Quo vadis, feminismifoorum?

STATEMENT BY SCARLETT WITHDRAWING FROM TRANSGENDER "RUB & TUG" ROLE: • "I have great admiration and love for the trans community and am grateful that the conversation regarding inclusivity in Hollywood continues. In light of recent ethical questions raised surrounding my casting as Dante Tex Gill, I have decided to respectfully withdraw my participation in the project. Our cultural understanding of transgender people continues to advance, and I’ve learned a lot from the community since making my first statement about my casting and realize it was insensitive. I have great admiration and love for the trans community and am grateful that the conversation regarding inclusivity in Hollywood continues. According to GLAAD, LGBTQ+ characters dropped 40% in 2017 from the previous year, with no representation of trans characters in any major studio release. While I would have loved the opportunity to bring Dante’s story and transition to life, I understand why many feel he should be portrayed by a transgender person, and I am thankful that this casting debate, albeit controversial, has sparked a larger conversation about diversity and representation in film. I believe that all artists should be considered equally and fairly. My production company, These Pictures, actively pursues projects that both entertain and push boundaries. We look forward to working with every community to bring these most poignant and important stories to audiences worldwide." • SOURCE: https://www.out.com/out-exclusives/2018/7/13/exclusive-scarlett-johansson-withdraws-rub-tug • Photo by Inez & Vinoodh

A post shared by Scarlett Johansson (@seriouslyscarlett) on

Viimastel päevadel on meie riigi suurimas feminismifoorumis nii palju toimunud, et ma ei tea isegi, kust alustada. Mõtlesin, et ma ei kirjuta, sest esialgne tüli oli täpselt selline, et kõik kehitaksid selle peale õlgu – Scarlett Johansson tahtis ühes filmis transmeest mängida ja transinimesed leidsid, et see on diskrimineerimine, sest nemad ühtki teist rolli ei saa, jäetagu neile vähemalt transrollid siis.

Mingi näitleja ütles aga selle peale, et tema peab töö juures hüääni ka mängima, et see ongi normaalne, et näitleja mängib kasvõi laualampi, kui vaja on, ja see on talle veel põnev ka – ja visati välja transinimeste loomadega võrdlemise eest. Huvitaval kombel ei tehtud märkust objektistamise kohta, sest kui võrdles hüääniga, võrdles sama loogika kohaselt ju ka laualambiga. See selleks, paljud inimesed selle otsusega ei nõustunud ja algas suur kisma, mis päädis sellega, et adminn, kes ta välja viskas, pole siiani ühtki sõna öelnud, aga teised on kirjeldanud uusi kodukorra reegleid.

Ja kõigest sellest ei tahtnud mina sõnagagi kirjutada, sest mõtlesin, et mis see tegelikult minu asi on – nende kodu, nende kombed, mina käin seal lihtsalt vahepeal lugemas. Kui nemad tahavad olla eriti aktiivselt trans-safe jne, on see nende asi. (Minu isiklik seisukoht on, et see näitleja ei solvanud kedagi ja teiseks see, et ei ole aus näitlejatele ette kirjutada, mis rolle nad võivad vastu võtta. Sama loogika alusel võiksime me öelda, et mina olen privilegeeritud valge heteronaine ja võiksin töölt ära tulla, sest lesbist vene üksikemal on seda töökohta rohkem vaja ja tal on hulga raskem siin riigis tööle saada. Miskipärast me tahaksime siiski kõik OMA leivakotist kinni hoida, sel ajal, kui me suure suuga räägime, mida teised tegema peaksid.) Aga see oli nüüd kõik taustainfoks sellele jutule, millest ma TEGELIKULT rääkima hakkan.

Kas te mäletate veel perekond Tähismaad? Olin-kuulus-ja-tunnustatud-ajakirjanik-aga-siis-läks-peas-midagi-katki-ja-hakkasin-kirjutama-hoopis-oma-eksi-tupeseenest Innot ning nimetan-end-juristiks-kuigi-haridusest-möödas-aastaid-ja-praktilist-töökogemust-kolm-päeva ja vabal-ajal-mõnitan-teisi-naisi Irjat? Kui keegi veel ei tea, siis tegu on oma aja suurte internetikuulsustega, kes rajasid oma elu ja sissetuleku Inno eksnaise avalikule mõnitamisele ja on suutnud koguda vist ca 50 tuhat eurot elatisevõlga, kusjuures Inno kirjutab avalikult postitusi sellest, kuidas ükski normaalne mees ei lähe sellises olukorras tööle, sest muidu antakse raha ju eelmistele lastele nõmedale naisele ära. Inx saab elatist suht täpselt nii palju, kui head inimesed annetavad. Lõppes see nali sellega, et kuskilt langes neile kaela suurem summa raha (Irja isa pärandus?), mille eest nad elatise ära maksid ja õnnelikult elu lõpuni elasid.

