anna kannatust · feminismus

Küll su lapsel on hea isa!

https://www.instagram.com/p/Bl2Y9buFUDk/?taken-by=josekramerfotografie

Mul oli hiljuti üks imelik … monoloog? Vestluseks on seda palju nimetada, sest teine inimene rääkis minu pihta, aga põhimõtteliselt jäi mulje, et mina olen süüdi tema ja ta kaaslase suhteprobleemides, sest ma olevat pärast mingit nende omavahelist tüli oma sõbrannale ( = tema kaaslasele) öelnud, et see mees on vägivaldne. Ma sellel teemal üldse ei peatu, sest nimetatud mees ei peksa vms, ütleb “ainult”, et ta naine on loll ja rumal või naerab tema üle, kui naine nutab, ja vaimset vägivalda meil ju tõsiseks probleemiks ei peeta, aga tunnistan ausalt, et ma olen mitu korda öelnud, et see mees on kasutu. Täitsa tõsiselt, ei häbene ka, ma ei saa aru, miks mingit kasutut sitatükki selle pärast kodus pidada, et sai kogemata või kasvõi plaanitult temaga laps valmis tehtud.

Milline on siis mittekasutu kaaslane või kallim, kelle üle võiks suisa uhke olla? Minu jaoks on partneri mõte selles, et ma saan temalt emotsionaalset ja/või praktilist ja/või materiaalset tuge. See viimane on nüüd pigem see puhta nahaga pääsemise kaart (get out of jail free card) – et kui sul on suurepärane iseloom ja sinuga on tore koos aega veeta, aga sa oled laisk nagu lohe, kodus midagi ei tee ja minu kurtmist iial kuulata ei viitsi, siis sellest saab mööda vaadata, kui sul on piisavalt raha, et maksta majapidajale, kes ise koristab, ja psühholoogile, kes ise kuulab. Kuigi ausalt öeldes on mul üsna raske ette kujutada inimest, kellel oleks suurepärane iseloom, aga kes südamerahuga laseks näiteks oma armsamal üksinda süüa teha, nõusid pesta, koristada jne. Ja ma saan aru, et ma elan mingis oma mullis, aga see mees on minu lähemas tutvusringkonnas AINUS selline isa. Täitsa ausalt. Kaugemate tuttavate seas on ka üks frukt, kes maksab elatist ja/või veedab lapsega aega, kui parajasti suhtub olema selline girlfriend, kes sunnib, aga sõprade/töökaaslaste hulgas on ainult pühendunud lapsevanemad.

Toon mõned näited oma lähemast sõpruskonnast (lapsed vanuses kaks kuud kuni viis aastat, kõik isad töötavad, nii et aeg kodus on mõnevõrra piiratud):

  • Kõik on pärast lapse sündi võtnud vähemalt kaks nädalat töölt vabaks ja veetnud selle naisega kodus, et tal alguses lihtsam oleks. St kaks nädalat on see seadusega lubatud isapuhkus, mõni on võtnud ka rohkem, kui naisel on raske sünnitus olnud vms.
  • Kõik on lisaks oma elu osaliselt ümber korraldanud (vähemalt esimeseks kaheks aastaks), et saaks ema rohkem aidata ja lapsega rohkem aega veeta.
  • Kõik need mehed on võimelised kodus koristama, lihtsamaid parandustöid organiseerima või läbi viima, prügi välja viima jne. Nende laste emad ei pea näiteks ise üksi köögi põrandat plaatima (ja samal ajal kahte last hoidma).
  • Kôik need isad teavad, mida millise ilmaga lapsele selga panna ja kust neid riideid selgapanekuks leida. Veel enam, nad suudavad need riided isegi pärast lapselt seljast võtmist vajadusel pesumasinasse panna.
  • Ma ei tea, kas see on üldse märkimisväärne, aga seda riiete seljast võtmist tuleb ette, sest vajadusel vannitavad nad oma lapsi ise.
  • Kui laps on parajasti isa süles ja isa avastab, et oleks aeg mähet vahetada, ei ulata ta last sujuvalt emale, vaid käitub nagu normaalne inimene ja … hakkab ise seda mähet vahetama.
  • Kui neid kuskile kutsuda, arutavad nad esmalt lapse emaga nädalavahetuseplaanid läbi – ning loomulikult eelistavad üritusi, kuhu saab minna koos ja lapse kaasa võtta.
  • Nad annavad emale aega rahus ÜKSI olla. St võtavad ise omal algatusel lapse(d) ja lähevad näiteks loomaaeda või lihtsalt jalutama, et ema saaks magada, duši all käia, kasvõi telekat vaadata. Selle jalutuskäigu ajal ei helista nad neli korda, et küsida asju stiilis “kas sa niiskeid rätikuid kaasa ei pakkinudki???” või “kas meil on poest ka midagi vaja?”, sest esiteks pakkisid nad ise vajalikud asjad kaasa ja teiseks teavad nad ise, mida poest vaja on (Google Keep on tänapäeval ometi jagatud poenimekirjade jaoks, et keegi ei peaks kellegi käest küsima, kas oli meeles piima osta).
  • Kui nad last kodus hoiavad, ei pea ema hiljem nende tagant koristama.
  • Paar meest, kel juba natuke vanemad lapsed (kasvõi internetist tuntud Kaur) – kõik teevad kaasa laste trennidesse viimises ja toomises ning keegi ei pea naist kodus lihtsalt kodumasina asemel.
  • Põhimõtteliselt kokkuvõtlikult öeldes – mõlemad osapooled saavad aru, et neil on koos laps ja kodu, ning mõlemad osapooled näevad vaeva (ja leiavad teadlikult aega), et laps ja kodu oleksid mingilgi määral hoitud ja kasitud. Eriti see laps, keda on vaja elus hoida.
  • Ekstra sellele postituse alguses mainitud mehele mõeldes – ühelgi neist isadest ei ole ette tulnud, et nad öösel naisele sõnagi ütlemata peole läheksid. Ja kui keegi neist teataks reedel välja minnes, et ta ju ei tea, kas tuleb laupäeval või pühapäeval, sest no jumal teab, milleks tuju on ja kuidas pidu edeneb, oleks tal tagasi tulles pakitud kohvrid ukse taga, sest mitte keegi ei taha endale koju kasutut tolgust, kes ei suuda päeva täpsusegagi öelda, millal ta koju jõuab, mis sellest, et tal on seal pooleaastane laps.

Mu parima sõbranna mees ärkab igal hommikul koos lapsega kell kuus ja on oma tööleminekuaja kümne kanti lükanud, sest öösel on sõbranna lapsega üleval ja nii saab ta hommikul vähemalt mõned tunnid rahus magada. Lisaks viis mees iga päev koera ja lapse pikale (rohkem kui tunniajasele) jalutuskäigule, et sõbranna saaks oma isikliku projektiga tegeleda, sest no mõnekuuse lapse kõrvalt doktoritööd kirjutada ei ole nalja teha.

Tuttavas peres, kus laps sai rinnapiimaasendajat, tegi mees hilisõhtuse toitmise ise, et naine saaks varakult (pärast eelmist toitmist, vannitamine ja magamapanek jäi mehele) magama minna ja nii vähemalt viis-kuus tundi und järjest.

Minu töökaaslane, kes varem käis viis korda nädalas trennis, käib seal nüüd umbes kaks korda nädalas, sest neil on õhtud ära jagatud – ühel õhtul saab tema ronima, teisel õhtul naine oma trenni või sõbrannadega välja ja mitmel õhtul eelistavad nad koos aega veeta, sest NEIL ON VÄIKE LAPS. Nii on see kestnud juba ca aasta ja ei tundu, et seal midagi muutumas oleks, enne kui laps natuke iseseisvamaks saab.

Ahjaa, lisan, kaude tean ka meest, kes on lapsega kodune, sest arvas, et oleks aeg ka seda proovida. Saan aru, et see on juba erandlik, aga on ka selliseid mehi.

Nii et kui sa oled isa, loed kogu seda pikka juttu ja avastad, et mitte ükski neist punktidest ei käi sinu kohta, sest sa oled ehk lapse beebieas kokku kolm korda mähet vahetanud, raha koju ei too, süüa ei tee, kodutöödega ei aita, öösiti üles ei ärka ja üldse veedad oma perega nii vähe aega kui võimalik, siis kaks täiesti tõsist küsimust sulle. Esiteks, MIKS peaks keegi tahtma sinuga koos olla, kui sa ei paku isegi emotsionaalset tuge ja oled põhimõtteliselt ainult üks lisasuu toita? Ja teiseks, ehk olulisemgi, miks sa nii tõsiselt ja järjekindlalt väidad, et SINA tahad selle perega koos olla, kui sa tegelikult isarollist ilmselgelt huvitatud ei ole?

Kas tõesti on minu standardid liiga kõrged, kui ma arvan, et kogu see pühendumus, mida ma just kirjeldasin, on elementaarne nii meeste kui ka naiste puhul? Ja kas ma elan tõesti mingis roosas mullis, kui ma kujutan ette, et keskmine isa aastal 2018 saaks siit nimekirjast vähemalt pooled punktid kenasti kätte?