literature

Mida sa, vanamutt, ka tead?

Mõtlesin hiljuti, et olen lausa kahetsusväärselt vähe kursis naiskirjanike ulmeteostega. “Frankenstein” ei loe, seda oleme me kõik lugenud/näinud, ja muidu olid mulle näppu sattunud ainult maailmakuulsad Virginia Woolf (“Orlandot” lugesin nii noorena, et mingit elamust sellest ei mäleta, aga ta pole üldse minu stiil ka, kuigi idee muutuvast soost on üsna äge) ning Ursula K Le Guin, kes kirjutas väga ladusalt ja oli väga huvitav/loetav, aga mind mõnust kriuksuma ei võtnud. Nii et mõtlesin, et kus viga näed laita, seal hakka aga otsast peale, eks ole.

arrival_052

Esmalt sattusin ma aga täiesti juhuslikult nägema filmi nimega “Arrival” ehk “Saabumine”, mille peaosas on naissoost filoloog, kes peab tulnukate saabudes võimalikult kiiresti nende keele ära õppima. Õigemini, nagu sellistes filmides tavaks, üritasid nad muidugi esmalt tulnukatele inglise keelt õpetada, sest see on siin ilmas ometi kõige olulisem (neil oli ometi antropoloog kambas, jeesukene), aga õnneks said nad kähku õige raja peale. Ütlen otse, et film polnud just kõige huvitavam, aga keeleõpet puudutav osa on kahtlemata põnev ka mittefiloloogidele – kuidas sa seletad hoopis teistsugusele liigile, kes sinu keelt veel üldse ei oska, mis on vahet sõnadel “relv” ja “tööriist”? Kuidas sa annad märku, et see siin on küsimus, aga see siin väga enesekindel väide? Kuidas me eristame minevikku, olevikku ja tulevikku (mida mõnes keeles üldse ollagi ei pruugi)? Kuidas me üldse räägime ajast (meie päev ja kõik sellest tulenev on seotud ühe meie jaoks olulise planeedi liikumisega) või emotsioonidest? Kuidas me räägime sünnist ja surmast, kui me pole päris kindel, kas ja kuidas need asjad vestluse teisel osapoolel üldse käivad? Ehk siis küsimused, mis on sama palju filosoofilised ja antropoloogilised kui filoloogilised.

1a98c8f97db55e3cd4182a3de1736b63

See on raamatu seisukohast oluline, sest ma ei saa sinna midagi parata, ma olen poole kohaga antropoloog ja filoloog, ka raamatus oli tulnukatele inglise keele õpetamine üks põnevamaid asju. Nii et võrdlesin mitme koha peal seda, kuidas seda kujutati/selgitati filmis ja kuidas on sellele lähenetud selles vanas (1996) raamatus.

Raamat ise on “Remnant population” (eesti keeles näiteks “Jääkpopulatsioon” või “Jäänukpopulatsioon” või inimese keeles “Allesjäänud elanikkond”), autor Elizabeth Moon, kelle kuulsam teos on ilmselt “Pimeduse kiirus” (“The Speed of Dark”), mille eest ta 2003. aastal auhinna sai. Ja jah, ma tunnen end nüüd vanana, sest ma tahtsin öelda, et “alles hiljuti”, enne kui aru sain, et krt, see oli 15 aastat tagasi. Oi jah, küll see aeg alles lendab. Aga minu vanus on siin naeruväärne, sest üks asi, mis selle raamatu suisa VÄGA eriliseks teeb, on see, et peategelane on umbes 70aastane naine. Ta on osa küllaltki rangete piirangutega kultuurist (nagu me kõik), mis näeb ette, kuidas astuda ja istuda, mida selga panna, kuidas rääkida jne. Nii et Ofelial on sellest kõigest üsna kõrini, tema tahab nende poolt koloniseeritud planeedil, kus ta juba 40 aastat on elanud, rahulikult oma tomatitega tegeleda, mitte pidevalt poja mölinat ja minia vingumist kuulda. Lisaks ajab teda närvi teadmine, et ühiskonnas, kus ta elab, ei huvita 70aastase naise arvamus kedagi, sest kõik arvavad, et a) selles vanuses naine on nagunii pooleldi seniilne, b) naine võiks vait olla, kui mehed räägivad, ja üldse oma kohta teada.