Haa-haa-haa! See oli nali, tegelikult kulutasid nad selle raha ringireisimise peale ära ja seejärel vandersellitasid mööda ilma ringi ja küsisid lugejate käest raha, näiteks olukorras, kus lugejad on küll juba annetanud raha lennukipiletiteks, aga tahaks kahe lennu vahel ju hotellis olla, sest uni on ju ka oluline. Isegi Savisaarega üritasid nad semutsema hakata, aga see ei mänginud ka välja, lõpuks olid ainult suured tülid.

Nii et jõudis Kristiina Ojuland viimases hädas femmarite foorumisse (see vist kujutas ette, et feministid hääletavad sinu poolt ainult selle pärast, et sul on emakas), on sinna nüüd mingil kummalisel eesmärgil jõudnud ka Tähismaad. Ma ei tea, miks, loodetavasti ei plaani poliitikasse minna. Igatahes võtab Irja igapäevaselt sõna naistevahelise solidaarsuse teemadel ning nüüd tegi juba postituse sellest, kui tore feminist oli tema isa ja kui tore feminist on tema mees. Adminnid olid häbelikult vait, sest no just oli selline hiiglaslik draama, ilmselt ei julgenud kohe öelda, et istu sisse see jutt endale, soovitatavalt koos kaktusega. Nii et teised inimesed võtsid ise jutu üles ja hakkasid küsimusi esitama selle kohta, et kuidas see siis nüüd feministlik on, kui varem on teisi naisi räigelt mõnitatud jne.

Vastused? Kõik stiilis “issand, see on küberkiusamine!” ja “miks me räägime nii vanadest asjadest???” (lingiti postitusi ka selle aasta juulist). Kui küsiti, kas ta kahetseb oma varasemaid tegusid, vastas Irja, et need postitused on nüüdseks kustutatud ja kui keegi tunneb, et tema tundeid on riivatud, võtku ühendust ja kustutatakse neid riivavad postitused ka ära. Mis on väga kena, aga ei ütle mitte midagi selle kohta, kas keegi kahetseb ka või lihtsalt ei teeni enam sitablogiga või mis toimps. Teiseks muidugi see, et ise pead paluma minema, kui tahad, et sind mõnitav info ära korjataks – eem, what?. Teema lõpetati tabavalt Irja sõnavõtuga, kus ta ütleb muuhulgas “Kui olen kellelegi haiget teinud, siis vabandan. Kuid see blogi ei ole enam ammu see, mis ta oli kunagi, ca kümme aastat tagasi.” (Unustades, et veel eelmisel aastal mõnitati näiteks Petronet? Või seda ei peeta häbiväärseks?)

Teate, mis see ei ole? See EI ole vabandus. “Kui olen kellelegi haiget teinud, siis vabandan,” EI ole vabandus. Juba lasteaias õpetatakse lastele, et korralik vabandus on kolmeosaline – öeldakse, mille eest vabandust palutakse, tunnistatakse, et käitumine oli vale, ja kinnitatakse, et tulevikus seda enam ei juhtu. Antud juhul ei tunnistatud oma vigu, sest ei räägita oma tegudest, vaid teise tunnetest. See on süü teise õlule veeretamine – no KUI teie tunnete end halvasti, siis mul on sellest (mitte enda käitumisest, vaid teie emotsioonidest) siiralt kahju.

