Ma võin nüüd rahus asjad kokku pakkida

Iga ronireisi salaeesmärk, ronigreidi nihutamine, sai eile tehtud, võin nüüd rahuliku südamega koju tulla. 😀 Nimelt flash’isin eelmisel aastal siin 6b, nii et loomulikult oleks seekord enamat tahtnud, aga oma vigastuste kõrvalt ei julgenud loota. Aga, aga, aga, 6c on nüüd käes!

Taustainfo. Sportronimises on selline asi nagu “raja puhtalt ronimine”. See tähendab, et ronid raja ära kordagi kukkumata ja kordagi köies puhkamata (niisama ühe käe otsas rippudes või serval seistes puhka või pool tundi) altjulgestuses (st ise köit üles viies, ekspressid võivad seinas olla). See puhtalt ronimine esimese katsega ja kellegi teise sooritust nägemata on onsight, lihtsalt esimese katsega on flash (st nägid kedagi teist ronimas ja said ehk ideid) ja mitmendal katsel redpoint. Kui sa vead end igast 6b rajast kuidagi üles, vahel kolm korda köies puhates, siis sa ei ütle, et sa ronid 6b tasemel, sest see pole sinu flash’i/redpoint’i tase, see on sinu räpane trenniruunamine. Nii et enamasti, kui keegi küsib, mis tasemel sa ronid, vastatakse, mis on su kõrgeim onsight/flash ja mis on su tavapärane redpoint-tase (kui sa pole inimene, kes ainult boulderdab või ainult ülaltjulgestuses ronib). Seda, mis raskusastmega rajalt sa end ülaltjulgestuses ähkides ja puhkides üles vead, kui julgestaja sind kõigest jõust lühikese lõa otsas hoiab, pole viisakas mainida. Kui sa aga varem 6b peal midagi teha ei osanud ja nüüd järjest tihedamini end niimoodi kasvõi julgestaja abil üles sikutad (hangdogging on selle asja nimi, ideaalis nii tippu ei rühita, vaid minnakse raskest kohast üle, et proovida, kas muu rada on tehtavam), on lootust, et hakkad vaikselt sellisele tasemele jõudma, et on mõtet ka redpoint’i sihtima hakata. Nii et loomulikult on ülaltjulgestuses ronimine kasulik, raskeid liigutusi on nii väga hea õppida, lihtsalt taseme määratlemisel seda ei kasutata. Lisaks ei loeta tavaliselt siseradu päris samaks, ma tegin Austrias sees ka 6c puhtalt ära, aga see pole päris see, õues on ikka teine tunne (ja mõnel inimesel on sees ja väljas mäekõrgune vahe, enamasti saadakse sees suuremaid numbreid, kuigi Sirru näiteks on elav näide inimesest, kes sisehallis pole lihtsalt nii motiveeritud, aga väljas hoiab kasvõi kümne küünega kinni ja läheb vajadusel nii, et vererada järel, sest hasart). Nii, läheme edasi.

Siin olin ma paar 6c-d mustalt ära teinud, st paari kukkumise või puhkamisega altjulgestuses tippu jõudnud, aga ei midagi, millest väga koju kirjutada. Ja ehk mäletate, ütlesin eelmises postituses, et hakkame nüüd raskemaid asju tegema. Võtsime seda igati tõsiselt ja oleme nüüd kolm päeva järjest iga päev leidnud sellise 7a (täna isegi 7a+), mis on lihtsama raja kõrval, nii et oleme saanud ülaltjulgestuse üles sättida ja ikka päris raskeid asju harjutada – sest elu on juba kord selline, et 7a liigutusi sa 6b peal ei harjuta. Rajad ei ole vennad ja igal pool loeb eelkõige see, kuidas rada sinu stiili ja tugevate külgedega klapib, nii et huvitaval kombel on neist just see plussiga 7a kõige tehtavam tundunud, seda võiks isegi pikemalt projektida. Aga eile oli 7a-le köie üles saamiseks vaja see esmalt 6b+ rada mööda üles viia.

