Taas catcalling’ust

View this post on Instagram

Doggo's enjoying life

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu kõrvalmajja on vist kolinud üks indialane. Nüüdseks oleme igatahes kaks korda väljas kohtunud ning mõlemal korral on ta teinud musitamishääli, vilistanud, karjunud asju teemal “Küll sa oled ilus!” ja “Sa oled kõige armsam!” ning isegi telefoni välja rebinud, et pilti teha.

Ma pole otseselt pahaks ka pannud, sest no mul on tõesti maailma kõige ilusam koer ja võib-olla on see mees tiheda asustusega suurlinnast, kus ei näe suuremaid koeri niimoodi igapäevaselt tänaval. Küll aga olen ma omaette kõkutanud, sest haha, näete, kiisu-miisutab mu koera (catcalling my dog kõlab paremini muidugi).

Mõtlesin, et olen originaalne ja naljakas – ning kaks päeva hiljem on sarnane lugu Redditis. Inimesed arutasid seda olulist keeleküsimust nii- ja naapidi ning jõudsid otsusele, et koera puhul on sobivad verbid hounding ja wolf-whistling. 😀 Vot nii osav tõlkija ma ei ole, et oskaksin seda maakeelde panna (pakkumised teretulnud), aga see on tõesti üsna geniaalne, hoolimata sellest, kui südantlõhestav on see, et internet on täis minust naljakamaid inimesi.

Advertisements

Inimesed, kuidas te loete uudiseid?

View this post on Instagram

❤️

A post shared by Fazza (@faz3) on

Ajakirjanduses hetkel lugu sellest, et VÄIDETAVALT on Trumpil majapidajannaga laps ja National Enquirer on selle loo meelega kinni mätsinud ning seda aastaid varjanud. Kommentaarid keskenduvad kõik sellele, kas moraalne pool on riigijuhtimisel oluline ja et Clintoni tagandamiskatse ei läinud läbi jne jne. Kulla inimesed, probleem ei ole täna selles, mitu abieluvälist last Trumpil on – ja probleem ei olnud tollal selles, et Clinton pole moraalne kristlane. Probleem oli selles, et Clinton andis vande all valeütlusi, mis on VÄGA ebaseaduslik.

Trumpiga seoses on probleem selles, et ükskõik, kas see laps on olemas või mitte, kui NE tõesti loo eest maksis (olgu lugu fiktiivne või mitte), ainsa eesmärgiga seda kinni mätsida ja Trumpi võimulesaamisele kaasa aidata, siis USA seaduse kohaselt on nad osalenud tema kampaanias, millel on oma reeglid. Kampaaniategevus peab olema registreeritud, selle pealt tuleb makse maksta jne. Mis tähendab, et kui suudetakse tõestada, et Trump oli kampaaniast teadlik ja ehk isegi rahastas seda osaliselt, siis teoreetiliselt on paha-paha (praktikas mina küll ei usu, et ta valitsusajal kuskilt kangutatakse).

Ja miks inimesed selliseid uudiseid lugedes seksi ja moraali juurde kinni jäävad, mina aru ei saa, sest näiteks selles artiklis ei ole üldse moraalsele poolele keskendutud, autor räägib just kampaania rahastamisest, aga kommenteerijad loevad ikka seda, mida ise tahavad. :/

Kuna Trump on kole, siis pildil on hoopis kõige seksikam sinivereline, keda ma tean. Käis hiljuti Eestis ka, nii et sõbranna, kes ratsavõistlust korraldada aitas, kinnitas, et päris elus ka kena.

Elu õied

Viimasest ajast kaks lugu. Üks, ei mäleta, kus möödaminnes kuuldud. Kaks pisikest tüdrukut koos (no ütleme viiesed). Üks teisele: “Mängime poodi. Sina tahad kardinaid osta, mina ütlen sulle midagi hästi ebaviisakat ja siis sina nõuad juhatajat.”

