Tavaline päev, üks mees tuleb tööle heade uudistega. Teine mees astub ligi teda õnnitlema:
“Palju õnne kihlumise puhul! Kas pole naljakas, täna on juhuslikult ka minu lahutuse jõustumise päev!”
Ja siis öeldakse, et MINA olen taktitunde ema. 😀
Kuu: juuli 2018
Küll su lapsel on hea isa!
https://www.instagram.com/p/Bl2Y9buFUDk/?taken-by=josekramerfotografie
Mul oli hiljuti üks imelik … monoloog? Vestluseks on seda palju nimetada, sest teine inimene rääkis minu pihta, aga põhimõtteliselt jäi mulje, et mina olen süüdi tema ja ta kaaslase suhteprobleemides, sest ma olevat pärast mingit nende omavahelist tüli oma sõbrannale ( = tema kaaslasele) öelnud, et see mees on vägivaldne. Ma sellel teemal üldse ei peatu, sest nimetatud mees ei peksa vms, ütleb “ainult”, et ta naine on loll ja rumal või naerab tema üle, kui naine nutab, ja vaimset vägivalda meil ju tõsiseks probleemiks ei peeta, aga tunnistan ausalt, et ma olen mitu korda öelnud, et see mees on kasutu. Täitsa tõsiselt, ei häbene ka, ma ei saa aru, miks mingit kasutut sitatükki selle pärast kodus pidada, et sai kogemata või kasvõi plaanitult temaga laps valmis tehtud.
Milline on siis mittekasutu kaaslane või kallim, kelle üle võiks suisa uhke olla? Minu jaoks on partneri mõte selles, et ma saan temalt emotsionaalset ja/või praktilist ja/või materiaalset tuge. See viimane on nüüd pigem see puhta nahaga pääsemise kaart (get out of jail free card) – et kui sul on suurepärane iseloom ja sinuga on tore koos aega veeta, aga sa oled laisk nagu lohe, kodus midagi ei tee ja minu kurtmist iial kuulata ei viitsi, siis sellest saab mööda vaadata, kui sul on piisavalt raha, et maksta majapidajale, kes ise koristab, ja psühholoogile, kes ise kuulab. Kuigi ausalt öeldes on mul üsna raske ette kujutada inimest, kellel oleks suurepärane iseloom, aga kes südamerahuga laseks näiteks oma armsamal üksinda süüa teha, nõusid pesta, koristada jne. Ja ma saan aru, et ma elan mingis oma mullis, aga see mees on minu lähemas tutvusringkonnas AINUS selline isa. Täitsa ausalt. Kaugemate tuttavate seas on ka üks frukt, kes maksab elatist ja/või veedab lapsega aega, kui parajasti suhtub olema selline girlfriend, kes sunnib, aga sõprade/töökaaslaste hulgas on ainult pühendunud lapsevanemad.
Toon mõned näited oma lähemast sõpruskonnast (lapsed vanuses kaks kuud kuni viis aastat, kõik isad töötavad, nii et aeg kodus on mõnevõrra piiratud):
- Kõik on pärast lapse sündi võtnud vähemalt kaks nädalat töölt vabaks ja veetnud selle naisega kodus, et tal alguses lihtsam oleks. St kaks nädalat on see seadusega lubatud isapuhkus, mõni on võtnud ka rohkem, kui naisel on raske sünnitus olnud vms.
- Kõik on lisaks oma elu osaliselt ümber korraldanud (vähemalt esimeseks kaheks aastaks), et saaks ema rohkem aidata ja lapsega rohkem aega veeta.
- Kõik need mehed on võimelised kodus koristama, lihtsamaid parandustöid organiseerima või läbi viima, prügi välja viima jne. Nende laste emad ei pea näiteks ise üksi köögi põrandat plaatima (ja samal ajal kahte last hoidma).
- Kôik need isad teavad, mida millise ilmaga lapsele selga panna ja kust neid riideid selgapanekuks leida. Veel enam, nad suudavad need riided isegi pärast lapselt seljast võtmist vajadusel pesumasinasse panna.
- Ma ei tea, kas see on üldse märkimisväärne, aga seda riiete seljast võtmist tuleb ette, sest vajadusel vannitavad nad oma lapsi ise.
- Kui laps on parajasti isa süles ja isa avastab, et oleks aeg mähet vahetada, ei ulata ta last sujuvalt emale, vaid käitub nagu normaalne inimene ja … hakkab ise seda mähet vahetama.
