Roninõu algajale ronijale

Suvi, heinamaa, #bouldering … (📸 by @toivoparnpuu )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tahtsin tegelikult jätta kommentaari Tomile, kes kirjeldas oma esimest ronikogemust, aga see vastus sai nii üle mõistuse pikk, et mõtlesin, et pole viisakas niiviisi spämmida, avaldan parem siin – seda enam, et ehk on kasu ka mõnele teisele, kes ühes-kahes ronitrennis käinud. No ja siin pole imelik iseendast pilte/videosid panna. 😀 Kõigil, kes on mõelnud, et võiks ronimist proovida, aga pole veel jõudnud, soovitan seda postitust lugeda, see on minu meelest VÄGA hästi kirjutatud ja kajastab kõiki neid olulisi aspekte, millega inimene esimesel katsetusel kokku puutub. Ainus asi, mis silma torkas, oli see, et tundub, et välismaa “teenindav personal” ei andnud üldse mingeid juhiseid, vaid ütles lihtsalt, et “sein on seal” – käsi südamel, nii palju, kui mina olen Ronimisministeeriumis näinud (ja kindlasti Lasnamäel/Kristiines), kui inimene tuleb esimest korda ronima, siis MINGID juhised talle ikka seina peale kaasa antakse, et ta teaks vähemalt, et käsi tuleb üritada võimalikult sirgena hoida ja vahepeal raputada vms.

Cooldown 😄

A post shared by Rents (@rrrents) on

Üks asi, mis mulle tema postituses väga meeldis, oli see, et Tom on tark mees, ta sai kohe aru, et ronimine ei ole lollidele – mõtelda on vaja. Nii et sealt loetu põhjal ütleksin, et Tom on kõigist teistest algajatest JUBA mäe (või no vähemalt korraliku rahnu) jagu ees. Arusaamine, et enne peaks MÕTLEMA ja siis alles ronima, tuleb noortele nolkidele tihti alles kuue kuu pärast. Väga tavaline on see, et üritavad näiteks vasaku käega minna mingisse nukki ainult selle pärast, et neil on SEDA konkreetset liigutust mugav vasaku käega teha, mõtlemata selle peale, mis käega nad EDASI peaksid minema, kas nad on võimalised seal vajadusel käsi vahetama, kuhu nende jalad jäävad ja kas need selles asendis jätkuvalt tuge pakuvad jne jne. Nii et väga muljetavaldav, et mõni kohe ise aru saab, et ronimises jõuab mõtlemisega kaugemale kui lihtsalt tuima rühkimisega. Kaalu tasub muidugi ka alati langetada, aga olgem ausad, siin on mul omad kasud sees, mulle nimelt meeldib väga trennis selliseid mehi näha (ja tundub, et ega sellistel õnneks särke ei olegi, vähemalt nad ei kanna neid kunagi):

Kuna Tom on lahkelt kogu ilmale vaatamiseks pannud ka video oma esimesest ronitrennist, siis loomulikult on see nüüd hetk, kus raisakotkad peale lendavad. 😀 Ei, tegelikult on see minu silmale esimese korra kohta ikka väga tubli katsetus. Julgen arvata, et hulga tublim, kui minu enda esimene kord, mis toimus suurel seinal (ja ma kartsin kõrgust). Eriti torkas silma see, et Tom tegi üsna raja alguses parema jalaga suure nuki taha kenasti heel hook’i ehk kasutas enda stabiliseerimiseks kanda.  See on selline spetsiifiline liigutus, et mõni ei tulegi ise selle peale, kui talle seda ekstra ei õpetata.  Aga kukub ta pigem “tehnilise vea” tõttu (jutumärkides, sest esimese trenni puhul ei tohiks vist veel tehnilistest vigadest rääkida, eriti kuna ta ei maini, kas keegi tegi talle üldse mingi kiirkorras teooriakursuse teemal “hoia puusad seina lähedal, astu nukile varvaste või päkaga, mitte jalalaba keskosaga, hoia käed sirgu”). Sel kombel “üle kõhu” haaramisliigutuse tegemine nõuab hulga rohkem jõudu ja “umfi” (no seda võimsat hetke), kui ta teise külje sisse keeraks ja külg sees end teele viskaks, oleks hulga lihtsam. Samas, ma olen näinud mehi, kes ka kahe aasta pärast sama liigutusega edasi liiguvad, sest no kui jõudu on lihtsam treenida kui mõistust, siis see jõud ka areneb. Näiteks siit videost on näha, kuidas ma keeran näiteks parema külje sisse, kui tahan parema käega edasi minna (ja ühe korra vasakut ei keera ka, sest ma olen tugev, st olin, vanadel headel aegadel, nuuks):

Teine muljetavaldav asi on vabandus (olgem ausad, kõik need “teeks veel, aga enne pean” on alati vabandused 😀 ), et enne peaks sõrmi treenima – tavaliselt kuuleb ainult vabandusi, et enne peaks jõudu juurde saama (st vihtuma lõuatõmbeid teha) ja kaalu kaotama, küll siis alles hakkaks ronima. Tegelikult on 100% tõsi (ja ükski algaja alguses ei usu, mina ka ei uskunud), et ronitakse JALGADEGA. Ka negatiivi. Jalad ja üldine kehaasend on need, mis määravad, kuidas sa seina peal püsid, käed ainult toetavad. Alguses sa lihtsalt ei oska jalgadega ronida (mu treener ütleks, et ma ei oska siiani jalgadega ronida, aga mina olen ka väga aeglane õppija), selle pärast väsivad käed väga ära. Need aklimatiseeruvad tegelikult üsna ruttu, eriti kui teadlikult vastavaid harjutusi teha ja tiba kestvust ka ronida. Aga kui õpid juba toetuma pigem varvastele, mitte jala keskosale, läheb nagu lepase reega.

Mina ei soovita ühtegi teist trenni ronimise nö eeldusainena teha, sest ronimist treenid sa ronimisega. Või kuidas algaja neid sõrmi üldse enne treeniks? Võiksin noore ronihuvilise (see on nüüd nagu “noor ema”, eks ole, pole vanusega seotud) lahkelt enda hangboardile lubada (või Ronimisministeeriumis on neid hetkel suisa kolm üleval), aga uskuge mind, kui te oma treenimata sõrmed + 60-80 kg sinna otsa riputate, olete te väga kiiresti all ja ei taha enam midagi treenida. Peiks on mul varsti kaks aastat roninud ja kuigi ta loomulikult ei ürita veel sama väikestes servades rippuda kui mina, ei suuda ta ikkagi väga mitut seeriat sõrmelaual teha (kuigi minu isiklikul hinnangul on probleem siin pigem süstemaatilise lähenemise puudumine treeningus, tal ei ole isegi trennipäevikut (!!!), aga kuna see ei ole postitus sellest, mida kõike ta elus valesti teeb, siis las see jääb). Kui sa oled juba sama äge kui meie, võid ka nii rippuda (Reeda tunnihind on suht kõrge, tho), aga see võtab pisut aega:

Ja selle panen eraldi reale, sest see on väga oluline. VENITA. Üks asi, mis ronimises eriti silma torkab, aga mis loomulikult on omane kogu elule tervikuna, on see, et inimesed tahavad teha neid asju, mis neil hästi välja tulevad – ja hülgavad seega oma nõrgad küljed, mis hakkavad neid varsti tagasi hoidma. Ehk siis tulevad joogapifid ronima, keelduvad jõudu tegemast ja ainult venitavad, tulevad suured tugevad mehed trenni, ronivad kolm tundi, lähevad ilma venitamata koju ja järgmisel päeval kurdavad, et kõik valutab. Aasta pärast kurdavad, et ei saa mingit rada alustatud, sest “siin peab ju põhimõtteliselt spagaadis seisma”. Mina olen ise olnud hädas, sest jalgu venitasin küll, sest selle olulisus on seinal ilmselge, aga tegin igapäevaselt lõuatõmbeid ja pärast seda ei venitanud, kuni jõudsin olukorda, kus ise hommikul patsi teha oli õlgadel valus ja ei paindunud hästi. Nii et õla-, rinna- ja seljalihased tuleb pärast trenni korralikult läbi venitada, et vigastusi vältida ja potentsiaalset valu vähendada, ning jalgu võiks venitada selle pärast, et sellest on ühel hetkel seinal palju kasu.

P.S. Mis iganes algaja ronija või lihtsalt ronihuviline seda loeb. Kui tunned, et tahaks rohkem kõrgust ja köiemängu, siis Lasnamäel ja Kristiines on suurem sein ka, julgestusvöö jms antakse kõik kohapealt, ainult enda sussid peaksid olema (suvel on Lasnamägi kinni, aga minu meelest on Kristiine sein parem ka). Alguses ronid ülaltjulgestuses, st köis on juba paigas ja kui kukud, ei kuku matile, vaid ripud hellalt õhus, kus mõne usaldusväärse mehe käed sind hoiavad. St need käed hoiavad köie teist otsa, mitte SIND, no homo. Teine variant on teha päevane trip Helsingisse Kiipeilyareenale, seal saad julgestusvöö rentida ja automaatjulgestusega ronida ( = sind ei julgesta mitte inimene, vaid masin, ainus miinus on, et kui sa tavajulgestuses kukud, siis sõber üldiselt lubab sul rasket kohta uuesti proovida, suisa julgustab seda tegema, masin laseb su kohe põrandale). Ja kui see ka igav tundub, siis … Väljas on ka kive:

Climbing in the U.K. means so much more to me, especially here in the Peak District where I have such a strong personal connection with both the culture and history. It’s important as I feel like I can engage more fully with the spirit of the crags, and the feeling of the moves. Even though my trip was cut short, I’m glad that I can now spend this very un-British summer at some of my favourite places around the U.K. Raven Tor is one of the original limestone areas, once the premier national destination for hard sport climbing. The bouldering here is grey, polished, really hard and a bit dirty, really intended more for training than anything else. But I’ve been coming to the Tor since I was a teenager, and it’s still one of my favourite places in the world. The sit start to Cave Problem is a worthwhile extension to a tricky and technical problem, albeit one where the crux is possibly avoiding the dab… or was it a grass-dab? Thanks @mimi_fehurihi for the video. #climbing #bouldering #oldskool #dabornodab @scarpa_uk @3rdrocking @frictionlabs @organicclimbing

A post shared by Michaela Tracy (@michaela.w.tracy) on

P.P.S. See Tomi järgmise päeva valu kirjeldus pani mind heldimusega oma esimest korda meenutama. Kui mina esimest korda ronimas käisin, olin ma selline tavaline lodev sardell, kes mingit trenni ei teinud, mitte paks, aga igatahes mitte heas vormis. Nii et tänasin hiljem taevast, et ma parajasti suhtes juhtusin olema, sest täitsa tõsiselt, ma ei saanud ise särki ei selga ega seljast ära. Kui peiksi poleks olnud, oleksin kolm päeva sama särgiga käinud ja haisenud vist.

 

Advertisements
  • Kategooriad