Nii et kui tuleb teade, et kogu elanikkond ümberkoloniseeritakse teisele planeedile ja omanikke (st lepingu tugevamat osapoolt, nad ei ole orjad, vaid pigem kapitalismi nõrgem lüli, no nagu eestlased Soomes või poolakad Eestis) üldse ei huvita, kuhu nemad minna tahaksid või mida nad asjast arvavad, ei soovi Ofelia muidugi üldse kuskile minna. Ning kui tuleb välja, et firma tahab teda ka raske tööga teenitud pensionist ilma jätta ja lisaks tema transportimise eest ta pojalt raha nõuda, peidab ta ennast viimase lennu peale mineku asemel hoopis metsa, eeldades üsna õigesti, et keegi teda otsida nagunii ei viitsi.

Mis mulle meeldis. Esiteks kirjeldus sellest, kui vabastavalt talle mõjus ühiskonna normide kadumine. No kasvõi teadmine, et ta võib rahumeeli paljajalu ringi käia. Teiseks keeleõppe osa (kui selgub, et varem polnud plaati siiski põhjalikult uuritud ja ta päris ainus intelligentne olend seal pole). Kolmandaks, see, kuidas vanaemad suudavad täiesti enesekindlalt vihastada ka kõige ohtlikumate tegelaste peale, kui need nende reeglite kohaselt halvasti käituvad. Neljandaks, nagu juba öeldud, kirjeldus sellest, kuidas inimese (90ndatel kindlasti veel eriti naise) väärtus/olulisus/tõsiseltvõetavus ajaga väheneb.

See, et meie ühiskonnas vanemad inimesed tunnevad, et neil pole viitsimist ega tahtmist enam midagi öelda (põhjendatult, sest tihti ei ole keegi valmis neid kuulama), on tõsi ju ka tänasel päeval. Inimaju töötab imelikul moel, me eeldame väga kähku, et kui keegi ei saa meist aru (näiteks ei kuule hästi) või kui meie ei saa temast aru (näiteks inimesel on kõnedefekt), siis ei ole meil mitte kommunikatsioonihäire, vaid teine osapool on lihtsalt kergelt aeglane. Mul on olnud mitu korda olukord, kus ma olen kaks korda juba “Mida?” öelnud ja kolmandat korda enam ei taha, nii et teen “mhmh” vms, et pääseda eeldusest, et ma lollakas olen – ja ka teisipidi, kui keegi aru ei saa, mida ma tast tahan, tuleb üsna kiiresti eeldus, et järelikult on ta tainapea. Hõlmab suht tervet Prantsusmaad näiteks, pean iseendale meelde tuletama, et see, et meil on kommunikatsioonihäire, ei tähenda ilmtingimata, et üks meist on aeglane, ja kui ka tähendab, ei pruugi see teine osapool olla.

Kahtlemata on sama asja ka vanemate inimestega suheldes juhtunud. Üks mu vanaemadest näiteks viimasel ajal ei kuule hästi ning see koos faktiga, et meil on TÄIESTI erinevad seisukohad (näiteks mina näen kooli kui võimalust, tema kui kohustust/kannatust), teeb vahepeal suhtlemise väga raskeks. Või lihtsam näide mu vanematega. Nad ei armasta eriti trenni, nii et nad on mulle mitu korda öelnud, et ma ei PEA seda nii palju tegema – ma võin kümme korda öelda, et ma NAUDIN seda, nad kuulevad, aga ma näen, et nad ei saa aru. Nagu ükskord üks noor Aafrika paduusklik küsis minu käest, mis usku ma olen, ja ta lihtsalt EI SAANUDKI aru, mida “ateist” tähendab. Lõpuks jäime seisukohale, et see tähendab, et ma ei ole seotud ühegi konkreetse kirikuga, sest sellest sai ta aru. See, et ma üldse ühtegi jumalat ei usu, see ei mahtunud lihtsalt tema maailmapilti. Kindlasti toimib sama asi vastupidises suunas ka, ma lihtsalt neid olukordi ei märka niimoodi. Siin raamatus oli ka see, et ühelt poolt tundis Ofelia, et pealesurutud kombed (kasvõi “alasti ei peaks ringi jalutama” ja “meestega ei peaks liiga enesekindlalt rääkima”, kuigi mõlemad on minu meelest otseselt vajaduspõhised, st mõlemad reeglid kaitsevad meid potentsiaalsete ohtude eest) ahistavad teda, aga samas eeldas oma kasvatusest lähtuvalt väga konkreetseid viisakusreegleid ja kultuurilisi mänge, mis mulle täiesti närvidele käivad, aga selles vanusegrupis igati tavalised on.

Reedel just nägin, kuidas üks noormees oli läbi häda oma vanaema kohvikusse saanud. Poiss pressis innukalt, et inimesele midagi hommikusöögiks saada “Ei, mina küll ei taha midagi, siin ju kõik nii kallis ja sa noor inimene, kust sul see raha. (Ääremärkus: noore hipsteri käekell oli raudselt kallim kui minu läpakas.) No vett võib võtta. No äkki üks saiake siis.” Selle koha peal ei kannatanud noormees enam välja ja läks neid saiakesi tooma, nii et vanaema karjus talle üle kohviku järele, et ega ta saiakest muidugi veega sööma ei hakka, toogu siis ikka kohvi ka. Nagu me kõik teame, et sa tahtsid algusest peale seda kohvi ja me tahame seda sulle osta, ega me muidu sind kohvikusse poleks toonud, ole inimene ja ütle, mida sa tahad. Häda on naistega, terve elu on nad harjunud teiste vajadusi ettepoole panema ja ei oska aru saada, et nad on poputamist väärt.

Mis mulle ei meeldinud. See kulunud klišee nunnudest indiaanlastest, kes iial üle ei tarbi ega loodusele liiga ei tee. No ei ole see päris nii. (Ja valge mees ei ole mitte sugugi alati loll, vahepeal on ta lihtsalt väga-väga vastik – näiteks ei suretanud ameeriklased piisoneid peaaegu välja mitte sugugi ainult verejanust ja kindlasti mitte rumalusest, vaid piisonid olid indiaanlaste peamine lihaallikas, nende valimatu tapmisega sai indiaanlaste elu keerulisemaks teha. Ei ole rõugetega tekkide kinkimine meie ainus trumpkaart.) Igatahes oli vanemaid inimesi austav tulnukas ka mitmes muus mõttes ilmselge paralleel indiaanlastega, aga ma olen lahkelt valmis selle andeks andma. Elizabethi kindlasti huvitab.

Aga hea raamat oli, lugesin ühe korraga kõik 300 lehekülge läbi ja elasin kaasa. Ühe eriti hirmsa koha peal panin käest ja ei julgenud kohe edasi lugeda, pidin vahepeal kohvi tegema. 😀 Aga muidu ühe hooga.

P.S. Kes tahab ERITI kaasaegset kirjandust lugeda, siis siin on nimekiri üheksast eelmise aasta populaarseimast ulmeteosest, mille autoriks naine. Kes tahab teada, mida üldse kõige olulisemateks naiskirjanike ulmeraamatuteks peetakse, siis siin on suisa 50 raamatust koosnev nimekiri (Madeleine L’Engle’i “Ajalõhe” ehk “Wrinkle in Time” on eesti keelde ka tõlgitud ja see on mu lugemisnimekirjas juba sellest ajast saadik, kui selle (kuuldavasti väga kehvast) filmiadaptsioonist rääkima hakati). Ma sain siit alles teada, et “Fullmetal Alchemist” on ka naisautori sulest, sest no ei teadnud mina, et Hiromu naisenimi on, pahad stereotüübid. Üllatusega vaatasin, et tegelikult on mitu nime siit nimekirjast ka tuttavad, noorena lugedes ei olnud lihtsalt aju üldse registreerinud, et naisautor.