Nii et täna on meil Facebookis kaks võrdsusele keskenduvat eestikeelset gruppi. Ühes on hääletoruks Mihkel Kunnus, teises annab nüüd aktiivselt tooni Irja Tähismaa (ja no ma saan aru, et koduste seisukohtade eest teda välja visata ei saa, aga no imelik on lugeda Facebookis feministlikke seisukohti ja holier than thou suhtumist ning siis nende blogist samal ajal näiteks seda). Kolmas ideoloogiline grupp on ka, kus Loho möllab. Ma vist olen natuke aega hoopis omaette, see pidi vaimu kasvatama. 😀

P.S. Kui kedagi huvitab, siis Scarlett mõtles ümber ja ei tee selles filmis kaasa. Eks saab näha, kas see on transkogukonnale Pyrrhose võit või õnnestub siiski vana skandaali pealt transnäitlejaga normaalsed vaatajanumbrid koguda.

Advertisements

Jumal, miks sa mind nõnda nuhtled?

Tsitaat on see. Ühelt tuttavalt õigeusu mungalt, ta ütles seda iga kord, kui metsiku pohmakaga ärkas.

Igatahes. Palav on. Koer mul keeldub jalutamast, kõnnib varjulisemasse kohta ja viskab sinna räntsti pikali. Nii et ainus pikem jalutuskäik on öösel. Loivan mina temaga aeglaselt pargis ja mida mina näen – seksikad palja ülakehaga vene noormehed mängivad pinksi. Mina naeratan võluvalt. Nemad naeratavad vastu. Koer …

Koer avastab sel hetkel, et on aeg keha kergendada. Aga sellele lisaks avastab ta ka, et tal on kõht kinni. Ja teie ehk ei tea, sest teie vannituba on piiratud, aga selle vastu aitab hästi see, kui kangutamise ajal edasi kõndida. “Edasi” tähendab selles kontekstis siis seksikate noormeeste poole. Neid samal ajal jõllitades. Mina iga tema sammu ajal punastades järele astumas ja vaatamas, kas seekord midagi pudenes ka …

Noormehed naersid. Mina põhimõtteliselt jooksin koju ning kolin ilmselt Nepaali ja hakkan kitseks.

Aga muidu käisin esimest korda pärast põlvevigastust joogas. Kõik on tänagi hästi, tänan küsimast. Maksma ka ei pidanud, sest õnneks ostsin jaanuaris või veebruaris kümne korra pileti. Õpetaja mainis sõbralikult, et nüüd on siis kuus korda veel alles, et ehk jõuan ikka selle aastanumbri sees ära kasutada.

Nojah, kui jumal annab. Inch’Allah.

Ma oleks esimest korda elus peaaegu lapsele politsei kutsunud

😂😂😂😂

A post shared by 💫👁🔮👁💫 Kiss My Ass 😂 Thank U 😎 (@unapologetic.bipolarsnob) on

Jalutan mina mööda teed. Möödun paarikesest, kes ilmselt tülitseb ühe auto juures, sest nad rääkisid veel vaiksemalt kui keskmised eestlased. Pole minu asi, eks ole (nagu ülalolevalt pildilt näha). Noh aga jõuan mina ca 200 meetrit (ilma naljata) edasi ja vaatan teisel pool teed olevat jõnglast, sest no ikka äratab huvi, kui selles vanuses laps täitsa üksi hängib. Ta oli nimelt selline just käima õppinud, iga natukese aja tagant käis hooga pikali, ajas end jälle püsti ja jooksis edasi. Seejuures jooksis autotee äärde, tagasi kõnnitee keskele, jälle autotee äärde. No ei tundu väga turvaline, eks.

Jään seisma ja vaatama, ainsad täiskasvanud on need kaks seal kaugel eemal, kes täiesti ignovad seda, et mingi titt siin pidevalt kõhuli on ja autotee ääres jookseb. Nagu mitte mingit huvi ei näita üles, nii et eeldasin, et ju siis pole nende laps. Aga nii, kui ma telefoni välja võtsin, hakkas mees kibekähku end tite poole liigutama (sest no mis see muu ikka motiveerib sind hea lapsevanem olema, kui see, et äkki keegi muidu kutsub politsei), nii et eks ma siis ka eemaldusin eestlaslikult. Ja no ma saan aru, et iseseisvust peab ka kasvatama ja äkki oli talle õpetatud, et autoteele ei tohi minna (minu koerale ntks on – aga ma ikka ei testi seda nii, et olen ise pea  200 meetrit eemal), aga see oli nii hirmus.

Jah, minust on saanud tädi Maali, kes tahab igale poole oma nina toppida. 😀

Mis see meilietikett ette näeb?

