Ainult tervisepostitus

Ma olen teatavasti selles eas, kus on juba igati paslik teha postitusi teemal, mis parajasti kuskilt valutab. Oleks mul pilt sellest varbaküünest, mis paari aasta eest maha tuli, ma jagaks seda ka, aga kahjuks ei ole, nii et peate niisama juttu taluma. Aga enne seda üks pilt mu koerast, sest mul on NII hea meel, et ta taas kodus on. Mille üle mul EI ole hea meel, on see, kuidas see tõpranahk haiseb. Ma pidin teda esimesel päeval hilisõhtul pesema, sest ma ei oleks füüsiliselt suutnud selle haisu sees magama jääda. Parem sai küll, aga pean ta esmaspäeval spetsialisti juurde viima, sest ikka on haisu tunda, magasin pärani aknaga. Pildil on ta peidus, sest no kellele ikka meeldiks, kui tuled koju ning esimese asjana hakatakse küüsi lõikama ja nühkima.

 

Igatahes. Et te teaksite, siis mul oli siin MEGApikk postitus, aga isegi mina sain aru, et nii hästi ei sobi – nii et ütleme nii, et Austria reis tõi välja mõned huvitavad eripärad (näiteks polnud mul mingit probleemi seal manuaalkäigugastiga auto roolis olemisega, Eestis ma hetkel põhimõtteliselt ei sõida, sest tänu mu peiksi ebanormaalsele huvile konkreetset tüüpi vanemate autode vastu käib meil sidur nii raskelt, et kui ma kolm korda surun seda, arvab mu põlv, et äkki aitab lollimängimisest). Aga no lühidalt öeldes võib öelda, et selle ühe nädalaga Austrias paranes põlv nii palju, et saan nüüd kõndida ja muud elu elada, ilma et ta end üldse meelde tuletaks (näiteks ei ärka öösiti külge keerates valu pärast üles). Eile õnnestus isegi trenni teha nii, et kordagi ei käinud boulderdades teravat valu läbi (ma muidugi ei proovinud ka midagi hullu rebida, mul on hetkel pigem tehnikakeskne tsükkel, sest ei ole mõtet ise kogu paranemisprogressi ära nullida ja no väidetavalt tuleb tehnika ka elus kasuks). Teatud konkreetsed liigutused on ikka, milles valus on, jätkuvalt nii see kand vastu tagareit kui kand niimoodi vastu kubet (lootosest või poollootosest rääkimata, aga no surve mõttes on point siin sama):

3ba3186a31f17146fade3caf91b99784

Loodan, et see on selline asi, mis läheb ajaga ise üle, aga olen hakanud nö taastusravi ja tuleviku tarbeks tugevdamiseks kaks korda nädalas eraldi trenni tegema (põhimõtteliselt on see aeroobne treening ka, nii et süda peaks tänama mind). Neljapäeval käisin esimest korda ratast väntamas ja täna ujumas.

Rattaga sõitmiseks läksin spordihalli velotrenažöörima, sest tahtsin vähendada tõenäosust, et pean mingeid ootamatuid või järske liigutusi tegema (kasvõi pidurdama või järsku keerama) – kahjuks ei märganud ma kohe, et ekraaniserva peale saab oma telefoni ka panna, nii et olin sunnitud selle 20 minuti vältel vaatama, kuidas üks noormees teivashüpet harjutab. Sellega kaasneb nimelt see mure, et ma ei ole ju normaalne eestlane ning rahvusvahelises seltskonnas töötamine on asja ainult hullemaks teinud – iga kord, kui tal hästi läks, tahtis automaatselt midagi “jee!” taolist end suust välja suruda. Vähemalt korra lipsas ka. Edaspidi pean ikka ainult telefoniekraani vahtima, saavad teised ka häbenemata trenni teha.

Rattaekraan ütles, et kulutasin selle ajaga umbes 100 kalorit, mis tundub täpselt selline, et no lihtsam oleks see üks banaan söömata jätta, aga kuna ma tulevikus tahaksin, et see asi ikka aeroobse treeningu eest ka oleks (selle kasutegurid algavad ca 40 minuti peal) ja plaanin seda järk-järgult 60-75 minuti peale pikendada, siis on see lõpuks isegi täitsa arvestatav trenn. 350 kcal on põhimõtteliselt üks toidukord ju. Esimeseks korraks oli 20 (olgem täpselt, 21, sest ma tegin 20 minutilist tsüklit nii, et viimased viis minutit oli suurema koormusega ja sellele siis ühe minuti nö lõdvestavat madalat koormust otsa, et lihaseid uuesti lõdvestada jne, teate küll) aga paras, hiljem oli tunda, et põlv on natuke tuim, aga miski ei valutanud, nii et julgen ca sama moodi jätkata.

Ujumisega on see häda, et see on maru igav. Ma saan küll trammiga kodu juurest otse Ülemiste linnakusse (täna sain MyFitnessis proovipileti 3 euroga, aga no 13 eurot kord või 37-eurone kuupilet tundub tiba liiga kirves, nii et ei tea, mis edasi saab), aga no ujumise ajal podcasti ei kuula. Ujumise ajal Lihtsalt Mariat ei vaata. Lihtsalt lased seal edasi-tagasi, megatüütuks läheb. Joogas on kuidagi hulga lihtsam hingamisele keskenduda ja hakkad kohe varsti iga eraldiseisvat liigutust nautima, ujumine on järjest nelisada korda sama liigutust, kuni igavusest maha surra tahaks. Tegin oma 30 minutit ära, kuskilt poole pealt läks kergemaks, alguses oli ikka megatüütu. Täna pole põlv isegi tuim mitte, nii et ilmselgelt on asjad toredad.

Eriti hea on see, et kuna põlv on jälle koostööaldis, saan ma taas kätelseisu harjutada (enne ei saanud kogu keha korralikult sirgeks ajada, hoidsin jalga imelikult) ja teen isegi ühes kätelseisuväljakutses kaasa!

 

 

Advertisements

3 kommentaari

  1. Atule hexocil šampoon (pärmseen haiseb muljetavaldavalt ning muu seda ära ei võta – pole haigus, lihtsalt… olek). Põlvele toeks kinesioteip.

  2. Mu ainus mõte oli, et krt, kus sul on aga aega trennides käia 😀

    • Mõni on selline asi, mida on hea enne tööd teha – ja kui tahta 30 minutit rattaga sõita, saab seda kenasti lõunapausist teha ja siis arvuti taha mingi smuuti rabada. Kui jälle joogat teha saan, pean hakkama midagi vähemaks jätma. 😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad