Kuidas Rents psühholoogi(de) juures käis

Teate, kuidas mul alati imelikke asju juhtub? Noh, meil firma pakub aastas tasuta 10 psühholoogikülastust, aga ainult ühe nende poolt valitud psühholoogi juurde, nii et mõtlesin, et ehk õnnestub raha kokku hoida, kui selle inimesega norm klapp on. Et roos on roos on roos, mis see terapeutki nii väga erinev olla saab. Nii et kirjutasin kontaktisikule, et kui tädi kognitiivset teraapiat ka teeb, siis ma läheks ja prooviks. Pakuti aegu, läksin kohale. Väga meeldiv sõbralik daam juhatas mu diivanile (nagu filmis! ma pikali ikka ei visanud) ja rääkisin oma mure ära (lühikokkuvõte: hetkel väga palju korraga taldrikul, tahaks võimalikult häid nippe, et kõik oksele hakkamata söödud saaks ja organism veel võimalikult palju omastaks ka). Tema ütles selle peale, et oi, tema kognitiivse teraapiaga küll ei tegele, aga kui juba tuldud sai, võin ma ju tunnetest rääkida.

– Ee, mul neid vist eriti ei ole.

“Ahsoo. Kas sa arvad, et see on kuidagi su lapsepõlvega seotud, et sa tundeid väljendada ei julge? Kas vanemad olid ehk külmad ja kinnised? Ja üldse, kolmas magister, kas nad olid ülinõudlikud? Ja siin võib nutta ka, isegi pabertaskurätikuid on.”

Seletan siis mina, et mul on tunnete väljendamisega kõik okei, ma pole lihtsalt suurem asi nutulind (küll aga jutulind, nii et eks me arutasime seda, et tüüpilised Eesti vanemad teemal “miks see viis miinusega on?” ja “ah kaitsesid magistritöö? kas teine hakkab ka valmis saama?”). Aga ausalt öeldes ei saa ma ikka ÜLDSE aru, mis sellisest teraapiast peaks kasu olema. Okei, jõuame kõik koos konsensusele, et ma ajan kogu aeg täiust taga, sest vanemad olid nõudlikud, või ma ei nuta eriti, sest meie peres ei ole kombeks end haavatavana näidata – ega need asjad ei hakka muutuma ju minu vanuses enam. Ja kui nad muutuma ei hakka, mis neist jahvatada siis? Seda enam, et tegu pole ju asjadega, mis mind kuidagi häiriks või mu elukvaliteeti mõjutaksid. Kui ma kogu aeg pilliksin, siis ilmselt tahaksin teha midagi, aga pole ju seda probleemi. Ma usun, et meil kõigil on lapsepõlvest mingid negatiivsed mustrid kaasa antud ja mina olen enda omadega väga teadlikult tegelenud, et neid mitte oma suhtesse kaasa tuua – aga isegi nende puhul ei saa ma aru, kuidas mind aitaks see, kui ma käiks psühholoogile rääkimas, et meil on peres kõigil näiteks kombeks lauahõbedat varastada, juba vanavanaema ei saanud kahvlisahtli äärde üksi jätta (kui mõni rumalam blogija loeb praegu, siis see oli arbitraarne näide, mitte tegelik probleem). Ma saan ikka ainult iseendaga tegeleda, mis see esiemade vigade pärast nutmine ikka annab, ehk ainult selles päris esimeses teadvustamise faasis hea.

