Ma ei ole teiega päris aus olnud

 

 

View this post on Instagram

Oh, Tartu, exactly as I left you … ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mitte et ma nüüd valetanud oleksin, aga olen jätnud üht-teist rääkimata. Alguses ei tahtnud ära sõnuda ja siis hakkasin mõtlema, et ei tea, kas tasub üldse jutustada, pärast feilin ja siis on häbi. Aga seejärel tuli meelde, et te olete ju ühed kuradima raisakotkad (mitte sina, aga no need seal taga nurgas), nii et mõlemat pidi oleks kellelgi lõbu laialt – kui läheb hästi, olen ise rõõmus (ja sina ehk ka), ning kui läheb halvasti, on kägudel Perekoolis taas juttu kauemaks. So here goes.

Nimelt jäi mul kevadel ikka kripeldama see ülikoolis joone alla jäämine, nii et otsustasin veidi uurida, mis alternatiive edasiõppimiseks oleks. Pärast väikest peamurdmist (ja abivalmis nõuandeid ülikooli töötajatelt) otsustasin end esimeseks semestriks hoopis eksterniks registreerida ning pärast seda üritada esimese semestri jooksul tekkinud vabadele kohtadele kandideerida. Ikka samal erialal, infotehnoloogia mitteinformaatikutele (vt õppekava näiteks). Töökoht oli lahkelt nõus osa kinni maksma jne, nii et mis siin pikalt mõelda, seda enam, et huvi on suur. Siin on nüüd aga kaks konksu, esimene on see, et osadele IT-ainetele ei lasta suvakatel registreeruda (mulle tuldi vastu, sest ma olin tõesti kohe joone all ja näitasin ise motiveeritust üles). Teine konks on see, et eelmisel sügissemestril otsustas kinnitamata andmetel loobuda täpselt üks inimene … Nii et vabalt võib juhtuda, et pärast esimest semestrit pean otsustama, kas tahan edasi maksta (kui jätkuvalt lubatakse) või loobuda.

 

Nüüd on esimene nädal selja taga, nii et täpselt õige aeg natuke muljetada. Õnneks ei ole ma seal päris üksi, üks sõber on pinkar, kusjuures sellega on nii huvitavalt sattunud, et mulle istuvad rohkem sellised ained, kus saab nö oma kätega midagi ära teha, ja talle sellised projektijuhtimise asjad. Mis ei tähenda, et inimestel on erinevad huvid, vaid et mul on õigus ja tema on eksiteel ning aidaku Allah tal õigele rajale pääseda. Aga sellest hoolimata loodan, et saame aidata teineteise vajakajäämisi natukenegi leevendada.

Iseasi, kas mina olen siin see, kes kedagi aitama hakkab. Nimelt mainiti juba esimesel päeval mitu korda ära (sh teise aasta õpilaste poolt), et me oleme oivikud ja et “need, kes siia sisse on saanud, on valdavalt ju cum laude lõpetanud”. Ma olen täiesti allergiline sellisele iseendale õlale patsutamisele (või on need hapud viinamarjad, sest mina oma kahe näkase cum laude‘ta magistriga olen nagu kohalik kerjus seal? või oli see nüüd lihtsalt nipp, et teile ikka ära mainida, et kuulsite ikka, et kaks juba on ja alustan kolmandat v? kusjuures isegi see pole seal mingi näitaja, sest kas või see kuradima pinginaaber on ka kahe magistriga, millest üks siis erinevalt minust cum laude lõpetatud 😀 ), aga tunnistada tuleb, et seltskond on intellektuaalselt väga motiveeriv. Seal on näiteks inimesi, kes on juba teinud doktorikraadi füüsikas, aga tundsid, et veidi IT-d kuluks ka sinna juurde ära, et näiteks andmetöötlust hõlbustada vms. Loodan, et kui kohvikujärjekorras end vargsi nende vastu nühin, hakkab osmoosi teel mullegi midagi külge.

