Elavate surnute öö on kontoriinimeste päev

Alustan täna tõsiste juttudega. Nägin Postimehest kahe koos kodu otsiva vanema kassi kohta käivat artiklit, mis läks kohe hinge, seetõttu jagan igaks juhuks omalt pooltki. Meie enda juurde ei mahu ühtki looma, sest Sirru plaanib oma kaks kassi ka varsti Eestisse lennutada ja siis on meil niigi täielik loomaaed, aga tahaks loota, et kellegi kodus on just neile ruumi. Nii et lugege, jagage jne.

Muidu olen ma erinevatel põhjustel oktoobri lõppu oodanud nagu issanda õnnistust, nii et taevale tänu, nüüd on sellega tõesti ühel pool. Kuulõpu kiirega unustasin teile rääkida isegi sellest, et me tegelikult kolisime vahepeal kontorit. Põhimõtteliselt kolisime kõrvalmajja, aga erinevus on siiski mäekõrgune. Uus kontor on tunduvalt suurem ja avaram, inimesi pole nii palju ühes toas koos ning igal ruumil on ka diivaninurgake, et oleks võimalik soovi korral natukeseks maha istuda või pikali visata. Pealegi, varem ei olnud meie ruumis näiteks üldse loomulikku valgust, uues kontoris on IT-osakonnal eraldi korrus ja vaade missugune:

Iseasi see, et loomuliku valgusega on meil nüüd nagunii kevadeni kehvasti, eks ole, aga no juba akende olemasolu teeb tuju nii palju paremaks. Eelmisel aastal oli ikka kohutav, kui novembris-detsembris põhimõtteliselt ÜLDSE päevavalgust ei näinud.

Lisaks sellele on meil eraldi lõõgastumiskorrus, kus on suur saal pinksimängimiseks ja kätelseisu harjutamiseks (see viimane on minu definitsioon, milleks muuks ometi), eraldi spordituba (mis hetkel kõlbab ainult jooga tegemiseks, sest uus lõuatõmbekang jms pole veel kohal), massaažituba jne. Kätelseisuga on kehvasti olnud, sest olen seda natuke kartnud, sest üldiselt on ju nii, et kui parema jalaga lükkan, pean vasakule maanduma või vastupidi (ja ma ei taha vasakuga kumbagi teha, kui vältida annab), aga nüüd olen lihtsalt harjutanud natuke paremale jalale maandumist, tuleb vaikselt juba välja. Õlgade nurk on pildil … murettekitav … selle pärast, et tegin eile esimest korda üle nelja või viie kuu hangboardi ja terve ülakeha on megakange (ja nagu kiuste täna massöör tööle ei jõudnud) – peaks varsti tegema kõrvale võrdluspildi sellest, milline mu kätelseis siis välja näeb, kui olen enne natuke joogat teinud, nii et selg ja õlad on soojad. Tahaks loota, et siis on hulga ilusam joon, sest ma olen viimasel ajal pärast lõuatõmbeid ja ronimist VÄGA korralikult ülakeha venitanud.

Ahjaa, kontor. Ärge kartke, vannitoad on ikka ka, et ei peaks pärast massaaži või kätelseisutrenni või pisikest joogapausi kontoris teiste kõrval haisema. Mõned pisiasjad on veel puudu (rulood ja sussid ja paar vaheseina jne), aga põhiasjad on juba paigas. Krt, ma ei oska ise ka muud öelda, kui et hästi elame – ma ei tea, kaua see kestab, aga minu motivatsioon on küll kaks nädalat üsna laes olnud, hulga rohkem tööd saab tehtud, kui rõõmuga kontorisse lähed. Seda enam, et meil ei ole ju väga seda, et pead punktipealt mingi kell kohal olema, kuni tööasjad tehtud saavad, keegi näpuga järge ei aja – ja kui ei saa tehtud, ei saa boonust, nii et on küllaltki palju lisamotti, sest kuskilt peab raha nende ronireiside jaoks ka tulema, eks ole.

View this post on Instagram

🧗‍♀️ #leadclimbing in tartu, 📸 by @reeth

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teine asi, millest mul pole olnud aega rääkida, on see, et ma käisin vahepeal Tartus ronimisvõistlusel. Vorm polnud suurem asi, sest mul võtab alati väljast tulles plastiku peale ümber lülitumine natuke aega ja mul oli enne võistlust ainult üks korralik sisetrenn, aga no päris viimane ma ei olnud – lihtsalt närvi ajab ikka veits, kui tead, et nädala aja pärast võiks seinal hoopis teine tunne olla. Teisipäevane trenn näiteks oli juba igati normaalne, oli jõudu ja võimsust ja kehatunnetust, siis mõtled küll, et no oleks ometi antud natukenegi aega atra seada. Harjutasin eile näiteks dünaamilisemaid liigutusi, eelkõige eesmärgiga õppida oma siruulatust realistlikumalt hindama, sest no ma kogu aeg alahindan seda, milliseks hüppeks või sirutuseks ma võimeline olen – ja siis proovin kolm korda ning avastan, et ohhoo, ma olen suht loom ju! 😀

Samas eriti see kehv võistlusvorm ei morjenda, võistlus on alati punkt ajas ja juhusel on oma roll. Seda enam, et ma hetkel ei ajasta vormi võistlusteks, vaid teen seda välironimise järgi, kui seal vähegi midagi plaanis on. 24. novembril on Ronminnis boulderdamisvõistlus, nii et eks järgmised kolm nädalat sihin sinna poole. Eile alustasin üle nelja (või viie?) kuu esimest hangboarditsüklit näiteks, nii et ehk on isegi natuke sõrmejõudu jälle selle aja peale. Sellest mul ka kogu see ülakeha nüüd valutab. Näiteks ribide all on kerelihased täiega valusad, sest pool sellest pingutusest tuleb ju kerest, mitte sõrmedest. Käelihased on valusad, õlad on väsinud ja … Te ei kujuta ette ka, kuidas ma igatsesin seda tunnet. 😀 Kas pean igaks juhuks siia juurde nüüd kirjutama, et koolis käimist ei sega see mul kuidagi? Väga mõnus on igatahes taas normaalses treeningtsüklis olla, teen muidugi ettevaatlikult ja kuulan oma keha, aga ikka mõnus, et saab rabeleda ka.

Advertisements

Tea, kas peaks Ronimisministeeriumile avaliku vabanduse saatma?

Alustuseks olgu ära öeldud, et ma tahtsin parimat, nagu ikka, lihtsalt välja tuli nagu alati.

Läksin mina täna trenni. Trenn, nagu trenn ikka, ei saa kurta, eks. Aga pärast trenni mõtlesin, et venitaks ka natuke, sest painduvus on teatavasti ronijale väga oluline. No ja olen mina seal üleval seene peal, ihuüksi, jumalast ja ronijatest hüljatud, eks ole. Ja mida mina avastan? Minu uued püksid, mis sobisid suurepäraselt ronimiseks, ei sobi sugugi nii hästi venitamiseks.

Mõtlen mina siis kibekähku – poolega neist inimestest olen ma nagunii sauna või ujuma sattunud, mis need tavalised alukad nii väga bikiinidest erinevad. Suurt midagi näha pole nagunii, pikk särk seljas. Ja Miikael on nagunii soomlane, KÕIK TEAVAD, et soomlased lasevad kogu aeg alasti ringi, mina oleksin ikkagi üsna kaetud.

No ja long story short, mis te arvate, kas sattus samal ajal sinna üks treener kahe umbes kümneaastase lapsega? Nagu tule taevas appi, vaesed lapsed tahavad trenni minna ja peavad hoopis aluspesus (särk oli seljas! Ma ei väsi seda rõhutamast!) venitavaid 30aastaseid tädisid nägema. Kuigi õnneks seisis nende treener irvitades risti laste ja minu vahele ja ütles, et mõned on siin veel noored ja rikkumata, tuleb end kinni katta.

Ehk siis tegijal juhtub, aga Rentsil juhtub tihedamini.

P.S. Kui seda luges mõni Ronminni esindaja, siis ma vannun, et proovin edaspidi püksid jalas hoida. Külm ka juba jne.

Mu kannatuste saaga jätkub

Ma ei tea, kuidas teie laupäevaõhtuid veedate, kulla sõbrad, aga minu lemmikhobiks on surmalähedased kogemused (st siis, kui ma parajasti sõimupostitusi ei kirjuta). Täpsemalt öeldes vaatan instagrammist, kuidas elukutselised joogainimesed imepoose võtavad, mõtlen, et “see näeb küll lihtne välja” … no ja siis tuleb juba kiirabi ja muud jutud. Okei, ehk mitte kiirabi, aga no saate aru küll.

