Masinõppest, moraalist ja ekstreemspordist

Hakkasin Henzenile vastust kirjutama, aga läks nii pikale, et kirjutan hoopis siia, sest omamoodi põnev teema. Tema nimelt ütles, et inimesed ei mõtle (ta ütles ka, et arvutid ei arvuta, mis on ilmselge vale, aga sellele me hetkel ei keskendu), ja et ükskõik kui arenenuks inimesed end ei pea, lõpuks ronivad ikka ühtviisi kivi otsa. Mina tahtsin selle peale öelda, et mitte kõik.

Me elame hetkel filter bubble’is (filtrimullis?) – meie elu kontrollivad masinad, mis masinõppe abil sinu kohta kogutud andmete abil otsustavad, mis infot sulle näidata. Facebookis, Amazonis, Google’is. No see, et teised saavad karupoegi guugeldades armsaid karupoegi ja mina saan rohkem teada geiseksist, sest arvuti eeldab minu kohta asju. Sa saad seda vähendada (kui oled incognito või kasutad vastavaid pluginaid jne jne), aga ka siis, kui sa pole kuskile sisse logitud ja võtad ette täiesti uue arvuti, eeldatakse ikka kohe sinu arvuti mudeli ja hetke asukoha põhjal, kui palju sa teenida vôiksid jne. Kui minu vanaema guugeldab Arvo Pärti, saab ta teistsuguse tulemuse kui inimene, kes elab kuskil, kus on homme Arvo Pärdi kontsert, sest masinad saavad aru, et ilmselt viimasele tasub just seda kontserti tutvustada.

Noh, kõikide selliste arvutuskäikude tulemusel on Instagrammi algoritmid miskipärast otsustanud, et mulle on paslik randomiga näidata palju selliste hood-elanike lehti. Ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetada, sellised poolgängstad ameerika mustanahalised, kes oma elutõdesid loobivad ja arutavad, kes rohkem narkootikume teeb, kellel on ägedam parukas (ma sain teada sealt, et wig ja weave on erinevad asjad), et kõik mehed ja naised petavad kogu aeg ning kui su kaaslane ei peta, siis keegi ei taha teda jne. Ühesõnaga ma ei tea, mille alusel mind sinna liigitati, sest mulle on see suht riääliti šõu, aga samas, kuna ma selle peale tihti naeran, siis ilmselgelt oli “neil” õigus, kui nad selle otsuse tegid. Aga üks pidevalt jagatavaid “elutõdesid” keerleb selle ümber, et valged inimesed on lollakad, sest teevad ekstreemsporti – samas kui mustanahalised palvetavad, et nende igapäevaelu vähem ekstreemsporti meenutaks.

No selles mõttes, et mustanahaline ei hakka maratoni jooksma, kui ta iga päev politsei eest ära saab joosta. Ta ei mõtle Alpidesse minekust, sest niigi pead üle naabri aia ronima. Kui sa oma igapäevaelus end muudkui proovile pead panema, siis sul ei teki mingeid kriise teemal “ma peaks end rohkem proovile panema!”. See, et meiesugused seda teevad, on tingitud sellest, et meil on hea elu, me saame endale sellist olesklemist lubada. Või see, et minusugune vaatab poes, kas munad on puurikanadelt või tiba parematest oludest – näljas inimest ei huvita selline asi. Teda huvitab, mis oludes ta ise elab. Et tahaks ENDALE tiba pehmemat küljealust, savi see kana. Ja selles mõttes saan ma isegi natuke aru neist seljakeelikutest, kes Õhtulehe kommentaarides iga loomade aitamise teema peale vinguvad, et esmalt tuleks inimesi aidata – kui üks ema ei pea pidevalt muretsema selle pärast, et ta lapsed on näljas, hakkab ka tema ühel hetkel muretsema selle pärast, et kuskil on näljas kellegi teise lapsed või mõni kodutu koer. Ainus inimene, kes iial kellegi teise jaoks sõrmegi liigutama ei hakka, on see Õhtulehe kommentaator, teda ei anna enam päästa.

Siin ongi muidugi see probleem, et kui elu on liiga hea, hakatakse debiilsusi välja mõtlema. No Aafrikale jahile minema või Alpe vallutama vms. Miskipärast ei taha Ivanka Trump seista supiköögis, seda teevad rohkem keskklassi inimesed, kes suudavad sealsete sööjatega empatiseerida, kui elu liiga hea on, hakkavad keskmise inimese mõtted keerlema egoistlikult selle ümber, kas tal on nüüd elu kolmandiku kriis või keskeakriis ja kas selle leevendamiseks piisab naabriga magamisest või peaks ikka kivi otsa (ka) ronima. Huvitav loom see inimene.

P.S. Ma ikka ÜLDSE ei oska elada. Lahkus meil üks kolleeg. Polnud meie osakonnas ja kuigi meie osakonnad puutuvad mingil määral kokku, siis ta polnud otseselt meie tööga seotud. Noh, nüüd on ta oma LinkedIni profiili uuendanud ja me saime sealt kõik hämmastusega teada, et ta JUHTIS ühte meie osakonna projekti, mis olevat üldse algatatud tema eestvedamisel, ja arendas välja ühe teise projekti (selle teise projektiga tal isegi MINGI seos oli, aga SELLINE küll mitte). Sama hästi oleks võinud meie koristaja või mina selle info oma CV-sse panna (ma olin samas ruumis, kus kogu see pull toimus! väga lähedalt seotud ometi, igati asjakohane järelikult öelda, et MINU eestvedamisel see võimalikuks sai). Ja me räägime inimesest, kes teenib umbes viiekordset keskmist palka, mis on talle ühel hetkel ju tema “seniste saavutuste” (st CV-sse kokkukuhjatud sitahunniku) põhjal lubatud. Praegugi ei lähe MITTE KEEGI ju ütlema, et kle, see küll tõsi pole (kellele sa üldse ütleksid seda? omavahel irvitad ainult) – ja kuna ta järgmine töökoht pole Eestis (sest rahvusvahelised spetsialistid ja “spetsialistid”), pole ka ohtu, et jutud liiguvad. Jah, kui ta alustab oma uut tööd, saadakse paari kuuga aru, et midagi haiseb (nagu meiegi seda paari kuuga taipasime), aga no asjad ikka venivad ja lõpuks on ta kuskilt taas vähemalt sellise aastapalga välja venitanud. Vähemalt sada tuhat eurot taas arvel. (mis väidetavalt on tema jaoks suht kommiraha nagunii, nii et mina ei tea, miks ta end üle haibib) Seda enam, et oma tööga saab ta ju mingil määral hakkama, ta pole lihtsalt NII hea, kui mulje, mida ta üritab jätta (ja mida ta ilmselt ise 100% usub). Nüüd ma saan aru, miks mu uus nooruke naiskolleeg oma CV-sse põhimõtteliselt iga korraldatud klassiõhtu kirja oli pannud.

Advertisements
  • Kategooriad