Kolme keha probleem (Liu Cixin)

three-body-problem

Mul pole Hiina ulmekirjandusega varem mitte mingit kokkupuudet olnud, nii et hoidsin “Kolme keha probleemil” juba mõnda aega silma peal ja ootasin, et aega tekiks. Aeg, muidugi, ei tekkinud ega kadunud, tuli teist ühel hetkel lihtsalt võtta. Ja mulle MEGALT meeldis see raamat.

Esiteks meeldis see, et see oli poeetiline. Ulmekirjandus tavaliselt ei ole nii poeetiline keel, aga Aasia kirjanduses tundub see paljude žanride puhul teema olevat. Räägivad näiteks CPU-st või binaarsusest, aga nii ilusasti, et no ainult loe.

Muide, CPU-st ja binaarsusest. Kirjanduses on selle žanri täpsem nimetus kindlasti hard science-fiction, mis tähendab maakeeli seda, et teadust on palju ja see on võimalikult korrektne. Mulle, kes ma olen näiteks IT-s alles alustav nublu, oli väga huvitav see, kuidas tagasivaadetes 60ndate aastate infotehnoloogilistest uuendustest kirjutati. Näiteks mainiti rõõmuga ära Fortran (kilgates, et ei peagi kirjutusmasinaga paberile koodi kirjutama – jah, tegelikult leiutati see juba 50ndatel, aga ärge unustage, et raamatu tegevus toimub Hiinas) ja selgitati väga-väga lihtsas keeles (lipukestega! kellele lipud ei meeldiks!), kuidas arvuti ühtedest ja nullidest aru saab. See oli vist ka üsna ainus asi, mitut füüsikateooriat pidin kaks korda lugema, aga väga kaasahaarav oli. Sundis aju kasutama, ütleme nii.

True heroes don't wear capes #3bodyproblem

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teiseks oli väga huvitav Hiina kultuurilise ja sotsiopoliitilise tausta kohta natuke rohkem aimu saada. Neil oli seal ju ka suur sotsialismiihalus jne, aga see avaldus tiba teistmoodi kui Nõukogude Liidus. Raamat otseselt sellele ei keskendunud, aga veidi avas tausta ikka, eriti just sotsiaalse hierarhia seisukohast. Hullunud massid ja politseiriik ning muud jutud muidugi ka.

No ja kolmandaks oli lihtsalt huvitav. Ma tahtsin lõpuni välja lihtsalt teada saada, mis siis tegelikult toimub ja miks need inimesed surevad (jah, suur spoiler, raamatus inimesed surevad). Muide, raamatu tegevuspaik ei ole ainult kuuekümnendates, aeg on selline big ball of wibbly-wobbly, saame tükikesi siit ja sealt. Alguses oli aeglane ja kurtsin Sirrule, et no kohe kuidagi ei saa vedama, et ei tea, kas viitsin üldse lugeda. Kuskil juba viienda peatüki kandis oli aga nii põnev, et lasin põhimõtteliselt ühe jutiga lõpuni välja.

Ahjaa, neljandaks oli seal palju sitapäid. Küünilisi sitapäid ja väga moraalseid kõrgete ideaalidega sitapäid. Ja headest inimestest pole ju huvitav lugeda, oma blogis võime igaüks kirjutada, kui toredad ja ilusad ja head me oleme, raamatust tahaks ikka midagi vähe teravamat.

Viiendaks võiks vist ära mainida, et naised on siin raamatus ka inimesed. Mõni isegi nagu peategelase mõõtu. Aga igatahes inimesed. See on tänapäeval alati oluline point, muidu ikka levivad jutud, et ulmekirjanikud on šovinistid jne. Siin raamatus mitte, naised on ka inimesed ja naised on ka sitapead. Ma tahaks kohe teist osa rabada, aga enne peab paar päeva tööd rügama. Aga teie lugege, Rentsi soovitusel!

 

Advertisements