Vahelugu. Selle iseenda kõrvust tõstmisega. Nagu te ilmselt kõik olete aru saanud, olen ma parajalt väiklane, kui tuju tuleb. No ja seda tuju ikka vahel tuleb. Nii et oli mul ühel hetkel üks nooruke töökaaslane. Selline VÄGA innukas ja VÄGA karjerist. No ja ta armastas ka väga teha sellist asja, et ütles näiteks, et “see on mu lemmikpastakas.” Mina: “Mhmh.” Tema: “Jah, see on mul ülikoolist saadik alles. See oli muide X riigi parim ülikool.”

No ja ma loodan, et mu kallid lugejad seda nüüd väga pahaks ei pane, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui mulle midagi vastukarva käib, siis halb Reena räägib enne, kui hea Reena vahele jõuab. Nii et ma vastasin iga kord näiteks ülisõbraliku naeratusega täiesti automaatselt midagi stiilis “jaa, ma olen sellest kuulnud, see on Tartu Ülikoolist, kus mina käisin, vist maailmaarvestuses ainult saja koha võrra või nii tagapool, eks?” (Ma isegi ei teadnud, kumb neist maailmaarvestuses parem on, täna teie jaoks guugeldasin ja avastasin, et õigus oli mul, ei ajanudki niisama sooja õhku suust välja.) Või näiteks loo peale teemal “kuidas ma olin magistriõppes megatubli ja kõik hinded olid nii head” midagi stiilis “oo, see on nii tore, kui mina alles esimest magistrit tegin …”. Sest no kui sina juba kusemisvõistlust alustad, küll mina endagi püksid alla tõmban. No ja tema omakorda tõmbas tagasi, paari kuu peale elu ka õpetas juba, et päris maailmas kedagi ei huvita su hinded, vaid see, mida sa päriselt igapäevaselt lauale panna suudad. Kusjuures ta paneb täiega palju sinna lauale, ju oli lihtsalt natuke ebakindel.

(Jah, mina ka unistan päevast, mil ma suudan öelda: “Vau, küll sa oled tubli,” ning inimest veidi valideerida ja tema enesekindlust turgutada, mida ta ilmselgelt tegelikult vajas, mitte ei hakka kohe lolli nalja tegema. Aga no täna ei ole ma veel päris seal, kui inimene just väga õnnetu ei tundu, nii et ütleme, et olen abivalmis õpetaja elukoolis, ja läheme edasi.)

Aga ainetest, sest nüüd olen kõigiga peale ühe (kus sissejuhatav loeng alles tuleb) juba põgusalt kokku puutunud. Nagu postituse algusest ehk selgus, jaguneb õppekava üsna pooleks nö päris IT-ainete (näiteks andmebaase, programmeerimist või küberturvet puudutavas) ja projektijuhtide igapäevase leiva vahel. Kuna ma töötan firmas, kus töötajatele lahkelt enesetäiendusvõimalusi pakutakse, on tunne, et need viimased kajastavad paljuski seda, mida ma juba vähemalt osaliselt meie raamatukogus lugenud / Pluralsighti videodest kuulnud, aga samas on kindlasti kasulik seda süstemaatilisemalt tundma õppida. Samas ei saa ma siin ülisügavat huvi teeselda, PÄRISELT erutavad mind siiski just need esimesed ained. Programmeerimine kattub suures osas mul varem läbitud tasuta Moodle’ikursustega, aga loodan, et õpime siiski ühtteist uut ka (no ja selles mõttes õpib nagunii, et süvendab kasvõi varasemaid teadmisi). Andmebaaside aine tuli mulle just sobival hetkel, sest olin omal käel suvel SQL-i ja Postgresqli veits uurinud – ja selles mõttes me aega ei raisanud, kohe hakkasime päriselt andmebaasi ehitama, nii et mulle juba meeldib see õppejõud, pole liiga palju ringi lõhverdamist (ja samas ei räägi liiga kuivalt, vaid on päriselt huvitav kuulata). Nii et vähemalt esimese innuka hooga olen ma muidugi väga rahul, seda, mis laulu ma semestri teises pooles laulan, näeme … semestri teises pooles. 😀

Selline liigagi pikale veninud lühiülevaade siis. Nüüd olete te kõige põnevaga kursis, mis viimasel ajal toimunud on. Ei, tglt, üks minu tõlget sisaldav lasteraamat ilmub ka varsti. Hästi armas muinasjutt lumemeistrist, aga see on pigem jõuludesse ajastatud. Jah, nüüd vist said kõik viimase aja saavutused üles loetud.

