Tahaks bitchida jälle

Instagram näitab mulle igasugust kraami ja viimasel ajal on ta otsustanud, et just mina olen see inimene, kellele näidata #haes ja #intuitiveeating asju (ilmselt selle pärast, et laigin igasugu joogapiffe). Esimene neist siis usub, et tervis pole kuidagi kaaluga seotud ja teine, et me peaks sööma seda, mille järele parajasti isu on, sest küll keha teab, mis talle hea on (pm igat asja võib uskuda, kui piisavalt järjekindlalt tõendeid eirata).

Esiteks. Mis kehad teil on sellised? Kust sihukest saab? Ma nimelt võtaks ka ühe, sest minu oma küll ei tea, mis talle kasulik on. Ta arvab, et lõunaks võiks süüa midagi megarasvast (aju teab, et siis olen ma päeva teises pooles nii unine, et töötegemisest ei tule midagi välja), et trennis võiks hasarti minna ja läbi valu edasi rühkida (ei-ei-ei, halb keha, koju puhkama) ning et öösiti pole mingit und vaja, võiks hoopis blogipostitusi kirjutada vms (mis tähendaks, et hommikul leiab see sama keha, et NÜÜD küll magaks).

Teiseks, miks me teeskleme, et mõni toit pole tervislikum kui teised? Jah, KAALU seisukohast pole vahet, kas inimene saab vajaliku energia ainult šokolaadikommidest või moodustub osa menüüst lisaks ka juur- ja puuviljadest, kalast jne, aga TERVISE seisukohast kipub see ju üsna oluline olema. Kes võidab, kui me teeme nägu, et see pole nii? See ei tähenda, et iial ei võiks kommi süüa (ma pooldan väga seda, et kõike võib süüa, kogused on olulised), aga ei maksa ju väita, et komm on sama tervislik kui tomat.

View this post on Instagram

Regrann from @marcird – I totally understand that giving yourself full permission to eat what you want is terrifying. It's reasonable given the powerful messages you've internalized since childhood that you and that body of yours can't be trusted. But I can promise you that restraining and restricting wires us to feel compulsive and chaotic with food. Learning how to give yourself attuned, kind, respectful permission is an art. Consider dabbling and see what happens! – #regrann #antidiet #norestrictions #nourishnotpunish #eatwhatyoulove #lovewhatyoueat #intuitiveeating #selflove #selfcare #bodyacceptance #positivebodyimage #positivethoughts #beyourself #haes #mindandbodyhealth #foodpeace #foodfreedom #nomorediets #dailyreminder #dailyinspiration #dailymemes #liberateyourmindbodysoul

A post shared by @ liberateyourmindbodysoul on

Kolmandaks. Pidevalt käib läbi argument teemal “mulle ei meeldi end piirata” (vt üles). Ja ma saan sellest aru, kellele meist ikka meeldiks. Millest ma EI saa aru, on see, et miks see ainult toidu kohta käib – oleks igati ok öelda, et “mind lihtsalt ei huvita mu kaal” või “ma olen praeguse kaaluga rahul”, just see piiramise argument on imelik. Selles mõttes, et ma ei kuule kolleege igapäevaselt töölaua taga peeretamas. Huvitaval kombel hoiavad nad end tagasi. Keegi ei joo end keset tööpäeva täis. Okei, need on asjad, mis häiriksid teisi, aga kas või uni – see, et ma panen nüüd arvuti kinni ja magama ära lähen, kuigi und veel ei ole, on ju ka enese piiramine ja tujude allasurumine. Me ei osta viimase raha eest uut kleiti, vaid piirame end. Ja inimesed teevad seda kogu aeg. Me teeme igapäevaselt asju, mida me ehk just sel hetkel teha ei taha, sest teame, et pikemas perspektiivis on see meile kasulik. Jah, vahel laseme köie lohisema, aga siis korjame jälle üles, sest oleks vaja – miks ometi on ühes valdkonnas igati okei lihtsalt ignoreerida kõiki tervisemõjusid ja öelda, et mkm, mulle ei meeldi end piirata?

Neljandaks. Üks argument, mis pidevalt läbi käib, on see, et suurel hulgal inimestest, kes kaalulangetamisele mõtlevad, tekkivat toitumishäire (täna nägin väidet, et igal neljandal, mida ma küll ei usu). Okei, ütleme, et tekibki. Aga kas te tahate mulle tõesti öelda, et terved inimesed (kelle kaal pole tingitud ravimitest või tervisehädadest) jõuavad 200 kiloni ILMA toitumishäireta? Kui toit on sinu peamine stressimaanduse vahend ja igasugune ebameeldiv emotsioon tekitab tahtmise torti nutta, siis see ON toitumishäire. Jäta need dieeditajad rahule ning oma peegel on sul paras ja sa näed, milline sa ise oled.

Kes aru ei saanud, siis see viimane oli teravmeelne viide kreisiraadiole.

Sai vist kõik hingelt ära, ma lähen piiran end nüüd voodisse. Head ööd, tibulinnud. 😀

Advertisements

38 kommentaari

  1. ausalt öeldes läheb mul küll nii korraliku söömise kui ka magamisega paremini, kui ma natukenegi keha signaalidele tähelepanu pööran. See tähelepanu pööramine pole mul küll esimene impulss ega loomulik kalduvus, nii et sina vbla lihtsalt kvalifitseeriksidki selle enese piiramiseks, sest ma pean seda enamasti teadlikult tegema. umbes et küsin endalt “kas sa tõesti tahad seda uut linki vajutada, või näpid hiirt ainult sellepärast, et oled tglt väsinud ja tahaks arvuti tagant ära?”

    no ja kommi ma reeglina lihtsalt ei taha, ja kui selline haruldane asi nagu kommi-isu juhtub, siis ma teen sellest tõesti järelduse, et ju vajab veresuhkru sel ühel hetkel kiiremat buustimist kui normaalsest toidust saaks. šokolaad on mul korra kapi otsas ussitama läinud.

    • “ju vajab *veresuhkru tase* sel ühel hetkel kiiremat buustimist” pidi olema.

  2. ja apropoo söömishäire – kui ma vahepeal leidsin, et võiks paar kilo alla võtta – või kilod kilodeks, rasvkoe osakaalu vähendada – ja natuke aega kalorite jälgimisega tegelesin, siis hakkasin ma küll endal kahtlasi obsessiivseid mustreid täheldama. Lõpuks veetsin ma pakendi pealt toitaineid lugedes ja arvutamisega tegeledes rohkem aega kui söömise endaga ja kui see matemaatika hakkas mind ka muudel hetkedel kummitama tulema, siis jätsin järele. Keskendusin hoopis sellele, et tõesti sööks AINULT siis, kui isu on, mitte näiteks igavusest või sellepärast, et kätega ei oska midagi pihta hakata – asendasin teleka ees söömise nt nõelumistööga. Mõjus.

    • ehk siis – ma täheldasin ehmatusega, et ma mõtlen praktiliselt kogu aeg kalorite peale, samal ajal kui võiks nt kaunite kunstidega tegeleda.

  3. Ma kohe alguses tahan rõhutada, et tegu pole Nodsule suunatud kriitikaga, lihtsalt söömiseteemaga on kõige lihtsam Rentsi kirjutatud enese “piiramisest” arutleda.

    Inimese erinevus loomadest seisnebki võimes ajuga oma keha tahtmisi kontrollida. Kasutagem siis toda ainulaadset eelist ja ärme langeme “All You Can Eat” puhvetis või jõululauas tavalise kesiku (poliitilisi paralleele polnud mul mõttes 😀 ) tasemele 😉 Tean, tean – ka mina ei suuda end alati kontrollida, aga vähemalt püüan viimasel ajal 😛 Samas on sõltuvuse kindlaks märgiks ettekavatsetult dieedil olija mõte mingi sihtmärgi saavutamise puhul end keelatud keretäiega “premeerida”. Sama kui alkohoolik nädalase kaine olemise tähistamiseks pudeli viina hinge alla paneks. Eelkõige peaks mõtlemist kardinaalselt muutma, Tõepoolest kurb kui peale toidu ei osata ette kujutada miskit muud toredat preemiat nagu näiteks teatriskäik, tennise matsh, metsajalutus, ammu ihaldatud raamatu ostmine, …

    Tahtejõu, enesekontrolli või siis “piiramise” (Rentsi termin) olemasolu ja rakendamine pidavat kujunema juba lapseeas olles üsna tugevas korrelatsioonis edukusega edaspidises elus (tuntud katse suhkruvahu kommide pakkumisega lastele, kus anti valida kas saad kohe ühe või hiljem kaks kui suudad oodata ja oma tahtmisi kontrollida). Väidetavalt on enesekontroll osaliselt kaasasündinud aga suures osas õpitav, kui vaid suudame endale selgeks teha, et seda tõepoolest vajalikuks peame. Mugavaid harjumusi panevad kõige tõhusamalt muutma surmahirm ja sugutung nagu mu automaatjuhtimis teooria õppejõud kunagi loengus looderdajatele ütles 😛

    • Siin on see mure, mida ma sinu blogiski korra mainisin, et inimestel pole üks konkreetne tahtejõud. Mul on näiteks kallimast hulga rohkem tahtejõudu, kui on vaja lisatrenni teha, et parem ronija olla (venitamine ja jõutrenn jms) – või kui on vaja kasvõi ronimistrennis tüütuid harjutusi teha. Tahtejõudu nagu tapab. Või otsustan, et enam kaks kuud kooki ei söö, ja ei söögi. Lihtne. Temal näiteks õllest loobumine pole sugugi nii lihtne.

      Aga samas on tal piisavalt tahtejõudu, et vajadusel 10 tundi või isegi 20 tundi järjest töötada, ilma ühegi pikema pausita. Mul elu sees poleks, vahel harva on tulnud 12 teha, ajab iga kord pea et nutu peale. Nii et ei ole mina see inimene, kes ütleks, et mul on rohkem tahtejõudu või enesedistsipliini – aga on tal siis rohkem? Kuidas seda öelda, kui mõlema poolt ja vastu võib kümme argumenti tuua?

      • Huvitav jah, polegi nagu selle peale tulnud, et tahtejõudusid võib erinevaid olla. Minu arust tegema sundimine on üks asi, mittetegemisele sundimine teine. Sunniviisiline tegevus kipub liiga pikale venitades ebaefektiivseks ja seega mõttetuks muutuma. Mingist otseselt elutegevuseks mittevajalikust naudingut pakkuvast tegevusest teadliku loobumist nimetaksin tahtejõu rakendamiseks klassikalises mõttes.

        Pigem jagaksin tahtejõudu mitte tüübi vaid “preemia” suuruse ja kvaliteedi alusel. Näiteks personaalselt oleks mul oluliselt raskem loobuda jääkülmast Pilsner Urquellist võrreldes leige Zhiguliga 🙂 Söögi puhul eeldaks, et lihtsam loobuda keedukartulist võrreldes shokolaadi croissantiga 😉 Maitse asi muidugi 😀

        • tükitöö tegijatel tuleb vahel ikka hoogtöid või tööhooge ette, kus uhatakse 10-20 tundi järjest. sest mõnikord on tähtaeg kukil ja siis lihtsalt peab valmis saama – kusjuures normaalse kvaliteediga. Ei saa mõttetuks ära lasta, peab tähelepanu hoidma. Kui väga nüriks läheb, söön paar ampsu või teen paar võimlemisharjutust või loen netist midagi, mis närvi ajab – saab vererõhu jälle üles ja tööd edasi teha.

        • Tahtejõud, huvitav kuidas seda mõõta ja vahet teha selle hulga ja suuruse vahel või on ikka üks tahtejõud aga eri valdkondades on tahte mõju erinev ja vastavalt vajadusele. Väga WN-lik on tahtejõudu rakendada seal kus pole vaja.

        • Tahtejõuks nimetaks ikka seda kui teed “vabatahtlikult” ebameeldivaid asju või jätad meeldivad tegemata. Viimasel momendil projekte lõpetades 36 tundi järjest töötamine on pigem olukord kus häda ajab härja kaevu. Tahtejõud avaldub kui hakkad projekti kallal varakult tööle ammu enne kui tähtajad koputavad ja kui sel ajal võiks veel rahulikult süümekateta prokrastineerida (on ikka sihuke sõna eesti keeles?) Vat sihukest tahtejõudu omavad vähesed. Minu jaoks on endale saia või õlle koguse vähendamine oluliselt lihtsam. Pealegi, uskuge või mitte, on olemas inimesi kes naudivad töötamist, nende tööralli on pigem ahvatlusele järgi andmine 😛

        • Ma arvan, et asi on selles ka, kui väga eesmärk meeldib. Ronimise eesmärk kõnetab nii väga, et olen valmis ka tund aega jalatööharjutust v kestvust tegema (pluss spordis tekib kergesti hasart, see “ma saan hakkama” v “täna teen rohkem kui eile”). Majandusaruande lõpetamine päris sellist rahuldust ei paku.

        • Tahtejõud on see kui sa vägisi sõidad üle enda mõttega kõigest põhjendades seda või mitte jõu suurust mõõdame kui palju me teeme kompromisse. Kui keha läheb mööda õlleriiulist, siis tahab ta õlut , mõistus välistab selle. Kui mõistus sunnib keha, siis keha hakkab valutama välistab mõistuse tahte. See on muidugi väga lihtsustatult.

        • Preemia see on enesepetmine. Ostad ühe saada kaks preemiaks peale. 🙂

        • Vahukommikatse jätkukates on muuhulgas leitud ka, et edukaimad (kuigi, millega sa edu mõõdad?) polnud mitte kõige jõulisemalt tahtejõulised lapsed, vaid need, kes suutsid iseennast üle kavaldada, leides endale kommijõllitamise asemel muu tegevuse, ehk siis, kes suutsid oma toidumotivatsiooni selle urrima kommi suhtes miinimumini viia, sest kui sul on motivatsioon teha midagi muud, siis su toidumott ongi madalal. Ja ongi vähem seda jama, millega võitlema peaks.
          Lihtne nõks. Leia endale mindagi muud meeldivat, millega tegeleda, kui sa ei saa seda, mida sa võibolla tahaksid – siis tuleb välja, et see komm ei olnudki nii tähtis.

    • no ja siis on minusugused, kellel tulevad igasugused enda uneta jätmise ja valesti söömise hädad tüüpiliselt just “ajust” (kui me võtame korraks positsiooni, et aju ja mõtlemine on midagi kehast täiesti eraldiseisvat, nagu me siin vestlusökonoomika mõttes nähtavasti võtnud oleme). Süvenen liiga palju mingisse abstraktsesse infosse ja unustan söömata ja magamata ja vetsus käimata. Või siis söön mingeid asju puhtalt sellepärast, et ma just raamatust lugesin, kuidas seda süüakse, ja tundus äge. Mitte sellepärast, et kõht oleks õudselt nõudnud.

  4. * Ma lihtsalt ei TAHA oma viimase raha eest uut kleiti osta
    * Ega kogu aeg kommi süüa
    * Mitte et tomatit tahaks kogu aeg, seisavad mul külmkapi peal juba 3 päeva
    * Ega end keset tööpäeva täis juua (ma ei taha üldse kunagi end täis juua)
    * Ja kui mul ei ole und, ma ei sunni end magama minema
    * Ja see vahukommi-katse on ümber lükatud. Tehti uus katse kümme korda suurema katseisikute arvuga ja selgus, et kahte kommi oodata otsustasid need, kes olid paremast sotsmajandusliku taustaga ehk kel oli eelarvamus, et see komm tõesti tuleb – kel oli suhtumine, et mis hammaste taga, see oma, lubatakse küll, aga kudagi ei tea, sest no kunagi ei jätkunud kodus toitu, mh. kommi, olid vaesematest peredest. Ja mis tulevast edukust ennustas, oli jõukamast perest päritolek, dohh. Mitte endapiiramine kommi saamiseks.
    * Kõigest hingest selle poolt, et teha, mida tahad.

    • jep, vahukommikatsest – vt näiteks siit:

      https://www.theatlantic.com/family/archive/2018/06/marshmallow-test/561779/

      Pmst – sama katse tehtid uuesti, suurema valimiga ja seekord kontrolliti ka selliseid muutujaid nagu lapse pere jõukus.

      “This new paper found that among kids whose mothers had a college degree, those who waited for a second marshmallow did no better in the long run—in terms of standardized test scores and mothers’ reports of their children’s behavior—than those who dug right in. Similarly, among kids whose mothers did not have college degrees, those who waited did no better than those who gave in to temptation, once other factors like household income and the child’s home environment at age 3 (evaluated according to a standard research measure that notes, for instance, the number of books that researchers observed in the home and how responsive mothers were to their children in the researchers’ presence) were taken into account. For those kids, self-control alone couldn’t overcome economic and social disadvantages.”

      Eesti keeles lühidalt: kui võrreldi kõrgharidusega emade lapsi, siis polnud nende tulevases edus mingit vahet, ükskõik, kas nad lükkasid kommivõtmist edasi või mitte. Samamoodi kõrghariduseta emade lastega.

      No ja edasi oli juba arutamist, et vaese pere lapsel võibki kohe kommi võtta olla ratsionaalne valik. Sest tulevase kommi lubadused veavad reeglina alt.

      • siin ka korduskatse kokkuvõte:
        http://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1177/0956797618761661

        • Tubli, kodutöö eeskujulikult tehtud, istu viis 🙂

          Tegelt olin ise ka selle vahukommi katse ümberükkamise kohta kuulnud aga tundus vastupandamatult sobiv kommentaaris mainida. Tüüpiline “näpud kõrvas, la-la-laa…” enda veendumustega mittevastavuses olevate andmete eiramine minu poolt 😛 Kõrvad lontis palun andeks. Samas tasus proovida, äkki teised pole kuulnud 😛 Ilmselgelt Rentsi lugejatega kommides ei maksa mütsiga lööma minna.

          Aga kangekaelne nagu ma olen, kipun siiski arvama, et tahtejõud on edasiviiv jõud. Muidugi ei maksa seda jonniga segi ajada 😉

        • Tssht, jonn on ka edasiviiv jõud. 😀

        • Seda väidab minu kaasa ka 😀

    • vt ka nende korduskatsete kohta, kus katsealused lapsed jagati kahte rühma, kellest mõlemale anti lubadus, aga ühe rühma lastele antud lubadust murti, teise rühma oma täideti – ja tehti nendega PÄRAST seda kommikatse – ja tulemus oli, et täidetud lubadusega rühma lapsed olid varmamad kauem ootama. mis on muidugi “no shit, Sherlock”.

      https://en.wikipedia.org/wiki/Stanford_marshmallow_experiment#Follow-up_studies

    • Jälle räägib notsu täpsemat ja targemat juttu, kui ma vaevusin =)

  5. Tähendab ma saan aru, et sa ei blogi selleks, et me saaks ninatargad olla ja sind õpetada. Aga sellegipoolest. Mida tähendab “instagram näitab mulle”? Päris elus ei tunne ma kedagi, kes sellist jama ajaks, inimestel on päris elu ja päris töö. (Nt eile nägin imetlesin ma kolleegi, kes oli võtnud mingi edeva aparaadi ja pannud kontori põrandale maha ja siis pritsis teda veega, on ju nagu töö eksju.) Ehk, sind häirivad nähtused ja seisukohad, mis on täiesti marginaalsed, aga mida instagram või kes kurat on võtnud sajaga võimendada. Ja mis seetõttu paistavad olulised.

    Ja asi poleks selles, et ma ei sõbrune joogapiffidega. Ka mul on piisavalt tuttavaid, kes teevad joogat või mingit holistilise haisu abil tervenemist või krt teab midagi. (Naiste keskeakriis vms.) Aga – nad ei räägi sellest eriti. Vbl nad söövad super intuitiivselt, aga see ei paista välja või siis ei paista mulle välja.

    Nii et mul on tunne, et probleem ei ole söömise ümber mõtlemine, vaid internet, mis sellised pseudoprobleemid üles võimendab.

    Ma ei tea, võib-olla ongi hea, et me oskame enda elud millegagi täita. Minu FB vaidlused käivad veidi teiste teemade üle, aga on (samuti) täiesti sisutud. (Täna, näiteks, mõtleme JÄLLE raamatutele uusi pealkirju välja.) Ju on meil vaja obsesseerida ja lasta ajul töötada, sisuliselt tühikäigul, või nagu trenniks või nii?

    • Kas ma olen väitnud, et see on prevaleeriv ühiskonnakord? Kirjutan sellest, mis MINU aknast paistab – ja millest sina aru ei saa, on see, et ma elan tiba teises kultuuriruumis kui sina. Füüsiliselt olen siin, Eestis, aga inforuum, milles ma suure osa oma ajast veedan, on pigem Ameerika oma. Nii et see siin pole üldse mingi Eestis väga levinud suhtumine, vaid pigem USA oma, lihtsalt ärgitas mind mõtlema ja arutlema.

    • kusjuures kuna suhtluskeskkonnad järeldavad seda, mida inimene tahab vaadata, tema klikkide järgi, mitte selle järgi, mis talle omast arust meeldib, siis saavad inimesed sageli just seda infot, mis neile närvidele käib. Mul on tuttav, kes näiteks kirub alatasa tervisepropagandat ja et kõik saaks aru, kui kole asi see on, jagab teistegagi. Mis tulemusel näitab FB talle rõõmsalt trennireklaame.

  6. See, on majandus mis on nagu bipolaarne eit. Sinu kultuuriruumis kajastub tarbimine ja kui sa oled ennast haigelt paksuks söönud, siis saab sind jälle kriisiga ravida. Kui momendil tahad dieeti pidada, siis ongi tunne et ujud vastuvoolu, aga see on ainult sinus eneses.

    • Ma isegi ei pea dieeti enam, sihtkaal käes, lihtsalt sitta süüa ei taha.

      • Tänapeval lammutatakse toit aineks ja siis söödetakse sulle sisse see on vōimalus kõik ära kasutada sa ei saagi aru mida sa sööd või jood tegelikult. Tooraine kasvab selliselt kohutava kiirusega ja koosneb ainult veest. Transpordi oma kultuuriruumist siia veejoomist ja naeratamist.

      • Mulle tundub, et sihtkaalu saavutamise ja hoidmise saladus seisneb:
        Esiteks suures koguses “sita” söömisest hoidumises, vahel ikka luban endale mõned kartulikrõpsud salsa ja õllega (veeretage mind nüüd tõrvas ja sulgedes ja visake jõkke) aga ma ei toitu nendest.
        Teiseks mõistlikus energiakulus kehalise liigutamise näol, mida teha (ronida, joosta, õrnalt molli anda, tantsida, seksida, … ) pole vahet.
        P.S. See “patutoit” pole mitte “preemiaks” vaid lihtsalt vahel kui isu tuleb. Ei tekita endale pinget, et terve nädal ei söö aga reede õhtul pugin kaks kotti kerre. Kui tuju ja isutab, võtan suvalisel ajal mõne krõpsu ja pudeli õlut – võtmesõna on MÕNE 😉
        P.P.S. Sihtkaal sõltub spordialast suht palju. Piljardit ja E-sporti kaal suurt ei sega, ronimist või pikamaajooksu kõvasti. Kui ei usu vaadake eri alade sportlaste kehatüüpe.

  7. Jäin mõtlema ka selle peale, et Rentsi blogitu põhjal on see, mida tal oma lemmikspordi jaoks vaja läheb, tunduvalt kitsam vahemik kui see, mida lihtsalt hea tervisliku seisukorrana aktsepteeritakse. Kui oma kehale nii rangeid nõudmisi esitada, on ka ootuspärane, et peab rohkem valvama.

    • Kehtib vist iga spordi kohta, kui seda piisavalt tõsiselt võtta?

      Või üldse iga kehaga seotud tegevuse kohta.

      • no võib-olla sõna otseses mõttes tervisespordi puhul ei pea. kui ei aeta mingit taset taga.

  8. Täiega meeldib, kuidas inimesed räägivad sellest, mida “keha vajab” või “keha tahab”, vs “mõistus”. Lapsekesed, aju siiski reguleerib seda keha ka teil, suurem osa regulatsioonist küll pole mõistusega kontrollitav või hoomatav.

    • Ma mõtlen seda, et kui keha ja mõistust premeerida korraliku kepiga, siis tal ka lõbusam ja peab ennast paremini üleval. Hea et naudid seda, ihad on ikka tahtele alluvad päris südamerütmi muutmiseni pole veel jõudnud.

      • Väidetakse küll, et budistlikud mungad kontrollivad.

      • Need on mungad.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad