anna kannatust

Tahaks kellegi teise elu elada

keith

Mis on pildil valesti?

Mul on üks sugulane, kellele meeldis täiega sari “Mulla all”, aga iga kord, kui Keith ja David (kes ei ole pildil) magama läksid, hakkas ta rääkima, et see pole ikka normaalne suhe. Minu meelest oli neil igati tore ja toetav läbisaamine, ma ise ei suuda vahel nende standardite kohaselt elada, pean ikka vaeva nägema, et kena olla jne. Aga ei, tema leidis, et see suhe on ebanormaalne.

Ei, mu sugulasel ei ole midagi homode vastu. Ta leidis, et see on ebanormaalne, et kaks suhtes inimest, kes pole parajasti tülis ega midagi, lähevad voodisse ja pööravad teineteisele selja. See on selge märk sellest, et nad ei armasta teineteist! Kui inimesed teineteist armastavad, võtavad nad teineteist öösiti kaissu ja nii jääb. Ma ütlesin ettevaatlikult, et ma küll alguses kaisutan, aga öö peale ikka vajud natuke eemale ju, et rahulikumalt magada saaks – ta küsis suuri silmi, kas meil on suhtes rasked ajad. Ühele meelele me tookord ei jõudnudki, aga tänaseks on olukord veel hullem. Nimelt ei kaisutanud me hiljutise kuumalaine ajal öösel pea üldse, sest no selle palavaga ei taha ju eriti end radiaatori vastu hõõruda (nüüd on jahedam, nüüd ikka võtame jälle kaissu) – ja huvitaval kombel siiski ei jõudnud nende kohutavate valikute tulemusel lahkumineku servale. Napikas vist. Mis mind aga selle kõige juures häirib, on see, kui inimesed ei tee otsuseid ainult enda jaoks (“MINA ei lepi mehega, kes kogu aeg ei kallista”), vaid tahaksid jõuliselt ka kõigi teiste elu elada (“kui inimesed öösel kaisus ei maga, on suhe halb”) – õnneks mu sugulane nii jõuliselt end ei väljenda, aga mõttekäik läheb kohe edasi.

Nimelt olen ma nüüd selles eas, et rohkem kui üks sõbranna kurdab, et igalt poolt on pidev surve lapsi saada. Üks ei räägi enam emaga, sest ema ei saa aru, et ei peaks igas kõnes ütlema, kuidas keegi teine elada võiks. Surve pole muidugi üllatav, mul oli terve kooliaja surve MITTE lapsi saada, mis läks ühel hetkel lastesurveks üle, ei mäleta, et survevaba aega oleks olnud. 😀 Inimestele meeldib targutada, mõnele meeldib isegi nõuda asju, mis neisse ei puutu. Aga lastega läheb see jutt kuidagi eriti jõuliseks. Näiteks on üks selle survega hädas sõbrannadest vallaline (ma ei tea, kas ta ema saab aru, et põhimõtteliselt ütleb ta oma tütrele lausega “sul oleks aeg lapsi saada”, et “aga äkki lähed kepid baaris mõnda suvalist”, sest sellele see ju taandub, ega need lapsed tühjast kohast ei tule), teine on oma uue kallimaga nüüdseks koos olnud vist neli kuud. Ja ma ei saa sellest survest lihtsalt aru. Mina ise olen veidi üle aasta suhtes olnud, ma tunnen jätkuvalt, et natuke vara oleks veel ja enne peaks pisut tõsisemalt teineteist tundma õppima, koos stressirohkete olukordadega kokku puutuma jne. Ja minu vanemad on ka põhimõtteliselt seisukohal, et lapselaps oleks võinud olemas olla juba vähemalt viis aastat tagasi – mis on kõik väga kena, aga olgem nüüd ausad. Kui mul/sul peaks mehega kehvasti minema, ei hakka keegi neist lapselapse nõudjatest sulle enne palgapäeva 100 eurot saatma, et sul üksikemana pisut lihtsam oleks. Nad ei tule teise linna su last hoidma, et sa saaksid normaalselt tööl käia või vähemalt natuke magada. Ükskõik, mida inimesed räägivad, kui nad õpetavad sulle, kuidas sa ikka oma elu elama peaksid – lõpuks elad sa seda elu ise ja üksi ja saad ainult endale loota. Igasuguste kõrvalseisjate seisukohad teemal “armsad lapsukesed” on puhtalt egoistlikud – täpselt nagu iga lapsesaaja/lastetu otsused neid lapsi saada või mitte saada on puhtalt egoistlikud (välja arvata ehk need inimesed, kes loobuvad bioloogilistest lastest, et lastekodulastele kodu pakkuda või täiel rinnal heategevusele pühenduda).

View this post on Instagram

Mõttetera nädalavahetuseks / Ideas for weekend

A post shared by Rents (@rrrents) on

Hoopis teine asi on see, et ma olen selline ilmselgelt hälbeline inimene, et ma ei VAJA lapsi. Ma leian, et lapsed on armastava ja stabiilse suhte teretulnud osa (näiteks mu abielu oli väga armastav, aga mitte sugugi stabiilne), aga kui sellist suhet õigel ajahetkel ei teki, siis ei jää maailm selle pärast seisma, et mul lapsi pole. Lapsed on toredad ja armsad, aga ma olen oma elu jooksul väga paljudest asjadest unistanud, unistan tänagi, aga SEE ei ole minu jaoks eraldi ja oluline eesmärk. Ja inimesed ei saa aru, et teistel võivad teistsugused eesmärgid olla. Mul sai üks sugulane hiljuti lapse, kes oli väga oodatud ja on kindlasti väga armastatud, nagu iga laps olema peaks. Ning vahepeal ta mainib mulle, et nägi unes, et mul on ka laps. Ja mul ei ole südant öelda, et see on TEMA unistus. Loodetavasti on vähemalt üks laps ka minu tulevikus, aga mõte sellest ei täida mu päevi. Ja ta miskipärast lisab alati juurde selle, et “ja su emal oleks nii hea meel vanaemaks saada”, mis on minu jaoks lihtsalt imelik ja ebameeldiv argument. Me elame kõik siiski oma elu ja peaksime üritama OMA unistusi täide viia, kui keegi teine otsustab oma unistusi läbi minu realiseerida, on see tema isiklik probleem, ma ei hakka selle pärast ju oma plaane ümber tegema. Ma olen oma partneriga alles aasta aega koos elanud, loomulikult oleme me veel faasis, kus me tahame pigem koos reisida ja elu nautida ning inimestena kasvada, mitte ei unista magamata öödest ja kellegi oksest mu rinnal. Ja mis siis saab, kui kunagi ei unistagi? Ma leian ikkagi, et lõpuks, kui kõik need aastad selja taga on, seisad sa ise oma valikutega silmitsi. Ela siis vähemalt ENDA põhimõtete järgi, mitte ära proovi naabreid õnnelikuks teha.