anna kannatust

Taas catcalling’ust

View this post on Instagram

Doggo's enjoying life

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu kõrvalmajja on vist kolinud üks indialane. Nüüdseks oleme igatahes kaks korda väljas kohtunud ning mõlemal korral on ta teinud musitamishääli, vilistanud, karjunud asju teemal “Küll sa oled ilus!” ja “Sa oled kõige armsam!” ning isegi telefoni välja rebinud, et pilti teha.

Ma pole otseselt pahaks ka pannud, sest no mul on tõesti maailma kõige ilusam koer ja võib-olla on see mees tiheda asustusega suurlinnast, kus ei näe suuremaid koeri niimoodi igapäevaselt tänaval. Küll aga olen ma omaette kõkutanud, sest haha, näete, kiisu-miisutab mu koera (catcalling my dog kõlab paremini muidugi).

Mõtlesin, et olen originaalne ja naljakas – ning kaks päeva hiljem on sarnane lugu Redditis. Inimesed arutasid seda olulist keeleküsimust nii- ja naapidi ning jõudsid otsusele, et koera puhul on sobivad verbid hounding ja wolf-whistling. 😀 Vot nii osav tõlkija ma ei ole, et oskaksin seda maakeelde panna (pakkumised teretulnud), aga see on tõesti üsna geniaalne, hoolimata sellest, kui südantlõhestav on see, et internet on täis minust naljakamaid inimesi.

anna kannatust · feminismus

Inimesed, kuidas te loete uudiseid?

View this post on Instagram

❤️

A post shared by Fazza (@faz3) on

Ajakirjanduses hetkel lugu sellest, et VÄIDETAVALT on Trumpil majapidajannaga laps ja National Enquirer on selle loo meelega kinni mätsinud ning seda aastaid varjanud. Kommentaarid keskenduvad kõik sellele, kas moraalne pool on riigijuhtimisel oluline ja et Clintoni tagandamiskatse ei läinud läbi jne jne. Kulla inimesed, probleem ei ole täna selles, mitu abieluvälist last Trumpil on – ja probleem ei olnud tollal selles, et Clinton pole moraalne kristlane. Probleem oli selles, et Clinton andis vande all valeütlusi, mis on VÄGA ebaseaduslik.

Trumpiga seoses on probleem selles, et ükskõik, kas see laps on olemas või mitte, kui NE tõesti loo eest maksis (olgu lugu fiktiivne või mitte), ainsa eesmärgiga seda kinni mätsida ja Trumpi võimulesaamisele kaasa aidata, siis USA seaduse kohaselt on nad osalenud tema kampaanias, millel on oma reeglid. Kampaaniategevus peab olema registreeritud, selle pealt tuleb makse maksta jne. Mis tähendab, et kui suudetakse tõestada, et Trump oli kampaaniast teadlik ja ehk isegi rahastas seda osaliselt, siis teoreetiliselt on paha-paha (praktikas mina küll ei usu, et ta valitsusajal kuskilt kangutatakse).

Ja miks inimesed selliseid uudiseid lugedes seksi ja moraali juurde kinni jäävad, mina aru ei saa, sest näiteks selles artiklis ei ole üldse moraalsele poolele keskendutud, autor räägib just kampaania rahastamisest, aga kommenteerijad loevad ikka seda, mida ise tahavad. :/

Kuna Trump on kole, siis pildil on hoopis kõige seksikam sinivereline, keda ma tean. Käis hiljuti Eestis ka, nii et sõbranna, kes ratsavõistlust korraldada aitas, kinnitas, et päris elus ka kena.

faith

Elu õied

Viimasest ajast kaks lugu. Üks, ei mäleta, kus möödaminnes kuuldud. Kaks pisikest tüdrukut koos (no ütleme viiesed). Üks teisele: “Mängime poodi. Sina tahad kardinaid osta, mina ütlen sulle midagi hästi ebaviisakat ja siis sina nõuad juhatajat.”

Kaks. Rootsi lauas Soome laual, istub meie kõrval pere kahe lapsega. Ema läheb esimesena süüa tooma, isa jääb ca viiese ja kahesega lauda.

Vanem printsess: “Issi, ma tahan keedumuna.”

Isa: “Ma tooksin teile, aga ma ei saa ju kindel olla, et te üksi olles kenasti käitute ja mööda ruumi ringi jooksma ei hakka.”

