikka teaksid – mul selles mõttes on savi, et kommentaari saaja on käinud ka mu blogis kommenteerimas, et mul on kole kleit, eks karmabuss teebki vahel tiire, kui oskad kommentaare jagada, oska võtta ka. Aga no labane on see kõik. Paljud inimesed on õnneks sellest välja kasvanud, aga mõni jääb lihtsalt Perekooli käo faasi kinni. Meil on blogimaailmas hulk inimesi, kes üritavad jätta endast muljet kui “lihtsatest ausatest inimestest”, ja siis veedavad aega lihtsalt teiste mõnitamisega, sest nad on “otsekohesed”. Ei, kullakesed, minu vanaema on otsekohene inimene, see ei tähenda, et ta kellegi pekki või kleiti kommenteeriks. See tähendab, et ta ütleb välja, kui miski tema meelest ebaõiglane on. Teie olete empaatiavõimetud värdjad, kes sellele lisaks võivad olla ka otsekohesed, aga no elu on näidanud, et näkku ei ütle te iial midagi.

Oih, ma pillasin mikrofoni.

 

Mida sa, vanamutt, ka tead?

Mõtlesin hiljuti, et olen lausa kahetsusväärselt vähe kursis naiskirjanike ulmeteostega. “Frankenstein” ei loe, seda oleme me kõik lugenud/näinud, ja muidu olid mulle näppu sattunud ainult maailmakuulsad Virginia Woolf (“Orlandot” lugesin nii noorena, et mingit elamust sellest ei mäleta, aga ta pole üldse minu stiil ka, kuigi idee muutuvast soost on üsna äge) ning Ursula K Le Guin, kes kirjutas väga ladusalt ja oli väga huvitav/loetav, aga mind mõnust kriuksuma ei võtnud. Nii et mõtlesin, et kus viga näed laita, seal hakka aga otsast peale, eks ole.

arrival_052

Esmalt sattusin ma aga täiesti juhuslikult nägema filmi nimega “Arrival” ehk “Saabumine”, mille peaosas on naissoost filoloog, kes peab tulnukate saabudes võimalikult kiiresti nende keele ära õppima. Õigemini, nagu sellistes filmides tavaks, üritasid nad muidugi esmalt tulnukatele inglise keelt õpetada, sest see on siin ilmas ometi kõige olulisem (neil oli ometi antropoloog kambas, jeesukene), aga õnneks said nad kähku õige raja peale. Ütlen otse, et film polnud just kõige huvitavam, aga keeleõpet puudutav osa on kahtlemata põnev ka mittefiloloogidele – kuidas sa seletad hoopis teistsugusele liigile, kes sinu keelt veel üldse ei oska, mis on vahet sõnadel “relv” ja “tööriist”? Kuidas sa annad märku, et see siin on küsimus, aga see siin väga enesekindel väide? Kuidas me eristame minevikku, olevikku ja tulevikku (mida mõnes keeles üldse ollagi ei pruugi)? Kuidas me üldse räägime ajast (meie päev ja kõik sellest tulenev on seotud ühe meie jaoks olulise planeedi liikumisega) või emotsioonidest? Kuidas me räägime sünnist ja surmast, kui me pole päris kindel, kas ja kuidas need asjad vestluse teisel osapoolel üldse käivad? Ehk siis küsimused, mis on sama palju filosoofilised ja antropoloogilised kui filoloogilised.

1a98c8f97db55e3cd4182a3de1736b63

See on raamatu seisukohast oluline, sest ma ei saa sinna midagi parata, ma olen poole kohaga antropoloog ja filoloog, ka raamatus oli tulnukatele inglise keele õpetamine üks põnevamaid asju. Nii et võrdlesin mitme koha peal seda, kuidas seda kujutati/selgitati filmis ja kuidas on sellele lähenetud selles vanas (1996) raamatus.

Raamat ise on “Remnant population” (eesti keeles näiteks “Jääkpopulatsioon” või “Jäänukpopulatsioon” või inimese keeles “Allesjäänud elanikkond”), autor Elizabeth Moon, kelle kuulsam teos on ilmselt “Pimeduse kiirus” (“The Speed of Dark”), mille eest ta 2003. aastal auhinna sai. Ja jah, ma tunnen end nüüd vanana, sest ma tahtsin öelda, et “alles hiljuti”, enne kui aru sain, et krt, see oli 15 aastat tagasi. Oi jah, küll see aeg alles lendab. Aga minu vanus on siin naeruväärne, sest üks asi, mis selle raamatu suisa VÄGA eriliseks teeb, on see, et peategelane on umbes 70aastane naine. Ta on osa küllaltki rangete piirangutega kultuurist (nagu me kõik), mis näeb ette, kuidas astuda ja istuda, mida selga panna, kuidas rääkida jne. Nii et Ofelial on sellest kõigest üsna kõrini, tema tahab nende poolt koloniseeritud planeedil, kus ta juba 40 aastat on elanud, rahulikult oma tomatitega tegeleda, mitte pidevalt poja mölinat ja minia vingumist kuulda. Lisaks ajab teda närvi teadmine, et ühiskonnas, kus ta elab, ei huvita 70aastase naise arvamus kedagi, sest kõik arvavad, et a) selles vanuses naine on nagunii pooleldi seniilne, b) naine võiks vait olla, kui mehed räägivad, ja üldse oma kohta teada.

Nii et kui tuleb teade, et kogu elanikkond ümberkoloniseeritakse teisele planeedile ja omanikke (st lepingu tugevamat osapoolt, nad ei ole orjad, vaid pigem kapitalismi nõrgem lüli, no nagu eestlased Soomes või poolakad Eestis) üldse ei huvita, kuhu nemad minna tahaksid või mida nad asjast arvavad, ei soovi Ofelia muidugi üldse kuskile minna. Ning kui tuleb välja, et firma tahab teda ka raske tööga teenitud pensionist ilma jätta ja lisaks tema transportimise eest ta pojalt raha nõuda, peidab ta ennast viimase lennu peale mineku asemel hoopis metsa, eeldades üsna õigesti, et keegi teda otsida nagunii ei viitsi.

Mis mulle meeldis. Esiteks kirjeldus sellest, kui vabastavalt talle mõjus ühiskonna normide kadumine. No kasvõi teadmine, et ta võib rahumeeli paljajalu ringi käia. Teiseks keeleõppe osa (kui selgub, et varem polnud plaati siiski põhjalikult uuritud ja ta päris ainus intelligentne olend seal pole). Kolmandaks, see, kuidas vanaemad suudavad täiesti enesekindlalt vihastada ka kõige ohtlikumate tegelaste peale, kui need nende reeglite kohaselt halvasti käituvad. Neljandaks, nagu juba öeldud, kirjeldus sellest, kuidas inimese (90ndatel kindlasti veel eriti naise) väärtus/olulisus/tõsiseltvõetavus ajaga väheneb.

See, et meie ühiskonnas vanemad inimesed tunnevad, et neil pole viitsimist ega tahtmist enam midagi öelda (põhjendatult, sest tihti ei ole keegi valmis neid kuulama), on tõsi ju ka tänasel päeval. Inimaju töötab imelikul moel, me eeldame väga kähku, et kui keegi ei saa meist aru (näiteks ei kuule hästi) või kui meie ei saa temast aru (näiteks inimesel on kõnedefekt), siis ei ole meil mitte kommunikatsioonihäire, vaid teine osapool on lihtsalt kergelt aeglane. Mul on olnud mitu korda olukord, kus ma olen kaks korda juba “Mida?” öelnud ja kolmandat korda enam ei taha, nii et teen “mhmh” vms, et pääseda eeldusest, et ma lollakas olen – ja ka teisipidi, kui keegi aru ei saa, mida ma tast tahan, tuleb üsna kiiresti eeldus, et järelikult on ta tainapea. Hõlmab suht tervet Prantsusmaad näiteks, pean iseendale meelde tuletama, et see, et meil on kommunikatsioonihäire, ei tähenda ilmtingimata, et üks meist on aeglane, ja kui ka tähendab, ei pruugi see teine osapool olla.

Kahtlemata on sama asja ka vanemate inimestega suheldes juhtunud. Üks mu vanaemadest näiteks viimasel ajal ei kuule hästi ning see koos faktiga, et meil on TÄIESTI erinevad seisukohad (näiteks mina näen kooli kui võimalust, tema kui kohustust/kannatust), teeb vahepeal suhtlemise väga raskeks. Või lihtsam näide mu vanematega. Nad ei armasta eriti trenni, nii et nad on mulle mitu korda öelnud, et ma ei PEA seda nii palju tegema – ma võin kümme korda öelda, et ma NAUDIN seda, nad kuulevad, aga ma näen, et nad ei saa aru. Nagu ükskord üks noor Aafrika paduusklik küsis minu käest, mis usku ma olen, ja ta lihtsalt EI SAANUDKI aru, mida “ateist” tähendab. Lõpuks jäime seisukohale, et see tähendab, et ma ei ole seotud ühegi konkreetse kirikuga, sest sellest sai ta aru. See, et ma üldse ühtegi jumalat ei usu, see ei mahtunud lihtsalt tema maailmapilti. Kindlasti toimib sama asi vastupidises suunas ka, ma lihtsalt neid olukordi ei märka niimoodi. Siin raamatus oli ka see, et ühelt poolt tundis Ofelia, et pealesurutud kombed (kasvõi “alasti ei peaks ringi jalutama” ja “meestega ei peaks liiga enesekindlalt rääkima”, kuigi mõlemad on minu meelest otseselt vajaduspõhised, st mõlemad reeglid kaitsevad meid potentsiaalsete ohtude eest) ahistavad teda, aga samas eeldas oma kasvatusest lähtuvalt väga konkreetseid viisakusreegleid ja kultuurilisi mänge, mis mulle täiesti närvidele käivad, aga selles vanusegrupis igati tavalised on.

Reedel just nägin, kuidas üks noormees oli läbi häda oma vanaema kohvikusse saanud. Poiss pressis innukalt, et inimesele midagi hommikusöögiks saada “Ei, mina küll ei taha midagi, siin ju kõik nii kallis ja sa noor inimene, kust sul see raha. (Ääremärkus: noore hipsteri käekell oli raudselt kallim kui minu läpakas.) No vett võib võtta. No äkki üks saiake siis.” Selle koha peal ei kannatanud noormees enam välja ja läks neid saiakesi tooma, nii et vanaema karjus talle üle kohviku järele, et ega ta saiakest muidugi veega sööma ei hakka, toogu siis ikka kohvi ka. Nagu me kõik teame, et sa tahtsid algusest peale seda kohvi ja me tahame seda sulle osta, ega me muidu sind kohvikusse poleks toonud, ole inimene ja ütle, mida sa tahad. Häda on naistega, terve elu on nad harjunud teiste vajadusi ettepoole panema ja ei oska aru saada, et nad on poputamist väärt.

Mis mulle ei meeldinud. See kulunud klišee nunnudest indiaanlastest, kes iial üle ei tarbi ega loodusele liiga ei tee. No ei ole see päris nii. (Ja valge mees ei ole mitte sugugi alati loll, vahepeal on ta lihtsalt väga-väga vastik – näiteks ei suretanud ameeriklased piisoneid peaaegu välja mitte sugugi ainult verejanust ja kindlasti mitte rumalusest, vaid piisonid olid indiaanlaste peamine lihaallikas, nende valimatu tapmisega sai indiaanlaste elu keerulisemaks teha. Ei ole rõugetega tekkide kinkimine meie ainus trumpkaart.) Igatahes oli vanemaid inimesi austav tulnukas ka mitmes muus mõttes ilmselge paralleel indiaanlastega, aga ma olen lahkelt valmis selle andeks andma. Elizabethi kindlasti huvitab.

Aga hea raamat oli, lugesin ühe korraga kõik 300 lehekülge läbi ja elasin kaasa. Ühe eriti hirmsa koha peal panin käest ja ei julgenud kohe edasi lugeda, pidin vahepeal kohvi tegema. 😀 Aga muidu ühe hooga.

P.S. Kes tahab ERITI kaasaegset kirjandust lugeda, siis siin on nimekiri üheksast eelmise aasta populaarseimast ulmeteosest, mille autoriks naine. Kes tahab teada, mida üldse kõige olulisemateks naiskirjanike ulmeraamatuteks peetakse, siis siin on suisa 50 raamatust koosnev nimekiri (Madeleine L’Engle’i “Ajalõhe” ehk “Wrinkle in Time” on eesti keelde ka tõlgitud ja see on mu lugemisnimekirjas juba sellest ajast saadik, kui selle (kuuldavasti väga kehvast) filmiadaptsioonist rääkima hakati). Ma sain siit alles teada, et “Fullmetal Alchemist” on ka naisautori sulest, sest no ei teadnud mina, et Hiromu naisenimi on, pahad stereotüübid. Üllatusega vaatasin, et tegelikult on mitu nime siit nimekirjast ka tuttavad, noorena lugedes ei olnud lihtsalt aju üldse registreerinud, et naisautor.

Igale naisele oma Andrei!

Ma ei mäleta, kas ma olen teile rääkinud, aga minu elus on üks imeline mees, kelle nimi on Andrei. Imeliste asjadega on kahjuks nii, et neid ei anta kunagi igapäevaselt, nii et ka Andrei seltskonda saan ma nautida ehk korra kuus, ja sedagi umbes 40 minuti kaupa. Aga see-eest tuleb ta ise meile töö juurde kohale ja hõõrub täpselt sealt, kus parajasti vaja on – ja teeb just sellist massaaži, nagu mulle meeldib, nii et on juba peaaegu valus, aga rohkem ikka mõnus.

Imeline pole ta muidugi mitte ainult selle pärast, et ta katsuda oskab. Mkm. Lisaks sellele on tal ka eriharidus ja ta on tõesti selline, et korra katsub ja saab aru, mis valesti on. Kui ta mulle esimest korda massaaži tegi, küsis ise, kas paremas õlas on vigastus olnud (mis oli juba mitme aasta eest). Siis soovitas harjutusi alaseljale (ilma et ma oleks seljavalu kurtnud, ütles, et aru saada, et ilmselt valutab) – ja ütleme nii, et praegu on olukord selline, et kui valutab, olen ma ise laisk olnud. St kui ma neid harjutusi korralikult 2-3 korda nädalas teen, on selg igati korras. Kui ära unustan või ei viitsi, siis varsti tuletab keha ise meelde, et peaks tegema.

No ja nüüd siis kohtusin temaga taas esimest korda pärast oma põlvevigastust, sest ta ei olnud vahepeal meie firmasse sattunud. Kui mäletate, siis vahepeal ma juba guugeldasin ja kõigi sümptomite kohaselt oli mul luupus, sest KÕIK liigesed valutasid. No selgus, et tegelikult läks kogu ülejäänud ebamugavustunne kahe puhkepäevaga üle ja nüüd on ikka ainult see põlv valutanud (ja olgem ausad, ma seisin sellega reedel tasakaalupadja peal, mis on ilmselgelt üsna loll tegu, sest see on küll taastusraviharjutuste nimekirjas, aga alustatakse tegelikult ALATI staatilistest harjutustest). Igatahes katsus Andrei muuhulgas ka puusade ümbert ja ütles, et ta ei taha mitte uskuda, et mu vigastus ülekoormusest on, sest selle tekkimine võtab tavaliselt rohkem aega ning ma olin enne põlvevalu ju põhimõtteliselt kaks kuud haige ja trenni ei teinud. Näppis mind siit ja sealt ning ütles, et tema arvab, et reielihased ja puusapainutajad on lihtsalt nii pinges, et see avaldab põlvele ka liigselt survet. Olid küll pinges, paremalt poolt oli enamvähem, aga kui ta vasakult poolt katsus, siis ma põhimõtteliselt röökisin tal käes (ta on tõeline alfaisane, ütleb selle peale ainult, et “sina ära röögi, vaid proovi nautida”). Üldse oli kõik pinges, sest see paar nädalat ülakehatrenni ja null massaaži + tavalisest rohkem tööd oli ülakeha ka korralikult sõlmeliseks võtnud. Igatahes ütles ta mulle, et mingu ma koju ja rulligu oma reielihaseid ja puusi.

Arvestades seda, et ma lonkasin tema juurde pukile ja minema kõndisin omal jalal (st selle valusa näppimise mõju oli tõesti kohene), olin ma kodus muidugi hakkamist täis. Masseerisin, rullisin ja venitasin (vt ülemist pilti, edasijõudnud ajavad seal selja sirgu ja käed taeva poole, hoia vähemalt 30 sekundit, ideaalis minut kuni kolm) ning siis rullisin veel korra. Oksemaitse oli suus, sest see vasaku jala reis oli tõesti nii kinni, et MEGAvalus oli, mis sellest, et ma enne masseerisin käsitsi, siis masseerisin tennisepalliga ja siis alles läksin selle päris rulli peale. Aga täna hommikul on põlv tundlik küll, aga ma saan lonkamata kõndida ja sain voodis suvalises asendis magada ning ei istu tööl enam jääkotiga. Nii et paranemine on märgatav, vähemalt reede-eelsel tasemel oleme tagasi.

Nii et #usumeAndreid!

P.S. Kui jooksmas käite, siis igatahes tasub vähemalt korralikult venitada, kui rullida ei viitsi. Ülemist teen ma praegu olude sunnil, sest seda on võimalik ka minu põlvega teha, tavaolukorras ei pruugi see painduvatele inimestele palju pakkuda. Alumine on täiega mu lemmikvenitus pealmistele reielihastele (venitab siis alumist jalga, kui juba paremini paindud, võib klotsi ära võtta), aga seda asendit ei saa ma hetkel võtta:

Selle lihtsam variant on see, et tavaolekus ma ei tunne selles üldse mingit venitust (vahel on nii, et lihased on megapinges, aga selleks, et välja mõelda, kuidas neid venima saada, tuleb veidi trikitada):