Kaks. Rootsi lauas Soome laual, istub meie kõrval pere kahe lapsega. Ema läheb esimesena süüa tooma, isa jääb ca viiese ja kahesega lauda.

Vanem printsess: “Issi, ma tahan keedumuna.”

Isa: “Ma tooksin teile, aga ma ei saa ju kindel olla, et te üksi olles kenasti käitute ja mööda ruumi ringi jooksma ei hakka.”

Tütar (mõtlikult): “Seda ei saa tõesti ette teada.”

Keedumuna sai ta siis, kui ema ükskord tagasi oli ja isa ka laua juurest ära minna julges. 😀

Usalduskriis

Kas see on normaalne, et mu 15aastane koer jookseb ikka veel iga krd, kui ma talle kondi annan, sellega teise tuppa peitu? Ma ise andsin selle sulle ju, ilmselt ma ei hakka seda ära võtma. Ja kasi minema mu joogamati pealt, sa karvane närukael.

Usaldusega seoses. Või isegi mitte päris. Austusega? Tuttav kurtis, et krt, küll on niru lugu, eksi uuele naisele ei meeldi, et ta jätkuvalt eksi KODUS kohvil käib. Ma oleks peaaegu OMA kohvi selle peale välja sülitanud. Asi pole isegi mitte usalduses, ma usaldan oma peiksi iga nurga alt, aga kui tal mingid naised (ERITI eksid) eraviisiliselt kodus kohvi joomas käiksid, kui mind pole, oleks see minu meelest ikka VÄGA disrespectful. Ütleme nii, et Mymladega tassid hakkaks lendama. Ja ma ei ole muidu hull armukadetseja, sõbrad ikka käivad külas ja mul pole midagi selle vastu, kui ta mõne sõbrannaga kohvikus käib jne, aga kohatu oleks ju meie ühises kodus eksidega neljasilmavestlusi pidada. Kui mõni kasvõi öömaja vajab ja enne arutatakse, siis miks mitte, aga lihtsalt niisama lambist. No ei. Küsisin kohe testi mõttes oma Elu Armastuselt, mis ta arvaks, kui ma eksi juurde kohvile läheksin. Ta ütles, et see oleks “natuke imelik ja väga disrespectful“, nii et ilmselgelt oleme me sama meelt (ta väljendab end rahulikumalt, kui ta ütleb “natuke imelik”, siis ta mõtleb “ma ei räägiks sinuga neli päeva”). Seda, et mul käis meessoost sõber külas ja aitas voodit tõsta, tuletatakse siiani vahel meelde (“sul käivad ju mehed suisa magamistoas!”).

Teine asi. Kraapisin ära oma peiksi auto, (tibatillukesse) garaaži sisse sõites. Ikka täiega kartsin, et nüüd olen kaheks kuuks seksilt maas, minu peale karjutakse kolm päeva ja pärast seda võin unistada sellest, et keegi minuga üldse räägiks. Päevade Päike ja Ööde Kuu ütles lihtsalt, et ikka juhtub, aga et ma pean nüüd temaga koos natuke parkimist harjutama. MITTE selles garaažis. Usalda, aga anna võimalus seda usaldust välja teenida. Mul on vist temaga vedanud ikka.

Pilt ei ole teistele ilmselt just paindumise musternäidis ega mingi imeasi, aga te ei kujuta ette, kui suur samm edasi see minu jaoks on. Päris lootost ma muidugi veel isegi mitte ei proovi, aga see, et alustuseks saab iga päev natuke selles asendis istuda (ja ronides näiteks jala peale tõmmata end), on imeline. Spagaati saab ka vaikselt jälle harjutada (tavalist veel ei suru, üks jalg ees vaikselt). Unistan päevast, mil vigastus on ainult mälestus.

Ema hellad käed

 

 

Kui ta paneb oma käe mulle jalale ja teatab reipalt, et “no ma PEAN sulle haiget tegema, sa pole jälle korralikult rullinud,” siis see on vägivaldne suhe, eks? Ja ma maksan talle selle eest! Viimane massaaž oli selline, et sama päeva õhtuks olid jalad sinikaid täis ja valutasid – no ja olen tõesti ise süüdi, sest nii kui põlv parem, pole viitsinud enam rullida reielihast. Nii et kaevata ka ei saa.

 

Oh jah, öelda tahtsin tegelikult seda, et taas kord on sügis märkamatult ligi hiilinud. Õhtud on ootamatult pimedad, seda postitust kirjutan telgist vihmasabina taustal ja Viking Line’i suvise graafiku lõppemine tabas mind nii ootamatult, et sain laupäeval ainult lahkuvale laevale järele lehvitada. Mis mul üle jäi, maksin lollusmaksu ja ostsin uue pileti, aga see uus graafik, mis eeldab, et laupäeval ärkan ma kell viis (!!!) hommikul ja pühapäeval jõuan koju alles enne keskööd, istub mulle nii kehvasti, et hakkan ilmselt lõunase laevaga liikuma – seda enam, et kui vihmaperiood on alanud, ronime nagunii sees, st pikki autosõite pole ootamas. Sel nädalavahetusel vedas ilmaga, saime mõlemal päeval vihmavabal perioodil väljas ronida ja saju ajal telgis kuivas olla, aga tunda on, et selline õnn on juba haruldus.

Aga teate, mida ma tahaksin? Õppimisvõimelist kaloriäppi. Lose It on muidu hea ja mugav, aga see on mõeldud keskmisele inimesele ja see ei lase mul parameetreid muuta, vaid väidab mulle raudpoltkindlalt, et kaalulangetamiseks peaksin ma kogu aeg sööma alla 1600 kalori päevas. Ka siis, kui ma olen mitu korda sisestanud andmeid, mis näitavad, et no ei ole nii, väitis ta mulle, et ma jõuan oma eesmärgini detsembris (nüüd on selle koha pealt vähemalt realistlik). Meil on siin ju artificial intelligence ja machine learning, võiks arvata, et süsteem on võimeline aru saama, et see konkreetne inimene siin võtab selili lesides ja lakke sülitades ka 1800 kaloriga päevas alla (palju lihasmassi + üsna kiire metabolism), hoidke nüüd hobuseid. Selle asemel pean ma igapäevaselt punast joont nägema (läheb punasesse, kui sööd rohkem, kui tema arust peaks) – ning kuna ma olen kergesti mõjutatav, tunnen end natuke süüdi, sest telefon ütleb ometi, et ära võta veel ühte õuna. (Ei, õunad ei jää söömata.)

Muidu on ainus uudis see, et maitsesin elus esimest korda värsket datlit. No sellist, mis pole kuivatatud. Ma isegi ei teadnud, et need kollased on. Ja nii magusad. Iga päev ikka õpib midagi.

P.S. Ülemisel pildil on tass, mille peiks mulle viimati koduteel kinkis. Ta oli meelde jätnud, et Väike My on mu lemmik, ja ammu just seda tassi otsinud (ta pole ise raamatuid lugenud, nii et eelmine kord pani pisut võssa ja kinkis mulle suvalise Mymla).

Kas kedagi huvitab?

View this post on Instagram

I’m here!

A post shared by Ben Soffer (@boywithnojob) on

Sattusin eile lugema vastuseid küsimusele “Mille peale olete otsustanud, et muidu toredast ja seksikast mehest ei saa iial midagi sõbrast enamat?” Suurem osa neist olid igati loogilised stiilis “tal keskkoolgi lõpetamata ja raamatut luges viimati lasteaias” või “tal on kolm last, kõik erinevate naistega, ja ta ei toeta neist ühtki rahaliselt” (boonuspunktid, kui lapsed on ühevanused”), aga mind hämmastas, KUI tihti käis läbi argument “ta hingeõhk haiseb”. Seda enam, et küsimus oli suunatud eelkõige ameeriklastele, mulle on alati jäänud mulje, et need võtavad suuhügieeni tõsisemalt kui teised – ja no mina küll igapäevaelus ei kohta inimesi, kellega suhelda ei kannataks, sest tunned kohe, et viimati pesti hambaid kolm päeva tagasi. Ei Maxima järjekorras, ei tööl, ei trollibussis (seal küll mõnel higihais lööb nii üle pea, et ei saa piisavalt lähedale, et hingeõhk häirima hakkaks). Äkki on asi selles, et mina ise haisen ja teised hoiavad eemale?