Tütar (mõtlikult): “Seda ei saa tõesti ette teada.”

Keedumuna sai ta siis, kui ema ükskord tagasi oli ja isa ka laua juurest ära minna julges. 😀

anna kannatust · faith

Usalduskriis

Kas see on normaalne, et mu 15aastane koer jookseb ikka veel iga krd, kui ma talle kondi annan, sellega teise tuppa peitu? Ma ise andsin selle sulle ju, ilmselt ma ei hakka seda ära võtma. Ja kasi minema mu joogamati pealt, sa karvane närukael.

Usaldusega seoses. Või isegi mitte päris. Austusega? Tuttav kurtis, et krt, küll on niru lugu, eksi uuele naisele ei meeldi, et ta jätkuvalt eksi KODUS kohvil käib. Ma oleks peaaegu OMA kohvi selle peale välja sülitanud. Asi pole isegi mitte usalduses, ma usaldan oma peiksi iga nurga alt, aga kui tal mingid naised (ERITI eksid) eraviisiliselt kodus kohvi joomas käiksid, kui mind pole, oleks see minu meelest ikka VÄGA disrespectful. Ütleme nii, et Mymladega tassid hakkaks lendama. Ja ma ei ole muidu hull armukadetseja, sõbrad ikka käivad külas ja mul pole midagi selle vastu, kui ta mõne sõbrannaga kohvikus käib jne, aga kohatu oleks ju meie ühises kodus eksidega neljasilmavestlusi pidada. Kui mõni kasvõi öömaja vajab ja enne arutatakse, siis miks mitte, aga lihtsalt niisama lambist. No ei. Küsisin kohe testi mõttes oma Elu Armastuselt, mis ta arvaks, kui ma eksi juurde kohvile läheksin. Ta ütles, et see oleks “natuke imelik ja väga disrespectful“, nii et ilmselgelt oleme me sama meelt (ta väljendab end rahulikumalt, kui ta ütleb “natuke imelik”, siis ta mõtleb “ma ei räägiks sinuga neli päeva”). Seda, et mul käis meessoost sõber külas ja aitas voodit tõsta, tuletatakse siiani vahel meelde (“sul käivad ju mehed suisa magamistoas!”).

Teine asi. Kraapisin ära oma peiksi auto, (tibatillukesse) garaaži sisse sõites. Ikka täiega kartsin, et nüüd olen kaheks kuuks seksilt maas, minu peale karjutakse kolm päeva ja pärast seda võin unistada sellest, et keegi minuga üldse räägiks. Päevade Päike ja Ööde Kuu ütles lihtsalt, et ikka juhtub, aga et ma pean nüüd temaga koos natuke parkimist harjutama. MITTE selles garaažis. Usalda, aga anna võimalus seda usaldust välja teenida. Mul on vist temaga vedanud ikka.

Pilt ei ole teistele ilmselt just paindumise musternäidis ega mingi imeasi, aga te ei kujuta ette, kui suur samm edasi see minu jaoks on. Päris lootost ma muidugi veel isegi mitte ei proovi, aga see, et alustuseks saab iga päev natuke selles asendis istuda (ja ronides näiteks jala peale tõmmata end), on imeline. Spagaati saab ka vaikselt jälle harjutada (tavalist veel ei suru, üks jalg ees vaikselt). Unistan päevast, mil vigastus on ainult mälestus.

anna kannatust

Ema hellad käed

 

 

Kui ta paneb oma käe mulle jalale ja teatab reipalt, et “no ma PEAN sulle haiget tegema, sa pole jälle korralikult rullinud,” siis see on vägivaldne suhe, eks? Ja ma maksan talle selle eest! Viimane massaaž oli selline, et sama päeva õhtuks olid jalad sinikaid täis ja valutasid – no ja olen tõesti ise süüdi, sest nii kui põlv parem, pole viitsinud enam rullida reielihast. Nii et kaevata ka ei saa.

 

Oh jah, öelda tahtsin tegelikult seda, et taas kord on sügis märkamatult ligi hiilinud. Õhtud on ootamatult pimedad, seda postitust kirjutan telgist vihmasabina taustal ja Viking Line’i suvise graafiku lõppemine tabas mind nii ootamatult, et sain laupäeval ainult lahkuvale laevale järele lehvitada. Mis mul üle jäi, maksin lollusmaksu ja ostsin uue pileti, aga see uus graafik, mis eeldab, et laupäeval ärkan ma kell viis (!!!) hommikul ja pühapäeval jõuan koju alles enne keskööd, istub mulle nii kehvasti, et hakkan ilmselt lõunase laevaga liikuma – seda enam, et kui vihmaperiood on alanud, ronime nagunii sees, st pikki autosõite pole ootamas. Sel nädalavahetusel vedas ilmaga, saime mõlemal päeval vihmavabal perioodil väljas ronida ja saju ajal telgis kuivas olla, aga tunda on, et selline õnn on juba haruldus.

Aga teate, mida ma tahaksin? Õppimisvõimelist kaloriäppi. Lose It on muidu hea ja mugav, aga see on mõeldud keskmisele inimesele ja see ei lase mul parameetreid muuta, vaid väidab mulle raudpoltkindlalt, et kaalulangetamiseks peaksin ma kogu aeg sööma alla 1600 kalori päevas. Ka siis, kui ma olen mitu korda sisestanud andmeid, mis näitavad, et no ei ole nii, väitis ta mulle, et ma jõuan oma eesmärgini detsembris (nüüd on selle koha pealt vähemalt realistlik). Meil on siin ju artificial intelligence ja machine learning, võiks arvata, et süsteem on võimeline aru saama, et see konkreetne inimene siin võtab selili lesides ja lakke sülitades ka 1800 kaloriga päevas alla (palju lihasmassi + üsna kiire metabolism), hoidke nüüd hobuseid. Selle asemel pean ma igapäevaselt punast joont nägema (läheb punasesse, kui sööd rohkem, kui tema arust peaks) – ning kuna ma olen kergesti mõjutatav, tunnen end natuke süüdi, sest telefon ütleb ometi, et ära võta veel ühte õuna. (Ei, õunad ei jää söömata.)

Muidu on ainus uudis see, et maitsesin elus esimest korda värsket datlit. No sellist, mis pole kuivatatud. Ma isegi ei teadnud, et need kollased on. Ja nii magusad. Iga päev ikka õpib midagi.

P.S. Ülemisel pildil on tass, mille peiks mulle viimati koduteel kinkis. Ta oli meelde jätnud, et Väike My on mu lemmik, ja ammu just seda tassi otsinud (ta pole ise raamatuid lugenud, nii et eelmine kord pani pisut võssa ja kinkis mulle suvalise Mymla).

anna kannatust

Kas kedagi huvitab?

View this post on Instagram

I’m here!

A post shared by Ben Soffer (@boywithnojob) on

Sattusin eile lugema vastuseid küsimusele “Mille peale olete otsustanud, et muidu toredast ja seksikast mehest ei saa iial midagi sõbrast enamat?” Suurem osa neist olid igati loogilised stiilis “tal keskkoolgi lõpetamata ja raamatut luges viimati lasteaias” või “tal on kolm last, kõik erinevate naistega, ja ta ei toeta neist ühtki rahaliselt” (boonuspunktid, kui lapsed on ühevanused”), aga mind hämmastas, KUI tihti käis läbi argument “ta hingeõhk haiseb”. Seda enam, et küsimus oli suunatud eelkõige ameeriklastele, mulle on alati jäänud mulje, et need võtavad suuhügieeni tõsisemalt kui teised – ja no mina küll igapäevaelus ei kohta inimesi, kellega suhelda ei kannataks, sest tunned kohe, et viimati pesti hambaid kolm päeva tagasi. Ei Maxima järjekorras, ei tööl, ei trollibussis (seal küll mõnel higihais lööb nii üle pea, et ei saa piisavalt lähedale, et hingeõhk häirima hakkaks). Äkki on asi selles, et mina ise haisen ja teised hoiavad eemale?

Aga muidu tahtsin jagada seda, et mul tuttavad esitasid hagi, et kaevata selle üle, kuidas jätkuvalt on Tartus sporditegemine tugevate, ilusate ja TERVETE eelisõigus ning kõik teised võivad sõrme imeda. Ma ei viitsi kirjutada, nii et kopeerin:

Pikka aega on sõbraga planeeritud, et tuleks tegeleda erivajadustega inimeste temaatikas oluliseks oleva ligipääsetavuse teemaga, siinkohal just füüsilise ligipääsuga, mille nõue meil tegelikult ka ehitusseadustikus ning varasemalt kehtinud ehitusseaduses täitsa olemas on. Eks alustada on alati kõige raskem ja see hoogu võtmine ikka pikk.

Tänasega siis esitatud kaebus Tartu Linnavalitsuse väljastatud kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks ning õigusvastaste tagajärgede likvideerimise kohustamiseks.

Tegemist on olukorraga, kus Tartus on viimasel ajal avatud palju avaliku kasutusega hooneid (kaebuses võtsime kasutusena just spordi- ja jõusaalid), mille puhul ei ole järgitud ehitusseadustikust tulenevaid nõudeid ligipääsetavuse osas. Kaebuse üheks eesmärgiks on kindlasti tõmmata antud teemale natuke tähelepanu ning mõjutada kohalikke omavalitsusi õigesti toimima. Näis, kuidas asi edeneb, mis kohus ütleb, ja kas võetakse üldse menetlusse. Igal juhul saab kindlasti antud temaatika osas väärtuslikku sisendit edasise toimimise suhtes ning loodetavasti, vähemalt peale mõnd katset, tuleb ka mõni edukas üritus, mida on võimalik tulevikus ka teistel kasutada, et tegemist ei oleks vaid deklaratiivsete nõudmistega, mille osas järelevalvet sisuliselt ei teostata.

Tervis on hea, saan juba venitada ja puha. Põhimõtteliselt elan luksuses – jalutuskäigud, trennid, venitamised. Naudin kõike seda ja enamgi veel. Mõõduka puhkusega kombineeritult muidugi.

anna kannatust

Okei, ma pean sellest rääkima

 

https://www.instagram.com/p/BmSphQYA2R6/?tagged=lingerie

Ja ma saan aru, et see tõmbab kohale mingi trolliparve, aga pole midagi, eks nad saavad kustutatud.

Ma olen aastaid juba ostnud aluspesu H&M-ist, sest head hingavad materjalid (mulle ei meeldi näiteks siid naha vastas, mis tegelikult õhku läbi ei lase) ja nende rinnahoidjad on mulle päriselt parajad, ma ei pea kümmet erinevat proovima, et leida midagi, mis normaalselt istuks.

Ja mul on nii kõrini sellest, et ükskõik, mis lõikega pesu ma ostan, olgu need kasvõi bokserid, ikka on 50/50 tõenäosus, et need hakkavad kanni vahelt sikutama (lisaks tahaksin öelda kõigile neile naistele, kes mulle sirge näoga väidavad, et nad kannavad stringe, sest need on ju MUGAVAMAD, et ma vihkan teid ja te kõik valetate).

Nagu kas see on normaalne? Kas ma peangi hakkama vanaemalõikega pesu ostma, et ei peaks tagumiku vahelt välja sikutama? Kust teie mugavat pesu ostate, mis ei näe välja, nagu te üritaksite potentsiaalseid kavalere eemale peletada?

anna kannatust

Iganädalane terviseülevaade

Kuna paar inimest on küsinud, selgitan alustuseks, MIKS ma üldse hetkel kaalu langetan, kui see on ometi praegugi igati vinks-vonks (nagu pildilt näha). Ronijatel on nimelt selline mõiste nagu sending weight ehk saatmiskaal (sest raja äraronimine on inglise keeles sending ehk saatmine). See on natukene sohk, mida kõik teevad, nimelt kui enne mingit tähtsat üritust veel paar kilo alla võtta (aga mitte liiga kiiresti), pole jõu/võimsuse vähenemist eriti märgata, aga madalamast kaalust tuntav boonus (vähem raskust, mida vinnata, nagu oleksid enne ronimist raskusvesti maha võtnud) annab tunda küll. Sellest tulenevalt on ronijate võistluskaal üldiselt madalam kui tavaline treeningkaal ja võistlusperioodil näevad nad välja näiteks sellised:

SEE muidugi minu eesmärk ei ole (ütlen ausalt, et see on minu jaoks isegi natuke hirmutav vaatepilt) ja tavaliselt ei viitsi ma sellise asjaga tegeleda, sest ma ei võistle, eks ole, aga kuna ma olen olukorras, kus ronireis on kõigest kaheksa nädala kaugusel ja ma ei saa jätkuvalt täie rauaga trenni teha, mõtlesin, et tasub juba selle pärast kaalu langetada, et suurema tambiga ajal liigestel madalam koormus oleks. Küll ma selle reisi käigus tagasi söön, Kalymnosel on väljas süüa sama odav kui kodus valmistada (meie mõistes väga odavad hinnad) ja seda, et teoreetiliselt on võimalik ühe käiguga piirduda, pole neist keegi kuulnud.

Muidu olen väga kenasti paranenud. Nädalavahetusel sain suisa kaks päeva järjest poole vinnaga ronida, ilma et põlv või sõrm esmaspäeval tunda oleks andnud (pärast ronimist oli tundlik, aga hiljem polnud tavaelu elades üldse tunda), lisaks paraneb põlve liikuvus põhimõtteliselt iga päevaga (ma saan kontoritoolis istudes poollootoses olla!) ja ma olen selle üle väga rõõmus. ERITI rõõmus olen ma selle üle, et sõrm on nii heas seisus, et saan jälle igapäevaselt lõuatõmbeid teha. Nii et liigume pea seitsmepenikoormasaabastega parema elu poole.

Ma lihtsalt hoian end jõuga tagasi, sest mul on juba korra juhtunud, et ma tegin mitu päeva järjest trenni (okei, VIIS) ja olin selle tulemusel sunnitud paranemises mitu sammu tagasi tegema (selle sama eelmainit saapaga), nii et teen hetkel üldiselt trenni ainult ülepäeviti (ning nädalavahetuseti kaks päeva järjest matkamist ja hästi kerget ronimist, ütleme kolm-neli rada). Ja see ei ole minu jaoks tavaline elu, maadlen nagu narkomaan sõltuvusprobleemidega – näiteks eile lubasin juba hooga ühele sõbrale, et muidugi lähen temaga täna Ronimisministeeriumisse ka. Alles hiljem, kui Sirru “meelde tuletas” (st õrnalt suunas ja survestas), et see tähendaks ju ometi kolme päeva trenni järjest, mis võib olla palju asju, aga arukas pole see teps mitte, võtsin end kokku ja tühistasin homse ära. Nii et kui jumal mõistust annab, siis jätkan ehk vähemalt augusti lõpuni samal kursil ja septembris treenin veidi karmimalt. Õnneks saab Ronminni aastapilet esmaspäevast läbi, üritan end tagasi hoida ja enne augusti teist poolt mitte uut osta.

Suurim häda on hetkel tegelikult see, et kuna ma pole ju ca neli-viis kuud südamega ahvida saanud, olen ma KUKKUMIST kartma hakanud. See on selles mõttes “hea” probleem, et sellest peaks paari nädalaga lahti saama, tuleb lihtsalt hirmudest üle olla ja kukkumist harjutada. Aga eile olin olukorras, kus kartsin, et ei tee liigutust ära, ja selle asemel, et proovida, hakkasin paremat köidetulemisasendit otsima, selle asemel, et liigutust proovida, kuigi VÖÖKOHT OLI EKSPRESSI JUURES, st ma oleks “kukkunud” ehk 10 cm nagunii. Väga piinlik oli selline äpu olla (või noh, me oleme seal ainsad, kes üldse liidivad, aga ENDA ees oli häbi). Nii et see on hetkel põhimure, millega tegelema hakkan, vannun, et homme harjutan kukkumist.

climbing · climbing theory

Roninõu algajale ronijale

Tahtsin tegelikult jätta kommentaari Tomile, kes kirjeldas oma esimest ronikogemust, aga see vastus sai nii üle mõistuse pikk, et mõtlesin, et pole viisakas niiviisi spämmida, avaldan parem siin – seda enam, et ehk on kasu ka mõnele teisele, kes ühes-kahes ronitrennis käinud. No ja siin pole imelik iseendast pilte/videosid panna. 😀 Kõigil, kes on mõelnud, et võiks ronimist proovida, aga pole veel jõudnud, soovitan seda postitust lugeda, see on minu meelest VÄGA hästi kirjutatud ja kajastab kõiki neid olulisi aspekte, millega inimene esimesel katsetusel kokku puutub. Ainus asi, mis silma torkas, oli see, et tundub, et välismaa “teenindav personal” ei andnud üldse mingeid juhiseid, vaid ütles lihtsalt, et “sein on seal” – käsi südamel, nii palju, kui mina olen Ronimisministeeriumis näinud (ja kindlasti Lasnamäel/Kristiines), kui inimene tuleb esimest korda ronima, siis MINGID juhised talle ikka seina peale kaasa antakse, et ta teaks vähemalt, et käsi tuleb üritada võimalikult sirgena hoida ja vahepeal raputada vms.

View this post on Instagram

Cooldown 😄

A post shared by Rents (@rrrents) on

Üks asi, mis mulle tema postituses väga meeldis, oli see, et Tom on tark mees, ta sai kohe aru, et ronimine ei ole lollidele – mõtelda on vaja. Nii et sealt loetu põhjal ütleksin, et Tom on kõigist teistest algajatest JUBA mäe (või no vähemalt korraliku rahnu) jagu ees. Arusaamine, et enne peaks MÕTLEMA ja siis alles ronima, tuleb noortele nolkidele tihti alles kuue kuu pärast. Väga tavaline on see, et üritavad näiteks vasaku käega minna mingisse nukki ainult selle pärast, et neil on SEDA konkreetset liigutust mugav vasaku käega teha, mõtlemata selle peale, mis käega nad EDASI peaksid minema, kas nad on võimalised seal vajadusel käsi vahetama, kuhu nende jalad jäävad ja kas need selles asendis jätkuvalt tuge pakuvad jne jne. Nii et väga muljetavaldav, et mõni kohe ise aru saab, et ronimises jõuab mõtlemisega kaugemale kui lihtsalt tuima rühkimisega. Kaalu tasub muidugi ka alati langetada, aga olgem ausad, siin on mul omad kasud sees, mulle nimelt meeldib väga trennis selliseid mehi näha (ja tundub, et ega sellistel õnneks särke ei olegi, vähemalt nad ei kanna neid kunagi):

Kuna Tom on lahkelt kogu ilmale vaatamiseks pannud ka video oma esimesest ronitrennist, siis loomulikult on see nüüd hetk, kus raisakotkad peale lendavad. 😀 Ei, tegelikult on see minu silmale esimese korra kohta ikka väga tubli katsetus. Julgen arvata, et hulga tublim, kui minu enda esimene kord, mis toimus suurel seinal (ja ma kartsin kõrgust). Eriti torkas silma see, et Tom tegi üsna raja alguses parema jalaga suure nuki taha kenasti heel hook’i ehk kasutas enda stabiliseerimiseks kanda.  See on selline spetsiifiline liigutus, et mõni ei tulegi ise selle peale, kui talle seda ekstra ei õpetata.  Aga kukub ta pigem “tehnilise vea” tõttu (jutumärkides, sest esimese trenni puhul ei tohiks vist veel tehnilistest vigadest rääkida, eriti kuna ta ei maini, kas keegi tegi talle üldse mingi kiirkorras teooriakursuse teemal “hoia puusad seina lähedal, astu nukile varvaste või päkaga, mitte jalalaba keskosaga, hoia käed sirgu”). Sel kombel “üle kõhu” haaramisliigutuse tegemine nõuab hulga rohkem jõudu ja “umfi” (no seda võimsat hetke), kui ta teise külje sisse keeraks ja külg sees end teele viskaks, oleks hulga lihtsam. Samas, ma olen näinud mehi, kes ka kahe aasta pärast sama liigutusega edasi liiguvad, sest no kui jõudu on lihtsam treenida kui mõistust, siis see jõud ka areneb. Näiteks siit videost on näha, kuidas ma keeran näiteks parema külje sisse, kui tahan parema käega edasi minna (ja ühe korra vasakut ei keera ka, sest ma olen tugev, st olin, vanadel headel aegadel, nuuks):

Teine muljetavaldav asi on vabandus (olgem ausad, kõik need “teeks veel, aga enne pean” on alati vabandused 😀 ), et enne peaks sõrmi treenima – tavaliselt kuuleb ainult vabandusi, et enne peaks jõudu juurde saama (st vihtuma lõuatõmbeid teha) ja kaalu kaotama, küll siis alles hakkaks ronima. Tegelikult on 100% tõsi (ja ükski algaja alguses ei usu, mina ka ei uskunud), et ronitakse JALGADEGA. Ka negatiivi. Jalad ja üldine kehaasend on need, mis määravad, kuidas sa seina peal püsid, käed ainult toetavad. Alguses sa lihtsalt ei oska jalgadega ronida (mu treener ütleks, et ma ei oska siiani jalgadega ronida, aga mina olen ka väga aeglane õppija), selle pärast väsivad käed väga ära. Need aklimatiseeruvad tegelikult üsna ruttu, eriti kui teadlikult vastavaid harjutusi teha ja tiba kestvust ka ronida. Aga kui õpid juba toetuma pigem varvastele, mitte jala keskosale, läheb nagu lepase reega.

Mina ei soovita ühtegi teist trenni ronimise nö eeldusainena teha, sest ronimist treenid sa ronimisega. Või kuidas algaja neid sõrmi üldse enne treeniks? Võiksin noore ronihuvilise (see on nüüd nagu “noor ema”, eks ole, pole vanusega seotud) lahkelt enda hangboardile lubada (või Ronimisministeeriumis on neid hetkel suisa kolm üleval), aga uskuge mind, kui te oma treenimata sõrmed + 60-80 kg sinna otsa riputate, olete te väga kiiresti all ja ei taha enam midagi treenida. Peiks on mul varsti kaks aastat roninud ja kuigi ta loomulikult ei ürita veel sama väikestes servades rippuda kui mina, ei suuda ta ikkagi väga mitut seeriat sõrmelaual teha (kuigi minu isiklikul hinnangul on probleem siin pigem süstemaatilise lähenemise puudumine treeningus, tal ei ole isegi trennipäevikut (!!!), aga kuna see ei ole postitus sellest, mida kõike ta elus valesti teeb, siis las see jääb). Kui sa oled juba sama äge kui meie, võid ka nii rippuda (Reeda tunnihind on suht kõrge, tho), aga see võtab pisut aega:

Ja selle panen eraldi reale, sest see on väga oluline. VENITA. Üks asi, mis ronimises eriti silma torkab, aga mis loomulikult on omane kogu elule tervikuna, on see, et inimesed tahavad teha neid asju, mis neil hästi välja tulevad – ja hülgavad seega oma nõrgad küljed, mis hakkavad neid varsti tagasi hoidma. Ehk siis tulevad joogapifid ronima, keelduvad jõudu tegemast ja ainult venitavad, tulevad suured tugevad mehed trenni, ronivad kolm tundi, lähevad ilma venitamata koju ja järgmisel päeval kurdavad, et kõik valutab. Aasta pärast kurdavad, et ei saa mingit rada alustatud, sest “siin peab ju põhimõtteliselt spagaadis seisma”. Mina olen ise olnud hädas, sest jalgu venitasin küll, sest selle olulisus on seinal ilmselge, aga tegin igapäevaselt lõuatõmbeid ja pärast seda ei venitanud, kuni jõudsin olukorda, kus ise hommikul patsi teha oli õlgadel valus ja ei paindunud hästi. Nii et õla-, rinna- ja seljalihased tuleb pärast trenni korralikult läbi venitada, et vigastusi vältida ja potentsiaalset valu vähendada, ning jalgu võiks venitada selle pärast, et sellest on ühel hetkel seinal palju kasu.

P.S. Mis iganes algaja ronija või lihtsalt ronihuviline seda loeb. Kui tunned, et tahaks rohkem kõrgust ja köiemängu, siis Lasnamäel ja Kristiines on suurem sein ka, julgestusvöö jms antakse kõik kohapealt, ainult enda sussid peaksid olema (suvel on Lasnamägi kinni, aga minu meelest on Kristiine sein parem ka). Alguses ronid ülaltjulgestuses, st köis on juba paigas ja kui kukud, ei kuku matile, vaid ripud hellalt õhus, kus mõne usaldusväärse mehe käed sind hoiavad. St need käed hoiavad köie teist otsa, mitte SIND, no homo. Teine variant on teha päevane trip Helsingisse Kiipeilyareenale, seal saad julgestusvöö rentida ja automaatjulgestusega ronida ( = sind ei julgesta mitte inimene, vaid masin, ainus miinus on, et kui sa tavajulgestuses kukud, siis sõber üldiselt lubab sul rasket kohta uuesti proovida, suisa julgustab seda tegema, masin laseb su kohe põrandale). Ja kui see ka igav tundub, siis … Väljas on ka kive:

P.P.S. See Tomi järgmise päeva valu kirjeldus pani mind heldimusega oma esimest korda meenutama. Kui mina esimest korda ronimas käisin, olin ma selline tavaline lodev sardell, kes mingit trenni ei teinud, mitte paks, aga igatahes mitte heas vormis. Nii et tänasin hiljem taevast, et ma parajasti suhtes juhtusin olema, sest täitsa tõsiselt, ma ei saanud ise särki ei selga ega seljast ära. Kui peiksi poleks olnud, oleksin kolm päeva sama särgiga käinud ja haisenud vist.

