climbing · faith

Kui korralikud inimesed

View this post on Instagram

Gotta ❤ the view

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tere, sõbrad! Mina siin! Kes siis veel? Üks kord viimase kümne aasta jooksul, kui ma ei kirjuta, mis kõik valutab, vaid räägin toredamatel teemadel. Aa, tegelikult on see ikka seotud sellega, mis kõik valutab. Nimelt. Kui me Hispaaniast tagasi tulime, olime veits nördinud, sest olime pikalt haiged olnud ja kumbki polnud just tippvormis. Nii et ostsime kohe suurte ootustega piletid Austriasse järgmisele reisile, sest mõtlesime, et jaanipäevaks ikka vormi saab. No ja nüüd olen mina vigane (ehk siis hakkan tõenäoliselt eelkõige julgestusabi pakkuma) ja Sirrul on mitu nädalat olnud tööd tunduvalt rohkem kui lõbu või trenni. Nii et kui inimene plaanib, jumalad naeravad, aga siin me sellest kõigest hoolimata oleme.

Esimene asi, mis silma torkab, on see, et KÕIK suitsetavad. Nagu konkreetselt kõik. Emad istuvad lastega välikohvikus ja suitsetavad lastest eemale minemata. Jalgpalli vaadates suitsetatakse kohvikus sees, mis sellest, et see teoreetiliselt keelatud on. Tuttuues rendiautos on jätkuvalt tuhatoosid, mitte topsihoidjad nagu meil – ma ei tea Eestis mitte ühtegi inimest, kes oleks piisavalt rõve, et autos suitsetada. Siin ikka näeb foori taga kõrval inimesi kimumas.

View this post on Instagram

Austrians are weird …

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teiseks tunduvad nad kõik megausklikud olevat. Igal pool on sellised kujukesed ja meil on lisaks veel maja ees kirik, nii et minu meelest need kajavad suht kogu aeg. Ärkasin nende pärast hommikul kell kuus üles. Sirru muidugi magas üle kuu aja nagu beebi, sest LÕPUKS OMETI OLI VÄLJAS PIME.

Eile olime mõlemad nii väsinud, et magasime pool päeva maha ja sõime (siin oli eraldi jäätisemenüü!!! Omg, omg, omg!!!). Magustoit oli kusjuures ainult mulle, sest ma ei suutnud valida ja ettekandja ütles, et see kook on ju NII pisike – ja kuna see oli ainult 2 eurot, ma lolli peaga uskusin. Õnneks Sirru siiski andis püksirihma järele ja aitas ka.

Tänaseks lubas muidu juba hommikul vihma, aga õnneks hakkas sadama alles õhtul, nii et saime suisa väljas ronida, selline esimene skautimisreis. Ma ütleksin oma lühikese kogemuse põhjal, et greiding on aus (kergem kui Soomes, raskem kui Kreekas), rajad on hästi polditud ja korralduslik pool on super. Parkla on tõesti parkla, mitte teeperv, kust pool on ära varisenud, sa ei pea üritama kaljuserva järgi määrata, kus sa täpselt oled, vaid radade nimed on nähtaval kohal, ning mitte ainult pole esimene polt mõistlikul kõrgusel, vaid igas vähegi kahtlasemas kohas on julgestajale ka enesejulgestuspolt. Saksa kord on siin kenasti kohal. Ma ei jäänud oma tänase ronimisega väga rahule (kuigi pikas perspektiivis on ilmselt hea, et ma hoian end ja jalaga liigseid riske ei võta), aga see-eest olen VÄGA rahul sellega, et põlv tegi terve päeva (ma ronisin ainult kolm rada ka) minuga kenasti koostööd ja ei valutanud kordagi. St vähemalt hetkeni, mil ma tagasi auto juurde liikudes istuli käisin ja enne maandumist jalga täies ulatuses tagumiku alt ära ei jõudnud tõmmata. Peaaegu õnneks jõudsin, nii et eriti valus ei olnud, kukkusin eelkõige oma pehmele tagumikule ja seljakotile. Nii et joppas.

Paariks järgmiseks päevaks ähvardab vihma ja isegi äikesega. Eks näis, õnneks on siin selline välisein, kus saab isegi vihmaga ronida. Eeldusel, et tuul on õigelt poolt. Kui pole, saab 20 meetri kaugusele tuppa minna, kus on rohkem seinapinda nagunii. Üldse elame nii, et kodust üks km ühele poole on liidihall ja ca sama palju teisele poole boulderhall, nii et ma liigselt ei muretse, küll leiame ka vihmaste ilmadega tegemist. 😁