- Kui neid kuskile kutsuda, arutavad nad esmalt lapse emaga nädalavahetuseplaanid läbi – ning loomulikult eelistavad üritusi, kuhu saab minna koos ja lapse kaasa võtta.
- Nad annavad emale aega rahus ÜKSI olla. St võtavad ise omal algatusel lapse(d) ja lähevad näiteks loomaaeda või lihtsalt jalutama, et ema saaks magada, duši all käia, kasvõi telekat vaadata. Selle jalutuskäigu ajal ei helista nad neli korda, et küsida asju stiilis “kas sa niiskeid rätikuid kaasa ei pakkinudki???” või “kas meil on poest ka midagi vaja?”, sest esiteks pakkisid nad ise vajalikud asjad kaasa ja teiseks teavad nad ise, mida poest vaja on (Google Keep on tänapäeval ometi jagatud poenimekirjade jaoks, et keegi ei peaks kellegi käest küsima, kas oli meeles piima osta).
- Kui nad last kodus hoiavad, ei pea ema hiljem nende tagant koristama.
- Paar meest, kel juba natuke vanemad lapsed (kasvõi internetist tuntud Kaur) – kõik teevad kaasa laste trennidesse viimises ja toomises ning keegi ei pea naist kodus lihtsalt kodumasina asemel.
- Põhimõtteliselt kokkuvõtlikult öeldes – mõlemad osapooled saavad aru, et neil on koos laps ja kodu, ning mõlemad osapooled näevad vaeva (ja leiavad teadlikult aega), et laps ja kodu oleksid mingilgi määral hoitud ja kasitud. Eriti see laps, keda on vaja elus hoida.
- Ekstra sellele postituse alguses mainitud mehele mõeldes – ühelgi neist isadest ei ole ette tulnud, et nad öösel naisele sõnagi ütlemata peole läheksid. Ja kui keegi neist teataks reedel välja minnes, et ta ju ei tea, kas tuleb laupäeval või pühapäeval, sest no jumal teab, milleks tuju on ja kuidas pidu edeneb, oleks tal tagasi tulles pakitud kohvrid ukse taga, sest mitte keegi ei taha endale koju kasutut tolgust, kes ei suuda päeva täpsusegagi öelda, millal ta koju jõuab, mis sellest, et tal on seal pooleaastane laps.
Mu parima sõbranna mees ärkab igal hommikul koos lapsega kell kuus ja on oma tööleminekuaja kümne kanti lükanud, sest öösel on sõbranna lapsega üleval ja nii saab ta hommikul vähemalt mõned tunnid rahus magada. Lisaks viis mees iga päev koera ja lapse pikale (rohkem kui tunniajasele) jalutuskäigule, et sõbranna saaks oma isikliku projektiga tegeleda, sest no mõnekuuse lapse kõrvalt doktoritööd kirjutada ei ole nalja teha.
Tuttavas peres, kus laps sai rinnapiimaasendajat, tegi mees hilisõhtuse toitmise ise, et naine saaks varakult (pärast eelmist toitmist, vannitamine ja magamapanek jäi mehele) magama minna ja nii vähemalt viis-kuus tundi und järjest.
Minu töökaaslane, kes varem käis viis korda nädalas trennis, käib seal nüüd umbes kaks korda nädalas, sest neil on õhtud ära jagatud – ühel õhtul saab tema ronima, teisel õhtul naine oma trenni või sõbrannadega välja ja mitmel õhtul eelistavad nad koos aega veeta, sest NEIL ON VÄIKE LAPS. Nii on see kestnud juba ca aasta ja ei tundu, et seal midagi muutumas oleks, enne kui laps natuke iseseisvamaks saab.
Ahjaa, lisan, kaude tean ka meest, kes on lapsega kodune, sest arvas, et oleks aeg ka seda proovida. Saan aru, et see on juba erandlik, aga on ka selliseid mehi.
Nii et kui sa oled isa, loed kogu seda pikka juttu ja avastad, et mitte ükski neist punktidest ei käi sinu kohta, sest sa oled ehk lapse beebieas kokku kolm korda mähet vahetanud, raha koju ei too, süüa ei tee, kodutöödega ei aita, öösiti üles ei ärka ja üldse veedad oma perega nii vähe aega kui võimalik, siis kaks täiesti tõsist küsimust sulle. Esiteks, MIKS peaks keegi tahtma sinuga koos olla, kui sa ei paku isegi emotsionaalset tuge ja oled põhimõtteliselt ainult üks lisasuu toita? Ja teiseks, ehk olulisemgi, miks sa nii tõsiselt ja järjekindlalt väidad, et SINA tahad selle perega koos olla, kui sa tegelikult isarollist ilmselgelt huvitatud ei ole?
