Vastukaaluks eilsele

Täiesti imeline päev. Ma suutsin pärast kolme tundi liidimist (kuhu mahtus näiteks üks 30meetrine 6b flash) ära ronida sellise parajalt jõulise negatiivi all oleva raja. Ma pakun, et see on ka 6b, aga sellega on selline huvitav asi, et seal näitab nukkide värv raskusastet, aga punast seal värvipaletis tglt pole (on oranž, mis on 6a-6b, ja roosa, mis on 7a), nii et pakun tunde järgi.

Nüüd ma puhkan paar päeva ronimisest ja teen hoopis joogat.

Muide, ma saan täiesti aru, miks sellise mustriga püksid parajasti moes on – see tekitab ju illusiooni, et isegi minusugusel jupatsil on pikad sihvakad jalad. 😀

Advertisements

Mis kõik on halvasti

View this post on Instagram

I just discovered “welcome to my Ted talk” memes 🤪

A post shared by Libby de Leon (@basicbetchproblem) on

Päris kõik ikka ei ole. Näiteks juhuks, kui kedagi huvitas, siis selgus, et ma ei ole kohe kopsuvähki suremas vms. Oli lihtsalt närvipõletik ja tavalisest paratsetamoolist sai abi. On hulga parem olla ka, kannatas isegi rahulikult trenni teha ja eile öösel sain juba vasakul küljel magada. Nii et tundub, et taas kord pääsesin eluga.

Aga ehk selle pärast, et valus/haige oli, ehk selle pärast, et kohustusi palju, aga see nädal oli kuidagi väga raske. Kuna viisin koera vanaemale hoida, jäin paariks päevaks sinna ja no mul on VÄGA madal valulävi, kui asi puudutab selliseid imelikke hoolitsusavaldusi, sest ma olen ometi tugev iseseisev naine. Nii et mulle on näiteks vastukarva, kui mind aetakse enne mu äratuskella üles, et küsida, kas ma ikka tean, et ma peaksin varsti ärkama. Või küsitakse neli korda, kas ma ikka pakkisin kooliks kõik vajaliku kaasa. Nagu ei, röstri ja paki piima panin kotti, aga läpaka tõesti unustasin, aitäh tähelepanu juhtimast. Ma saan aru, et selle juureks on armastus, aga ma väsin sellest väga ära ja laupäevaks oleks tahtnud ainult Sirru juurde urgu pugeda ja vait olla.

Kõige kurvem oli see, kui esiteks pidin ma reedel koolis haisema, sest kõik mu puhtad riided olid eelmisel õhtul (küsimata) pessu pandud ja hommikul veel märjad – ning siis avastasin, et on olemas veel üks inimene, kes ei ole kuulnud, et moodsa pesupulbriga võib kõike 30/40 kraadiga pesta. Üks mu lemmikpusadest on nüüd tsuti koledam (üks vähestest, mille eest ma täishinda maksin, sest see oli nii äge – muidu on ronifirmade asjad lahedad, aga ma ostan neid ainult soodukatega, sest käsi ei tõuse 100 eurot trennipükste eest maksma). Pahane ka ei saa olla, sest inimene tahtis ju head, nii et mis ma ikka teen, rõõmustan, et vähemalt pesus kokku ei tõmmanud, ainult natuke topiliseks ja heledamaks läks.

Teiseks oli mul Tartus üks väga tore ja huvitav roniprojekt, mille ronimiseks oli eile viimane päev, sest järgmine kord, kui ma Tartusse lähen, on seal juba uued võistlusrajad. Konkreetselt iga liigutus oli raske ja äge ning ma sain kõik peale ühe kätte (tehnikaga, mitte toore jõuga!), nii et ma tunnen, et üks trenn veel ja oleks kätte saanud. Nii et sellest jäi bittersweet maitse suhu, sest samas olen ma ikka rõõmus, et seal nii palju kaugemale sain.