Aga muidu tahtsin jagada seda, et mul tuttavad esitasid hagi, et kaevata selle üle, kuidas jätkuvalt on Tartus sporditegemine tugevate, ilusate ja TERVETE eelisõigus ning kõik teised võivad sõrme imeda. Ma ei viitsi kirjutada, nii et kopeerin:

Pikka aega on sõbraga planeeritud, et tuleks tegeleda erivajadustega inimeste temaatikas oluliseks oleva ligipääsetavuse teemaga, siinkohal just füüsilise ligipääsuga, mille nõue meil tegelikult ka ehitusseadustikus ning varasemalt kehtinud ehitusseaduses täitsa olemas on. Eks alustada on alati kõige raskem ja see hoogu võtmine ikka pikk.

Tänasega siis esitatud kaebus Tartu Linnavalitsuse väljastatud kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks ning õigusvastaste tagajärgede likvideerimise kohustamiseks.

Tegemist on olukorraga, kus Tartus on viimasel ajal avatud palju avaliku kasutusega hooneid (kaebuses võtsime kasutusena just spordi- ja jõusaalid), mille puhul ei ole järgitud ehitusseadustikust tulenevaid nõudeid ligipääsetavuse osas. Kaebuse üheks eesmärgiks on kindlasti tõmmata antud teemale natuke tähelepanu ning mõjutada kohalikke omavalitsusi õigesti toimima. Näis, kuidas asi edeneb, mis kohus ütleb, ja kas võetakse üldse menetlusse. Igal juhul saab kindlasti antud temaatika osas väärtuslikku sisendit edasise toimimise suhtes ning loodetavasti, vähemalt peale mõnd katset, tuleb ka mõni edukas üritus, mida on võimalik tulevikus ka teistel kasutada, et tegemist ei oleks vaid deklaratiivsete nõudmistega, mille osas järelevalvet sisuliselt ei teostata.

Tervis on hea, saan juba venitada ja puha. Põhimõtteliselt elan luksuses – jalutuskäigud, trennid, venitamised. Naudin kõike seda ja enamgi veel. Mõõduka puhkusega kombineeritult muidugi.

Okei, ma pean sellest rääkima

 

Ja ma saan aru, et see tõmbab kohale mingi trolliparve, aga pole midagi, eks nad saavad kustutatud.

Ma olen aastaid juba ostnud aluspesu H&M-ist, sest head hingavad materjalid (mulle ei meeldi näiteks siid naha vastas, mis tegelikult õhku läbi ei lase) ja nende rinnahoidjad on mulle päriselt parajad, ma ei pea kümmet erinevat proovima, et leida midagi, mis normaalselt istuks.

Ja mul on nii kõrini sellest, et ükskõik, mis lõikega pesu ma ostan, olgu need kasvõi bokserid, ikka on 50/50 tõenäosus, et need hakkavad kanni vahelt sikutama (lisaks tahaksin öelda kõigile neile naistele, kes mulle sirge näoga väidavad, et nad kannavad stringe, sest need on ju MUGAVAMAD, et ma vihkan teid ja te kõik valetate).

Nagu kas see on normaalne? Kas ma peangi hakkama vanaemalõikega pesu ostma, et ei peaks tagumiku vahelt välja sikutama? Kust teie mugavat pesu ostate, mis ei näe välja, nagu te üritaksite potentsiaalseid kavalere eemale peletada?