anna kannatust · faith

Usalduskriis

Kas see on normaalne, et mu 15aastane koer jookseb ikka veel iga krd, kui ma talle kondi annan, sellega teise tuppa peitu? Ma ise andsin selle sulle ju, ilmselt ma ei hakka seda ära võtma. Ja kasi minema mu joogamati pealt, sa karvane närukael.

Usaldusega seoses. Või isegi mitte päris. Austusega? Tuttav kurtis, et krt, küll on niru lugu, eksi uuele naisele ei meeldi, et ta jätkuvalt eksi KODUS kohvil käib. Ma oleks peaaegu OMA kohvi selle peale välja sülitanud. Asi pole isegi mitte usalduses, ma usaldan oma peiksi iga nurga alt, aga kui tal mingid naised (ERITI eksid) eraviisiliselt kodus kohvi joomas käiksid, kui mind pole, oleks see minu meelest ikka VÄGA disrespectful. Ütleme nii, et Mymladega tassid hakkaks lendama. Ja ma ei ole muidu hull armukadetseja, sõbrad ikka käivad külas ja mul pole midagi selle vastu, kui ta mõne sõbrannaga kohvikus käib jne, aga kohatu oleks ju meie ühises kodus eksidega neljasilmavestlusi pidada. Kui mõni kasvõi öömaja vajab ja enne arutatakse, siis miks mitte, aga lihtsalt niisama lambist. No ei. Küsisin kohe testi mõttes oma Elu Armastuselt, mis ta arvaks, kui ma eksi juurde kohvile läheksin. Ta ütles, et see oleks “natuke imelik ja väga disrespectful“, nii et ilmselgelt oleme me sama meelt (ta väljendab end rahulikumalt, kui ta ütleb “natuke imelik”, siis ta mõtleb “ma ei räägiks sinuga neli päeva”). Seda, et mul käis meessoost sõber külas ja aitas voodit tõsta, tuletatakse siiani vahel meelde (“sul käivad ju mehed suisa magamistoas!”).

Teine asi. Kraapisin ära oma peiksi auto, (tibatillukesse) garaaži sisse sõites. Ikka täiega kartsin, et nüüd olen kaheks kuuks seksilt maas, minu peale karjutakse kolm päeva ja pärast seda võin unistada sellest, et keegi minuga üldse räägiks. Päevade Päike ja Ööde Kuu ütles lihtsalt, et ikka juhtub, aga et ma pean nüüd temaga koos natuke parkimist harjutama. MITTE selles garaažis. Usalda, aga anna võimalus seda usaldust välja teenida. Mul on vist temaga vedanud ikka.

Pilt ei ole teistele ilmselt just paindumise musternäidis ega mingi imeasi, aga te ei kujuta ette, kui suur samm edasi see minu jaoks on. Päris lootost ma muidugi veel isegi mitte ei proovi, aga see, et alustuseks saab iga päev natuke selles asendis istuda (ja ronides näiteks jala peale tõmmata end), on imeline. Spagaati saab ka vaikselt jälle harjutada (tavalist veel ei suru, üks jalg ees vaikselt). Unistan päevast, mil vigastus on ainult mälestus.