Tahan robotkeha

when it rains it pours

A post shared by Bee Markx, Digital Art (@beemarkx) on

Räägin teile ühe loo. See on selline lugu, et te ilmselt mõtlete, et oleks seda nagu juba kuskilt kuulnud, äkki isegi siit samast lugenud. Jah ja jah. Loll inimene ei õpi oma vigadest ja saab seetõttu tihti neist blogida ja rahval meelt lahutada. Ehk siis … Ma olen jälle nagu natuke vigane. Või noh, see pole üldse uus asi ega midagi, aga seekord olen hästi natuke katki väga mitmel moel.

Algas see kõik põlvevigastusest, mis tekkis kunagi aprilli lõpus, kohe pärast ronireisilt tagasi jõudmist. Raske öelda, kas põhjuseks oli üldine ülekoormus, aga mul on kuri kahtlus, et see õlekõrs, mis murdis kaameli selja, oli hoopis jooga. Nimelt on mu uues joogatrennis ühe jala peal ringi väänlemist tunduvalt rohkem kui tavalises Mysore stiilis – mis on üldiselt väga kasulik ning aitab põlvi tugevdada ja kaitsta, aga kui see krõps enne tugevaks saamist ära käib, on natuke jama. Kui paari nädalaga valu üle ei läinud, läksin isegi tasulise füsio juurde, kus mulle öeldi 50 euro eest, et ma ei paneks jalga sellisesse asendisse, kus valus on. Nimelt on mul valus ainult siis, kui üritan kanda vastu kubet tõmmata, nagu joogas või ronides vahel vaja on. Ahjaa, vahel siis ka, kui põlve vastu kõhtu tõmmata (no näiteks magamiskotist välja ronides), aga seda mitte alati. Vähemalt sain selle raha eest teada, et olin ise endale interneti abil õige diagnoosi pannud, meniski ülekoormus. Öeldi, et võin trenni edasi teha, tuleks lihtsalt valusaid asendeid vältida, ja kui suve lõpuks ikka veel valutab, eks siis röntgen ning vaatame edasi.

Mõtlesin mina oma väikese aruga, et kui tuleb põlve hoida, siis tuleb põlve hoida. Mis võiks lihtsam olla, teeme siis ülakehatrenni. Aga unustasin oma innuga muidugi ära, et ma olin vahepeal pea kaks kuud ronimisest (ja lõuatõmmetest) üsna eemal olnud ning pärast seda kuu aega ainult väljas roninud (mis vähemalt minu tasemel koormab keha tunduvalt vähem, sest seal on võimalik tehnikaga hulga rohkem ära teha, mingid jalanukikesed leida jne, sellist lihtsalt toore jõuga kinni hoidmist ja edasi rühkimist on hulga vähem). Ehk siis ma unustasin ära, et ma olen nüüd nõrk. Nii et kui hoogsalt uuesti pihta hakkasin jooga, ronimise ja lõuatõmmetega, on tulemuseks see, et lihased tulid küll kähku kaasa, sest need taastuvad kiiresti, aga tundub, et liigesed on vahepeal nõrgaks ja pahuraks muutunud. Eile olid tundlikud õlad ja küünarnukid (tegin pea peal seistes kerelihaseharjutusi + hiljem lõuatõmbeid), randmed (kätelseis ja kätekõverdused), põlved (teen innukalt neid taastusraviharutusi) ja puusad (jumal seda teab, mis harjutus neile ei meeldinud, äkki lihtsalt ettepainutused). Ma mõtlesin esimese hooga, et nii, nüüd olen ma vana ja lihtsalt on liigesehaigused kohale jõudnud, aga tundub, et päris nii ikka ei ole. Juba väike puhkus on kõigele peale selle vasaku põlve hästi mõjunud, arvan, et täna-homme tegelen rohkem muude asjadega ja annan natuke puhkust, äkki ostan glükosamiini (see oli retseptiga odavam v?) ja läheb elu edasi. Kusjuures sellega on selline huvitav asi, et ma mäletan, et vanasti ei saanud ma palju kätekõverdusigi teha, sest randmed jäid kähku valusaks, aga pärast seda, kui alustasin kätelseisutrenni, kadusid need probleemid iseenesest ära (kuigi koormus ju teoreetiliselt suurenes).

Teine asi, mille mina avastasin katse-eksituse meetodil, on see, et kui normaalselt venitada, on muresid hulga vähem. St puusi muidugi ei tasu üle venitada, sest selle peale hakkavad hoopis need ise tunda andma (ja puusi peab venitama ettevaatlikult, et kogemata hoopis põlvi ei koormaks), aga kui sääre- ja reielihaseid korralikult venitada, on põlvedele koormus hulga väiksem. Sama ülakehaga, kui seljalihaseid ja kätelihaseid normaalselt venitada, on õlgadel ja küünarnukkidel lihtsam. Lihastasakaal jne.

Ühe joogaõpetajaga ka just vestlesin sel teemal, sest TEMA kurtis ka, et igal talvel joogavorm väheneb, sest siis tegeleb ta oma hobiga, mis hõlmab teatavat jõutrenni, millega kohe kaasneb väiksem painduvus. Ehk siis TERVISLIK oleks vähem trenni teha ja väiksema intensiivsusega (ma enda arvates teen niigi korralikku trenni ehk kolm korda nädalas, muu on sihuke lõbutsemine – ja lõuatõmmetega alustasin kohe mõistlikult üle päeva, et mitte liigse koormusega ehmatada), aga aga … Aga ma tahan ju olla sama tugev kui allolev tüdruk (ei, ma ei tea, miks tal puust dildo püksis on). 😦 Nii et otsin kaheks puhkepäevaks põlvele külmakoti välja ja siis proovime vähemalt ülakeha liigeseid vaikselt taas korraliku töövormi saada.

Advertisements