Ema, ma olen kodus

Olen mina Instagrammis sõber ühe Ämeerika rajakeeraja ja treeneriga, eks ole. Selline suht võimekas tüüp suht võimekate sõpradega – ma ei tea, mis ta ise ronib, aga gf ronis tal V13 ning tema ise töötab rajakeerajana, keerab V10+ radu, st kõike alates V10st. No ja tema on innukalt kaasa elanud mu põlvehädale ning kirjutas mulle, et sõbralikult nõu anda – põlvemure pärast ei pea kohe liidima hakkama, ole nüüd, mine lihtsalt slab gym’i. Puccio tegi seda, kui tal vigastus oli, ja vaata, kui hästi läks! Nagu bless your heart, black boy, tõesõna, aitäh soovitamast. 😀 Ma panen selle tuhande ruutmeetrise boulderhalli ukse selja tagant kinni, jalutan ükskõikselt mööda meie viiest suurepärasest sportronimise hallist ja lähen hoopis slääbihalli tõesti.

Lisaks on ta üks neist meestest, kes ütleb asju, mille kohta sa tead, et see on õige, aga mida sa väga ei taha kuulda – näiteks et normaalsed inimesed ei roni campusele, kui tehnikas on veel nii palju, mida parandada. Iseenesest, kuna praegu põlvega boulderhallis väga hullu panna ei saa, oleks hea aeg tehnikaharjutusteks. Miks ka mitte. Istu seina ette maha ja tee endale ise erinevatest värvidest radu (jälle peab mõtlema). Naljakas on muidugi, et ta oma (õigustatult?) kõrge hobuse seljast ei usu väga sellesse, et inimesed, kes ise vähemalt V10 ei roni (= põhimõtteliselt kõik Eesti rajakeerajad) võiksid üldse midagi head ja arendavat keerata. Sellega ma päris ei nõustu, meil on väga häid rajakeerajaid ka. Rääkimata sellest, et ega me ju ronimata ei jäta selle pärast, et AGA VÄLISMAAL arvab keegi, et issand, kuidas te sellistes tingimustes üldse ronite. Mis on väga naljakas, sest alles hiljuti oli mul sarnane vestlus Reedaga teises suunas, kus ma ütlesin hooletult midagi selle kohta, et Tallinnas on ikka hulga paremad tingimused kui Tartus, ja ei saanud üldse aru, miks ta kaitsesse tõmbus – praegu oleks ise tahtnud kohe sellele välismaalasele öelda, et ole meheks ja istu sisse see slääbihall omale.

Igatahes tõi ta sellise näite, et kui ta käis omal ajal Miamis mingit rajakeeramise sertifikaati saamas, oli eksamil selline harjutus – sul on ainult jugid ja kümme minutit aega. Keera V10 rada, kus poleks ühtegi düno. Ja väga paljud inimesed vahtisid selle ülesande peale lolli näoga, sest nad ei ole harjunud beeta kaudu mõtlema, nad mõtlevad kas ainult võimsuse või järjest väiksemateks/vastikumateks minevate nukkide kaudu. Ja sellega olen ma küll nõus, et ma hästi ei usu, et eriti paljud Baltimaade rajakeerajad sellega hakkama saaksid. Aga selles mõttes väga põnev vestlus oli, et andis palju huvitavaid mõtteid selle kohta, kuidas trenni edasi teha, nii et paremaks saada ja samal ajal mitte oma (õnneks paranevat) põlve segada. Hunniku Dai Koyamada videosid andis ka (tal on selline viieosaline videopäeviku asi, kust näeb, KUI palju ebaõnnestutakse enne millegi äraronimist), sest leidis, et see on see mees, kelle tehnikast ja suhtumisest ma peaksin kohe õppima hakkama – mis ausalt öeldes üllatas mind üsna korralikult, sest Dai on väga tehniline mees, stereotüüpselt mitte just esimene, keda tugevad ameeriklased soovitavad. Nii et on, millele mõelda, ma tahaks selle aasta sees jätkuvalt väljas 6c flashi kätte saada (ja olen teinud nimekirja asjadest, mida selleks arendama pean, mis on väga ebameeldiv, sest üks peamine asi seal on ekspressist kõrgemalt kukkumise harjutamine raskete liigutuste pealt).

Teemavahetus. Muidu tahtsin öelda, et külm on kogu aeg. Austrias oli nädalavahetusel väljas liiga palav, olime pühapäeval sunnitud sees ronima, sest kliimaseade on üks mõnus leiutis. See ei tähenda, et nüüd Tallinnas külmetada väga mõnus oleks. Mõnel seal on ikka kogu aeg kärss kärnas ja maa külmund, mis ma oskan öelda.

Tore uudis on aga see, et sel viimasel päeval sain ühe 6c flashitud ja teise peaaegu flashitud, kukkusin cruxis. See teine oli ägedam rada, nii et mõtlesin, et söön ühe burksi (sportlased ja tervislik toit) ning lähen ja teen vähemalt redpoint’i ära – aga selle aja peale olid kahjuks mingid inimesed juba samasse kohta oma radu ronima jõudnud. Tegin juba treenerile nalja, et Rents teeb läbi ussim suure häda kuidagi ühe 6c puhtalt liidis ära, nii et oleks juba igati paslik oks laiali nende algajate juurde minna ja öelda, et “eest ära nüüd, mõnel on PÄRIS projektid siin, eks ole”. Aga tõesti oli megapalju ägedaid radu seal hallis, isegi rajad, mis on liiga rasked, on sellised, et sa saad ikkagi aru, kui lahedad need on. Muide, näitan teile ronihalli, kuhu ma lolli peaga seekord ei jõudnud, kuigi läksime samast linnast lennukisse – vat sinna tahan ma küll tuleval aastal uuesti minna:

Oleks mul raha, ma saadaks paar Eesti rajakeerajat kuueks kuuks sinna elama, ronima ja keerama, nad tuleks hoopis teiste inimestena tagasi (ja ilmselt väga ei vaidleks ka, ronijad üldiselt ei vaidle, kui neid tasuta ronima tahetakse saata).

View this post on Instagram

Cyrus takes the best pictures 🌺

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, tahtsin jagada seda artiklit valust, sest see on nii huvitav. Mul nimelt on oma põlvega ka tunne, et mõni asi, mis pole hea, ei tee üldse haiget, aga samas mõne koha peal on valureaktsioon lihtsalt aju ehmatusest, mitte nö päris (näiteks saan ma mõnda liigutust aeglaselt vabalt teha, aga kui teen sama liigutust ootamatult ja kiiresti, on valus). Paremaks on läinud märgatavalt, aga artikkel on ikka huvitav, nii et olgu siin jagatud.

Ja nüüd panen ohates viimase pildi Austriast ja jään igatsusega hoopis järgmist reisi ootama:

P.S. Inimesed on vahel naljakad. Tellisin midagi tuttavalt Sirru sünnaks ja panin tähtaja nii, et jääks igaks juhuks paar päeva puhveraega ka – no kasvõi selle jaoks, et ma saaksin rahus pakkida ja asju kokku sobitada, ma isegi ei mõelnud selle peale, et tegija hilinema peaks, mul on temaga ainult positiivsed kogemused olnud. No ja juhtus nii, et esmaspäeval ütles ta mulle, et peab õhtul hilja selle ära tooma, ei saa enne valmis. Ma ütlesin, et pole hullu, too või kolmapäeval, ma jätsin väikese puhveraja nagunii. Ja – riddle me this – ta võttis selle pakkumise rõõmuga vastu, aga tundus kergelt solvunud. Et mis mõttes sa ei usalda. Mis on hästi natuke naljakas olukorras, kus tal tegelikult ju neid lisapäevi vaja läks. 😀 Tundlikud loomad oleme me ikka.

P.P.S. Kas ma rääkisin nüüd kõigist neist asjadest, mis omavahel kokku ei sobi, või unustasin midagi ära? Hetkel ei tule rohkem meelde, no jumal temaga.

Advertisements