Igeekord suutsin ma suisa kaks sõbrannat ka kampa meelitada. Vaadake, kuidas see tüdruk pildil naeratab, see ei saa ju raske olla! Okei, esimene katse ei tulnud päris nii hästi välja, proovisin, mis ma proovisin, aga seina najal püsti ei saanud. Põlved muudkui libisesid alla. Aga kes siis sellisest väikesest asjast end segada laseb. Ole loll, aga ole kaval, eks. Nii et ma mõtlesin, et ma lihtsalt libistan end diivani pealt kõhuli maha, sest siis olen ma ju otsekohe õiges asendis, eks? Eks!

Noh, ütleme nii, et päris nii libedalt ei läinud …  Esimese katsega oleks ma ära surnud seal, valus oli, pidin end külje peal põrandale rullima. Nii et tegin korralikult sooja, tegin põhjalikult seljapainutusi ja proovisin uuesti. Nii et pilt, mida te näete, on tehtud pärast põhjalikku ettevalmistust, eelnevalt külmalt rapsimised olid VEEL hullemad. Aga lõbus oli küll, seda pean ma ütlema, nii et loomulikult kutsun teidki üles proovima. 😀 Jooga ometi rahustab!

First of all, bitch

Tegin mina täna interneti lahti ja mida mina näen. Üks blogija blogib, empaatiavõimest ja vägivaldsetest kaadritest jne jne. Ja teine blogija kommenteerib, hakates rääkima sellest, et kui inimesed on pidevalt stressis, siis nende empaatiavõime väheneb, sest nad mõtlevad ainult enda probleemidele (teate küll, kuidas lollid lihtsamad inimesed harrastuspsühholoogiat armastavad) – ja jõuab sealt täiesti üllatuslikult selleni, et:

a) Rentsisugune inimene võib ilmselt kasvõi hommikust õhtuni vaadata, kuidas kuskilt verd pritsib, ja

b) Rentsisugust ei suuda isegi psühholoog aidata, pole mõtet sinna minnagi, sest

c) ta seab endale lisaeesmärke, mida ta täita ei jõua.

Nagu … Ma lugesin seda ja olin umbes täpselt sellise näoga:

Nii et olgu peale. Istuge maha, kulla lapsed, olge hästi tasa ja tädi Rents räägib teile kohe, kuidas asjad TEGELIKULT on. Esiteks, taas on aeg kasutada Villu Tamme kustumatut mõttetera, mille kohaselt igaühes meist on natuke munni ja natuke Anu Saagimit. Ja kui me nüüd päris ausad oleme, siis minus on seda Anu Saagimit ehk natuke rohkem kui mõnes teises. Võiks ehk isegi öelda, et minus on rohkem Anu Saagimit, kui noori mehi Anus Saagimis eneses toimekal reede õhtul.

See avaldub eelkõige muidugi selles, et kui ma olen haige, on mul luupus (ja Kunksmoor ei tundu minu kõrval isegi natukene dramaatiline, te isegi ei märka, et keegi on minu kõrval, sest te lahkusite toast kohe, kui kuulsite taas, et seekord ma siit tõvevoodist küll ei tõuse, palavik on juba 37,1 peal …). Teiseks avaldub see selles, et kui ma teen midagi, mille eest vaikselt juba koera saba kergitada võiks, siis küll te sellest kuulete. Tegin ära ühe kodutöö? TE SAATE SELLEST VEEL KUULMA.

tumblr_orwwd3y9lh1uv4g8io1_500

Sellest kõigest hoolimata olen ma üsna rõõmsameelne inimene. Täitsa tõsiselt, mul ei ole isegi kunagi olnud ühtki hetke, mida võiks päriselt depressiivseks episoodiks nimetada. Mul on olnud raskeid nädalaid vms, kui töö kasvab üle pea – näiteks eelmise tööga harjumine võttis mul kuid ja siis olin tõesti kurnatud. AGA. Kurnatus ja depressioon on kaks väga erinevat asja. Kurnatusega on nii, et magad kaks päeva ja elu on jälle lill. Ja uskuge mind, minu lill on ilusam kui M selle anonüümse blogija oma ja lõhnab ka paremini.