Sirru läks enne, tippu jõudis, aga väikese ekslemise ja ühe puhkusega (ehk siis ei teinud puhtalt). Mulle oli see väga sobiv rada, boulderstiilis liigutustega, nii et ma läksin kenasti cruxi, aga see oli pikk, kaks poldivahet, käed olid megaväsinud, karjusin, et puhkan köies. Sirru karjus vastu, et tema mind sisse ei võta, sest ta teab, et ma suudan heasse puhkekohta end välja vedada, aga et ma võin kukkuda, kui ma tahan. Ma EI tahtnud kukkuda ja ma SUUTSIN end heasse puhkekohta välja vedada, kuigi parem käsi oli selle peale juba nii täis, et seisin ja raputasin seda vähemalt minuti, enne kui edasi ronida suutsin. Ehk siis tegin selle ära tänu sellele, et mul on kuri toetav mees. Kusjuures ise ei arvanud ma sellest mitte midagi, sest 6b on minu jaoks üsna 50/50, kas suudan puhtalt esimese katsega ära teha või mitte, õhtusöögi ajal alles musirull mainis, et see vist oli mu esimene 6b+ flash ka – ja vist nii ongi, vähemalt ühtki teist ma meenutada ei suuda. Ehk siis tegelikult sain eile ühe päevaga suisa kaks trepiastet.

Igatahes harjutasime jõudsalt seda 7a-d (mis oli igas mõttes liiga raske, aga kui muidu ainult sees neid proovinud oled, on väljas lihtsalt NII huvitav, sest seal on nii palju vaheldust ja mänguruumi) ning pakkisime asjad kokku, et end vaikselt kodu poole nihutada. Selle käigus kohtusime aga mingite ameeriklastega, kes rääkisid, et tegid just Oreganot, sest see on nende äpis suisa kolme tähekesega 6c rada (meie raamatus oli ainult ühega, aga tähekesi antakse üldse ainult millegi poolest eriti ägedatele radadele) ja et olevat tore olnud, kuigi raske algusega ja thin in the end. See viimane tähendab seda, et lõpus pole millestki kinni võtta, konarused/õnarused saavad otsa, edasi liigud mõtte jõul.

Tuli välja, et raske algus tähendas seda, et teekond kuni teise poldini oli negatiivi all ja VÄGA boulderstiilis, ehk siis eeldas natuke järsemaid ja võimsamaid liigutusi suurtesse headesse nukkidesse. Ehk siis minu lemmikliigutusi. 😀 Lühidalt öeldes tegime mõlemad selle raja puhtalt ära. Kallim mul kurtis ka, et lõpp oli reachy ja nukke vähe, aga mul polnud probleemi, seal sai kenasti end rahulikult ja aeglaselt ikka ülespoole nihverdada. Tõesti oli just nagu mulle mõeldud see rada, igas mõttes sobilik.

Muide, Sirru sai oma esimese 6b+ flash’i täna kätte, nii et tal tuli puhas 6c enne puhast 6b+ rada. 😀 Ja seda jälle mina puhtalt ei teinud, sest libisesin ühe liigutusega. Ma üldse olin täna väsinud (sest no ei teinud me veel puhkepäeva, homme teeme) ja ühe teise 6c tegin nii räpaselt, et selle eest võiks juba mingi pornoauhinna anda. Aga see, et järjest suurem hulk neist kuidagigi tehtud saavad, on hea uudis, see tähendab, et keskjoon ka ikka tõuseb, mitte ei olnud ainult ühega õnne.

Nii et meie oleme reisi tagasivaates rahul mitte ainult reisi enesega, vaid ka viimase aja arenguga. Sellest kõigest tiivustatuna emban teid täna eriti palavalt. 🤗

Advertisements

3 kommentaari

  1. Rõõm lugeda, sa oled mu lemmik-spordiblogija!
    Sellel viimasel pildil on su kõrval loodus kaljusse raiunud naise tagumiku.

    • Jah, ma tahtsin sama kirjutada – paremal on naisetagumik, selg ja õlg ja vasakul pool mehetagumik koos jalgadega kivist välja paistmas. Meelega või? Kas on ikka loodus? Äkki on mingi poolelijäänud hipiprojekt?

      • Loodus on ometigi väga sensuaalne.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad