climbing

Ronin siin, ronin seal

Avastasin, et olin kirjutanud ühe ronimispostituse ja avaldada unustanud. Nii et avaldan selle mõne täiendusega täna, sest kirjutamiseks nagunii aega/jaksu ei ole. 😀

Enne kooli algust käisin esimest korda üle miljoni aasta Soomes mitme sõbraga, nii et sain isegi oma ronimist filmida. Seda, et sõber pole mitte ainult vuajerist, kes teisi läbi puuvõre filmib, vaid tal on ka värisev käsi (ja et Instagram teises videos mu pea on välja jätnud), avastasin alles hiljem. 😀 Aga see on selline rada, kus kõige raskemas kohas (teise video algus, video paremast servast saab noolekesega selleks paremale klõpsata) teised lihtsalt ulatavad (tropid), aga mina ja Sirru peame tegema seda tsirkust, et esmalt hoiad vasaku käega hästi kehvast servast, tood parema jala keskele selle nuki peale, mis ei hoia, sest kehv nurk, lööma vasaku jala kõigest jõust vastu seina, et see parem jalg kaks sekundit hoiaks (sest vastaspinge), ja siis suruma parema jala kanna ühte nurka (ei, ma ei seisa parema jalaga seal millegi peal, see on kannalukk), et saaks parema käe lahti lasta ja sellega edasi minna. Ning palju õnne, juba oletegi saanud ronitud selle lihtsa 6A, kus teised lihtsalt ulatasid. 😀 Ma tegelikult ei kurda, sest tegelikult on selliste liigutuste nuputamine ja erinevate variantide proovimine täiega põnev, lõpuks ületame me ju ainult iseennast:

View this post on Instagram

This is how I spend time #climbing #sportclimbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muide. Avatasin Tomi blogi lugedes kohutava asja. Ma olin kindel, et mul on vanad ronimisvideod juutuubis alles, nii et kustutasin need alles mõne kuu eest telefonist maha – ja täna läksin uurima ning selgus, et mul on juutuubis ainult üks kaks aastat vana boulderdamisvideo. Ning mul pole mitte ühtki nii vana suure seina ronimise videot alles. Kurb on ikka sihuke olla. Viimasel ajal pole mul muidugi üldse ronimisvideosid, see üks eespool on vist esimene ja ainus sellest suvehooajast, nii et peaks ikka paar plastikuoma ka varsti tegema.

Aga Tartu. See siis nüüd juba kahe nädala eest, esimesel koolipäeval. Lugesin internetist alpinistide juttu teemal “me nüüd ainult ronime, ei tee hullu trenni” ja lolli peaga uskusin, mis sellest, et iga lapski teab, et Tartu vanasõna kohaselt saab see, kes alpinisti jutust pooltki usub, ainult iseennast süüdistada, kui hiljem kogemata tugevaks saanud oled. Nimelt selgus, et nad olid mõelnud, et nad KÖIETRENNI enam seina ääres ei tee. Muud trenni ikka. St alpinistid ei RONI (erinevalt kaljuronijatest), nad treenivad. Välja nägi see siis selline, et kõnnin mina seina äärde, saan selle ainsa saadaoleva paarilise (kes oli väga tore noormees, ei kurda) – ja ühtlasi saan teada, et ainult üks köis on vaba, aga seegi on vaja esmalt üles liidida. Üle karniisi. 😀 Ehk siis selline tugevalt negatiivis asi. Head suured nukid olid, nii et viisin selle köie kenasti üles, ühegi kukkumiseta, ja hakkasin end lahti siduma. Poiss: “Mida sa teed? Aeg pole ju veel täis.”

Bitch say what?

Selgus, et süsteem on selline, et üks ronib 8 minutit, siis ronib teine 8 minutit ja siis hops järgmisesse köide. Mis tegelikult on kestvuse mõttes üsna kasulik (omal ajal tegin ma kestvust muidugi 45 minutit ja tund aega, aga see oli nii ammu, et keegi ei mäletagi neid aegu, praegu oli see üks kord kaheksaminutilisi seeriaidki veits väljakutse – seda enam, et ega ma omal ajal seda kestvust üle karniisi ei teinud). Väga korralik trenn oli, kui sellist asja ainult iga kahe nädala tagant teha, siis võib ju pingutada küll (igapäevaselt tahan ma praegu rohkem tehnikale pühenduda, ütleme nii, et jõud ja vastupidavus pole hetkel mu suurimad puudujäägid).

No ja hiljem küsiti, kas teen teistega koos jõukava ka – Rents ei ütle ometi jõukavale ei, nii et mis sellest, et olin juba varahommikul oma isiklikku jõukava teinud, tegin nendega koos veel ühe. Oli ju vaja poistega koos front lever’it harjutada ja reelingu ääres maailma raskemaid kerelihaseharjutusi teha jne. See on nimelt selline harjutus, et oled niimoodi selili maas, et saad pea tagant torust või reelingust või redelijalast vms kinni hoida. SELLE osaga saan ma kenasti hakkama, ma olen igal ööl selili ja asi see siis torust kinni hoida. Nii. Ja nüüd tõstad sirge keha üles. St mitte ainul jalad ei ole sirged, vaid kõik tõuseb, ülakeha ka. Kuna ma sellega hakkama ei saa, siis ma teen tagurpidi, tõstan kõveralt jalad üles, ajan end sirgu ja üritan siis võimalikult aeglaselt keha sirgelt alla lasta. Kui väga raskeks läheb, saab ühe jala kõhu alla tõmmata. Hea harjutus on, soovitan kõigile, kellel niisama selili olles igav hakkab.