climbing · faith

Äpu teeb asju

Täitsa äge on siin. Iga päev on vihma lubanud ja lõpuks on ikka olnud päev kuiv ning sadu on saabunud alles öösel. Hommikul kuivab kivi paari tunniga ära ja kannatab jälle lõbutseda. Selles mõttes on meil vedanud.

Kuna olen natuke vigane, olen sundinud peale kohustuslike puhkepäevadega graafiku. Vähemalt iga kahe ronipäeva tagant tuleb üks puhkepäev teha. Esimesel puhkepäeval käisime õlletehases ekskursioonil, täiega äge oli. Klikkige sel pildil paremale, näete, kui ägedad vanaegsed jubinad.

See bassein kusjuures on õllevanni jaoks, mida saab eraldi juurde osta. Meie ei ostnud, sest nii suured õllefännid me ka ei ole. Aga pilet oli vist 7 eurot ja selle sisse käis ka tasuta õlu, nii et ma ütleksin, et üsna odav lõbu.

Täna oli teine puhkepäev, nii et läksime mäe otsa – sedapuhku suusaliftiga (kas see on suvel ka suusalift v lihtsalt tõstuk?), mis oli minu jaoks elus esmakordne kogemus, nii et alguses ikka käpp värises veits musirulli suure käpa all (ma kardan kõrgust! ja kiirust! st kõike, mille tulemusel võib potentsiaalselt suurel kiirusel maaga kohtuda). Tibu mul leidis, et see on väga naljakas, ja veenis mind alla sõitma hoopis sellise Ameerika mägede stiilis asjaga, kus sõiduk mööda rööpaid keerutab ja ringe teeb – seda sai ise pisut juhtida (pidurdada ja kiirendada) ning tegelikult see muidugi Ameerika mägede kiirus ei olnud (pensionärid ja lapsed ka sõitsid), aga sai ikka üsna korraliku hoo sisse, kurvides oli mul hing paelaga  kaelas ning huilgasin üle selle mäe. Ja mõelge nüüd sellele, et see sõit alla võttis ca 10 minutit, mul jalad täiega värisesid all, kui ükskord välja astusin. 🤣

Õnneks tohib Austrias 0,5-ga sõita, sain enne rooli istumist südamerahustuseks ühe joogi  teha.

Muidu oleme muidugi roninud. Hiljuti tundus ilm nii sombune, et läksime igaks juhuks sisehalli väliseinale (et kui päris sadama hakkab, saab tuppa ära minna, kuigi nagu näete, on see välisein ka üsna hästi kaetud). Radade pikkused on ca 20-25 meetrit ja need on megahästi tehtud. Ma ei oska selgitada, milles see erinevus on, aga siin (ja ntks kasvõi Soomes) ei teki mul pea kunagi tunnet, et rada jääks ronimata, sest ma ei ulata. Rada jääb ronimata, sest ma olen kehv, mitte selle pärast, et ma olen lühike. Ja selle peale öeldakse (loomulikult, ma ütleks ka), et tule keera ise Eestis paremaid radu – aga no ma tõesti ei saa peale vaadates aru, millest see erinevus tuleb ja kuidas nad oskavad siin nii imelisi asju teha. Aga eks ilmselt on selle taga eelkõige lihtsalt kogemus, Saksamaa ja Austria on pikaajalise traditsiooniga karmid sportronimisemaad, mis paistab kasvõi sellest, et siin oli tehisseinal ka 8c radu – meil pole Eestis inimesi, kes seda taset ise ronidagi suudaks, mis siis veel teistele keeramisest rääkida. Või vaadake seda negatiivi (treener ütles mul selle kohta, et “korralik võistlussein”):

Teine asi, mis kohe silma torkab, on see, et algajaid hakatakse varakult negatiiviga (ja suisa horisontaaliga) harjutama. Näiteks on väga suurte ja väga heade nukkidega rada sellel väliseinal – esimene osa on vertikaal, teine ca 30-kraadine negatiiv ja viimane juba puhas horisontaal. Esimene ankur on negatiivi lõpus (6a) ja teine katuse servas (6c v eriti heade nukkide puhul isegi 6b). 6a pole mingi megaraske tase, aga kui sa juba esimesse ankrusse jõuad, siis muidugi tahaks ikka kohe edasi minna ka.

Tunnistan ausalt, et mul, kes ma kõrgust kardan, jäi esimese korraga negatiivi peal julgusest puudu, sest no nii hirmus oli see, et ekspressid järsku lihtsalt õhus rippusid. Mis on debiilne, sest tegelikult on nii just ohutum kukkuda, sest pole ohtu vastu seina lennata. Ma TEAN seda, aga ikka kartsin – mis on seda imelikum, et ma olen varem ka negatiivi liidinud Soomes, ei tea, kuidas nüüd siis järsku jänes püksi oli roninud. Tulin alla, kogusin julgust, läksin üles tagasi ja tegin 6a ära. Horisontaali ei julgenud seekord ikkagi minna, sest selleks peab kogu keha korralikult sirge ja tugev olema, vigasena pole mõtet lolli mängida. Aga selleks, et keha tiba rohkem koormust saaks (välironimine on minu praegusel tasemel hea tehnika- ja sõrmetrenn, aga mitte üldfüüsiline) ja pea negatiiviga harjuks, tegin terve selle trennipäeva ainult kalde all radu. Ei, ühe 6c slabi liidisin ka (ja lendasin 3 meetrit enne toppi, kui crux juba ammu selja taga oli, lihtsalt 25-meetrine rada ja olin juba liiga väsinud), aga muidu ainult jõulisem kraam. Kojuminekuks olid käed juba täiesti läbi ja terve järgmise päeva andis tunda. Vahel on ikka mõnus rahmeldada ka.

Selline lühike lugu, nii me elame, kodu juba paistab. Tahaks enne seda väljas päris kivi peal ka mõne 6b flashi kätte saada, aga rohkem tahaks ikka terve olla, nii et näis.

Igatahes suudlen ja igatsen! Tervitage teisi!