P.S. Kuna kott on niigi raske ja loengute vahel pean ma siiski tööasju tegema, on mul kaasas töökoha Mac, mitte enda suurem ja raskem Dell (millel ma pealegi pole viitsinud ventikat välja vahetada, nii et kui vähegi hooletult lauale paned, hakkab undama nagu lennuk). Sain ma selle õunaarvuti nii, et kui ma praegusesse kohta tööle tulin, küsis minu tollane ülemus, kas ma tahan Maci või Lenovot. Ma vastasin, et Lenovot, nii et otse loomulikult anti mulle Mac. Ja pean ütlema, et mina ei saa aru inimestest, kes Macide kallal vinguvad ja räägivad, et nendega ei saa normaalselt tööd teha. Okei, sellel ei ole normaalselt porte, aga mina pean enda omale töö juures ainult kaks “vargapesa” korraga taha ühendama, et kõik kuvarid ja klaviatuurid külge saaks. No ja kui on vaja ID-kaardilugejat kasutada vms, siis saab ju ühe kuvari küljest ära võtta nii kauaks, milles props (tglt pole isegi nii hull, saaks ilmselt otse kuvari USBi ka torgata, seal vist üks vaba auk – kuvari äravõtmine on alati hull, sest siis teed neli restarti hiljem, et jälle hakkaks mõlemal normaalselt pilti näitama, ning isegi meie mäkkadmin kehitab ainult õlgu ja ütleb, et ‘just Mac things’). Mina tegelen eelkõige ju ainult tekstitöötlusega ja mingeid ägedaid programme ei vaja, nii et mul sellega erilisi probleeme polnud. Harjusin selle toksilise suhtega ja kui sel aastal pakuti võimalust uue Lenovo või Maci vastu välja vahetada, jäin Maci juurde, enam-vähem sellistel põhjustel nagu “kaalub nii vähe” ning “selle jaoks on juba sobivas mõõdus kott olemas” jms blondiiniargumendid.

No vot ja siis läksin kooli. Ei saa kurta, väga hästi annab IT-õppes kasutada. Mitte originaalkujul muidugi. Ei-ei. Kasutamine tähendab seda, et Maci peal on virtuaalmasin ja jooksutan vajalikke programme selles oleva Windowsi pealt. Ja Virtualboxi installimine on ometi imelihtne (okei, eelmisega käis tegelikult tõesti väga kähku ja kergesti, uuel on “turvanõuded” lakke aetud) – see võttis ainult neli tundi minu isiklikku aega ning seejärel ehk kolm tunnikest ühe Tallinna kooli IT-juhi ja ühe süsteemiarhitekti ühiseid pingutusi. Aga kõik näevad, et mul on Mac! Õun on ometi kaanel, keegi ei pea vaeseks (pealegi on see hädavajalik, sest ma kannan ju neid ronijate riideid, mis ülejäänud maailma jaoks kodutute riietusega identsed on, Mac on see, mis näitab, et hipster, mitte kodutu). Kui mõelda sellele, et väidetavalt on kõige olulisem osa IT-st kogemata (või hoolimatusest) debiilselt välja kukkunud lahendused siiski normaalselt tööle panna, aitab mu tehnikavalik kindlasti väga palju isiklikule arengule kaasa – sain nii palju guugeldada, tean nüüd, mis on kernel extensions jne. Aga vat inimestest, kes Maci eest raha maksavad, ei saa ma küll kohe üldse aru. Kuigi andke mulle aastake aega, äkki vingun selle aja peale nagu mu peiks, et ma ei saa aru inimestest, kes Linuxita elavad. Oh neid plebeisid küll.

Ilusat algavat kooliaastat igatahes kõigile!

Advertisements

8 kommentaari

  1. Edu kooliskäimisel ja õppimisel, pealehakkamist pole mõtet soovida, seda on sul teistelegi jagada 😉
    Kui keegi peaks kunagi veel väitma, et humanitaarid pole võimelised IT’ga tegelema annan talle sinu blogilingi!

    • “Kui keegi peaks kunagi veel väitma, et humanitaarid pole võimelised IT’ga tegelema annan talle sinu blogilingi!”
      – ma ei ole kindel, et see 100% õigustatud on…

  2. Mis, kui sa vaid enda vastu aus oled on ok. meie siin lehvitame lipukesi su TI karjääriserval tõkete taga.

  3. Õnne ja edu! 🙂
    Kas Sa viitsiksid paari lausega tagantjärgi kirjeldada enda ja kaasõppurite Vali-IT propgrammi kogemust? Kui paljud jätsid pooleli, kui paljud lõpetasid? Kas keegi sai lõpetamise järel sellele tööle, milleks teda koolitati, ja millest see edukus võis sõltuda? Kas sellisel programmil on Sinu arvates mõtet ja perspektiivi?

    • Sellel programmil on selles mõttes mõtet, et see annab programmeerimisest kindlasti algteadmised ja võimaluse iseseisvalt edasi õppida. Sellisel kujul, nagu mina seda võtsin, ei anna see kindlasti võimalust kolme kuu pärast ka juuniorarendajaks hakata, kui tegu pole just üliandeka inimesega, kellel on juhtumisi ka piisavalt vaba aega/raha, et õhtud samuti sellele pühendada (mitte leivaraha teenimisele või lastele). Suurim probleem oli minu jaoks see, et praktika on suvafirmades, kelle eesmärk on inimesed kaelast ära saada ja neile mingid lihtsad ülesanded anda, praktika eesmärk pole sinu oskusi süstemaatiliselt edasi arendada (mis on ka selge, suvaline firma, kes pole koolituse korraldajalt erilisi juhiseid saanud ega nendega koos seda praktikaprogrammi kokku pannud, ei oskagi seda teha). Meie kursuselt ei jätnud pea keegi pooleli, aga kohe IT-alasele tööle said väga vähesed. No ja mina olen ju ka osa nende “eduloo” statistikast, sest töötan ma hetkel IT-osakonnas, mis sellest, et eelkõige varasemaid oskusi eeldavas ametis. Need, kes said sellele tööle, olid kas varem programmeerimisega kokku puutunud, või said sellele tööle näiteks kuus kuud hiljem, kui olid iseseisvalt juurde õppinud veel.

      Nii et mina ütleksin pigem, et see on hüppelaud edasiseks arenguks, mitte kiirtee uude ametisse. Kolme kuuga saab trammijuhiks, mitte programmeerijaks.

      Samas ei tea ma uuest programmist midagi – näiteks olen kuulnud, et nüüd õpetavad nad Javat ja .neti, nii et vabalt võib olla asi ümber korraldatud. Praktika algab neil nüüd oktoobrist, eks näis, mis selle kohta kuuleb.

  4. Miks sa endale raamatukogust normaalset arvutit ei laenuta, kui sa juba sealmajas oled?

    • Oma läpakas PEAB nagunii kaasas olema, sest pean loengute kõrvalt tööasju ka jooksvalt natukenegi tegema + Slackis kättesaadav olema.

  5. Võiksid proovida stipendiumi saada, sul tuleb see enda motivatsiooni kirjeldamine nii hästi välja 🙂
    https://www.ut.ee/et/uudised/reet-tiit-villig-toetavad-stipendiumiga-tu-arvutiteaduse-naisuliopilasi


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad