anna kannatust

Tahaks bitchida jälle

https://www.instagram.com/p/Bnq93ZJBmZ7/?tagged=haes

Instagram näitab mulle igasugust kraami ja viimasel ajal on ta otsustanud, et just mina olen see inimene, kellele näidata #haes ja #intuitiveeating asju (ilmselt selle pärast, et laigin igasugu joogapiffe). Esimene neist siis usub, et tervis pole kuidagi kaaluga seotud ja teine, et me peaks sööma seda, mille järele parajasti isu on, sest küll keha teab, mis talle hea on (pm igat asja võib uskuda, kui piisavalt järjekindlalt tõendeid eirata).

Esiteks. Mis kehad teil on sellised? Kust sihukest saab? Ma nimelt võtaks ka ühe, sest minu oma küll ei tea, mis talle kasulik on. Ta arvab, et lõunaks võiks süüa midagi megarasvast (aju teab, et siis olen ma päeva teises pooles nii unine, et töötegemisest ei tule midagi välja), et trennis võiks hasarti minna ja läbi valu edasi rühkida (ei-ei-ei, halb keha, koju puhkama) ning et öösiti pole mingit und vaja, võiks hoopis blogipostitusi kirjutada vms (mis tähendaks, et hommikul leiab see sama keha, et NÜÜD küll magaks).

Teiseks, miks me teeskleme, et mõni toit pole tervislikum kui teised? Jah, KAALU seisukohast pole vahet, kas inimene saab vajaliku energia ainult šokolaadikommidest või moodustub osa menüüst lisaks ka juur- ja puuviljadest, kalast jne, aga TERVISE seisukohast kipub see ju üsna oluline olema. Kes võidab, kui me teeme nägu, et see pole nii? See ei tähenda, et iial ei võiks kommi süüa (ma pooldan väga seda, et kõike võib süüa, kogused on olulised), aga ei maksa ju väita, et komm on sama tervislik kui tomat.

https://www.instagram.com/p/Bnqct6MFzs4/?tagged=haes

Kolmandaks. Pidevalt käib läbi argument teemal “mulle ei meeldi end piirata” (vt üles). Ja ma saan sellest aru, kellele meist ikka meeldiks. Millest ma EI saa aru, on see, et miks see ainult toidu kohta käib – oleks igati ok öelda, et “mind lihtsalt ei huvita mu kaal” või “ma olen praeguse kaaluga rahul”, just see piiramise argument on imelik. Selles mõttes, et ma ei kuule kolleege igapäevaselt töölaua taga peeretamas. Huvitaval kombel hoiavad nad end tagasi. Keegi ei joo end keset tööpäeva täis. Okei, need on asjad, mis häiriksid teisi, aga kas või uni – see, et ma panen nüüd arvuti kinni ja magama ära lähen, kuigi und veel ei ole, on ju ka enese piiramine ja tujude allasurumine. Me ei osta viimase raha eest uut kleiti, vaid piirame end. Ja inimesed teevad seda kogu aeg. Me teeme igapäevaselt asju, mida me ehk just sel hetkel teha ei taha, sest teame, et pikemas perspektiivis on see meile kasulik. Jah, vahel laseme köie lohisema, aga siis korjame jälle üles, sest oleks vaja – miks ometi on ühes valdkonnas igati okei lihtsalt ignoreerida kõiki tervisemõjusid ja öelda, et mkm, mulle ei meeldi end piirata?

Neljandaks. Üks argument, mis pidevalt läbi käib, on see, et suurel hulgal inimestest, kes kaalulangetamisele mõtlevad, tekkivat toitumishäire (täna nägin väidet, et igal neljandal, mida ma küll ei usu). Okei, ütleme, et tekibki. Aga kas te tahate mulle tõesti öelda, et terved inimesed (kelle kaal pole tingitud ravimitest või tervisehädadest) jõuavad 200 kiloni ILMA toitumishäireta? Kui toit on sinu peamine stressimaanduse vahend ja igasugune ebameeldiv emotsioon tekitab tahtmise torti nutta, siis see ON toitumishäire. Jäta need dieeditajad rahule ning oma peegel on sul paras ja sa näed, milline sa ise oled.

Kes aru ei saanud, siis see viimane oli teravmeelne viide kreisiraadiole.

Sai vist kõik hingelt ära, ma lähen piiran end nüüd voodisse. Head ööd, tibulinnud. 😀