Kuna paar inimest on küsinud, selgitan alustuseks, MIKS ma üldse hetkel kaalu langetan, kui see on ometi praegugi igati vinks-vonks (nagu pildilt näha). Ronijatel on nimelt selline mõiste nagu sending weight ehk saatmiskaal (sest raja äraronimine on inglise keeles sending ehk saatmine). See on natukene sohk, mida kõik teevad, nimelt kui enne mingit tähtsat üritust veel paar kilo alla võtta (aga mitte liiga kiiresti), pole jõu/võimsuse vähenemist eriti märgata, aga madalamast kaalust tuntav boonus (vähem raskust, mida vinnata, nagu oleksid enne ronimist raskusvesti maha võtnud) annab tunda küll. Sellest tulenevalt on ronijate võistluskaal üldiselt madalam kui tavaline treeningkaal ja võistlusperioodil näevad nad välja näiteks sellised:
SEE muidugi minu eesmärk ei ole (ütlen ausalt, et see on minu jaoks isegi natuke hirmutav vaatepilt) ja tavaliselt ei viitsi ma sellise asjaga tegeleda, sest ma ei võistle, eks ole, aga kuna ma olen olukorras, kus ronireis on kõigest kaheksa nädala kaugusel ja ma ei saa jätkuvalt täie rauaga trenni teha, mõtlesin, et tasub juba selle pärast kaalu langetada, et suurema tambiga ajal liigestel madalam koormus oleks. Küll ma selle reisi käigus tagasi söön, Kalymnosel on väljas süüa sama odav kui kodus valmistada (meie mõistes väga odavad hinnad) ja seda, et teoreetiliselt on võimalik ühe käiguga piirduda, pole neist keegi kuulnud.
Muidu olen väga kenasti paranenud. Nädalavahetusel sain suisa kaks päeva järjest poole vinnaga ronida, ilma et põlv või sõrm esmaspäeval tunda oleks andnud (pärast ronimist oli tundlik, aga hiljem polnud tavaelu elades üldse tunda), lisaks paraneb põlve liikuvus põhimõtteliselt iga päevaga (ma saan kontoritoolis istudes poollootoses olla!) ja ma olen selle üle väga rõõmus. ERITI rõõmus olen ma selle üle, et sõrm on nii heas seisus, et saan jälle igapäevaselt lõuatõmbeid teha. Nii et liigume pea seitsmepenikoormasaabastega parema elu poole.
Ma lihtsalt hoian end jõuga tagasi, sest mul on juba korra juhtunud, et ma tegin mitu päeva järjest trenni (okei, VIIS) ja olin selle tulemusel sunnitud paranemises mitu sammu tagasi tegema (selle sama eelmainit saapaga), nii et teen hetkel üldiselt trenni ainult ülepäeviti (ning nädalavahetuseti kaks päeva järjest matkamist ja hästi kerget ronimist, ütleme kolm-neli rada). Ja see ei ole minu jaoks tavaline elu, maadlen nagu narkomaan sõltuvusprobleemidega – näiteks eile lubasin juba hooga ühele sõbrale, et muidugi lähen temaga täna Ronimisministeeriumisse ka. Alles hiljem, kui Sirru “meelde tuletas” (st õrnalt suunas ja survestas), et see tähendaks ju ometi kolme päeva trenni järjest, mis võib olla palju asju, aga arukas pole see teps mitte, võtsin end kokku ja tühistasin homse ära. Nii et kui jumal mõistust annab, siis jätkan ehk vähemalt augusti lõpuni samal kursil ja septembris treenin veidi karmimalt. Õnneks saab Ronminni aastapilet esmaspäevast läbi, üritan end tagasi hoida ja enne augusti teist poolt mitte uut osta.
Suurim häda on hetkel tegelikult see, et kuna ma pole ju ca neli-viis kuud südamega ahvida saanud, olen ma KUKKUMIST kartma hakanud. See on selles mõttes “hea” probleem, et sellest peaks paari nädalaga lahti saama, tuleb lihtsalt hirmudest üle olla ja kukkumist harjutada. Aga eile olin olukorras, kus kartsin, et ei tee liigutust ära, ja selle asemel, et proovida, hakkasin paremat köidetulemisasendit otsima, selle asemel, et liigutust proovida, kuigi VÖÖKOHT OLI EKSPRESSI JUURES, st ma oleks “kukkunud” ehk 10 cm nagunii. Väga piinlik oli selline äpu olla (või noh, me oleme seal ainsad, kes üldse liidivad, aga ENDA ees oli häbi). Nii et see on hetkel põhimure, millega tegelema hakkan, vannun, et homme harjutan kukkumist.
Pärdikute päevaraamat 