Ma üritan tavaliselt viisakas inimene olla, nii et kui saadan firmale mingi päringu, saadan pärast vastuse saamist ka tänukirja, et (kiire) vastuse eest aitäh öelda. Täna juhtus mul aga sel aastal vist esimest korda, et vastati kolme päeva pärast – ega mul kiiret polnud ega midagi, mõtlen lihtsalt selle peale, et kui vastamiseks kulub kolm päeva, on neil ilmselt metsikult tööd ja ootejärjekorrad. Kas sellises olukorras on viisakam variant mitte vastuse eest tänada, sest muidu tekitan abivalmis inimesele lihtsalt lisatööd, sest ta peab veel ühte kirja lugema?

Muidu nägin täna üht inimest kukkumas. Midagi põnevat polnud, viga ta ei saanud, sõbrad tõttasid appi jne. Aga situatsiooni tegi meganaljakaks see, et eemal istusid kaks pensionäri, kes sõid jäätist ja jälgisid toimuvat täpselt sellise näoga, nagu teatris oleks. Tundusid suisa natuke kurvad, et nii vähe seda tsirkust sai ja keegi ei veritsenud.

Autokooli kohta pole enam midagi põnevat öelda, nagu arvata oli, leidis sõiduõpetaja, et üle kohustuslike tundide arvu ei pea tegema, sest no inimesel on ju tegelikult sada aastat load olnud. Õpetati rohkem neid pisiasju, mis ajaga külge harjuvad – et tegelikult peab kogu aeg kaks kätt roolil olema jne, mida päris elus keegi ei tee.

Muidu on nii palav, et isegi kõndida ei taha. Sellega võib suisa ära harjuda.

Ainult tervisepostitus

Ma olen teatavasti selles eas, kus on juba igati paslik teha postitusi teemal, mis parajasti kuskilt valutab. Oleks mul pilt sellest varbaküünest, mis paari aasta eest maha tuli, ma jagaks seda ka, aga kahjuks ei ole, nii et peate niisama juttu taluma. Aga enne seda üks pilt mu koerast, sest mul on NII hea meel, et ta taas kodus on. Mille üle mul EI ole hea meel, on see, kuidas see tõpranahk haiseb. Ma pidin teda esimesel päeval hilisõhtul pesema, sest ma ei oleks füüsiliselt suutnud selle haisu sees magama jääda. Parem sai küll, aga pean ta esmaspäeval spetsialisti juurde viima, sest ikka on haisu tunda, magasin pärani aknaga. Pildil on ta peidus, sest no kellele ikka meeldiks, kui tuled koju ning esimese asjana hakatakse küüsi lõikama ja nühkima.

 

Igatahes. Et te teaksite, siis mul oli siin MEGApikk postitus, aga isegi mina sain aru, et nii hästi ei sobi – nii et ütleme nii, et Austria reis tõi välja mõned huvitavad eripärad (näiteks polnud mul mingit probleemi seal manuaalkäigugastiga auto roolis olemisega, Eestis ma hetkel põhimõtteliselt ei sõida, sest tänu mu peiksi ebanormaalsele huvile konkreetset tüüpi vanemate autode vastu käib meil sidur nii raskelt, et kui ma kolm korda surun seda, arvab mu põlv, et äkki aitab lollimängimisest). Aga no lühidalt öeldes võib öelda, et selle ühe nädalaga Austrias paranes põlv nii palju, et saan nüüd kõndida ja muud elu elada, ilma et ta end üldse meelde tuletaks (näiteks ei ärka öösiti külge keerates valu pärast üles). Eile õnnestus isegi trenni teha nii, et kordagi ei käinud boulderdades teravat valu läbi (ma muidugi ei proovinud ka midagi hullu rebida, mul on hetkel pigem tehnikakeskne tsükkel, sest ei ole mõtet ise kogu paranemisprogressi ära nullida ja no väidetavalt tuleb tehnika ka elus kasuks). Teatud konkreetsed liigutused on ikka, milles valus on, jätkuvalt nii see kand vastu tagareit kui kand niimoodi vastu kubet (lootosest või poollootosest rääkimata, aga no surve mõttes on point siin sama):

3ba3186a31f17146fade3caf91b99784

Loodan, et see on selline asi, mis läheb ajaga ise üle, aga olen hakanud nö taastusravi ja tuleviku tarbeks tugevdamiseks kaks korda nädalas eraldi trenni tegema (põhimõtteliselt on see aeroobne treening ka, nii et süda peaks tänama mind). Neljapäeval käisin esimest korda ratast väntamas ja täna ujumas.

Rattaga sõitmiseks läksin spordihalli velotrenažöörima, sest tahtsin vähendada tõenäosust, et pean mingeid ootamatuid või järske liigutusi tegema (kasvõi pidurdama või järsku keerama) – kahjuks ei märganud ma kohe, et ekraaniserva peale saab oma telefoni ka panna, nii et olin sunnitud selle 20 minuti vältel vaatama, kuidas üks noormees teivashüpet harjutab. Sellega kaasneb nimelt see mure, et ma ei ole ju normaalne eestlane ning rahvusvahelises seltskonnas töötamine on asja ainult hullemaks teinud – iga kord, kui tal hästi läks, tahtis automaatselt midagi “jee!” taolist end suust välja suruda. Vähemalt korra lipsas ka. Edaspidi pean ikka ainult telefoniekraani vahtima, saavad teised ka häbenemata trenni teha.

Rattaekraan ütles, et kulutasin selle ajaga umbes 100 kalorit, mis tundub täpselt selline, et no lihtsam oleks see üks banaan söömata jätta, aga kuna ma tulevikus tahaksin, et see asi ikka aeroobse treeningu eest ka oleks (selle kasutegurid algavad ca 40 minuti peal) ja plaanin seda järk-järgult 60-75 minuti peale pikendada, siis on see lõpuks isegi täitsa arvestatav trenn. 350 kcal on põhimõtteliselt üks toidukord ju. Esimeseks korraks oli 20 (olgem täpselt, 21, sest ma tegin 20 minutilist tsüklit nii, et viimased viis minutit oli suurema koormusega ja sellele siis ühe minuti nö lõdvestavat madalat koormust otsa, et lihaseid uuesti lõdvestada jne, teate küll) aga paras, hiljem oli tunda, et põlv on natuke tuim, aga miski ei valutanud, nii et julgen ca sama moodi jätkata.

Ujumisega on see häda, et see on maru igav. Ma saan küll trammiga kodu juurest otse Ülemiste linnakusse (täna sain MyFitnessis proovipileti 3 euroga, aga no 13 eurot kord või 37-eurone kuupilet tundub tiba liiga kirves, nii et ei tea, mis edasi saab), aga no ujumise ajal podcasti ei kuula. Ujumise ajal Lihtsalt Mariat ei vaata. Lihtsalt lased seal edasi-tagasi, megatüütuks läheb. Joogas on kuidagi hulga lihtsam hingamisele keskenduda ja hakkad kohe varsti iga eraldiseisvat liigutust nautima, ujumine on järjest nelisada korda sama liigutust, kuni igavusest maha surra tahaks. Tegin oma 30 minutit ära, kuskilt poole pealt läks kergemaks, alguses oli ikka megatüütu. Täna pole põlv isegi tuim mitte, nii et ilmselgelt on asjad toredad.

Eriti hea on see, et kuna põlv on jälle koostööaldis, saan ma taas kätelseisu harjutada (enne ei saanud kogu keha korralikult sirgeks ajada, hoidsin jalga imelikult) ja teen isegi ühes kätelseisuväljakutses kaasa!

 

 

Tallinlased sõidavad nagu vaimuhaiged

Üks asi, millega ma pole Tallinnas ära harjunud, on see, et siinne liikluskultuur on äärmiselt egoistlik ja teised inimesed neid üldse ei huvita. Näiteks. Pean mina kaks korda päevas tipptunnil liikuma üle Stockmanni juures oleva ristmiku. Ja tipptunnil liiklemine pole tegelikult raske – selle ajal lihtsalt ei sõideta ristmikule välja, kui ei ole kindel, kas ka üle jõuab.

VALE! Vähemalt tallinlased pole sellisest geniaalsest ideest midagi kuulnud, nii et igal jumala hommikul ja igal jumala õhtul on seal näiteks trammitee blokeeritud, sest mingi tainas on sinna peatuma jäänud. Või terve ristmik, nii et üks suund ei saagi liikuma, sest nad ei pääse välja, sest teised inimesed on lihtsalt nii idioodid.

Nüüd on seal juba ca nädal aega tööl liikluse reguleerijad. Ma mõtlesin alguses, et foor on katki, aga ei. Linnavõim on lihtsalt taibanud, et need inimesed on liiga lollid, et täiskasvanute kombel valgusfoori kasutada, nii et ainus võimalus neid normaalselt liiklema panna, on maksta iga päev kahele inimesele, et need seisaksid ja näitaksid käega TÖÖTAVA FOORI ALL märke “stopp” ja “mine”.

MASENDAV.

Ema, ma olen kodus

Olen mina Instagrammis sõber ühe Ämeerika rajakeeraja ja treeneriga, eks ole. Selline suht võimekas tüüp suht võimekate sõpradega – ma ei tea, mis ta ise ronib, aga gf ronis tal V13 ning tema ise töötab rajakeerajana, keerab V10+ radu, st kõike alates V10st. No ja tema on innukalt kaasa elanud mu põlvehädale ning kirjutas mulle, et sõbralikult nõu anda – põlvemure pärast ei pea kohe liidima hakkama, ole nüüd, mine lihtsalt slab gym’i. Puccio tegi seda, kui tal vigastus oli, ja vaata, kui hästi läks! Nagu bless your heart, black boy, tõesõna, aitäh soovitamast. 😀 Ma panen selle tuhande ruutmeetrise boulderhalli ukse selja tagant kinni, jalutan ükskõikselt mööda meie viiest suurepärasest sportronimise hallist ja lähen hoopis slääbihalli tõesti.

Lisaks on ta üks neist meestest, kes ütleb asju, mille kohta sa tead, et see on õige, aga mida sa väga ei taha kuulda – näiteks et normaalsed inimesed ei roni campusele, kui tehnikas on veel nii palju, mida parandada. Iseenesest, kuna praegu põlvega boulderhallis väga hullu panna ei saa, oleks hea aeg tehnikaharjutusteks. Miks ka mitte. Istu seina ette maha ja tee endale ise erinevatest värvidest radu (jälle peab mõtlema). Naljakas on muidugi, et ta oma (õigustatult?) kõrge hobuse seljast ei usu väga sellesse, et inimesed, kes ise vähemalt V10 ei roni (= põhimõtteliselt kõik Eesti rajakeerajad) võiksid üldse midagi head ja arendavat keerata. Sellega ma päris ei nõustu, meil on väga häid rajakeerajaid ka. Rääkimata sellest, et ega me ju ronimata ei jäta selle pärast, et AGA VÄLISMAAL arvab keegi, et issand, kuidas te sellistes tingimustes üldse ronite. Mis on väga naljakas, sest alles hiljuti oli mul sarnane vestlus Reedaga teises suunas, kus ma ütlesin hooletult midagi selle kohta, et Tallinnas on ikka hulga paremad tingimused kui Tartus, ja ei saanud üldse aru, miks ta kaitsesse tõmbus – praegu oleks ise tahtnud kohe sellele välismaalasele öelda, et ole meheks ja istu sisse see slääbihall omale.

Igatahes tõi ta sellise näite, et kui ta käis omal ajal Miamis mingit rajakeeramise sertifikaati saamas, oli eksamil selline harjutus – sul on ainult jugid ja kümme minutit aega. Keera V10 rada, kus poleks ühtegi düno. Ja väga paljud inimesed vahtisid selle ülesande peale lolli näoga, sest nad ei ole harjunud beeta kaudu mõtlema, nad mõtlevad kas ainult võimsuse või järjest väiksemateks/vastikumateks minevate nukkide kaudu. Ja sellega olen ma küll nõus, et ma hästi ei usu, et eriti paljud Baltimaade rajakeerajad sellega hakkama saaksid. Aga selles mõttes väga põnev vestlus oli, et andis palju huvitavaid mõtteid selle kohta, kuidas trenni edasi teha, nii et paremaks saada ja samal ajal mitte oma (õnneks paranevat) põlve segada. Hunniku Dai Koyamada videosid andis ka (tal on selline viieosaline videopäeviku asi, kust näeb, KUI palju ebaõnnestutakse enne millegi äraronimist), sest leidis, et see on see mees, kelle tehnikast ja suhtumisest ma peaksin kohe õppima hakkama – mis ausalt öeldes üllatas mind üsna korralikult, sest Dai on väga tehniline mees, stereotüüpselt mitte just esimene, keda tugevad ameeriklased soovitavad. Nii et on, millele mõelda, ma tahaks selle aasta sees jätkuvalt väljas 6c flashi kätte saada (ja olen teinud nimekirja asjadest, mida selleks arendama pean, mis on väga ebameeldiv, sest üks peamine asi seal on ekspressist kõrgemalt kukkumise harjutamine raskete liigutuste pealt).

Teemavahetus. Muidu tahtsin öelda, et külm on kogu aeg. Austrias oli nädalavahetusel väljas liiga palav, olime pühapäeval sunnitud sees ronima, sest kliimaseade on üks mõnus leiutis. See ei tähenda, et nüüd Tallinnas külmetada väga mõnus oleks. Mõnel seal on ikka kogu aeg kärss kärnas ja maa külmund, mis ma oskan öelda.

Tore uudis on aga see, et sel viimasel päeval sain ühe 6c flashitud ja teise peaaegu flashitud, kukkusin cruxis. See teine oli ägedam rada, nii et mõtlesin, et söön ühe burksi (sportlased ja tervislik toit) ning lähen ja teen vähemalt redpoint’i ära – aga selle aja peale olid kahjuks mingid inimesed juba samasse kohta oma radu ronima jõudnud. Tegin juba treenerile nalja, et Rents teeb läbi ussim suure häda kuidagi ühe 6c puhtalt liidis ära, nii et oleks juba igati paslik oks laiali nende algajate juurde minna ja öelda, et “eest ära nüüd, mõnel on PÄRIS projektid siin, eks ole”. Aga tõesti oli megapalju ägedaid radu seal hallis, isegi rajad, mis on liiga rasked, on sellised, et sa saad ikkagi aru, kui lahedad need on. Muide, näitan teile ronihalli, kuhu ma lolli peaga seekord ei jõudnud, kuigi läksime samast linnast lennukisse – vat sinna tahan ma küll tuleval aastal uuesti minna:

Oleks mul raha, ma saadaks paar Eesti rajakeerajat kuueks kuuks sinna elama, ronima ja keerama, nad tuleks hoopis teiste inimestena tagasi (ja ilmselt väga ei vaidleks ka, ronijad üldiselt ei vaidle, kui neid tasuta ronima tahetakse saata).

Cyrus takes the best pictures 🌺

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, tahtsin jagada seda artiklit valust, sest see on nii huvitav. Mul nimelt on oma põlvega ka tunne, et mõni asi, mis pole hea, ei tee üldse haiget, aga samas mõne koha peal on valureaktsioon lihtsalt aju ehmatusest, mitte nö päris (näiteks saan ma mõnda liigutust aeglaselt vabalt teha, aga kui teen sama liigutust ootamatult ja kiiresti, on valus). Paremaks on läinud märgatavalt, aga artikkel on ikka huvitav, nii et olgu siin jagatud.

Ja nüüd panen ohates viimase pildi Austriast ja jään igatsusega hoopis järgmist reisi ootama:

P.S. Inimesed on vahel naljakad. Tellisin midagi tuttavalt Sirru sünnaks ja panin tähtaja nii, et jääks igaks juhuks paar päeva puhveraega ka – no kasvõi selle jaoks, et ma saaksin rahus pakkida ja asju kokku sobitada, ma isegi ei mõelnud selle peale, et tegija hilinema peaks, mul on temaga ainult positiivsed kogemused olnud. No ja juhtus nii, et esmaspäeval ütles ta mulle, et peab õhtul hilja selle ära tooma, ei saa enne valmis. Ma ütlesin, et pole hullu, too või kolmapäeval, ma jätsin väikese puhveraja nagunii. Ja – riddle me this – ta võttis selle pakkumise rõõmuga vastu, aga tundus kergelt solvunud. Et mis mõttes sa ei usalda. Mis on hästi natuke naljakas olukorras, kus tal tegelikult ju neid lisapäevi vaja läks. 😀 Tundlikud loomad oleme me ikka.

P.P.S. Kas ma rääkisin nüüd kõigist neist asjadest, mis omavahel kokku ei sobi, või unustasin midagi ära? Hetkel ei tule rohkem meelde, no jumal temaga.