Tahtsin tegelikult jätta kommentaari Tomile, kes kirjeldas oma esimest ronikogemust, aga see vastus sai nii üle mõistuse pikk, et mõtlesin, et pole viisakas niiviisi spämmida, avaldan parem siin – seda enam, et ehk on kasu ka mõnele teisele, kes ühes-kahes ronitrennis käinud. No ja siin pole imelik iseendast pilte/videosid panna. 😀 Kõigil, kes on mõelnud, et võiks ronimist proovida, aga pole veel jõudnud, soovitan seda postitust lugeda, see on minu meelest VÄGA hästi kirjutatud ja kajastab kõiki neid olulisi aspekte, millega inimene esimesel katsetusel kokku puutub. Ainus asi, mis silma torkas, oli see, et tundub, et välismaa “teenindav personal” ei andnud üldse mingeid juhiseid, vaid ütles lihtsalt, et “sein on seal” – käsi südamel, nii palju, kui mina olen Ronimisministeeriumis näinud (ja kindlasti Lasnamäel/Kristiines), kui inimene tuleb esimest korda ronima, siis MINGID juhised talle ikka seina peale kaasa antakse, et ta teaks vähemalt, et käsi tuleb üritada võimalikult sirgena hoida ja vahepeal raputada vms.
Üks asi, mis mulle tema postituses väga meeldis, oli see, et Tom on tark mees, ta sai kohe aru, et ronimine ei ole lollidele – mõtelda on vaja. Nii et sealt loetu põhjal ütleksin, et Tom on kõigist teistest algajatest JUBA mäe (või no vähemalt korraliku rahnu) jagu ees. Arusaamine, et enne peaks MÕTLEMA ja siis alles ronima, tuleb noortele nolkidele tihti alles kuue kuu pärast. Väga tavaline on see, et üritavad näiteks vasaku käega minna mingisse nukki ainult selle pärast, et neil on SEDA konkreetset liigutust mugav vasaku käega teha, mõtlemata selle peale, mis käega nad EDASI peaksid minema, kas nad on võimalised seal vajadusel käsi vahetama, kuhu nende jalad jäävad ja kas need selles asendis jätkuvalt tuge pakuvad jne jne. Nii et väga muljetavaldav, et mõni kohe ise aru saab, et ronimises jõuab mõtlemisega kaugemale kui lihtsalt tuima rühkimisega. Kaalu tasub muidugi ka alati langetada, aga olgem ausad, siin on mul omad kasud sees, mulle nimelt meeldib väga trennis selliseid mehi näha (ja tundub, et ega sellistel õnneks särke ei olegi, vähemalt nad ei kanna neid kunagi):
Kuna Tom on lahkelt kogu ilmale vaatamiseks pannud ka video oma esimesest ronitrennist, siis loomulikult on see nüüd hetk, kus raisakotkad peale lendavad. 😀 Ei, tegelikult on see minu silmale esimese korra kohta ikka väga tubli katsetus. Julgen arvata, et hulga tublim, kui minu enda esimene kord, mis toimus suurel seinal (ja ma kartsin kõrgust). Eriti torkas silma see, et Tom tegi üsna raja alguses parema jalaga suure nuki taha kenasti heel hook’i ehk kasutas enda stabiliseerimiseks kanda. See on selline spetsiifiline liigutus, et mõni ei tulegi ise selle peale, kui talle seda ekstra ei õpetata. Aga kukub ta pigem “tehnilise vea” tõttu (jutumärkides, sest esimese trenni puhul ei tohiks vist veel tehnilistest vigadest rääkida, eriti kuna ta ei maini, kas keegi tegi talle üldse mingi kiirkorras teooriakursuse teemal “hoia puusad seina lähedal, astu nukile varvaste või päkaga, mitte jalalaba keskosaga, hoia käed sirgu”). Sel kombel “üle kõhu” haaramisliigutuse tegemine nõuab hulga rohkem jõudu ja “umfi” (no seda võimsat hetke), kui ta teise külje sisse keeraks ja külg sees end teele viskaks, oleks hulga lihtsam. Samas, ma olen näinud mehi, kes ka kahe aasta pärast sama liigutusega edasi liiguvad, sest no kui jõudu on lihtsam treenida kui mõistust, siis see jõud ka areneb. Näiteks siit videost on näha, kuidas ma keeran näiteks parema külje sisse, kui tahan parema käega edasi minna (ja ühe korra vasakut ei keera ka, sest ma olen tugev, st olin, vanadel headel aegadel, nuuks):
Teine muljetavaldav asi on vabandus (olgem ausad, kõik need “teeks veel, aga enne pean” on alati vabandused 😀 ), et enne peaks sõrmi treenima – tavaliselt kuuleb ainult vabandusi, et enne peaks jõudu juurde saama (st vihtuma lõuatõmbeid teha) ja kaalu kaotama, küll siis alles hakkaks ronima. Tegelikult on 100% tõsi (ja ükski algaja alguses ei usu, mina ka ei uskunud), et ronitakse JALGADEGA. Ka negatiivi. Jalad ja üldine kehaasend on need, mis määravad, kuidas sa seina peal püsid, käed ainult toetavad. Alguses sa lihtsalt ei oska jalgadega ronida (mu treener ütleks, et ma ei oska siiani jalgadega ronida, aga mina olen ka väga aeglane õppija), selle pärast väsivad käed väga ära. Need aklimatiseeruvad tegelikult üsna ruttu, eriti kui teadlikult vastavaid harjutusi teha ja tiba kestvust ka ronida. Aga kui õpid juba toetuma pigem varvastele, mitte jala keskosale, läheb nagu lepase reega.
Mina ei soovita ühtegi teist trenni ronimise nö eeldusainena teha, sest ronimist treenid sa ronimisega. Või kuidas algaja neid sõrmi üldse enne treeniks? Võiksin noore ronihuvilise (see on nüüd nagu “noor ema”, eks ole, pole vanusega seotud) lahkelt enda hangboardile lubada (või Ronimisministeeriumis on neid hetkel suisa kolm üleval), aga uskuge mind, kui te oma treenimata sõrmed + 60-80 kg sinna otsa riputate, olete te väga kiiresti all ja ei taha enam midagi treenida. Peiks on mul varsti kaks aastat roninud ja kuigi ta loomulikult ei ürita veel sama väikestes servades rippuda kui mina, ei suuda ta ikkagi väga mitut seeriat sõrmelaual teha (kuigi minu isiklikul hinnangul on probleem siin pigem süstemaatilise lähenemise puudumine treeningus, tal ei ole isegi trennipäevikut (!!!), aga kuna see ei ole postitus sellest, mida kõike ta elus valesti teeb, siis las see jääb). Kui sa oled juba sama äge kui meie, võid ka nii rippuda (Reeda tunnihind on suht kõrge, tho), aga see võtab pisut aega:
Ja selle panen eraldi reale, sest see on väga oluline. VENITA. Üks asi, mis ronimises eriti silma torkab, aga mis loomulikult on omane kogu elule tervikuna, on see, et inimesed tahavad teha neid asju, mis neil hästi välja tulevad – ja hülgavad seega oma nõrgad küljed, mis hakkavad neid varsti tagasi hoidma. Ehk siis tulevad joogapifid ronima, keelduvad jõudu tegemast ja ainult venitavad, tulevad suured tugevad mehed trenni, ronivad kolm tundi, lähevad ilma venitamata koju ja järgmisel päeval kurdavad, et kõik valutab. Aasta pärast kurdavad, et ei saa mingit rada alustatud, sest “siin peab ju põhimõtteliselt spagaadis seisma”. Mina olen ise olnud hädas, sest jalgu venitasin küll, sest selle olulisus on seinal ilmselge, aga tegin igapäevaselt lõuatõmbeid ja pärast seda ei venitanud, kuni jõudsin olukorda, kus ise hommikul patsi teha oli õlgadel valus ja ei paindunud hästi. Nii et õla-, rinna- ja seljalihased tuleb pärast trenni korralikult läbi venitada, et vigastusi vältida ja potentsiaalset valu vähendada, ning jalgu võiks venitada selle pärast, et sellest on ühel hetkel seinal palju kasu.
P.S. Mis iganes algaja ronija või lihtsalt ronihuviline seda loeb. Kui tunned, et tahaks rohkem kõrgust ja köiemängu, siis Lasnamäel ja Kristiines on suurem sein ka, julgestusvöö jms antakse kõik kohapealt, ainult enda sussid peaksid olema (suvel on Lasnamägi kinni, aga minu meelest on Kristiine sein parem ka). Alguses ronid ülaltjulgestuses, st köis on juba paigas ja kui kukud, ei kuku matile, vaid ripud hellalt õhus, kus mõne usaldusväärse mehe käed sind hoiavad. St need käed hoiavad köie teist otsa, mitte SIND, no homo. Teine variant on teha päevane trip Helsingisse Kiipeilyareenale, seal saad julgestusvöö rentida ja automaatjulgestusega ronida ( = sind ei julgesta mitte inimene, vaid masin, ainus miinus on, et kui sa tavajulgestuses kukud, siis sõber üldiselt lubab sul rasket kohta uuesti proovida, suisa julgustab seda tegema, masin laseb su kohe põrandale). Ja kui see ka igav tundub, siis … Väljas on ka kive:
P.P.S. See Tomi järgmise päeva valu kirjeldus pani mind heldimusega oma esimest korda meenutama. Kui mina esimest korda ronimas käisin, olin ma selline tavaline lodev sardell, kes mingit trenni ei teinud, mitte paks, aga igatahes mitte heas vormis. Nii et tänasin hiljem taevast, et ma parajasti suhtes juhtusin olema, sest täitsa tõsiselt, ma ei saanud ise särki ei selga ega seljast ära. Kui peiksi poleks olnud, oleksin kolm päeva sama särgiga käinud ja haisenud vist.
Pärdikute päevaraamat 
Mulle meeldib, kuidas seal sinu ja Reeda rippumispildi taustal kaks noormeest kujundavad parajasti välja oma naiseideaali tulevikuks 😀
See eraldi postitus kommi asemel oli hea idee, aitab teisigi algajaid.
Mul tuli siia kole pikk kommentaar, sorry 😛
Mitu äitähhi kohe järjest!!! Peale kiituse peale punastamist lisan veits infi, mida ei tulnud pähe algses postituses mainida, sest arvasin, et see ongi normaalne.
1. Kogu instruktaazh seisnes tõepoolest suuna näitamises seina poole ja kontrollis et allkiri vormil, mis firma vastutusest vabastab. Ahjaa enne krediitkaardi piiksutamist meid sisse ei lastud, hiljem tähelepanu enam ei pööratud – tüüpiline ameerika kapitalism.
2. Jalgade olulisust tean “teoreetiliselt” hästi teiste trennidega seoses, need ju su tugevaimad lihased. Paraku jalgade rakendamise võimalus negatiivse kalde peal tuli täieliku üllatusena, ei kujutanud üldse ette. Su video selle koha pealt väga õpetlik.
3. Sirgete kätega on lihtsam, sest sikutamiseks saad algselt rakendada tugevaid õlalihaseid, samas koguaeg käsi püsti ei saa hoida, veri vajub kätest kiirelt ära ja jõud kaob.
4. Keha ja puusade seinaligi hoidmine kostab arukas aga pole mulle praktikas nii lihtne kui teoorias, eeldab sihikindlust ja paindlikkust.
5. Piinlik tunnistada, et venituste peale üldse ei mõelnud, teiste trennide puhul ju alati sellest algab. Ronimist võtsin kuidagi et “lähen teen ära” – tutkit vasja.
6. Mitmed kohad jäid tegelt mälu, tähelepanu ja “lugemisoskuse” taha pidama. Olen kurim seinal poole peal ja enam ei saa aru mis peaks edasi tegema, no lihtsalt ei mäleta kus pergel need nukid olid ja elu eest kinni hoides ei saa kõõritada ka. Ja siis need pisikesed “soolatüükad” seinal ja kaldpinnad, selgus et neid võib ka kasutada ja et varvast võib ka palja seina vastu toetada.
7. Ilma igasuguse ettevalmistuse ja instruktaazhita ronima minemise õigustuseks võiksin tsiteerida Kennedy kuulsat Kuulennu kõnet: “… we do the things not because they are easy we do them because they are hard …” 😛 Oma vanuses ja korduvate valusate kogemuste varal oleks pidanud teadma, et algajal on mõistlik veidi nõu küsida, mitte lahendada ülesannet katsetuse ja eksimuse meetodil.
Igal juhul tuhat tänu!
P.S. Tütar ripub näppude treenimiseks aeg-ajalt uksepiida küljes. Proovisin kunagi, no ei jaksanud, samas kui haare normaalne saan lõuatõmbamisega kenasti hakkama.
P.P.S. Juba ülejärgmisel päeval sain külmiku ukse ühe käega lahti ja koera sügamise peale ei läinud käsi krampi 😀
Kätega on see, et rippudes on nad sirged, aga ühelt nukilt teisele liikudes neid raputatakse kahe nuki vahel. Alguses see nipp väga palju ei aita, aga tuttavate algajate pealt ütlen, et juba paari nädalaga on asi hulga parem ja taluvus kõrgem.
Lugemisoskus tuleb ajaga, mingi piirini. Mul on hetkel nii, et enamasti ka V7-V8 peal ma vaatan rada ja saan aru, mida PEAKS tegema, lihtsalt ise pole selleks võimeline. Ja samas ronisin just Soomes mingit numbri järgi üsna lihtsat rada, kus ma vahin cruxi (st raja kõige keerulisemat kohta) täiesti lolli näoga ja ühtki ideed ka pole, mida seal proovida.
Eraldi sõrmetrenni enne kuut kuud nagunii teha ei soovitata, sõrmed pole piisavalt tugevad veel. Lihased tugevnevad kiiresti, aga liigeste areng võtab kauem aega, eriti meiesugustel vanainimestel. Kui tütrel raha on, siis hangboardi saab juba alates 60 USA dollarist – minu oma läks koos saatekuluga ca 100 eurot, aga Kanadas on raudselt mingi oma tootja kohapeal + ma tahtsin just seda. HB treeningplaane leiab hiljem internetist v võin vajadusel kasvõi enda raamatust pilti teha (Kuigi Andersonide “algajate kava” on selline “no kui sa ronid ainult V6”, nii et ma olen enda jaoks lihtsustanud). Minu oma on selline (sinna karabiini külge käib rullik, mille abil saab osa raskust ära anda, kui tahta näiteks ühe käega rippumist harjutada või eriti pisikestes servades kauem kui kaks sekundit olla):
Näitasin tütrele pilti, ta teadis täpselt mis riistapuuga tegu, lubas googeldada kust ja kui palju, tarkvara insenerina peaks jaksama isegi osta. Muideks siin vist ongi kombeks, et rajale lastakse iga mats kes maksab, kui tahad peale seina suuna veel mingit juhendit saada, korja oma krediitkaart välja – rääkimine on kuld 😛
Ma kah raputasin käsi – kahe ronimise vahel 😀
Tee lollile puust ja punaseks – hängboard on nagu näppude mitte musklite treenimiseks, lõuatõmbeid ju normaalne inimene näpuotstega ei tee või mis ???
Küll ripuks kui oleks kust kinni hoida 😀 Senine ronimiskogemus nimelt piirdub situatsioonidega kus piisavalt miskit pihku haarata. Natukenegi kõrgemale ilma kindla toeta ei julgeks, iseasi kui köis küljes.
Kas saan õieti aru, et natukenegi keerulisema raja peale minekule eelneb maas selle ülevaatamine ja mentaalselt läbironimine.
Sutsu müstika on ka see, et käe siseküljed mis kõige hullemini tuld andsid on nüüdseks veidi tagasi tõmmanud aga hoopis küünarnukist kõrgemalt musklid tunda hakanud andma. Eile polnud veel miskit, ega ma ometi kuutõbisena öösel ronimas käinud 😛
Kokkuvõttes on valu põhjal otsustades (ehkki see peegeldab vist pigem kogenematust ja fakti, et kasutasin enamasti vaid käsi) eelkõige vaja käsi treenida tõmbele mitte tõukele nagu ma olen harjunud.
Täna võtsin korra uksepiida äärest kinni, aga käed ütlesid praegu veel kindla ei. Elukogemus soovitab looduse häält kuulata ja rahulikult võtta.
Töö juures on aega, siis googeldan algajate boulderdajate asjus, äkki saan isegi raamatukogust miskit asjakohast materjali.
Viimane küsimus oleks, et kas ratturi painduvusega (jalad käivad ette-taha aga laiali suurt mitte, kätel pole viga) on lootust natukenegi raskemaid radasid ronida.
Define normal. Olen näinud ronijaid näppudel kätekõverdusi tegemas, lõuatõmbeid olen suuremates servades ise teinud (lihtsalt täishaaret ei saa, aga kui kodus lõuatõmbekangi polnud, aga HB oli, siis ei viitsinud lühikeste seeriate päevadel alati välja minna). Tugevad näpud on ronimise A & O, igasugused uuringud, kus analüüsitakse maailma parimate ronijate kehatüüpe jms, jõuavad ikka tagasi selleni, et lõpuks on kõige alus kaalu ja sõrmejõu suhe. See, mitu lõuatõmmet sa teed, pole oluline, enamasti sa end lihtsalt üles vinnama ei pea (kui ühtki ei tee, on ilmselt pärast V1 raske, aga samas, kui sa innukalt algajate radu ronid, tuleb jõud esimeseks lõuatõmbeks meestel kindlasti iseenesest). Üldiselt on hangboard staatiliseks kasutamiseks jah, st ripud näiteks mingis servas 6 x 7 sekundit, iga rippe vahel 3 sekundit pausi, seejärel puhkad kolm minutit ja võtad järgmise serva. Selle pärast ongi see lubatud küllaltki vara (ettevaatlikult lähenedes ja oma keha kuulates), et staatilised harjutused on kehasõbralikumad ja ohutumad kui dünaamilised. Kui oled juba paar aastat roninud (eksperdid ütlevad üldse, et enne V6 pole mõtet, aga keegi ei kuula, sest noortele meeldib ahvida), SIIS liigutakse campuse peale, mis on SELLINE (Jeremy Bonder on metslane, enamasti liigutakse ühe käega ja teine käsi toetab, nagu jalgadeta redel).
Kui sa proovid ja niisama õhus oma sõrmi pingutad, siis sa ilmselt tunned, et käe siseküljel tõmbus ka midagi pingesse. Nii et lisaks sõrmedele treenib hangboard (ja ronimine!) ka neid peidetud lihaseid, et jaksaksid hoida. Suurte nukkidega ronimine treenib jõudu suurte nukkidega ronimiseks (mis on hea ja vajalik), aga ei paranda su võimet ühel hetkel väikeseid hoida. Väikeste nukkidega ronimine treenib jõudu igasuguste nukkidega ronimiseks (ühel hetkel vajalik, ei tohi alguses üle pingutada).
Üldiselt jah visualiseeritakse maas enne seinale minekut. Isegi vastavaid harjutusi tehakse. Seletad enne seinaleminekut üksipulgi treenerile või sõbrale või iseendale, mida sa täpselt seal teed, mis küljega lähed, kus teed jalavahetuse, kust nukist kuhu ulatad jne. Ja siis seinal vaatad, kas sul oli õigus. Mina alguses ei osanud üldse hinnata, kuhu ma ulatan või et kui mu jalg on kindlal nukil, kas ma siis saan põlve näiteks teise nuki taha panna või ei. Mina ei kujuta väga elavalt kogu rada ette, mõtlen ainult raskemad kohad läbi, aga ehk on see ka põhjus, miks mina nii osav pole kui võiks. 😀
Ronimises kasutatakse jah rohkem agoniste, selle pärast peaksidki need, kes kolm-neli korda nädalas ronivad, antagoniste ka treenima (ja neil, kes ei treeni, kaob lihastasakaal ja tekib ahviasend (ja vigastusteoht), kui käid palju ronimas, näed noori mehi, kellel on õlad kohutavalt ette längus, sest lihased tõmbavad ühes suunas). Mul õnneks katab kätelseisu harjutamine üsna kenasti ära selle vajaduse.
Raamatutega on nii, et kui sa valid siit samalt lehelt kategooriate alt climbing theory (või klikid https://rameshwar.wordpress.com/category/climbing-theory/), siis on seal hulga roniraamatute kokkuvõtteid. PDF-idena on mul Self-trained climber olemas (ja suisa dropboxis, nii et saaksin hõlpsasti jagada), mis on põhimõtteliselt õpik algajatele. Eestikeelseid roniõpikuid ma ise näinud ei ole, aga inglise keel ei tundu sul murekoht olevat.
Ma arvan, et V1-V3 painduvus kindlasti takistuseks ei ole. Aga puusapainduvus on selles mõttes väga oluline, et kui sa suudad seina peal oma kubeme piisavalt seina lähedale tõmmata, siis on asend nii palju stabiilsem (sest raskuskese on seinale lähemal), et peab hulga vähem jõudu rakendama. Nii et seda kindlasti ei tasu unarusse jätta.
Kinnitan, et ka aastaid ronimistrenni ei pane meesterahvast lõuatõmbeid tegema. (St ei jaksa teha.)
Ma viisin just lapsed ronima terveks päevaks… 🙂
Sul on vist püsivast ronimistrennist parajalt möödas ka.
Jaa, aga ma ei tõmmanud lõuga ka siis. Ja minu arust trennikaaslased ka eriti mitte. Tõsi, meil olid pigem mägimatkajad / alpinistid, kellele ronimine on vahend kuhugi saamiseks, mitte omaette eesmärk. Praegused sportronijad on teistsugused.
Kindlasti annab ronimine ka kehalihaste jõudu ja see aitab lõuatõmmetele samuti kaasa jne.
Tnx, avasin just enne karatesse minemist läpaka. Pärast trenni loen rahulikult, mitu korda ja vaatan lisatud videod kah. See dropboxi pakkumine on küll ahvatlev 😉
P.S. Näppudel kätekõverdused on ikka hoopis teine ooper, neid nimelt jaksan ka praegu teha, ilmselt tuleb tänagi paarkümmend ette võtta, rippumine uksepiida äärel tundub ilmvõimatu tegevusena 😛
Jagasin sinu nime all oleva aadressiga, kui tglt peaks mõnda teist aadressi kasutama, siis anna teada.
Tänud, sain kätte. Jura oli vähe, sest ehkki email oli õige siis dropboxiga oli mingi ürgne mailiaadres seotud, mis küsis kinnitust. Sutsu kombineerimist ja lõpuks ikka pääsesin ligi failidele.
Oh sa madu, ma vaatan, et siin on nii palju infi, et pean süstemaatiliselt hakkama läbi vaatama. Kõik ju uus ja tundmatu teema.
See ju normaalne ,et täiesti mõttetu on esimest korda midagi seletada, kujuta ette kui ma ütlen kuidas lõuga tõmmata ja sa lähed ja kohe tõmbad . 🙂 Ma üritasin oda visata, proovi kuidas tahad üle 20m see “alumiiniumtoru” ei lennanud pärast lihased ainult valutasid. Treenimine, see on teekond.
Mhmh, lihtsalt suunised võiks ikka kätte anda. No et sa tead, kumb ots odal eespool on jne. Ma olen jõudnud nii kaugele, et targutan endaga ise. Ronin ja teen “vaiksed jalad, vaiksed jalad”. 😀
Täitsa pekkis, mul on tõesti kiire olnud, siin on ronimise treenimisest juttu ja ma ei ole targutama jõudnud.
Esiteks, Tom, kõik need ägedad campuse videod jne – ära vaeva oma ilusat peakest sellega. Campus on väga tugevate ronijate treenimiseks ja nõrkade ronijate tähelepanu ronimiselt kõrvale juhtimiseks. Sina unusta ära, et on mingid puhtalt käte jõul edasi ronimised ja isegi rippumised. Sul ei ole vaja seda. Lõuga tõmmata ka pole vaja. Sul on vaja ronida. Probleem ei ole, et sul ei oleks jalad kõige tugevamad, eksole, sa käid nende peal – probleem on, et sa ei oska neid seinal kasutada. Ja teine asi on see, et jalgade ja käte vahele jääb inimesel ka üldiselt midagi ja see “miski” vajab ka treenimist ja asendi õppimist jne.
Ma ei viitsi pikalt seletada, vaata selle vana videod ära, suht silmiavavad on:
Teine osa siin:
Ja rippumisest nii palju, et lihased lihasteks – esiteks jah sa treenid oma käsivarte ja peopesa väikesi lihaseid, mis muidu trenni ei saa, teiseks väidetavalt nad tugevnevad SELLES ASENDIS, milles neid treenitakse – ehk siis kinnise haarde korral (nagu ümber kangi) selliselt; sõrmed erinevate nurkade all selliselt jne. Teiseks lihased lihasteks – lihased arenevad suht kiiresti; mis järgi ei jõua, on sidekude, see adapteerub aastatega ja kohe alguses lisarippumine seda väga oluliselt ei kiirenda; sidekoe all pean silmas kõõluseid ja sidemeid, mitte liigeseid (kui nüüd ei teata, mis neil vahet on, siis googeldatagu).
Ja üldse kõik lisatrennid on head küll, aga 1. need ongi LISA; sa saad heaks selles, mida treenid – kui tahad heaks ronijaks, siis roni; kui heaks lõua tõmbajaks, siis tõmba lõuga jne; 2. need võtavad ronimisajalt aega ja energiat ära, ehk siis nende vajadus peab olema õigustatud.
TÄNUD!!! Videot näha on ikka teine asi kui paljalt lugeda eriti kui ei oska veel visuaalselt ettegi kujutada millest jutt. Video peal tundus kole lihtne aga teadagi, et ise järgi tegemine on hoopis teine ooper. Ma nagu ei kujutanud ette kuidas saab jalgu suht lihtsalt kasutada, seinal ronides “loomupärane” hirm et libastud kui pole kindlat täistalla tuge. Sügelen nüüd uuesti proovima minema, tänase trenni põhjal otsustades on keha tavalihased üsna hästi taastunud. Ainult kui üritan peopesad “palveasendisse” kokku panna hakkavad käsivarte siseküljed hullult tulitama. Samas täispihu haare on juba ok. Ootan ikka kuni valu taandub, vahepeal peaks vist ronimiskingi vaatama minema. Nimelt paistab, et nende laenutusega on sihuke asi, et 10 korra käimise eest võid isiklikud osta. On mingeid soovitusi peale selle, et tihkelt jalas istuks? Muudelt aladelt tean, et algajal pole mõtet hullkallist profi varustust muretseda, niikuinii ei oska selle eeliseid kasutada.
Mis sorti venitused oleks algajale mõistlikud enne (ja pärast) ronimist?
Ainsad venitused, mida ma enne trenni teeks, oleks midagi sarnast, et puusad soojaks saada: https://www.instagram.com/p/BZHH5tiBbHb/?utm_source=ig_share_sheet&igshid=zru43f0cb2wt
Pärast trenni tuleks kõik olulisemad lihasgrupid läbi venitada, käed-jalad, õlad, selg.
Susside ostmisega on raske nõu anda, peavad olema tihked, aga nii, et ikka ronida saad (kõndida ei pea saama). Sportiva venib vähemalt numbri jagu, muud tänapäeval üldiselt enam mitte. Mul üldiselt muud sussid on 36-37 (jalanr ongi 36, vahel 37), aga Sportivasid kannan suuruses nr 35. Nii et ainult numbri järgi ei saa vaadata, pead proovima. Megakalleid esimeseks paariks pole mõtet osta jah, nagunii kulutad poole aastaga läbi ja liiga performance sussiga pole sa suuteline alguses midagi tegema, liiga valus on.
Reet etc ehk kommenteerivad, aga sellised kiired ja vedrutusega painutused nagu videos tunduvad väga ebatervislikud?
Venitustele lisaks on laisal sportlasel võimalik kasutada ka sohki nimega “massaaž” ja “saun”. Kui me naisega kahekesi trennis käisime, siis oli õhtune kätemassaaž normiks. Töötab imeliselt, soovitan. (Massaaž on üldse abiks asi, ma just tulen.)
Ei pea ju nii kiiresti tegema, igaüks teeb ikka omas tempos.
Siin on mitu teemat, ma kirjutan kohe mitu kommentaari 😀
Aa jah. Disclaimer. (Nüüd siis!) Ma olen mingi suvaline inimene, kes on mõne aasta roninud, ja kes on ronimise kohta palju ise lugenud ja videoid vaadanud ja nii edasi. Mul ei ole spordi- ega füsio- ega üldse mingit ägedat tausta. Kasuks räägib, et ma treenisin ennast suht ise (materjalide põhjal) suht kiiresti suht tehniliseks (nühkisingi kuude kaupa iga trenni alguses harjutusi teha) ja ma olen oma paindumatuse ja vigastuste probleemidega füsioterapeudi juures käinud, kes seletas, mis venitusharjutuste point on. Nii et võta seda kõike terakese soolaga, eksole.
1. See seina kasutamine jalgadega. Esiteks eeldab ronimissusside olemasolu. Saan aru, et te vähemalt saate normaalseid susse laenutada, nii et sa tead, mis tunne on nendega ronida. Sussid on ümber ja heast kummist jne, aga üks pluss, mida kohe ei adu, on see, et nad toetavad varbaid väga hästi ja pmt annavad eelduse jala õigeks kasutuseks. Tennistega põhimõtteliselt ei saa õppida “ainult suurt varvast nukile panema”, tennis on tundetu ja jalas suur ja ei toeta varbaid jne. Nii et ok tore, sul on laenutatud sussid vähemalt. Siis teine aspekt seal on, et see ägedate vuntsidega vanamees seal videos ronis ilmselt vedi karedal seinal – sellisel kaljuseina imitatsioonil, kus nagu on reljeefi ka. Neid on aga vähe (teatud tüüpi nukke on raske keerata sinna). Üldiselt kõik boulderhallide seinad on ehitatud libedast vineerist ja seal lihtsalt ongi libe. Midagi saad üritada teha, aga see kuradi sein ei nakku ja see on elu kurb tõde 😀 (Ehkki nii kui saad jala alla midagi absariivsemat, kohe kasuta ära! Räägib lühike inimene, kelle põhiaur kulub jalgade kõrgemale toomisele.)
2. See entusiasm – et oh, lähen proovin kõiki neid asju, mida ma teada sain! – säilita seda 😀 Sest noh… tõenäoliselt viimane kord, kui sa minigt nii keerulist kehakasutust õppisid, olid sa imik ja siis tulid need oskused järkjärgult ja ise sa neid ei mäleta. Praegu on nii, et vähe sellest, et sul pole raskemate asendite jaoks (nt negatiivi all) võib-olla lihaseidki, ka kergemad asendid, mis maa peal tunduvad loogilised, on järsku seina peal “wtf kumb jalg mul siiapoole käis” keerulised. Ja siis sa pead mäletama hingata. Ja jalgu täpselt-vaikselt asetada. Ja käsi võimalikult sirgelt hoida. Ja mis peamine – have fun! 😀 Ehk minu mõte on, et sa lähed sinna seina peale ja siis sul järjest ja järjest ei tule välja ja sa unustad suurema osa asju ära ja need tulevad siis meelde, kui maha oled kukkunud, ja siis sa juba väsid jälle ära, ja see on normaalne. Ma ikka lohutasin ennast, et kui mul need harjutused perfektselt välja tuleks, siis mul ju poleks vaja neid teha, vaid mingeid hoopis keerulisemaid harjutusi.
..ehk siis et kui sind natuke frustreerima peaks hakkama, et “ma vist tegin seda siin jälle VALESTI ja õh see on nii raske” jne, siis poh, roni lihtsalt. Võta mingi lihtne rada, roni ära, saad saavutusest väikese positiivse laengu, ja siis vb mõtle, et ok, seda saaks äkki kuidagi “ilusamini” ära ronida – sujuvamalt; parema kehaasendiga vms. Kui viitsid. Kui ei, siis roni teine lihtne rada ära 😀 Kui sa mingeid põhitõdesid endal kuskil kuklas hoiad, siis lõpuks nad hakkavad sul välja tulema.
Esimest korda elus sihukesed papud jalas, kole kitsas oli aga ei teagi kuidas ilma oleks olnud. Meil seal oli nagu kohati mingi liivapaber peale kleebitud, aga mul ei tulnud pähegi “kärbest teha” (s.t. seina mööda ronida).
Pean tunnistama, et esimest korda elus tavakodanikuna seina vaadates tundusid kõik üle V2 rajad inimestele võimatud 🙂 Liiga väikesed nukid haaramiseks ja jala toetamiseks ja negatiivset kallet ju ei saa ronida 😛
Su kirjeldus tuletab meelde kui nooruses õppisin purjelauda (mida ma enam ei oskagi sõita, sest paarkümmend aastat auk vahel). Nii palju uusi asju oli vaja meelde jätta ja keha valitsemist hoopis teises olukorras õppida.
Eks üritan ükshaaval uusi oskusi nii palju kui võimalik õieti omandada. Kogemustaest tean, et vale harjumuse ümberõppimine on kole tülikas ja aeganõudev.
2. Sussid.
Põhimõtteliselt hinnaklassi suhtes sulle on jumala okeid mingid a la 50-eurosed (mis misiganes Kanada dollareid nad maksavad) sussid. Sul ei ole vaja imelist perfoormansit või superior heel hooking powerit vm. Sul on vaja ronimissussi, mis varbaid toetab. Osad brändid on paremad kui teised, aga põhimõtteliselt kuna sa ostad sussi, mis on väga tihkelt jala ümber, aga peab olema mugav (no tegelikult ka ei pea läbi valu ronima, ma olen nõus ükskõik kellega vaidlema sel teemal), siis vali selle järgi, kuidas jalga istuvad, mitte brändi järgi. Ehk siis kui keegi ütleb, et “osta LaSportiva, see on nii hea!” – siis sulle ie pruugi olla. Pool maailma ronib Sportivadega, aga minu jalale sobib kõigist proovitutest ainult üks mudel ja see ka siis, kui on kaks numbrit väike, ja see läheb juba sinna piina piirile.
Soovitan minna sinna ronihalli ja küsida, mida nad algajatele soovitaks. (Paelad vs takjakinnis on maitseasi, selle järgi ära limiteeri ennast 😀 )
Ronimis-suss tõmbab su varbad samamoodi tehedalt kokku nagu kaljukitse sõrg on 🙂
Kujutate ette karu käppadega kitsekest? No ei? Selleks ongi sussid…
Susside kohta jõudsin täna lugeda MEC’i (siinne tuntud matkatarvete pakkuja) veebilehelt infi, millised üldse olemas on ja millised eri variandid küll kujule, kinnitusele, tallale, … you name it … Kokkuvõttes jäi kõlama, et mine poodi (muidugi nende omasse) ja lase kohapeal spetsil soovitada ning proovi sealsamas seina peal erinevaid paare. Kuram, teist korda elus seinale minnes ei oska kuidagi hinnata, mis tunne peaks olema, jääme lootma spetsi nõuandele.
Põhimõtteliselt jah… Üldiselt tõenäoliselt kui sa kunagi hakkad oma TEISI susse ostma, siis tead, mida oodata. Esimesed lähevad paljudel aia taha, sest sai võetud vale suurus või mudel vms. Üldiselt eksitakse suurusega ja sellega, kuidas sussid jalga istuvad. Ronitud saab kõigega.
Põhimõtteliselt on kaks ohtu: sussid liiga suured. Kõik sussid kandes NATUKE venivad – aga kumm ise ei veni väga, venib see pealne. Ehk siis kui ostad sussid, millega kohe jalga proovides on mugav käia, siis ilmselt jäävad suureks.
Teine oht, et ostetakse liiga väikesed ja loodetakse, et venivad – võivad, aga ei pruugi, ja mingi aeg on kolevalus ronida. Osad ajavad ka neli numbrit väiksemad sussid kilekoti abil jalga, aga mu arust see on mõttetu ja see valu ja ebamugavus reaalselt segavad. Sa pead suutma sussides paigal seista. Niisama jalga proovides kõndida ei peagi mugav olema, aga kui seistes on kuskilt reaalselt valus, siis, noh, on ronides ka valus, ja on oht, et jääbki valusaks. Ehk siis peavad olema tihkelt ümber, aga mitte valusad. Seal ei ole hinnas küsimus – odavad istuvad sama hästi, aga kuna sa ostad midagi, mis on nii ümber ja peab jääma nii ümber, siis loeb jala kuju ja see on inimestel erinev.
Ehk siis: mingisugune “all around” suss, mis on tihkelt ümber, ei ole väga valus, on üldiselt mugav. NB! Vaata, et ta kannast ka hästi istuks. Sussikand on minu… hehe… Achilleuse kand, kõik loksuvad sealt ka siis, kui mujalt on juba väga paha. Kui sellistega ronid, on olukord, kus sa kannaga hoides ei saa sussi usaldada, raibe tuleb jalast ära ja kus selle mure ots siis.
Venitamine. Parim teema 😀 Ma olen vähepainduv inimene (v.a puusapainduvus, suck it, ahvid) ja ma olen selle tõttu ka mõne vigastuse saanud ja ma olen füsio juures ka käinud. Nii et ma olen kas just õige inimene või siis halvim inimene painduvusest rääkima.
Esiteks – see on debati teema ja ma ei ole spetsialist siin, aga minu isiklik kogemus ja füsioterapeudi jutt toetavad seda – staatilised venitused, eriti vähe painduvale inimesele, ei ole parim valik. Sesmõts et kui harjutusi otsid, leiad kindlasti kohe mingi joogapefi, kes paindub niigi paremini, kui ma ka pärast kümmet aastat harjutamist suudaks, ja kes räägib, et näe, kui raskuse jala peale paned, saad spagaadi veeel laiemaks suruda. Sul ei ole seda vaja. Üldse ei ole vaja painduvust painduvuse pärast. Sul on vaja suurendada liigeste aktiivset liikumisraadiust, siis on kudedel verevarustus parem ja vigastusi tuleb väiksema tõenäosusega ja saad liigutusi teha suurema liikumisraadiusega. Et noh sul on seinal võib-olla vaja jalg tõsta puusa kõrgusele või veidi kõrgemale ja siis selle jala PEALE TÕUSTA. Kui sa suudad selle jala sinna või veel kõrgemale väänata, aga edasi liikuda üldse ei suuda, siis pole kasu asjast.
Teiseks – minu arust soojendades ei pea venitama. Vähemalt kindlasti mitte staatiliselt. Kui sa teed kontrollitud liigutusi, mis natukene kudesid venitavad ka – nt teed õlaringe sirgete kätega või teed sügavaid kükke – okei. See “venitus” siis kestab mõne sekundi ja ei kasuta välist jõudu.
See video on ses mõttes tore mu arust. Esiteks ei retsi ennast mingisse imeasendisse, sest “painduvust on vaja”, teiseks see tüüp ongi ronija, kolmandaks need on ronimisspetsiifilised liigutused. Ja tüüp räägib nii rahuliku unise häälega, et ei teki tahtmist rahmida.
Pärast ronimist on tiba keerulisem. Siis sa oled soe ja päris paljud nõuanded on staatiliste venituste kohta. Mulle isiklikult on soovitatud venitusi, kus on pigem rohkem kordusi (ca 10), aga mis kestavad 5 sek korraga, mitte 30 sek. See on ilmselt maitseasi. Valus ei tohi olla! Ja kõiki maailma venitusi ei pea tegema, AGA kuna ronimine ei ole tegelikult mingi kindla kehaosaspetsiifiline, vaid kogu keha treening, siis ülakeha-selg-jalad peaks saama kuidagi läbi käidud.
See tüüp ehk on abiks:
https://www.99boulders.com/climbing-stretches
Heh, need venitused videol kattuvad 80% ulatuses karate trennisoojenduse venitustega!
Tegelt oleks kohe alguses pidanud mainima, et pole enam kõige esimeses nooruses, esimene poolsajand jäi mõne aasta eest seljataha. Endavanuseid seal seina ääres või seinal ei näinud, enamus ikka vähemalt poole nooremad. Vanusel on muidugi see eelis, et avalikkuse ees feilimine ei häiri enam 😛 Proovin näha kas vanale koerale on võimalik uusi trikke õpetada või peab vanasõna paika.
See ronijate seltskond paistab sama entusiastlik ja sõbralik olema kui mäesuusatajad või karatekad. Mul nüüd megabaitide jagu infi, millest vaja läbi närida, et vähehaaval päriselt aru saada millise hullusega vanas eas tegelema hakata kavatsen.
Suured tänud veelkord kõigile kommenteerijatele!
Kardetavasti tülitan teid ka edaspidi 😉 Paraku on ilmselt sobivam seda enda blogis teha, muidu muutub Rentsi käesolev postitus minu ronimisteemaliseks segapudruks.
Noh, vanuse juures on positiivne see, et sellega peaks lisanduma mõistust mitte niisama sahmida ja maurata trennis, ja kriitikameelt infotulvas orienteeruda. Sest noh sa ei saa endale lubada siukest ahvimist ja lolli mängimist, nagu kahekümneaastased 🙂
Kõik spordialad vajavad harjutamist pead rohkem harjutama. 🙂
Mul ei ole erilist ronimiskavatsust, vähemalt lähemas tulevikus, aga need ronipostitused on ometi hirmus huvitavad lugeda. Ju siis on siin üldistusjõudu ka muudele aladele, spordipsühholoogia koha pealt eriti.