Oligi juba tore kaks nädalat

View this post on Instagram

❤ #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma olen siin ca kaks nädalat enda kohta enamvähem supervormis olnud. Põlv ei valutanud, sõrm ei valutanud, elu oli hea. Laupäeval osalesin Tartus isegi väikesel boulderdamisvõistlusel, kus esiteks olid megatoredad rajad ja teiseks oli mu enda vorm piisavalt tugev, et päriselt seal ca kolm tundi järjest mürgeldada. Lõpuks olin täiesti kurnatud, jalad värisesid all, käed värisesid kohvitopsiga, aga ise olin megarahul. (Ja sain naistest teise koha. Okei, meid oli ehk viis. Ja kõik tõsiseltvõetavad konkurendid on hetkel kas rasedad või vigased või erinevatel põhjustel trennita, aga no taevas küll, Rents, rõõmusta, kui on põhjust rõõmustada.)

View this post on Instagram

Going to dress like that until sun comes back ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Seda, et ma järgmisel päeval põhimõtteliselt pikali maas olin ja lihased valutasid, oskasin ma oodata. Pealegi jõudu isegi oli, tegin terve ashtanga seeria kenasti ära, koos mõnede lisaharjutustega. Kui eile tööl keskenduda ei suutnud ja väsimus peal oli (hoolimata üheksast unetunnist), olin juba kergelt mures ja siis tuli polkovniku lesele juba see ka meelde, et tegelikult kurtsin ma Reedale juba reedel (st enne ülepingutamist), et tõmbasin põhimõtteliselt mitte midagi tehes mingi pisikese rinnalihase ära. St ma ei saa vasaku külje peal üldse magada, sest rinnus hakkab valus. Nii et hakkasin mõtlema, et äkki on see kõik seotud, guugeldasin sisselangenud kopsu (nagu arvata oli, selgus, et see on väga ebatõenäoline, arvestades seda, et ma omal jalal ringi liigun ning normaalselt hingan) ja muid selliseid totrusi ning läksin kell kümme magama. Hommikul kell kaheksa ei olnud sellist tunnet ka, et ennast kuidagi siit voodist püsti saaks, nii et magasin edasi ja olen nüüd haiguslehel. Perearst käskis tulla ja ennast igaks juhuks ette näidata, sest sellise jutu peale tahaks kopsu kuulata ja ehk põletiku määramiseks proove võtta. Praegu on juba nagu parem olla, aga kasvõi koeraga väljas käimine (aru ma ei mõista, kui ma tööl olen, on kenasti kaheksa tundi umbne, kui ma kodus olen, on järsku lõunast jalutuskäiku vaja) oli megaväsitav, aga no eks ma homme näen, mis arsti juures öeldakse.

View this post on Instagram

Queen of facial expressions (📸 by @reeth )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Lihtsalt ilmselgelt (nagu alati, aga hetkel veel rohkem) ei saa ma tegelikult endale haigeolemist lubada, sest esiteks kool ja teiseks hakkab nädala pärast puhkus ja enne seda oleks vaja ju mõned tööasjad valmis saada. Tule taevas appi.

Advertisements

9 kommentaari

  1. Kuule, kui palju teil seal seda puhkust on? Ma loen su blogi ja iga natukese aja tagant on jälle puhkus ja reis ja puhkus ja reis ja… ma teadsin, et IT-inimesed hästi elavad, aga et NII hästi… 😀

    • Puhkust on sama palju kui teistel, aga juunis võtsin palgata puhkust juurde (+ sain tolle reisi sünnipäeva-/aastapäevakingituseks, ise poleks ma tol hetkel seda lubada saanud). Paar puhkusepäeva oli eelmisest aastast üle ka. Lisapuhkust plaanime nii, et kui nagunii on riigipühadega seoses vabad päevad, nagu jaanipäev/jõulud, siis selle ümbert paar päeva palgata puhkust lisaks.

    • Teine asi on muidugi see, et mulle isiklikult tundub, et ronimisreisid on hulga odavamad, kui nö moe- ja kultuurireisid. Sa tead enamvähem oma sihtkohti, passid terve aasta vältel peale ja ostad, kui on juhtumisi odavad lennupiletid. Kuna sinu ainus kriteerium on, et hotell oleks kaljude lähedal, siis tõenäosus, et see on odavam kui Champs-Elyseel, on üsna suur. Jne jne jne. Seekord läheme Kalymnosele, kus eelmisel aastal juba käisime, pisike Kreeka saareke ja seal olemine pole sugugi megakulukas, aga ronimisrõõmu on see-eest üsna lõputult.

  2. Rahuldusega loen, et ka proffidel võtab kolm tundi ronimist järgmiseks hommikuks kere haigeks 🙂 Käisin ise pühap elus teist korda ronimas ja võtsin kaks musta vööd karatest kaasa. “Kogenuna” hoidsin end veidi tagasi, tänu millele jaksasin end eile trenni vedada. Ainult vasakut kätt ei suutnud ilma krambita rusikasse pigistada ja parema jala laba venitus takistas korrektseid asendeid. Samas kumbki mustadest vöödest trenni ei ilmunud, peaks vist huvi tundma, kas said omal jõul hommikul voodist üles 😀

    Ronimisega on see kummaline asi, et tegevuse käigus ei jaga ülepingutust ära. Iga teise trenniga hakkab keha vastu ja ei luba liiga teha kui sa just tablettode peal pole.

    • Pean sinu kurvastuseks ütlema, et üldiselt ei võta mul kolmetunnine trenn midagi eriti valusaks. 😀 Praegu oli lihtsalt see, et esiteks viimasel ajal olen eelkõige liidinud, kus on vähem võimsust nõudvaid liigutusi (võrdluseks nii palju, et kui Soomes käime, ronime kella kümnest hommikul kuni umbes kella nelja-viieni, väikese lõunapausiga seal keskel, ja no midagi ei valuta hiljem, sest köies ronides on esiteks liigutused kehasõbralikumad ja teiseks pool ajast ju julgestad) ja teiseks see, et võistlustel tekib hasart ja siis proovid tavapärasest veidi raskemaid radu hulga suurema innuga ning selle tulemused siis järgmisel päeval paistavad ka.

    • Ahjaa, seda küll, et kui ma näiteks kaks korda järjest boulderdan, siis õlavööde kipub valusaks jääma ja tahab rohkem puhkust.

      • Ahsoo, ma pole köit veel proovind, kaugelt vaadates arvasin et sama mis boulderdamine, ainult pikem rada. Momendil ju sel tasandil, et enamuse terminite tähendust pean wikipeediast vaatama 😛

        Kui mais Rhodosel käisin ronisin lõbu pärast sandaalidega paekivi kaljudel. Suurim probleem: kuradi teravad. Ära naera aga asjatundmatul tekkib küsimus kas ronijad sihukeses olukorras kindaid ka kasutavad???

        • Sellega on ilmselt see teema, et kui sa boulderdades teed poole meetri kõrguselt mingit pea alaspidi liigutust ja ebaõnnestud, kukud sa mati peale. Kui sa teeksid samasugust asja köies, kukuksid sa peaga vastu kivi, sest köis on dünaamiline ja venib nii palju, et esimese paari meetri kõrguselt kukkudes jõuad maha (hea põhjusega, staatiline köis murraks kukkumisel su kondid). Või kui sa ronid altjulgestuses, siis enne esimest polti kukkudes võib kõvasti haiget saada. Nii et üldiselt on vähemalt minu taseme radadel esimese poldini tee üsna lillepidu ja rajal on üks selge “crux” ehk raskem koht (üldiselt boulderdades v1-v2, vahel isegi v3 ei olegi cruxi, hiljem ikka tuleb; köies ronides võib öelda, et viiekatel cruxi pole, kuuest alates juba on). Aga kuna köies on rada üldiselt vähemal 20 meetrit, siis on vaja rohkem kestvust. Mõlemal stiilil on omad plussid-miinused, mina olen hinges boulderdaja, sest mulle meeldivad jõulised liigutused, aga ronitrippidel on huvitav siiski liidida, sest rohkem elamusi. Seekord on näiteks üks multipitch juba välja vaadatud (st mitu järjestikkust rada, mis meie puhul lähevad kokku 200 meetri kõrgusele), selle lõpus ikka tunned, et oled pingutanud. Samas ühel ilusal päeval tahaks kindlasti Pariisi külje all Fontainebleaus ära käia, kus Euroopa kuulsaim boulderdamiskoht on. Rambling, ma tean, aga no ronimine on igal suunal äge.

          Mul on selle jaoks ekstra “approach-sandaalid”, ehk siis sellised sandaalid, millel on tugevam tald ja kinnine nina. Ainus häda on see, et alguses tundusid megamugavad, aga selgus, et tegelikult on need mugavad ainult sokkidega, muidu hakkavad hõõruma. Nii et nüüd olen ka mina jõudnud sellesse vanusesse, et kannan (vähemalt välismaal ja salaja) sandaale sokkidega. 😀 Boyfriendil on lihtsalt approach-tossud, mõte sama, tald tugevam, et teravad kivid kohe ära ei lõhuks ning ingress/egress meeldivam oleks.

          Kindaid. Ma näen igapäevaselt isegi (eelkõige nais-)alpiniste, kes julgestamiseks (st köie läbi pihu laskmiseks) kindaid kannavad. Mina ise pole nende järele mingit vajadust tundnud, ronijal võiks piisavalt käenahka olla. Ronijad kasutavad vahel kindaid pragude ronimiseks, sest seal surud sa terve käe prakku (taas, kui ronid ilma kinnasteta, on rohkem haarduvat pinda, aga valusam on), aga ma pole nii suur praoronija, nii et ma ei ole nende järele mingit vajadust tundnud. Tavalisel ronimisel harjub kätenahk kiiresti.

        • Tänks pika ja põhjaliku vastuse eest, lugesin mitu korda üle. Minu jaoks on momendil pool V2 rajast seesamune kruks (eesti versioonis tundub äge sõna :D), V3 olen ainult suu ammuli vaadanud. Millegi pärast arvan, et köiega kõrgema seina ronimine meeldiks rohkem, aga selleks on vaja seal lühikursus läbida. Eriti lahe muidugi mööda kaljuseina turnida, eeldusel et köis hoiab. Toronto külje all mõnusalt ronitav 10-20m paekivikallas, üleval ääres hulk rauast köiekinnitus konksusid.

          Meil terve pere sandaaliusku, matkal käime ikka korralike outdoors sandaalidega. Varbad vahel saavad okstest või kivinukkidest veits vatti aga pikalt väiksem mure kui ägedas matkasaapas higistavad ja niiskusest villi minevad jalad. Kinnaste küsimus tekkis vaid Rhodose üliteravate kivide pärast, samas eks näpuotsad olid ka boulderdamisest kergelt punased.

          Teen kohvi ja tudeerin vähe teooriat.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad