faith

Elu õied

Viimasest ajast kaks lugu. Üks, ei mäleta, kus möödaminnes kuuldud. Kaks pisikest tüdrukut koos (no ütleme viiesed). Üks teisele: “Mängime poodi. Sina tahad kardinaid osta, mina ütlen sulle midagi hästi ebaviisakat ja siis sina nõuad juhatajat.”

Kaks. Rootsi lauas Soome laual, istub meie kõrval pere kahe lapsega. Ema läheb esimesena süüa tooma, isa jääb ca viiese ja kahesega lauda.

Vanem printsess: “Issi, ma tahan keedumuna.”

Isa: “Ma tooksin teile, aga ma ei saa ju kindel olla, et te üksi olles kenasti käitute ja mööda ruumi ringi jooksma ei hakka.”

Tütar (mõtlikult): “Seda ei saa tõesti ette teada.”

Keedumuna sai ta siis, kui ema ükskord tagasi oli ja isa ka laua juurest ära minna julges. 😀

2 kommentaari “Elu õied

  1. Ehee, just lõpetasin Lessingu ka need lookesed kinnitavad tema poolt välja toodud teooriad.
    1. Tehnika-tv ja kino- harjutab meid igasugu julmusega, nii et kaotame selle suhtes tundlikkuse. Kaotame oma tunndlikkuse justkui möödaminnes ja äraarvamatult, ettenägematult.
    2.aga üks asi on käia selle teadmisekoormaga ringi seda poolenisti teadvustades, võib-olla häbenedes ning lootes, et see kaob, kui sa ei vaata liiga tähelepanelikult, ning hoopis teine öelda avalikult, rahulikult ja mõistlikult: Hea küll! Kui tingimused on nii- ja naasugused, siis ma eeldavasti käitun nii.

    See isa peaks oma kasvatusega igal juhul igati rahul olema:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.