Kas tõesti on minu standardid liiga kõrged, kui ma arvan, et kogu see pühendumus, mida ma just kirjeldasin, on elementaarne nii meeste kui ka naiste puhul? Ja kas ma elan tõesti mingis roosas mullis, kui ma kujutan ette, et keskmine isa aastal 2018 saaks siit nimekirjast vähemalt pooled punktid kenasti kätte?
Armastus on üks ilus asi
Käisime nädalavahetusel pulmas – noored nägid välja täpselt nii ilusad ja noored ja parajas koguses naiivsed (see naiivsus, mida on vaja, et igavesse armastusse uskuda), et peaaegu oleks minusugusel kibestunud vanainimesel pisara silma võtnud. Ei võtnud, aga peaaegu oleks võtnud, ma olen salaja täiega Disney, nagu Sirru ütleb. Pruut ei kandnud valget, vaid hästi ilusat heleroosat kleiti, mis oli traditsiooniliselt ilus, aga samas lisas kohe sellise huvitava nüansi, mis nende hipsterliku/boheemlasliku iseloomuga sobib.
Sellega seoses meenus kohe Kaley Cuoco hiljutine pulm – pidulik tseremoonia möödus tavapärases valges kleidis, aga järelpeoks oli valitud selline imeline valge kostüüm, et ma TÄIEGA vajan seda. Ma ei kannaks seda mitte ainult pulmas, vaid igal oma sünnipäeval, sest sünnipäevi tuleb natuke tihedamini ette kui abiellumist (kuigi eks see ole muidugi ainult kättevõtmise asi).
Ainus mure on muidugi see, et enne selle selga ajamist peaks rasvaprotsent suht miinuses olema ja kõhu asemel auk, et ei näeks välja nagu viiner kiles, aga sellega pole probleemi. Ma juba tõmbasin endale taas kalorilugemisäpi, mida ma tavaliselt kevaditi kasutan, et suvevormi saamine sujuvamalt läheks. Ikka päris kole on, kui paned üle hulga aja esimest korda äpi käima ja esimese asjana tehakse sulle: “Eelmise aasta mais kaalusid sa 57 kg, palju sa praegu kaalud?”
Nagu esiteks, natuke vaiksemalt eks ole. Teiseks, mulle ei meeldi su toon.
https://www.instagram.com/p/BcURzo6Dg0S/?tagged=carddeclined
Kui kedagi huvitab, siis 57 kg on minu puhul see kaal, kus kõhulihased on juba selgelt näha ka pärast lõunasööki jne, mis omakorda tähendab, et see EI ole see kaal mis mu küljes püsiks näiteks siis, kui ma igal õhtul päris õhtusööki söön – ehk siis ütleme nii, et see ei ole kergesti säilitatav. Kui ma lihtsalt toitun tervislikult ja iga päev kooki ei söö, jääb kaal kõikuma kuskile 60-61 kanti, sellest allapoole minekuks peab natuke ise vaeva nägema. Tavaliselt ma ei viitsi, aga hetkel on mul suured unistused, et oktoobris toimuval ronitripil on põlv terve (mõni päev ei anna tundagi) ja sõrm terve (sellega natuke kehvem) ja kuskilt otsast pole vigane, nii et võiks siis juba sobivas kaalus ka olla, et jaksaks seda keha vinnata. Kaks kuud on paras aeg ka, et aeglaselt ca poolteist kilo kuus kaotada. Nii et näis, kas saame taas 57 peale, enne kui jõuludeks valmistumine ja igapäevane kakao peale tulevad. 😀 Praegu olen ma siis sihuke ja ca 60 kg, nii et ma ütleksin, et visuaalse poole pealt on praegu ka ok, nii et ega peale spordi hetkel väga palju kaalulangetusmotivatsiooni ei ole (loe: ei ole loobitud siin neid abieluettepanekuid kahte lehte), seda enam, et see ainus inimene, kes mind alasti peab nägema, on niigi väga rahul:
Juhul, kui keegi käib siin lugemas, sest teda ilgelt huvitab, et mis me muidu teeme, siis oleme siin matkanud ja ujunud ja roninud, ei midagi uut. Elu nagu ikka.
Täiesti kohutav
Loen neid uudiseid Kreeka kohta, vähemalt 54 hukkunut, ja lihtsalt ei saa aru. Ilmselgelt on tegu tahtliku süütamisega (tuli algas korraga kolmel rindel, 15 eri kohas, välismeedia kohaselt on üks inimene juba ka vahistatud) – kui tõesti tekitati selline katastroof lootuses põgenejate maju tühjaks teha, siis … Tavaliselt mõtled ikka, et süütajad on hullumeelsed või perverdid, aga teha selline kalkuleeritud otsus lihtsalt omakasu eesmärgil on kuidagi eriti õõvastav.
Mäletan, et Californias oli ca 10 aasta eest sarnane lugu, mis lõppes sellega, et süütaja mõisteti surma (siiani muidugi ootab otsuse täideviimist).
Praegu neid artikleid ja tuletõrjujate/metsavahtide kogemusi lugedes sain aga teada, et on üsna tavaline praktika, et gaas peidetakse nädalaid varem, nii et õigel hetkel kohale minnes, piisab ainult tiku tõmbamisest. St neid inimesi on tunduvalt rohkem, kui mulle meeldiks mõelda, ja nad planeerivad oma tegevust rahulikult ette. Kole on see, kellega me planeeti jagama peame.
Tahaks midagi kena öelda, aga ilmselgelt ma ei palveta ja mis nendest minu soojadest mõtetestki siin kasu on. Loodan lihtsalt, et hukkunute arv veel rohkem ei kasva.
Quo vadis, feminismifoorum?
https://www.instagram.com/p/BlL0UusjN2V/?taken-by=seriouslyscarlett
Viimastel päevadel on meie riigi suurimas feminismifoorumis nii palju toimunud, et ma ei tea isegi, kust alustada. Mõtlesin, et ma ei kirjuta, sest esialgne tüli oli täpselt selline, et kõik kehitaksid selle peale õlgu – Scarlett Johansson tahtis ühes filmis transmeest mängida ja transinimesed leidsid, et see on diskrimineerimine, sest nemad ühtki teist rolli ei saa, jäetagu neile vähemalt transrollid siis.
Mingi näitleja ütles aga selle peale, et tema peab töö juures hüääni ka mängima, et see ongi normaalne, et näitleja mängib kasvõi laualampi, kui vaja on, ja see on talle veel põnev ka – ja visati välja transinimeste loomadega võrdlemise eest. Huvitaval kombel ei tehtud märkust objektistamise kohta, sest kui võrdles hüääniga, võrdles sama loogika kohaselt ju ka laualambiga. See selleks, paljud inimesed selle otsusega ei nõustunud ja algas suur kisma, mis päädis sellega, et adminn, kes ta välja viskas, pole siiani ühtki sõna öelnud, aga teised on kirjeldanud uusi kodukorra reegleid.
Ja kõigest sellest ei tahtnud mina sõnagagi kirjutada, sest mõtlesin, et mis see tegelikult minu asi on – nende kodu, nende kombed, mina käin seal lihtsalt vahepeal lugemas. Kui nemad tahavad olla eriti aktiivselt trans-safe jne, on see nende asi. (Minu isiklik seisukoht on, et see näitleja ei solvanud kedagi ja teiseks see, et ei ole aus näitlejatele ette kirjutada, mis rolle nad võivad vastu võtta. Sama loogika alusel võiksime me öelda, et mina olen privilegeeritud valge heteronaine ja võiksin töölt ära tulla, sest lesbist vene üksikemal on seda töökohta rohkem vaja ja tal on hulga raskem siin riigis tööle saada. Miskipärast me tahaksime siiski kõik OMA leivakotist kinni hoida, sel ajal, kui me suure suuga räägime, mida teised tegema peaksid.) Aga see oli nüüd kõik taustainfoks sellele jutule, millest ma TEGELIKULT rääkima hakkan.
Kas te mäletate veel perekond Tähismaad? Olin-kuulus-ja-tunnustatud-ajakirjanik-aga-siis-läks-peas-midagi-katki-ja-hakkasin-kirjutama-hoopis-oma-eksi-tupeseenest Innot ning nimetan-end-juristiks-kuigi-haridusest-möödas-aastaid-ja-praktilist-töökogemust-kolm-päeva ja vabal-ajal-mõnitan-teisi-naisi Irjat? Kui keegi veel ei tea, siis tegu on oma aja suurte internetikuulsustega, kes rajasid oma elu ja sissetuleku Inno eksnaise avalikule mõnitamisele ja on suutnud koguda vist ca 50 tuhat eurot elatisevõlga, kusjuures Inno kirjutab avalikult postitusi sellest, kuidas ükski normaalne mees ei lähe sellises olukorras tööle, sest muidu antakse raha ju eelmistele lastele nõmedale naisele ära. Inx saab elatist suht täpselt nii palju, kui head inimesed annetavad. Lõppes see nali sellega, et kuskilt langes neile kaela suurem summa raha (Irja isa pärandus?), mille eest nad elatise ära maksid ja õnnelikult elu lõpuni elasid.
Haa-haa-haa! See oli nali, tegelikult kulutasid nad selle raha ringireisimise peale ära ja seejärel vandersellitasid mööda ilma ringi ja küsisid lugejate käest raha, näiteks olukorras, kus lugejad on küll juba annetanud raha lennukipiletiteks, aga tahaks kahe lennu vahel ju hotellis olla, sest uni on ju ka oluline. Isegi Savisaarega üritasid nad semutsema hakata, aga see ei mänginud ka välja, lõpuks olid ainult suured tülid.
Nii et jõudis Kristiina Ojuland viimases hädas femmarite foorumisse (see vist kujutas ette, et feministid hääletavad sinu poolt ainult selle pärast, et sul on emakas), on sinna nüüd mingil kummalisel eesmärgil jõudnud ka Tähismaad. Ma ei tea, miks, loodetavasti ei plaani poliitikasse minna. Igatahes võtab Irja igapäevaselt sõna naistevahelise solidaarsuse teemadel ning nüüd tegi juba postituse sellest, kui tore feminist oli tema isa ja kui tore feminist on tema mees. Adminnid olid häbelikult vait, sest no just oli selline hiiglaslik draama, ilmselt ei julgenud kohe öelda, et istu sisse see jutt endale, soovitatavalt koos kaktusega. Nii et teised inimesed võtsid ise jutu üles ja hakkasid küsimusi esitama selle kohta, et kuidas see siis nüüd feministlik on, kui varem on teisi naisi räigelt mõnitatud jne.
Vastused? Kõik stiilis “issand, see on küberkiusamine!” ja “miks me räägime nii vanadest asjadest???” (lingiti postitusi ka selle aasta juulist). Kui küsiti, kas ta kahetseb oma varasemaid tegusid, vastas Irja, et need postitused on nüüdseks kustutatud ja kui keegi tunneb, et tema tundeid on riivatud, võtku ühendust ja kustutatakse neid riivavad postitused ka ära. Mis on väga kena, aga ei ütle mitte midagi selle kohta, kas keegi kahetseb ka või lihtsalt ei teeni enam sitablogiga või mis toimps. Teiseks muidugi see, et ise pead paluma minema, kui tahad, et sind mõnitav info ära korjataks – eem, what?. Teema lõpetati tabavalt Irja sõnavõtuga, kus ta ütleb muuhulgas “Kui olen kellelegi haiget teinud, siis vabandan. Kuid see blogi ei ole enam ammu see, mis ta oli kunagi, ca kümme aastat tagasi.” (Unustades, et veel eelmisel aastal mõnitati näiteks Petronet? Või seda ei peeta häbiväärseks?)
Teate, mis see ei ole? See EI ole vabandus. “Kui olen kellelegi haiget teinud, siis vabandan,” EI ole vabandus. Juba lasteaias õpetatakse lastele, et korralik vabandus on kolmeosaline – öeldakse, mille eest vabandust palutakse, tunnistatakse, et käitumine oli vale, ja kinnitatakse, et tulevikus seda enam ei juhtu. Antud juhul ei tunnistatud oma vigu, sest ei räägita oma tegudest, vaid teise tunnetest. See on süü teise õlule veeretamine – no KUI teie tunnete end halvasti, siis mul on sellest (mitte enda käitumisest, vaid teie emotsioonidest) siiralt kahju.
Nii et täna on meil Facebookis kaks võrdsusele keskenduvat eestikeelset gruppi. Ühes on hääletoruks Mihkel Kunnus, teises annab nüüd aktiivselt tooni Irja Tähismaa (ja no ma saan aru, et koduste seisukohtade eest teda välja visata ei saa, aga no imelik on lugeda Facebookis feministlikke seisukohti ja holier than thou suhtumist ning siis nende blogist samal ajal näiteks seda). Kolmas ideoloogiline grupp on ka, kus Loho möllab. Ma vist olen natuke aega hoopis omaette, see pidi vaimu kasvatama. 😀
P.S. Kui kedagi huvitab, siis Scarlett mõtles ümber ja ei tee selles filmis kaasa. Eks saab näha, kas see on transkogukonnale Pyrrhose võit või õnnestub siiski vana skandaali pealt transnäitlejaga normaalsed vaatajanumbrid koguda.
Jumal, miks sa mind nõnda nuhtled?
Tsitaat on see. Ühelt tuttavalt õigeusu mungalt, ta ütles seda iga kord, kui metsiku pohmakaga ärkas.
Igatahes. Palav on. Koer mul keeldub jalutamast, kõnnib varjulisemasse kohta ja viskab sinna räntsti pikali. Nii et ainus pikem jalutuskäik on öösel. Loivan mina temaga aeglaselt pargis ja mida mina näen – seksikad palja ülakehaga vene noormehed mängivad pinksi. Mina naeratan võluvalt. Nemad naeratavad vastu. Koer …
Koer avastab sel hetkel, et on aeg keha kergendada. Aga sellele lisaks avastab ta ka, et tal on kõht kinni. Ja teie ehk ei tea, sest teie vannituba on piiratud, aga selle vastu aitab hästi see, kui kangutamise ajal edasi kõndida. “Edasi” tähendab selles kontekstis siis seksikate noormeeste poole. Neid samal ajal jõllitades. Mina iga tema sammu ajal punastades järele astumas ja vaatamas, kas seekord midagi pudenes ka …
Noormehed naersid. Mina põhimõtteliselt jooksin koju ning kolin ilmselt Nepaali ja hakkan kitseks.
Aga muidu käisin esimest korda pärast põlvevigastust joogas. Kõik on tänagi hästi, tänan küsimast. Maksma ka ei pidanud, sest õnneks ostsin jaanuaris või veebruaris kümne korra pileti. Õpetaja mainis sõbralikult, et nüüd on siis kuus korda veel alles, et ehk jõuan ikka selle aastanumbri sees ära kasutada.
Nojah, kui jumal annab. Inch’Allah.
Ma oleks esimest korda elus peaaegu lapsele politsei kutsunud
Jalutan mina mööda teed. Möödun paarikesest, kes ilmselt tülitseb ühe auto juures, sest nad rääkisid veel vaiksemalt kui keskmised eestlased. Pole minu asi, eks ole (nagu ülalolevalt pildilt näha). Noh aga jõuan mina ca 200 meetrit (ilma naljata) edasi ja vaatan teisel pool teed olevat jõnglast, sest no ikka äratab huvi, kui selles vanuses laps täitsa üksi hängib. Ta oli nimelt selline just käima õppinud, iga natukese aja tagant käis hooga pikali, ajas end jälle püsti ja jooksis edasi. Seejuures jooksis autotee äärde, tagasi kõnnitee keskele, jälle autotee äärde. No ei tundu väga turvaline, eks.
Jään seisma ja vaatama, ainsad täiskasvanud on need kaks seal kaugel eemal, kes täiesti ignovad seda, et mingi titt siin pidevalt kõhuli on ja autotee ääres jookseb. Nagu mitte mingit huvi ei näita üles, nii et eeldasin, et ju siis pole nende laps. Aga nii, kui ma telefoni välja võtsin, hakkas mees kibekähku end tite poole liigutama (sest no mis see muu ikka motiveerib sind hea lapsevanem olema, kui see, et äkki keegi muidu kutsub politsei), nii et eks ma siis ka eemaldusin eestlaslikult. Ja no ma saan aru, et iseseisvust peab ka kasvatama ja äkki oli talle õpetatud, et autoteele ei tohi minna (minu koerale ntks on – aga ma ikka ei testi seda nii, et olen ise pea 200 meetrit eemal), aga see oli nii hirmus.
Jah, minust on saanud tädi Maali, kes tahab igale poole oma nina toppida. 😀
Mis see meilietikett ette näeb?
Ma üritan tavaliselt viisakas inimene olla, nii et kui saadan firmale mingi päringu, saadan pärast vastuse saamist ka tänukirja, et (kiire) vastuse eest aitäh öelda. Täna juhtus mul aga sel aastal vist esimest korda, et vastati kolme päeva pärast – ega mul kiiret polnud ega midagi, mõtlen lihtsalt selle peale, et kui vastamiseks kulub kolm päeva, on neil ilmselt metsikult tööd ja ootejärjekorrad. Kas sellises olukorras on viisakam variant mitte vastuse eest tänada, sest muidu tekitan abivalmis inimesele lihtsalt lisatööd, sest ta peab veel ühte kirja lugema?
Muidu nägin täna üht inimest kukkumas. Midagi põnevat polnud, viga ta ei saanud, sõbrad tõttasid appi jne. Aga situatsiooni tegi meganaljakaks see, et eemal istusid kaks pensionäri, kes sõid jäätist ja jälgisid toimuvat täpselt sellise näoga, nagu teatris oleks. Tundusid suisa natuke kurvad, et nii vähe seda tsirkust sai ja keegi ei veritsenud.
Autokooli kohta pole enam midagi põnevat öelda, nagu arvata oli, leidis sõiduõpetaja, et üle kohustuslike tundide arvu ei pea tegema, sest no inimesel on ju tegelikult sada aastat load olnud. Õpetati rohkem neid pisiasju, mis ajaga külge harjuvad – et tegelikult peab kogu aeg kaks kätt roolil olema jne, mida päris elus keegi ei tee.
Muidu on nii palav, et isegi kõndida ei taha. Sellega võib suisa ära harjuda.
Ainult tervisepostitus
Ma olen teatavasti selles eas, kus on juba igati paslik teha postitusi teemal, mis parajasti kuskilt valutab. Oleks mul pilt sellest varbaküünest, mis paari aasta eest maha tuli, ma jagaks seda ka, aga kahjuks ei ole, nii et peate niisama juttu taluma. Aga enne seda üks pilt mu koerast, sest mul on NII hea meel, et ta taas kodus on. Mille üle mul EI ole hea meel, on see, kuidas see tõpranahk haiseb. Ma pidin teda esimesel päeval hilisõhtul pesema, sest ma ei oleks füüsiliselt suutnud selle haisu sees magama jääda. Parem sai küll, aga pean ta esmaspäeval spetsialisti juurde viima, sest ikka on haisu tunda, magasin pärani aknaga. Pildil on ta peidus, sest no kellele ikka meeldiks, kui tuled koju ning esimese asjana hakatakse küüsi lõikama ja nühkima.
Igatahes. Et te teaksite, siis mul oli siin MEGApikk postitus, aga isegi mina sain aru, et nii hästi ei sobi – nii et ütleme nii, et Austria reis tõi välja mõned huvitavad eripärad (näiteks polnud mul mingit probleemi seal manuaalkäigugastiga auto roolis olemisega, Eestis ma hetkel põhimõtteliselt ei sõida, sest tänu mu peiksi ebanormaalsele huvile konkreetset tüüpi vanemate autode vastu käib meil sidur nii raskelt, et kui ma kolm korda surun seda, arvab mu põlv, et äkki aitab lollimängimisest). Aga no lühidalt öeldes võib öelda, et selle ühe nädalaga Austrias paranes põlv nii palju, et saan nüüd kõndida ja muud elu elada, ilma et ta end üldse meelde tuletaks (näiteks ei ärka öösiti külge keerates valu pärast üles). Eile õnnestus isegi trenni teha nii, et kordagi ei käinud boulderdades teravat valu läbi (ma muidugi ei proovinud ka midagi hullu rebida, mul on hetkel pigem tehnikakeskne tsükkel, sest ei ole mõtet ise kogu paranemisprogressi ära nullida ja no väidetavalt tuleb tehnika ka elus kasuks). Teatud konkreetsed liigutused on ikka, milles valus on, jätkuvalt nii see kand vastu tagareit kui kand niimoodi vastu kubet (lootosest või poollootosest rääkimata, aga no surve mõttes on point siin sama):
Loodan, et see on selline asi, mis läheb ajaga ise üle, aga olen hakanud nö taastusravi ja tuleviku tarbeks tugevdamiseks kaks korda nädalas eraldi trenni tegema (põhimõtteliselt on see aeroobne treening ka, nii et süda peaks tänama mind). Neljapäeval käisin esimest korda ratast väntamas ja täna ujumas.
Rattaga sõitmiseks läksin spordihalli velotrenažöörima, sest tahtsin vähendada tõenäosust, et pean mingeid ootamatuid või järske liigutusi tegema (kasvõi pidurdama või järsku keerama) – kahjuks ei märganud ma kohe, et ekraaniserva peale saab oma telefoni ka panna, nii et olin sunnitud selle 20 minuti vältel vaatama, kuidas üks noormees teivashüpet harjutab. Sellega kaasneb nimelt see mure, et ma ei ole ju normaalne eestlane ning rahvusvahelises seltskonnas töötamine on asja ainult hullemaks teinud – iga kord, kui tal hästi läks, tahtis automaatselt midagi “jee!” taolist end suust välja suruda. Vähemalt korra lipsas ka. Edaspidi pean ikka ainult telefoniekraani vahtima, saavad teised ka häbenemata trenni teha.
Rattaekraan ütles, et kulutasin selle ajaga umbes 100 kalorit, mis tundub täpselt selline, et no lihtsam oleks see üks banaan söömata jätta, aga kuna ma tulevikus tahaksin, et see asi ikka aeroobse treeningu eest ka oleks (selle kasutegurid algavad ca 40 minuti peal) ja plaanin seda järk-järgult 60-75 minuti peale pikendada, siis on see lõpuks isegi täitsa arvestatav trenn. 350 kcal on põhimõtteliselt üks toidukord ju. Esimeseks korraks oli 20 (olgem täpselt, 21, sest ma tegin 20 minutilist tsüklit nii, et viimased viis minutit oli suurema koormusega ja sellele siis ühe minuti nö lõdvestavat madalat koormust otsa, et lihaseid uuesti lõdvestada jne, teate küll) aga paras, hiljem oli tunda, et põlv on natuke tuim, aga miski ei valutanud, nii et julgen ca sama moodi jätkata.
Ujumisega on see häda, et see on maru igav. Ma saan küll trammiga kodu juurest otse Ülemiste linnakusse (täna sain MyFitnessis proovipileti 3 euroga, aga no 13 eurot kord või 37-eurone kuupilet tundub tiba liiga kirves, nii et ei tea, mis edasi saab), aga no ujumise ajal podcasti ei kuula. Ujumise ajal Lihtsalt Mariat ei vaata. Lihtsalt lased seal edasi-tagasi, megatüütuks läheb. Joogas on kuidagi hulga lihtsam hingamisele keskenduda ja hakkad kohe varsti iga eraldiseisvat liigutust nautima, ujumine on järjest nelisada korda sama liigutust, kuni igavusest maha surra tahaks. Tegin oma 30 minutit ära, kuskilt poole pealt läks kergemaks, alguses oli ikka megatüütu. Täna pole põlv isegi tuim mitte, nii et ilmselgelt on asjad toredad.
Eriti hea on see, et kuna põlv on jälle koostööaldis, saan ma taas kätelseisu harjutada (enne ei saanud kogu keha korralikult sirgeks ajada, hoidsin jalga imelikult) ja teen isegi ühes kätelseisuväljakutses kaasa!
Tallinlased sõidavad nagu vaimuhaiged
Üks asi, millega ma pole Tallinnas ära harjunud, on see, et siinne liikluskultuur on äärmiselt egoistlik ja teised inimesed neid üldse ei huvita. Näiteks. Pean mina kaks korda päevas tipptunnil liikuma üle Stockmanni juures oleva ristmiku. Ja tipptunnil liiklemine pole tegelikult raske – selle ajal lihtsalt ei sõideta ristmikule välja, kui ei ole kindel, kas ka üle jõuab.
VALE! Vähemalt tallinlased pole sellisest geniaalsest ideest midagi kuulnud, nii et igal jumala hommikul ja igal jumala õhtul on seal näiteks trammitee blokeeritud, sest mingi tainas on sinna peatuma jäänud. Või terve ristmik, nii et üks suund ei saagi liikuma, sest nad ei pääse välja, sest teised inimesed on lihtsalt nii idioodid.
Nüüd on seal juba ca nädal aega tööl liikluse reguleerijad. Ma mõtlesin alguses, et foor on katki, aga ei. Linnavõim on lihtsalt taibanud, et need inimesed on liiga lollid, et täiskasvanute kombel valgusfoori kasutada, nii et ainus võimalus neid normaalselt liiklema panna, on maksta iga päev kahele inimesele, et need seisaksid ja näitaksid käega TÖÖTAVA FOORI ALL märke “stopp” ja “mine”.
MASENDAV.
Pärdikute päevaraamat 