Kolmandaks oli mul täna juba päris hea tuju, sest no kodu ootab ja Sirru jne, maantee on ilus kuiv, päike paistab. Nii et tegin Statoilis, ptüi, Circle K-s peatuse, võtsin kohvi, sõin samal ajal valgubatooni, suurepärane flat white, sõit võib jätkuda … No ja viimase lonksuga sain sellise suutäie plöga suhu, et hakkasin rooli peale läkastama ning mõtlesin, et kuradima tanklatöötajad tahavad ära tappa. Lähemal vaatlusel selgus muidugi, et nagu pea iga muu asjaga siin elus, saab jälle ainult iseennast süüdistada (ega need riidedki pesumasinasse poleks jõudnud, kui ma neid lohakile poleks jätnud). Olin nimelt suutnud kohvitegemise ajal osa valgubatoonist sinna sisse kukutada ja ei pannud ise midagi tähelegi. Oh elu elukest.

View this post on Instagram

Who wants to roll?

A post shared by BJJ Problems (@bjjproblems) on

Ahjaa, ostsin endale eriti ägedad uued saapad, mis on hea, aga see, et ma suutain kannale villi tekitada, on ronijale väga halb, sest ronimissuss on ju väga kitsas. Aga kuna saapad on nii ägedad, paneks ma need pigem siiski heade asjade alla.

Samuti tooksin positiivse poole pealt välja, et vanaemad saatsid kurki, tomatit ja tšillit ning üks neist tegi nii head masinaga saia (tavainimesed kutsuvad seda vist grillvõileivaks), et juba selle pärast tasus Tartusse minna.

Nüüd olen juba kodus, miski eriti ei valuta (ei tea, kas poleks pidanud raskustega venitama?), Sirru tegi Pärsia toitu, keegi ei taha mitte midagi ja homme saab Soome ronima. Nii hea.

Ronin siin, ronin seal

Avastasin, et olin kirjutanud ühe ronimispostituse ja avaldada unustanud. Nii et avaldan selle mõne täiendusega täna, sest kirjutamiseks nagunii aega/jaksu ei ole. 😀

Enne kooli algust käisin esimest korda üle miljoni aasta Soomes mitme sõbraga, nii et sain isegi oma ronimist filmida. Seda, et sõber pole mitte ainult vuajerist, kes teisi läbi puuvõre filmib, vaid tal on ka värisev käsi (ja et Instagram teises videos mu pea on välja jätnud), avastasin alles hiljem. 😀 Aga see on selline rada, kus kõige raskemas kohas (teise video algus, video paremast servast saab noolekesega selleks paremale klõpsata) teised lihtsalt ulatavad (tropid), aga mina ja Sirru peame tegema seda tsirkust, et esmalt hoiad vasaku käega hästi kehvast servast, tood parema jala keskele selle nuki peale, mis ei hoia, sest kehv nurk, lööma vasaku jala kõigest jõust vastu seina, et see parem jalg kaks sekundit hoiaks (sest vastaspinge), ja siis suruma parema jala kanna ühte nurka (ei, ma ei seisa parema jalaga seal millegi peal, see on kannalukk), et saaks parema käe lahti lasta ja sellega edasi minna. Ning palju õnne, juba oletegi saanud ronitud selle lihtsa 6A, kus teised lihtsalt ulatasid. 😀 Ma tegelikult ei kurda, sest tegelikult on selliste liigutuste nuputamine ja erinevate variantide proovimine täiega põnev, lõpuks ületame me ju ainult iseennast:

View this post on Instagram

This is how I spend time #climbing #sportclimbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muide. Avatasin Tomi blogi lugedes kohutava asja. Ma olin kindel, et mul on vanad ronimisvideod juutuubis alles, nii et kustutasin need alles mõne kuu eest telefonist maha – ja täna läksin uurima ning selgus, et mul on juutuubis ainult üks kaks aastat vana boulderdamisvideo. Ning mul pole mitte ühtki nii vana suure seina ronimise videot alles. Kurb on ikka sihuke olla. Viimasel ajal pole mul muidugi üldse ronimisvideosid, see üks eespool on vist esimene ja ainus sellest suvehooajast, nii et peaks ikka paar plastikuoma ka varsti tegema.

Aga Tartu. See siis nüüd juba kahe nädala eest, esimesel koolipäeval. Lugesin internetist alpinistide juttu teemal “me nüüd ainult ronime, ei tee hullu trenni” ja lolli peaga uskusin, mis sellest, et iga lapski teab, et Tartu vanasõna kohaselt saab see, kes alpinisti jutust pooltki usub, ainult iseennast süüdistada, kui hiljem kogemata tugevaks saanud oled. Nimelt selgus, et nad olid mõelnud, et nad KÖIETRENNI enam seina ääres ei tee. Muud trenni ikka. St alpinistid ei RONI (erinevalt kaljuronijatest), nad treenivad. Välja nägi see siis selline, et kõnnin mina seina äärde, saan selle ainsa saadaoleva paarilise (kes oli väga tore noormees, ei kurda) – ja ühtlasi saan teada, et ainult üks köis on vaba, aga seegi on vaja esmalt üles liidida. Üle karniisi. 😀 Ehk siis selline tugevalt negatiivis asi. Head suured nukid olid, nii et viisin selle köie kenasti üles, ühegi kukkumiseta, ja hakkasin end lahti siduma. Poiss: “Mida sa teed? Aeg pole ju veel täis.”

Bitch say what?

Selgus, et süsteem on selline, et üks ronib 8 minutit, siis ronib teine 8 minutit ja siis hops järgmisesse köide. Mis tegelikult on kestvuse mõttes üsna kasulik (omal ajal tegin ma kestvust muidugi 45 minutit ja tund aega, aga see oli nii ammu, et keegi ei mäletagi neid aegu, praegu oli see üks kord kaheksaminutilisi seeriaidki veits väljakutse – seda enam, et ega ma omal ajal seda kestvust üle karniisi ei teinud). Väga korralik trenn oli, kui sellist asja ainult iga kahe nädala tagant teha, siis võib ju pingutada küll (igapäevaselt tahan ma praegu rohkem tehnikale pühenduda, ütleme nii, et jõud ja vastupidavus pole hetkel mu suurimad puudujäägid).

No ja hiljem küsiti, kas teen teistega koos jõukava ka – Rents ei ütle ometi jõukavale ei, nii et mis sellest, et olin juba varahommikul oma isiklikku jõukava teinud, tegin nendega koos veel ühe. Oli ju vaja poistega koos front lever’it harjutada ja reelingu ääres maailma raskemaid kerelihaseharjutusi teha jne. See on nimelt selline harjutus, et oled niimoodi selili maas, et saad pea tagant torust või reelingust või redelijalast vms kinni hoida. SELLE osaga saan ma kenasti hakkama, ma olen igal ööl selili ja asi see siis torust kinni hoida. Nii. Ja nüüd tõstad sirge keha üles. St mitte ainul jalad ei ole sirged, vaid kõik tõuseb, ülakeha ka. Kuna ma sellega hakkama ei saa, siis ma teen tagurpidi, tõstan kõveralt jalad üles, ajan end sirgu ja üritan siis võimalikult aeglaselt keha sirgelt alla lasta. Kui väga raskeks läheb, saab ühe jala kõhu alla tõmmata. Hea harjutus on, soovitan kõigile, kellel niisama selili olles igav hakkab.

Oligi juba tore kaks nädalat

View this post on Instagram

❤ #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma olen siin ca kaks nädalat enda kohta enamvähem supervormis olnud. Põlv ei valutanud, sõrm ei valutanud, elu oli hea. Laupäeval osalesin Tartus isegi väikesel boulderdamisvõistlusel, kus esiteks olid megatoredad rajad ja teiseks oli mu enda vorm piisavalt tugev, et päriselt seal ca kolm tundi järjest mürgeldada. Lõpuks olin täiesti kurnatud, jalad värisesid all, käed värisesid kohvitopsiga, aga ise olin megarahul. (Ja sain naistest teise koha. Okei, meid oli ehk viis. Ja kõik tõsiseltvõetavad konkurendid on hetkel kas rasedad või vigased või erinevatel põhjustel trennita, aga no taevas küll, Rents, rõõmusta, kui on põhjust rõõmustada.)

View this post on Instagram

Going to dress like that until sun comes back ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Seda, et ma järgmisel päeval põhimõtteliselt pikali maas olin ja lihased valutasid, oskasin ma oodata. Pealegi jõudu isegi oli, tegin terve ashtanga seeria kenasti ära, koos mõnede lisaharjutustega. Kui eile tööl keskenduda ei suutnud ja väsimus peal oli (hoolimata üheksast unetunnist), olin juba kergelt mures ja siis tuli polkovniku lesele juba see ka meelde, et tegelikult kurtsin ma Reedale juba reedel (st enne ülepingutamist), et tõmbasin põhimõtteliselt mitte midagi tehes mingi pisikese rinnalihase ära. St ma ei saa vasaku külje peal üldse magada, sest rinnus hakkab valus. Nii et hakkasin mõtlema, et äkki on see kõik seotud, guugeldasin sisselangenud kopsu (nagu arvata oli, selgus, et see on väga ebatõenäoline, arvestades seda, et ma omal jalal ringi liigun ning normaalselt hingan) ja muid selliseid totrusi ning läksin kell kümme magama. Hommikul kell kaheksa ei olnud sellist tunnet ka, et ennast kuidagi siit voodist püsti saaks, nii et magasin edasi ja olen nüüd haiguslehel. Perearst käskis tulla ja ennast igaks juhuks ette näidata, sest sellise jutu peale tahaks kopsu kuulata ja ehk põletiku määramiseks proove võtta. Praegu on juba nagu parem olla, aga kasvõi koeraga väljas käimine (aru ma ei mõista, kui ma tööl olen, on kenasti kaheksa tundi umbne, kui ma kodus olen, on järsku lõunast jalutuskäiku vaja) oli megaväsitav, aga no eks ma homme näen, mis arsti juures öeldakse.

View this post on Instagram

Queen of facial expressions (📸 by @reeth )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Lihtsalt ilmselgelt (nagu alati, aga hetkel veel rohkem) ei saa ma tegelikult endale haigeolemist lubada, sest esiteks kool ja teiseks hakkab nädala pärast puhkus ja enne seda oleks vaja ju mõned tööasjad valmis saada. Tule taevas appi.

Kelle me nüüd keeletundi saadame?

42426794_2146607618991926_3599808697200541696_n

Käisin mina väljas. Jah, vahel harva juhtub. No ja sõidan mina siis taksoga koju. Taksojuht on venelane, aga sai kenasti eesti keeles tere öeldud ja küsitud, kuhu me sõidame jne. No ja keerame meie siis sellesse tänavasse Politseipargi suunas, mis muidu on ühesuunaline, aga hetkel kahesuunaline, sest teeparandus.

Mina (viisakalt): See tänav ei ole hetkel ühesuunaline.

Tema (näoga, nagu ta saaks aru, mida ma räägin ja leiaks, et see on täiega huvitav): Ahsoo?

Mina: Jah, sa sõidad vastassuunavööndis.

Tema (ikka igati sõbraliku viisaka “kuulan su lugu sügava huviga” näoga): “Oo.”

Mina: “MINE PAREMASSE RATTA, SIIN SÕIDAVAD BUSSID!!!”

Sellest sai aru. Läks paremasse ratta. Kõik lõppes õnnelikult.

Nagu jumalime, mul ammu juba pole seda illusiooni, et kõik Eestis elavad teenindajad võiksid normaalset eesti keelt rääkida (st muidugi võiksid, aga see ei ole Tallinna reaalsus), aga no kui sa LIIKLUSES oma kliendiga sama keelt ei räägi, siis ÜTLE seda talle ja valige sobivam keel. Slaava boogu, ma ei või.

Filoloog/Itieit leidis oma tõelise kutsumuse

Meie point siin maamunal on pakkuda inimestele midagi, mida nad päriselt vajavad, eks? Nii et mõtlesin välja, mis ma teen. Loon online translaatori, mis tõlgiks hipilämina kõigile arusaadavasse eesti keelde. No stiilis:

Asjad lihtsalt juhtusid. Vaste: Ma keeldun oma elu ja otsuste eest vastutust võtmast ning kui te sellele kanalile jääte, saate veel palju “juhtumisi” näha. Kelle abikaasaga ma järgmiseks magan?! Kelle koera ma järgmiseks jalaga löön, et hiljem imestada, miks naaber küll ei taha andestada ja negatiivsetest mõtetest lahti lasta?! Võimalused on lõputud!

Viimane päev/kuu/aasta on mulle palju õppetunde toonud. – Vaste: Te ei usu ka, KUI mitmel moel on võimalik oma elu perse keerata, kui hetkekski tagajärgede peale ei mõtle ja oma tegude eest ei vastuta. Lisaks, kui te arvate, et see on hetk, kus päriselt tehakse järeldusi teemal “ehk ei peaks sõbranna abikaasaga magama” või “ehk ei peaks naabri koera jalaga lööma”, siis te eksite, õppetunnid on teemal “vali oma sõpru paremini, et nad ei tekitaks sinus negatiivseid mustreid, mille tulemusel koeri lüüakse või voodidesse satutakse” (passiivne kõneviis on meie suurim sõber, tegijat ei ole, sest asjad juhtuvad).

Ma olen nende õppetundide eest nii tänulik. – Vaste: Häbi oleks öelda, et jälle keerasin perse. Ütleme, et õppisime oma vigÕPPETUNDIDEST.

Olen sellest palju õppinud ja valmis uuteks väljakutseteks. – Vaste: Isegi mina sain aru, et SELLES konkreetses ämbris ei tasu enam kolistada. Kohe varsti kuulete, mis uudsel moel ma asjade persekeeramist jätkanud olen.

Mu eksil läheb suurepäraselt. – Vaste: Üritasin end ta ellu tagasi nihverdada, but he didn’t bite (50% tõenäosus) / Üritasin harjunud kombel tema õla najale nutma minna, aga üllataval kombel ei viitsinud ta enam mu hala kuulata ja mainis, et tal on küll ilma minuta parem (et hullul ei tuleks jumala eest mõtetki hakata end tagasi nihverdama, 50% tõenäosus, tegelikult ma pakuks 25/75, tavaliselt nad kokku hakata ei taha, tahavad lihtsalt seda igapäevast tähelepanuhulka kätte saada, millest nad sõltuvuses on).

Mõtlesin pikalt üksi elu üle järele. – Vaste: Ärge te jumala eest siin kaasa mõtlema hakake, muidu tuleb keegi küsima, kas kahe pano vahele mitte napid kaks kuud ei jäänud. Hipimaailmas on aeg veel suhtelisem kui mujal. Küll on aga lootust, et varsti saab uut ja põnevamat draamat jälle.

Olen leidnud Selle Õige. – Vaste: Unustage See Õige, kellest ma kuu aja eest kirjutasin, ma olen juba uute vigade kogemuste lainel. Peatselt uutest õppetundidest!

Ma laseks veel pikalt edasi, aga mu Päevade Päike ja Ööde Õis tahab lõunale minna, nii et kui mõni hipituttav teid segadusse ajab, küsige lihtsalt ja ma vastan kommentaarides.

Päikest!

Ma ei ole teiega päris aus olnud

 

 

View this post on Instagram

Oh, Tartu, exactly as I left you … ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mitte et ma nüüd valetanud oleksin, aga olen jätnud üht-teist rääkimata. Alguses ei tahtnud ära sõnuda ja siis hakkasin mõtlema, et ei tea, kas tasub üldse jutustada, pärast feilin ja siis on häbi. Aga seejärel tuli meelde, et te olete ju ühed kuradima raisakotkad (mitte sina, aga no need seal taga nurgas), nii et mõlemat pidi oleks kellelgi lõbu laialt – kui läheb hästi, olen ise rõõmus (ja sina ehk ka), ning kui läheb halvasti, on kägudel Perekoolis taas juttu kauemaks. So here goes.

Nimelt jäi mul kevadel ikka kripeldama see ülikoolis joone alla jäämine, nii et otsustasin veidi uurida, mis alternatiive edasiõppimiseks oleks. Pärast väikest peamurdmist (ja abivalmis nõuandeid ülikooli töötajatelt) otsustasin end esimeseks semestriks hoopis eksterniks registreerida ning pärast seda üritada esimese semestri jooksul tekkinud vabadele kohtadele kandideerida. Ikka samal erialal, infotehnoloogia mitteinformaatikutele (vt õppekava näiteks). Töökoht oli lahkelt nõus osa kinni maksma jne, nii et mis siin pikalt mõelda, seda enam, et huvi on suur. Siin on nüüd aga kaks konksu, esimene on see, et osadele IT-ainetele ei lasta suvakatel registreeruda (mulle tuldi vastu, sest ma olin tõesti kohe joone all ja näitasin ise motiveeritust üles). Teine konks on see, et eelmisel sügissemestril otsustas kinnitamata andmetel loobuda täpselt üks inimene … Nii et vabalt võib juhtuda, et pärast esimest semestrit pean otsustama, kas tahan edasi maksta (kui jätkuvalt lubatakse) või loobuda.

 

View this post on Instagram

Long time no see #tü #liivi2

A post shared by Maria (@mmaria_srv) on

Nüüd on esimene nädal selja taga, nii et täpselt õige aeg natuke muljetada. Õnneks ei ole ma seal päris üksi, üks sõber on pinkar, kusjuures sellega on nii huvitavalt sattunud, et mulle istuvad rohkem sellised ained, kus saab nö oma kätega midagi ära teha, ja talle sellised projektijuhtimise asjad. Mis ei tähenda, et inimestel on erinevad huvid, vaid et mul on õigus ja tema on eksiteel ning aidaku Allah tal õigele rajale pääseda. Aga sellest hoolimata loodan, et saame aidata teineteise vajakajäämisi natukenegi leevendada.

Iseasi, kas mina olen siin see, kes kedagi aitama hakkab. Nimelt mainiti juba esimesel päeval mitu korda ära (sh teise aasta õpilaste poolt), et me oleme oivikud ja et “need, kes siia sisse on saanud, on valdavalt ju cum laude lõpetanud”. Ma olen täiesti allergiline sellisele iseendale õlale patsutamisele (või on need hapud viinamarjad, sest mina oma kahe näkase cum laude‘ta magistriga olen nagu kohalik kerjus seal? või oli see nüüd lihtsalt nipp, et teile ikka ära mainida, et kuulsite ikka, et kaks juba on ja alustan kolmandat v? kusjuures isegi see pole seal mingi näitaja, sest kas või see kuradima pinginaaber on ka kahe magistriga, millest üks siis erinevalt minust cum laude lõpetatud 😀 ), aga tunnistada tuleb, et seltskond on intellektuaalselt väga motiveeriv. Seal on näiteks inimesi, kes on juba teinud doktorikraadi füüsikas, aga tundsid, et veidi IT-d kuluks ka sinna juurde ära, et näiteks andmetöötlust hõlbustada vms. Loodan, et kui kohvikujärjekorras end vargsi nende vastu nühin, hakkab osmoosi teel mullegi midagi külge.

Vahelugu. Selle iseenda kõrvust tõstmisega. Nagu te ilmselt kõik olete aru saanud, olen ma parajalt väiklane, kui tuju tuleb. No ja seda tuju ikka vahel tuleb. Nii et oli mul ühel hetkel üks nooruke töökaaslane. Selline VÄGA innukas ja VÄGA karjerist. No ja ta armastas ka väga teha sellist asja, et ütles näiteks, et “see on mu lemmikpastakas.” Mina: “Mhmh.” Tema: “Jah, see on mul ülikoolist saadik alles. See oli muide X riigi parim ülikool.”

No ja ma loodan, et mu kallid lugejad seda nüüd väga pahaks ei pane, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui mulle midagi vastukarva käib, siis halb Reena räägib enne, kui hea Reena vahele jõuab. Nii et ma vastasin iga kord näiteks ülisõbraliku naeratusega täiesti automaatselt midagi stiilis “jaa, ma olen sellest kuulnud, see on Tartu Ülikoolist, kus mina käisin, vist maailmaarvestuses ainult saja koha võrra või nii tagapool, eks?” (Ma isegi ei teadnud, kumb neist maailmaarvestuses parem on, täna teie jaoks guugeldasin ja avastasin, et õigus oli mul, ei ajanudki niisama sooja õhku suust välja.) Või näiteks loo peale teemal “kuidas ma olin magistriõppes megatubli ja kõik hinded olid nii head” midagi stiilis “oo, see on nii tore, kui mina alles esimest magistrit tegin …”. Sest no kui sina juba kusemisvõistlust alustad, küll mina endagi püksid alla tõmban. No ja tema omakorda tõmbas tagasi, paari kuu peale elu ka õpetas juba, et päris maailmas kedagi ei huvita su hinded, vaid see, mida sa päriselt igapäevaselt lauale panna suudad. Kusjuures ta paneb täiega palju sinna lauale, ju oli lihtsalt natuke ebakindel.

(Jah, mina ka unistan päevast, mil ma suudan öelda: “Vau, küll sa oled tubli,” ning inimest veidi valideerida ja tema enesekindlust turgutada, mida ta ilmselgelt tegelikult vajas, mitte ei hakka kohe lolli nalja tegema. Aga no täna ei ole ma veel päris seal, kui inimene just väga õnnetu ei tundu, nii et ütleme, et olen abivalmis õpetaja elukoolis, ja läheme edasi.)

Aga ainetest, sest nüüd olen kõigiga peale ühe (kus sissejuhatav loeng alles tuleb) juba põgusalt kokku puutunud. Nagu postituse algusest ehk selgus, jaguneb õppekava üsna pooleks nö päris IT-ainete (näiteks andmebaase, programmeerimist või küberturvet puudutavas) ja projektijuhtide igapäevase leiva vahel. Kuna ma töötan firmas, kus töötajatele lahkelt enesetäiendusvõimalusi pakutakse, on tunne, et need viimased kajastavad paljuski seda, mida ma juba vähemalt osaliselt meie raamatukogus lugenud / Pluralsighti videodest kuulnud, aga samas on kindlasti kasulik seda süstemaatilisemalt tundma õppida. Samas ei saa ma siin ülisügavat huvi teeselda, PÄRISELT erutavad mind siiski just need esimesed ained. Programmeerimine kattub suures osas mul varem läbitud tasuta Moodle’ikursustega, aga loodan, et õpime siiski ühtteist uut ka (no ja selles mõttes õpib nagunii, et süvendab kasvõi varasemaid teadmisi). Andmebaaside aine tuli mulle just sobival hetkel, sest olin omal käel suvel SQL-i ja Postgresqli veits uurinud – ja selles mõttes me aega ei raisanud, kohe hakkasime päriselt andmebaasi ehitama, nii et mulle juba meeldib see õppejõud, pole liiga palju ringi lõhverdamist (ja samas ei räägi liiga kuivalt, vaid on päriselt huvitav kuulata). Nii et vähemalt esimese innuka hooga olen ma muidugi väga rahul, seda, mis laulu ma semestri teises pooles laulan, näeme … semestri teises pooles. 😀

Selline liigagi pikale veninud lühiülevaade siis. Nüüd olete te kõige põnevaga kursis, mis viimasel ajal toimunud on. Ei, tglt, üks minu tõlget sisaldav lasteraamat ilmub ka varsti. Hästi armas muinasjutt lumemeistrist, aga see on pigem jõuludesse ajastatud. Jah, nüüd vist said kõik viimase aja saavutused üles loetud.

P.S. Kuna kott on niigi raske ja loengute vahel pean ma siiski tööasju tegema, on mul kaasas töökoha Mac, mitte enda suurem ja raskem Dell (millel ma pealegi pole viitsinud ventikat välja vahetada, nii et kui vähegi hooletult lauale paned, hakkab undama nagu lennuk). Sain ma selle õunaarvuti nii, et kui ma praegusesse kohta tööle tulin, küsis minu tollane ülemus, kas ma tahan Maci või Lenovot. Ma vastasin, et Lenovot, nii et otse loomulikult anti mulle Mac. Ja pean ütlema, et mina ei saa aru inimestest, kes Macide kallal vinguvad ja räägivad, et nendega ei saa normaalselt tööd teha. Okei, sellel ei ole normaalselt porte, aga mina pean enda omale töö juures ainult kaks “vargapesa” korraga taha ühendama, et kõik kuvarid ja klaviatuurid külge saaks. No ja kui on vaja ID-kaardilugejat kasutada vms, siis saab ju ühe kuvari küljest ära võtta nii kauaks, milles props (tglt pole isegi nii hull, saaks ilmselt otse kuvari USBi ka torgata, seal vist üks vaba auk – kuvari äravõtmine on alati hull, sest siis teed neli restarti hiljem, et jälle hakkaks mõlemal normaalselt pilti näitama, ning isegi meie mäkkadmin kehitab ainult õlgu ja ütleb, et ‘just Mac things’). Mina tegelen eelkõige ju ainult tekstitöötlusega ja mingeid ägedaid programme ei vaja, nii et mul sellega erilisi probleeme polnud. Harjusin selle toksilise suhtega ja kui sel aastal pakuti võimalust uue Lenovo või Maci vastu välja vahetada, jäin Maci juurde, enam-vähem sellistel põhjustel nagu “kaalub nii vähe” ning “selle jaoks on juba sobivas mõõdus kott olemas” jms blondiiniargumendid.

No vot ja siis läksin kooli. Ei saa kurta, väga hästi annab IT-õppes kasutada. Mitte originaalkujul muidugi. Ei-ei. Kasutamine tähendab seda, et Maci peal on virtuaalmasin ja jooksutan vajalikke programme selles oleva Windowsi pealt. Ja Virtualboxi installimine on ometi imelihtne (okei, eelmisega käis tegelikult tõesti väga kähku ja kergesti, uuel on “turvanõuded” lakke aetud) – see võttis ainult neli tundi minu isiklikku aega ning seejärel ehk kolm tunnikest ühe Tallinna kooli IT-juhi ja ühe süsteemiarhitekti ühiseid pingutusi. Aga kõik näevad, et mul on Mac! Õun on ometi kaanel, keegi ei pea vaeseks (pealegi on see hädavajalik, sest ma kannan ju neid ronijate riideid, mis ülejäänud maailma jaoks kodutute riietusega identsed on, Mac on see, mis näitab, et hipster, mitte kodutu). Kui mõelda sellele, et väidetavalt on kõige olulisem osa IT-st kogemata (või hoolimatusest) debiilselt välja kukkunud lahendused siiski normaalselt tööle panna, aitab mu tehnikavalik kindlasti väga palju isiklikule arengule kaasa – sain nii palju guugeldada, tean nüüd, mis on kernel extensions jne. Aga vat inimestest, kes Maci eest raha maksavad, ei saa ma küll kohe üldse aru. Kuigi andke mulle aastake aega, äkki vingun selle aja peale nagu mu peiks, et ma ei saa aru inimestest, kes Linuxita elavad. Oh neid plebeisid küll.

Ilusat algavat kooliaastat igatahes kõigile!