 

anna kannatust

Elu nagu hernes

Nädal on olnud selline, et mõtlesin siin heldimusega tagasi sellele kaalublogijale, kes innukalt kaloreid luges, aga sellisel omapärasel moel, et kolmandik kuni pool päevasest normist tuli kogu aeg veinist. Ma nimelt teen siin vahepeal nii, et söön pool päeva kasinalt, et saaks õhtul endale megarasvast burritot lubada. 😀 See istub mulle paremini ka, kui alkoholikalorid. Teisipäevaõhtul külastasime ühte töökaaslast, kes pakkus kodutehtud mõdu ja taevale tänu, et ma kaalule mõeldes ainult kaks klaasi võtsin, sest kuidagi oli sinna ikka päris kange kraad sisse saanud. Mina küll liikusin veidi taaruval sammul, aga pääsesin pohmaka ja suuremate ebameeldivusteta, mõni hoidis siin kaks päeva peast kinni. Nii et ilmselgelt puudub meie peres alkoholipõhiseks kaalulangetamiseks Jänku vilumus (mäletan ta kasutajanimest ainult seda, et kuidagi see jänkuga seotud oli).

Muidu ajab kohati jooma küll. Näiteks. Tulime Soome nädalavahetust veetma. Ma olin eelmisel õhtul külastatavad kohad välja valinud ja Waze’is ära salvestanud. Ja jõuame meie Soome ja selgub, et mul pole internetti, sest Tele2s on tehniline rike, millest nad omal algatusel pole vaevunud klientidele poole sõnagagi teada andma. Õnneks polnud ma üksi ja peiksil on teine teenusepakkuja, nii et tegi mulle hot spotti (küttis koha kuumaks?), aga no ilma temata oleksin ma istunud ja näppu imenud ja poleks isegi teadnud, mis kurat toimub, sest igasugune rändlus oli rivist väljas, ei saanud neile helistada ka. Korra on nad mulle nimelt varem teinud sellist asja, et avastan ootamatult, et rändlus ei tööta, helistan ja nad väidavad tõsimeeli, et ma olen ise iseteenindusse loginud ja selle välja lülitanud, mis sellest, et ma suviti pea igal nädalavahetusel Eestist ära olen (ja iseteenindusse peaks ID-kaardiga sisse logima, mis on selline asi, mis ilmselt jääks meelde). Nii et ma olen ikka väga tundlik juba nende huumorimeele suhtes, seda enam, et septembrist pannakse mind uude 15eurosesse paketti, samas kui mõni sõber maksab enda oma eest 3-5 eurot kuus ja naudib ikka internetti jms.

Tervisliku toiduga on õnneks hooletu olnud, sest vanaema pani eelmisel nädalavahetusel abivalmilt mõned kurgid-tomatid kaasa, ämbriga ikka. Jagasime sõpradele, jagasime töökaaslastele, aga ikka sõin viimase tomati alles reede õhtul.

Ahjaa, teate, mis mind eriti rabas? Tehnika on ikka imeline asi, minu kalorilugemise äpp on vahepeal sellise uuenduse saanud, et saab imelihtsasti iga ostetud toidu triipkoodi sisse skännida ja ta teab ise kohe, mitu grammi jogurtitops on, kui palju kaloreid saab jne. Ma poleks selle peale tulnudki, sest nägin ribakoodi märki küll, aga eeldasin, et Eesti asjadega see ikka kursis pole, õnneks sõbrad avasid silmad – polevat üldse eriline, vaid iga samasuguse äpi featuur juba.

P.S. Ma nagu mingi pooletoobine olen sada aastat teksti joondamiseks iga kord HTML-i modinud, sest WordPress võttis eelmise uuendusega ühtlase joonduse nupu ära. Täna hakkasin asja uurima ja selgus, et kuigi selle jaoks on vastav plugin, on see ehk üldse halb mõte, sest ärakaotamise põhjendus oli, et tänapäeva telefonimaailmas on väikeselt ekraanilt ühtlaselt joondatud teksti väga raske lugeda, mistõttu tuleks see vasakule joondada. Nii et ole inimene, vasta küsitlusele.