Teiseks. Ma ei tahaks nüüd üldistada, nii et ma ei ütle, et ma räägin lihtsakoelisematest inimestest või midagi sellist, aga on hulk inimesi, kellel ei ole mitte mingit sisemist vajadust väljakutsete järele. Lihtsalt ei ole, nad tahavad rahulikult elada ja lapsi kasvatada. Milles pole midagi halba, rahuliku elu nautimise oskus on oskus omaette ja kui persekukkunud poliitik suudab siiski elada nii rõõmsa südamega, et käib teistelegi õpetamas, kuidas õigem on, siis edu talle, eks ole. On isegi hulk inimesi, kes käivad mulle MU OMA blogis rääkimas, et kuna ma olen naissoost, pole MUL mitte mingit vajadust väljakutsete järele, sest sisimas tahan ma ikkagi ainult lapsi saada. Aga sellest kõigest hoolimata olen mina siiski just selline inimene, et ma ei oska rahulikult elada. Mul hakkab igav, ma tahan millegi nimel töötada ja midagi uut õppida. Ma NAUDIN seda rabelemist ning vere, higi ja pisarate hinnaga millegi kätte võitmist. Vahepeal vingumist naudin ka, laske mul nüüd olla, aga ma tahaksin meelde tuletada, et ma ei ole MITTE ÜHTKI oma alustatud projektidest pooleli jätnud, kõik on lõpetatud saanud.

Aga selle naudinguga on see probleem, et ma ei usu, et seda selgitada saaks. Seda peab ise kogema, et sellest aru saada – ja kui oled selline õnnelik saavutusvajaduseta inimene, siis sa ei saagi kunagi aru. Aga suurepärase juhuste kokkulangemise tõttu on üks mu kätelseisulemparitest täna just sel teemal sõna võtnud – nii et vutt-vutt postituse algusesse tagasi. Lugege ja te näete.

Ja just nii ongi. See tunne, kui sa feilid ja feilid ja feilid ja feilid veel. Ja siis otsustad vihaga, et “grrrr, ma proovin ainult ühe korra veel ja siis lähen koju ära”. Ja siis tegelikult proovid kolm. Ja ikka ei saa tehtud. Isegi see tunne on parem kui niisama telekat vaadata. Sest sa tead, et küll tema varsti tuleb. Ja kui sa ühel hetkel saad selle tehtud, ükskõik, kas me räägime progemisharjutusest või boulderprobleemist, mis seda hasarti tekitas – see on nii hea tunne, et seda ei saa lihtsalt mitte millegi muuga võrrelda. Muidugi on vaja magada, muidugi on vaja lihtsalt lakke sülitamise aega ja puhkust. Aga minule isiklikult on pingutamist ka vaja. Ja mul on sügavalt savi, kui sul ei ole, aga no ära käi inimestele internetis rääkimas, et ilmselt mind ei häiri hukkamisvideod või mis iganes haiged fantaasiad sul on seal. Jeez.

Kuidas stressiga toime tulla

Kui te arvasite, et see on see koht, kus ma januseid kaevu äärde juhatan, siis te eksite. Nädal töö- ja koolitähtaegade nimel rööprähklemist ja juba passin ma öösel rampväsinuna üleval, sest see raske klomp otsmiku taga ei lase magada. Ja päeval ei lase keskenduda. Tänagi tõusin enne seitset, sest mida ma vähkren seal. Varasemad kogemused ütlevad, et see on märk sellest, et kui seda tunnet ignoda ja edasi rühkida, võtab mingi aju ahviosa hiljemalt nädala või kahe pärast üle ja lülitab mind tsooni, kus ma teen hädavajaliku kõik ära, aga samal ajal olen nagu udus, miski enam väga ei huvita. No umbes nii:

Selle vältimiseks tuleb nüüd see aeg leida ja ikkagi vähemalt 1-2 enamvähem puhkepäeva teha, kus vähemalt TERVET päeva ei tööta.

Kõige suurem töökiire saab tegelikult nädalakese pärast läbi, aga kuna järgmine on täpselt semestri lõpus, üritan juba rakendada kõiki tubli täiskasvanu ja edukas olemise nippe, et ehk järgmine periood sujuvamalt ja produktiivsemalt läheks. Ehk siis kuidas mina stressiga tegelen ja selle käigus siiski asjad tehtud saan, jagage julgelt enda nõkse ka.

Esiteks. Nimekirjad. Esimene asi, mis alt veab, kui kohustusi liigselt saab, on mälu – ja siis on lisastress, sest lisaks sellele, et sa oled tööl kasutu ja koolis loll, unustasid sa ka piima osta. Või lapse kleidi ära triikida. Nüüd oled sa veel halb lapsevanem ka. Absoluutselt iga asi kirja. Võib muidugi märkmikusse kirjutada, aga mina eelistan äppi, sest seal on lihtne vaateid vahetada – näha just tänaseid, ainult kooliasju või, vastupidi, just ainult igapäevaelupudinaid (no see faking piim). Ma olen proovinud mitmeid, aga pidama jäänud sellise asja juures nagu TickTick, sest see on piisavalt lihtne ja kasutajasõbralik, aga samas saab selles meeldetuletusi panna, vaadata ka juba tehtuks märgitud asju, kasutada kalendrivaadet või viimases hädas teha ühe pomodoro (ma pead ei anna, see viimane on ehk tasuline featuur, aga tasuta versioon on igati piisav, mina ostsin soodukaga 15-eurose aastapaketti ainult lootuses, et ehk motiveerib raha väljakäimine mind seda päriselt kasutama – no ja rohkem värvivalikuid on). Aga no peamine on see, et proovige, leidke endale sobiv ja ei ole kogu aeg seda tunnet, et mis ma nüüd ära unustasin. Millegi tehtuks märkimine on rahuldustpakkuv ka.

Teiseks. Harjumused. Vana tõde, et kui miski on juba harjumus, valib aju selle lihtsaima variandi, et liigset rabelemist vältida. Loen hetkel just raamatut Atomic Habits, mis räägib ka sellest, et pikaajalise edu nimel tuleb keskenduda protsessidele, mitte tulemusele – toa koristamisest on kasu kümneks minutiks, kui sa just ei muuda oma põssaharjumusi ja ei hakka seda igapäevaselt rohkem korras hoidma (ei, ma ei kavatsegi neid muuta, KÕIKE ka ei saa). See on põhiliselt sama, millest jooga räägib – kõike, mida sa teed, tuleb teha pühendumusega ja võimalikult hästi, aga samas ei tohi tulemuses liigselt kinni olla, sest see kulutab mõttetult energiat (ja hoiab sind öösiti üleval, ilmselgelt SEE on see osa, mida ma ei oska). No ja tegelikult räägib samast asjast ju ka business process management – keskenduda tuleb protsessidele, mitte tulemusele, sest protsessidele keskendudes paranevad tulemused üldises plaanis nagunii, aga igale tulemusele eraldi keskendumine on tühja tuule tallamine. Nii et üritan juurutada häid harjumusi ja igapäevaselt näiteks natukenegi koolitöödega tegeleda ja mitte huiata internetis, enne kui olen päriselt vähemalt tund aega korralikult tööd teinud või mõne konkreetse ülesande ära teinud.

Kolmandaks. Choice engineering ehk maakeeli …. Mul pole õrna aimu ka, mis eestikeelne vaste oleks, aga põhimõte on see, et mis silmist see südamest ja vastupidi. Hulga raskem on mitte kommi süüa, kui sa käid toidupoes, kus kassa ümbrus on magusat täis kuhjatud – ja hulga lihtsam on trenni minna, kui sul on trenniasjad juba kokku pandud, haara ainult kott ja mine. Nii et inimene saab natuke ise mõelda ja ära teha, et halvad valikud ei oleks liiga lihtsad. Näiteks üritan ma mitte telefoni töölaual hoida või lülitan sellest interneti välja (st ei näe, kui messengerituluke vilkuma hakkaks). Ei lähe üldse tööarvutist redditisse – ja mitu korda on juhtunud, et panen r tähe sisse, aga kuna aadress end automaatselt ei täida, siis ei lähegi. Minevikus olen magistritööd kirjutades ka osad veebilehed ajutiselt ära blokkinud (selle jaoks on mitmeid erinevaid rakendusi, guugeldage), aga hetkel pole vajagi, olen suutnud kaine mõistusega enda internetikasutuse mõistliku hoida.

Neljandaks. Enesehoole ehk self-care. Selleta läheks lihtsalt hulluks. Ma ütleksin, et ma olen selles üsna tubli, ka neil päevadel, kui trenni ei jõua, leian alati aega vähemalt kümneminutilisteks venitamissessioonideks. See on ühendatud teise ja kolmandaga, nimelt on mul harjumus igal hommikul ja enne magamaminekut natuke võimelda ning kuna joogamatt on elutoa laua all ja paistab silma, on seda ka raske ära unustada. Lisaks võtan blogimispause, sest see on ajupuhkus. Ainus asi, mida ma pean veel õppima, sest see ei tule mul hästi välja, on kuulata oma keha, et õhtul aru saada, kas ma suudan veel produktiivne olla või võiksin hoopis magama ära minna, sest nagunii ma ainult jõllitan tuimalt ekraani ja midagi tehtud ei saa. Aga ma loodan, et see väikese harjutamisega tuleb.

Viiendaks. Meditatsioon. Seda ma tegelikult hetkel ei tee, aga tahan uuesti alustada, ideaalis kaks korda päevas, sest KUI tegin, tundsin, et sellest oli ka kasu. Mul on selline mure ( 😀 ), et hommikusse hästi ei mahuta, sest me ei käi tegelikult päris kella peale tööle – ja kui ma ärkan 15 minutit varem üles, et lisaks võimlemisele ka mediteerida, on tulemus üldiselt see, et Sirru ärkab ka varem üles, saab valmis ja ei näe enam põhjust kodus passida, vaid tahaks liikuma hakata. Õhtu kohta mul ei ole vabandusi, olen lihtsalt venitamist / liiga pikka tuupimist meditatsioonile eelistanud, peab hakkama tervislikumaid harjumusi kujundama (vannun, et täna mediteerin enne magamaminekut). Teine asi, mis toimib mul sama hästi kui meditatsioon, on PÄRIS jooga (minu jaoks tähendab see mysore versiooni, kus ma ei pea üldse mõtlema, vaid järgin kindlat kava ja saan hingamisele keskenduda), aga ma tahan hommikuti erinevaid harjutusi roteerida ja päriselt keha tugevdada (antagonistid, alaseljaharjutused, spetsiifilised venitused jne). Seega ei tule see hommikuti kõne allagi, seda enam, et kui mul hommikusteks harjutusteks 15-20 minutit on, siis oma tavalise joogakava puhul ei jõuaks sellega midagi peale päikesetervituste eriti tehagi. Nii et pean pisut mõtlema, kuhu neid meditatsiooniminuteid mahutada, tegelikult on meil töö juures isegi spetsiifiline trennituba (ja pimedam/väiksem massaažituba), kus saaks vabalt seda tegemas käia, see oleks ehk vähemalt üheks päevaseks meditatsioonikorraks hea mõte.

Kuuendaks. Otsi abi. St ära häbene abi küsida, et paremini hakkama saada. See tähendab nii seda, et delegeeri võimalikult palju kohustusi ära, aga ka seda, et ära ürita ise jalgratast leiutada, küsi teistelt nippe. Loe raamatuid, küsi blogilugejatelt nõu jne. Mina näiteks panin endale terapeudiaja, et arutada seda, kuidas positiivseid harjumusi paremini kinnistada jne – ma isegi ei teadnud varem, et nad sellega ka tegelevad, aga selgus, et tehakse kognitiivset teraapiat selle jaoks. Mõtlesin korra isegi selle ära tühistada, sest nädala keskel tundus, et mul tuleb ju kõik nii suurepäraselt välja, aga see on lõks! Ma olen seda varem näinud, paar nädalat tuleb kõik suurepäraselt välja, siis hakkad väsima ja siis otsustab aju, et see ülekoormus pole normaalne ja rakendub programm “anna andeks, aga mul on väga sügavalt savi mingitest tähtaegadest ja kõik, kes minuga ei nõustu, võiksid midagi endale sisse istuda”. Mis on ka loogiline, sest me räägime põhimõtteliselt olukorrast, kus sa oled mitu aastat krõpsupakiga teleka ees istunud ning järsku kargasid püsti ja hakkasid iga päev maratoniks treenima, ilma et sa tegelikult teaksid, kuidas see käib, või vaevuksid kehale puhkust andma. Ma saan ise ka aru, et mõistlik oleks sammhaaval vaikselt harjumusi muuta, mul on lihtsalt kuldse keskteega natuke raskusi.

Lisaks leidis Sirru, et psühholoogi juurde ometi ikka tasub minna, äkki saab muuhulgas ka ükskord teada, mis mul viga on. Nagu bitch say what??? Minu ainus “viga” on liigne kannatlikkus kehva huumorimeelega meeste suhtes.

Seitsmendaks. Hinga. Hinga sisse ja välja ning kui vähegi jaksad, tee järgmine samm. Sa ei pea selle kõigega hakkama saama, aga tee see üks samm, et sa oleksid natuke kaugemal, kui sa olid eile. Vahet pole, kui ainus tulemus on see, et sa jäid natuke vähem rongist maha, kui muidu oleks jäänud – lisaks sellele parandad sa ka neid eelmainit harjumusi. Keegi ei keela sul kõiki pikalt saata ja koju ära minna – kui sa tunned, et nüüd on see hetk, siis nii on. Ja sellest pole midagi, vahel ongi tulemus see, et sa saad aru, et see olukord ei ole sinu jaoks. Aga kui see hetk käes ei ole, siis tee üks väike samm. Ja vahel selgub, et järgmine samm on juba lihtsam ning ühel hetkel oleks otsekui veevool paisu tagant valla pääsenud. Kes teab, ühel päeval oled ehk isegi sama edukas kui staarblogijad! Aga õnnelik olla proovi ikkagi juba täna. Ja selle jaoks on vaja vahepeal rahulikult üks hetk võtta, ehk koos kohvitassiga, et lihtsalt rahulikult sisse ja välja hingata, enne kui uuesti otsast peale hakkad.

Tallinna linn on otsustanud hoogsalt kaasa aidata minust parema inimese vormimisele. Silma järgi tundub, et sel ajal, kui ma puhkusel olin, istusid teetöölised mu akna all ja keerutasid pöidlaid, sest midagi valmis nad küll pole saanud – aga nüüd on nad oma masinatega kohal igal hommikul kell kuus, nii et äratuskella ma enam ei vaja. Ka nädalavahetusel. Aga see üks neljapäev, kui ma pean kell kuus ärkama, et seitsmese bussiga Tartusse kooli minna? Vat sel hommikul on haudvaikus.

Maailm ikka tõesti keerleb ümber minu, isegi teetööd või nende mittetoimumine on just minu eksistentsi üldise ebamugavuse maksimeerimiseks.

Aga muidu olin juba endaga rahul, sest olen suutnud terve nädala üsna produktiivne olla, aga üks hommikul kella kuuest õhtul kella kuueni kestev päev tõmbab nii tühjaks, et õhtul ei toimu enam kohe mitte mingisugust mõttetööd. Küll ma muidu teile alles kirjutaksin ja näitaksin oma uusi lühemaid juukseid jne. Aga nüüd jääb see kõik tulevikku.

Tule taevas appi

View this post on Instagram

#notmypresident #notmyrodrick #mayonnaiseisnotagender

A post shared by Only The Dankest Memes (@procrastination.god) on

Eilse päeva magasin maha, eks. Täna tegin ära viimase töövälise palgatöö sel semestril ja kohe sinna otsa viisin end ühe õppeainega järjele. Lugesin, läbisin internetitesti, sain korraliku tulemuse, kõik jutud. Ühele õppejõule saatsin ka palvekirja (tegin siin puhkuse ajal ära ühe kontrolltöö ja ühe testi ja hunniku koduseid töid, aga ühe kodutöö suutsin TÄIESTI kahe silma vahele jätta, nii et pidin nüüd kirjutama ja küsima, et kas tohib nädal aega hiljem esitada, väga piinlik). Ja istusin siis mina rahulikult ja uhkelt diivanile maha, sest no ainult andmebaasides veel vaja ennast rea peale tõmmata ja siis võib kohe tarkvaratoodete juhtimise grupitööle keskenduma hakata. Või noh, kohe pärast äriprotsesside juhtimise kodutöid.

VALE!

Istusin maha ja avastasin, et … olin kahe silma vahele jätnud programmeerimise kodutööd. Mille tähtaeg on, pakkuge millal? Jah, homme. Nii et siin ma nüüd istun, test ja kaks kodutööd kuuest on juba tehtud, natuke veel.

Millesse ma end küll mässinud olen. Ja kaua see semester veel kestab?