Ühesõnaga, huvitav kogemus oli, aga kindlasti mitte midagi sellist, mida ma endale kasulikuna näeksin. Pigem näen ma paljude inimeste puhul sellises teraapias pigem ohtu, sest see on võimalus muudkui vinguma jääda, selle asemel, et reaalseid muutusi ellu viima hakata. Ma olen pigem seda meelt, et ühel hetkel ei saa me kõigis oma hädades enam keskkonda / teisi inimesi süüdistada, vaid peame suunama pilgu selles suunas, et mida me tegelikult olukorra parandamiseks nüüd teha saame. Selles mõttes oli mul kognitiivse terapeudiga hulga parem klapp (kuigi esimene kord nad nõu ei anna, vaid esitavad hunniku küsimusi, et aru saada, milles täpselt props, ja siis järgmiseks korraks üritavad mingi plaani moodi asja välja mõelda). See oli päris naljakas, sest rääkisime prokrastineerimisest ja sellest, et trennis näiteks pole see pea kunagi probleem. Ja siis ta kuulis mu treeningplaanist (mis? te ei räägi oma psühholoogile oma treeningplaanist v? millest te räägite siis?) ja hakkas selle kohta küsimusi esitama. Kes see teeb selle? Mille põhjal? Kui pikk? Kui palju kõrvalekaldeid?

Ise teen, no eks ma tuginen Andersonide raamatule ka pisut, aga hetkel pigem modifitseerin Justen Sjongi lähenemist juba mõnda aega, no ja need paar autorit veel on abiks, kaheksa nädalat on selline sobiv tsükkel, aga eks ikka on kõrvalekaldeid, kui tervis ei luba vms, siis ikka lihtsustan.

Ta vaatas mind pika pilguga ja küsis üle, kas mul ikka on prokrastineerimisprobleem. Nagu. Ma ei ole loll, ma saan ise ka aru, et see prokrastineerimisprobleem on pigem motivatsiooniprobleem (ja ma olin seda ka juba korra maininud). Mingi ärijuhtimine ei ole päris nii põnev kui ronimine, eks ole. Oleks elu ainult põnevaid asju täis, ma ei prokrastineeriks. Ja tõele au andes, see on ka tglt ju üsna hästi kontrolli all olnud viimasel ajal, mul on tunne, et see krehvtine hind ikka veits sunnib pingutama ka.

Aga kohe selle sama ärijuhtimisega seoses. Ma olen korra juba maininud, aga loen parajasti sellist raamatut nagu Atomic Habits. Ja seal on kirjas, et heade harjumuste kinnistamiseks peab need kas mõne meeldiva tegevusega siduma (vaata trenažööri sõkkumise ajal oma lemmiksarja) või sellele mõne mõnusa rakenduse leidma. No ja mina mõtlesin, et räägi, mis sa räägid, mõni asi lihtsalt on selline, et ei huvita, aga vaja on teha. Nutad ja teed. Aga nüüd valisin ma selle sama äriprotsesside juhtimise projekti teemaks juba mainitud treeningtsükli – ja täitsa pekkis, kui põnev. Lükkan muid asju nüüd eest ära, et oleks aega sellega tegeleda. Ja reaalselt on tahtmist võimalikult häid diagramme teha, sest ma ju pean tõesti realistliku pildi andma hetkeolukorrast, enne, kui ma seda paremaks saan hakata tegema. Ehk siis inimene on üks väga lihtne ahv, mina eriti. Näita õiget banaani ja küll ma juba kargan. Ja see iseenda peal katsete tegemine on ka päris huvitav, igasugu asju saab teada.

Advertisements

11 kommentaari

  1. Braavo! Vot see on tõeliselt kasulik ressursikulutus, teed mis tarvis ja leiad võimaluse sellest rõõmu tunda 🙂

  2. Igaks juhuks mainin veel korra, et minu kogemuse terapeutidega on natuke sama – et neist kuradidest ei ole eriti kasu – aga kuna ma selle ühe juures käin ja käin edasi (sest ta ütles midagi teemal, et tõelised viljad hakkavad paistma umbes 2 aasta pärast, esimesel aastal on üldse aint kiirabi), on häid hetki ka olnud. Kus ta märkab seoseid, mida mina ise ei ole märganud, aga kui ta välja ütles, näisid need korraga ilmselged.

  3. No nii, odavam on minna väga väga selgelt nägija juurde, jääks see üksteise õppimise ja oletamise peatükk vahele. Kui aga mäluga on probleem, et kui inimesel on mingi viga, mis soodustab segamini minemist, siis ta tavaliselt ka koormuse all läheb, aga meil on tublid mõttesantehnikud kes juhivad fekaali oskuslikult välja. 🙂
    Näe VVN käib terapeuteerimas ja varsti on saanud tarkvarauuenduse.

  4. Ma olen alati mõelnud, et inimeste elukestvatele hädadele mingi müstilise põhjuse sõnastamine kuidagi vabastab neid. Et näed – sa polegi ärevlaisk mingi sinusisese parandamatu vea pärast, sul lihtsalt on sellised vanemad, selline aura, selline needus, selline kompenseerimismehhanism. Ja siis kui inimene näeb, et see on ‘loogiline’ ja väljastpoolt põhjuslikult talle tehtud, saab ta justkui rohkem valida mitte olla selline. Sest tema ise ja tema nõme käitumine pole üks. Kuigijah, need kõvemat häält tegevad inimesed selle põhjuse leidmise peale just röögivad kõvemini oma saamatusest, sest keegieimõista, neil oli raskelapsepõlv.
    Tartu psühholoogid on minu teada rohkem kognitiivkäitumusliku koolkonna peal. Tallinnas vist õpetatakse ka seda nutunõustamist rohkem. Ma olen mõned oma sõlmed ise lahti harutanud A.C.T teraapia kohta lugedes.

    • Ma leidsin tegelikult (oma lemmikterapeudi, st Eesti vist ainsa spordipsühholoogi Jorgen Matsi soovitusel) Tallinnast ka sobivaid inimesi küll. Kuigi teine kohtumine on meil 14. novembril, eks siis oskan öelda, kas mul temast ka kasu on. Hetkel tundub, et ise aktiivselt teemale mõtlemine ja varasemas postituses kirjeldatud nipid on joone peal hoidnud niigi (ja taevale tänu, sest kui ma päriselt terapeudiga koostööd hakkan tegema, on kolmveerand semestrit ju läbi).

      • Tglt siukest asja nagu “spordipsühholoog” polegi spetsialiseerumise mõttes olemas, on psüh, kes tegeleb ka spordialase nõustamisega. Ja need Eesti ülejäänud spordipsühid nutavad nüüd vaikselt ilmselt, et sa neid ei tea 😀

        • Jaa, ma tahtsin kah just karjatada, et Eestis on spordipsühholooge (loe: psühholooge, kes tegelevad spordialase nõustamisega) ikka kõvasti rohkem kui üks =)
          Olen minagi minevikus abi saanud.

        • Okei, ütleme siis nii, et on ainult üks Jorgen.

          Krt, nüüd need teised Jorgenid nutavad … aga minu lemmik on ikkagi see üks.

  5. Mu perearst rääkis, et nüüd viimaks toetatakse ka riiklikult psühholoogi külastamist, pole enam puhtalt eralõbu, nii et tasub võimalust kasutada. Mitte ainult neil, kes juba lootusetult puntras. Vaimne tervishoid on sama tähtis kui füüsiline tervis.

  6. Hah, sedatüüpi “teraapiat” ma võin ise suva kellele teha, aga ma vähemalt tean, et seda 21. sajandil enam teraapiaks ei nimetata ja jube ebaviisakas oleks seda teenusena müüa. Isegi kongniitvsel teoorial on vist 100 erineva nimega sellest teooriast lähtuvat teraapiat, mis kõik tegutsevad oma konkreetse meetodi järgi.

    ahjaa, ütlen siis siin ka veel igaks juhuks sorry, et jube ebaviisakalt nina su asjadesse torkisin.

    • Ole nüüd, blogipostituse kommenteerimine on tiba teine asi kui kuskil hoopis teises blogis, kus see teemassegi ei puutu, järsku jaurama kukkumine.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.