kõlab vaibub laul kuskil kaugemal

Mis ma ikka oskan öelda, puhkus on mõnus. Ilm on suurepärane olnud ja lubatakse, et nii ka jääb. Toit on suurepärane olnud ja eks siin sõltub iseendast, mida ma sisse vitsutan. Häid asju on igatahes piisavalt, pole vaja karta, et ma kuhtuma hakkaksin.

Seda, et liiga suureks paisuksin, pole ka vaja karta, ronime metsikult.

Eile tahtsime ära kasutada seda, et üks kord ometi tundus, et tuleb pilvine ilm, nii et otsustasime, et suurepärane hetk multipitchi ronimiseks. Multipitch, nagu nimigi ütleb, tähendab, et hunnik radu on üksteise otsa kuhjatud, ronid ühe lõppu, ehitad sinna ankru, julgestad oma kaaslase üles, üks teist läheb edasi järgmisesse ankrusse jne. See konkreetne koosnes kuuest pitchist, igaüks tiba alla või üle 30 meetri, kokku 170.

Ütleme nii, et ajalugu armastab end korrata. Mäletan, kuidas ma eelmisel aastal nutsin valust keset seina, sest sel ajal, kui ise ei roni, oled mingis rõvedas sundasendis pisikese serva peal ja kuskile liigutada ei saa, nii et pärast paari pitchi kõik valutab. Seekord kannatasin viis esimest veel enamvähem ära, aga lõpus mõtlesin, et sinna seina peale ma suren. Nimelt ütles raamat, et pärast neljandat pitchi tuleb vasakule kõndida ja sealt lähevad kaks viimast pitchi, 5c ja mõnus 6a. Ootamatult selgus aga, et radu oli kaks. Me ei hakanud pikalt pead murdmagi, raamat ütles, et vasakul, nii et võtsime vasakpoolsema. Esimene kahest pitchist oli küll viiekas, aga viimane ei olnud kohe päris kindlasti ei mõnus ega 6a, küll oli see aga pea 40 meetrit pikk. Selle aja peale oli juba näha ka, et see rada, mis paremalt läks, läks otse üles, meie oma läks kohati negatiivi alt. Õnneks liidis Sirru selle ära nagu täielik tšempion. Ta on selles mõttes täiesti imeline mees – tema on roninud ca kaks aastat ja mina vist ca kuus, aga väljas oleme roninud ühekaua. Ja kui plastiku näppimises olen mina osavam, siis väljas on ta ilmselgelt juba parem, kui väga tehniliste liigutustega rada pole. Pealegi tundub, et ta on selles mõttes nagu muul, et läheb aeglaselt ja omas tempos ja miski tal ei valuta, tulgu või läbi seina murda. Mina ütlen ausalt, et läksin selle viimase pitchi taas pisarad voolamas ja tegin pause, kus mõtlesin, kas lihtsam oleks ehk kohe siin seinal surra, sest esiteks valutasid jalad ronimissussides juba nii palju, et isegi jala ühest kohast teise liigutamine oli valus, st ENNE varbale raskuse panemist. Ja teiseks polnud kätel enam mitte mingit sõrmenahka järel, nii et igalt poolt valutas ja midagi enam haarata ei saanud. Nii et konkreetselt IGA LIIGUTUS oli valus ja elus olen ma tänu sellele, et selgus, et käsu peale suremine pole siiski nii lihtne.

No ja siis jõudsin ma tippu ja jalutasime alla ning kõik oli kena, eks? Ei. Siis jõudsin ma tippu ja avastasime, et päike on juba loojumas, aga arvasime, et meil on veel ca tunnike valget aega, nii et hakkasime alla jalutama. Noh, ootuspäraselt selgus, et valget aega oli ehk 30 minutit ja pärast seda said ühel hetkel teetähised otsa, nii et lõpuks koperdasime me pealampidega mägedes üle kahe tunni, enne kui koju saime. Sinna kahe tunni sisse mahtus muuhulgas mäenõlvast alla veeretamist, teisest mäenõlvast üles roomamist (kui selgus, et oleme liiga madalale jõudnud), üle okastraataia ronimist jms asju, mida keegi tegelikult kottpimedas teha ei tahaks. Lõpuks jõudsime korraliku kiviaia juurde, ma teatasin Sirrule, et sellised aiad kinnituvad rikaste inimeste majade külge ja rikastel inimestel on teatavasti oma isiklikud korralikud sissesõiduteed. Nii et traaverdasime (st liikusime horisontaalselt, mitte vertikaalselt, sest all oli järsk nõlv ja kõndida ei saanud) keset ööd mööda tema aeda tema hoovi ja hiilisime sealt minema. Õnneks seal koera ei elanud, muidu oleks ikka päris perses olnud, sest Sirru, kes oli ära löönud nii põlve kui ka kukkunud oma pahkluu otsa, oleks ilmselt sel hetkel lihtsalt pikali visanud ja end järada lasknud, ta oli ikka nii over it juba. Mul muidugi ka lõi põlv tuld välja selle aja peale, aga eluga me sealt pääsesime. Vajusin pesemata ja söömata voodisse ning ärkasin öösel kell kaks selle peale, et lihased valutasid, nii et olin sunnitud väikese kesköise venitussessiooni tegema. Ja hommikul avastasin üllatusega, et enam väga miskit ei valuta, isegi põlv on enamvähem.

Igatahes jah, sel ajal, kui teie ehk maksate selle eest, et elu nautida, muuseumis käia, basseini ääres vedeleda ja end spaas mudida lasta, maksan mina selle eest, et 150 meetri kõrgusel maa ja taeva vahel nutta uluda. Täna on juba hea meel, et ikka tehtud sai, nii et järgmisel aastal kindlasti jälle. (Aususe huvides olgu öeldud, et siin teeb üks piff megahead kuumade kividega massaaži, nii et mudida lasen ma end ka kindlasti enne kojutulekut.) Ja te ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et mul on mees nagu kalju (hahaha), kellega seda kõike nautida ja kes suunab mind ka raskemaid asju proovima.

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommentaare veel pole.

Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.