Pidu!!!

Ronisime puhkuse lõpetamiseks kolm päeva järjest, neist kaks boulderdasime ka. Ja Cyrus on igatahes selle kiviga siin rohkem sina peal olnud kui mina. Mul oli alguses ikka väga raske harjuda sellega, et kätejõule ei saa niisama üldse loota, vaid tuleb häid asendeid leida, enne kui seda jõudu rakendada saab, aga Sirru … Ma tõesti ei saa aru sellest mehest vahel. Öeldakse, et sees ja väljas ronimine toetavad teineteist, aga plastiku peal nühib ta enamuse ajast tüdinult tühja, erilist tulemust ei saavuta, midagi kolmandat korda proovida ei taha (mis tekitab surnud ringi, sest õnnestumistunnet ei teki) – aga nii kui välja saab, ronib nagu noor jumal ja on valmis end näost siniseks tõmbama, kuni sõrmed ja põlved verised. Arvasin, et talle lihtsalt ei meeldi boulderdamine, aga ta on siin väljas täiega hästi boulderdanud ka. Mul kipub vastupidi olema (njah, tundub, et tegelikult saan ma temast seega väga hästi aru), kuigi mulle meeldivad mõlemad, lähen ma tavaliselt sees kiiremini ja paremini käima, sest tean, kuidas seal kiiremini õnnestuda – väljas ei saa tihti eduelamust nii kiiresti kätte ja siis tuleb pill vähese ilu peale. Ehk siis mitte eriti üllatuslikult oleme me mõlemad rohkem motiveeritud olukorras, kus me usume, et me võiksime edu saavutada.

Igatahes leidis Sirru eelviimasel päeval ühe 7a, mis talle kohe nii hirmsasti meeldis, et proovis seda kaks korda järjest ja harjutas kõiki raskeid kohti (rajal on kaks cruxi) innukalt, kuni sõrmed verised – kaks korda ei kõla palju, aga kui mõelda, et ühe katse peale kulutas ta ca 90 minutit, mille käigus tõesti muudkui proovis ja raskeid liigutusi lihvis, siis tuleb tunnistada, et ta on ikka loom. Rada on ca 30 meetrit ning selline, et esmalt vertikaalne osa, kus kohati vähe nukke (delikaatne pind, nagu välismaalased ütlevad), ja seejärel horisontaalne libedate sloperitega osa. Mina proovisin, aga juba esimesse cruxi oli raske saada (teekond esimesest poldist teise võttis konkreetselt jala värisema, esimene crux on alles neljandas poldis) ja seal olles tegin libisedes sohki ning haarasin klippimiseks ekspressist kinni. See selleks, proovisin siis nö ülaltjulgestuses ka seda kohta, aga lihtsalt ei olnud seal MITTE MIDAGI, millest kinni võtta. Mis ma teha saan, eks ole, nühkisin end kuidagi sealt edasi (ja “nühkisin” on siin veel kena sõna),  kuigi see umbes 100 katset võttis, ning teises cruxis (see hiiglaslik ümar vorm, mida Cyrus teisel ja kolmandal pildil  embab, on just nii libe, kui paistab) leidsin isegi suurepärase undercling’i, mida sai kahe käega haarata, et jalgu parematesse kohtadesse viia, aga tee või tina, no ei ulatanud sealt mitte ühessegi normaalsesse nukki. Nii et mina pühkisin käed puhtaks, ütlesin, et anteeksi, aga pole minu rada, ning tegin muid asju.

Järgmisel (st viimasel) päeval läksime sinna tagasi, sest Sirru tahtis oma redpoint’i kätte saada (st rada puhtalt ühe hooga ära ronida), ja kuna see tal esimese katsega välja ei tulnud, proovisin ma ka uuesti, sest ekspressid olid nagunii üleval. Täitsa pekkis, ma ei tea, mis vahepeal juhtunud oli, aga esiteks oli teekond esimesse cruxi üleöö lihtsaks muutunud ja teiseks oli sinna cruxi üks täiesti imeline suur undercling tekkinud, mille abil sai jalad piisavalt kõrgele, et järgmisesse heasse käenukki ulatada. Nii et mulle täiesti ootamatult läks teise cruxini kõik puhtalt ja nagu lepase reega, flow oli suurepärane ja üldse oli kõik kaunis. No aga kuna mina polnud eelmisel päeval teisest cruxist üldse üle saanud, siis loomulikult ei läinud see nüüdki ei puhtalt ega valutult. Miskipärast see eelmise päeva imeline undercling enam nii hea ei olnud (ehk selles asi oligi, et pool sellest oli otsustanud esimesse cruxi ümber kolida) ja kui ma lõpuks järgmisesse polti sain, oli see maailma kõige mitteelegantsema beetaga. Lihtsalt öeldes viskusin ma kõigi jäsemetega selle eelmainit ümaruse otsa, hoidsin kümne küünega kinni ja nihkusin aeglaselt edasi, kuni kolmandal katsel midagi pihku jäi. Ehk siis enda jaoks HEAD beetat ma seal ei leidnud ja korralik redpoint oleks natuke projektimist ja vähemalt kahte katset veel tahtnud.

Cyrus tegi selle aga oma teise korraga ära ning meie 7c sõber polnud sel päeval pea üldse ronida saanud, nii et tegime muid asju, et tal ka lõbus oleks. Ta nimelt ronis absoluutselt iga raja, mida ta proovis, esimese korraga puhtalt ära, nii et ta oli niigi meie rõõmuks kahe päeva peale kokku juba ca viis tundi selle raja ääres passinud, sest meid oli paaritu arv ja meieta polnud tal julgestajat. Sealhulgas tegi ta selle sama 7a ka kohe puhtalt ära, kuigi pidi teises cruxis peatuma ja sussi jalast võtma, et sealt kivi välja raputada, selle käigus köide tulemata, sest muidu poleks katse lugenud – ja kinnitas, et tema hinnangul on greid aus. Aga ta oli selles mõttes üldse megatõsine, et ühte rasket 6c-d, mis oli ilmselgelt tema jaoks ka raske (radadega on tihti nii, et lühike 6c võib olla hulga raskem kui pikk 7a, kus pikkuse eest hindele lisatakse, sest pead väsinuna raskete liigutustega hakkama saama), proovis ta 20 minutit ja ronis selle käigus neli korda madalamale mugavamasse kohta puhkama, et seda mitte köies teha, sest nii saab ikka ametlikult flashi kätte.

See pani mind natuke oma suhtumisele mõtlema – mul on tihti nii, et pingutan päriselt ainult raskete radade peal, sest mul on savi, kas saan veel ühe viieka flashi või mitte, kui on ootamatult raske koht, siis jumala rahuga puhkan köies, mitte ei tõmba ninast verd välja. Nö hoian end “väärtuslikumate” (kõrgemate greididega) radade jaoks. Tegelikult on see arengu seisukohast muidugi ülimalt rumal lähenemine ja oleks igati õige kultiveerida endas harjumust igal rajal korralikult pühenduda. Kui greididele nii keskendunud ei ole, vaid ilusasti ronimisele, areneb tehnika ilmselt paremini (ja mõelgem nüüd ka sellele hiljuti loetud raamatule, mis kinnitas, et töötada tuleks paremate harjumuste kinnistamise nimel, siis tulevad tulemused iseenesest). Järgmiseks perioodiks taas eelkõige vaimne treening vist.

Igatahes oli selle pika loo mõte see, et Sirru sai oma esimese 7a redpointi kätte. Ja mul on tema pärast väga hea meel – ja ma olen megauhke, sest kahe aastaga nii kaugele jõuda ei ole sugugi naljaasi, mul on täiega karm peiks. Kaks aastat on nullist alustades ikka väga lühike aeg ja see, kui järjekindel ta on, kui siht paika on seatud, on täiesti imetlusväärne. Nii et täna on see päev, kus ma kellelegi teisele plaksutan, küll tuleb ka minu enda kord. Aga see oli tõesti suurepärane puhkus ja talle kindlasti ka parim võimalik jõulukink. ❤

Rahu ja vaikus

Tahtsin eelmise postituse maha kustutada, sest hakkasin mõtlema, et kes olen mina, et teisi elama õpetada, lõpuks teeme ju ikka kõik nii, nagu oskame ja endale hea tundub. Aga siis hakkasin mõtlema, et ilmselgelt on see inimesi kõnetanud ja jäägu see siis arvamuste paljususe näitajaks – ja ehk selleks, et ma saaksin kümne aasta pärast vaadata, kui loll ma ikka olin.

Aga hetkel olen eluga kodus tagasi, naudin oma (meie!) mõnusat voodit ja mõtlen, kui tore see ikka oli. Kaks mustandit on Egiptusest veel järge ootamas, siis saame kõik eluga edasi minna. Seni näitan, kui ägeda käevõru ma leidsin (1 euro). Ootasin Egiptusest igasugu asju, aga kolme triibuga Adidas (sest palju vene turiste) ja Star Treki sümboolikaga ehted võtsid mind küll sõnatuks.

Tahaks ka sõltumatusest kirjutada

Ebapärlikarp kirjutas enne, et sõltumatus on oluline ja hea, kui tead, et vajadusel saad ka üksi hakkama. Siis kirjutas Liivi, et tglt pole hullu, kui on hea mees, kes üleval peab. Mõtlesin, et viskan ka oma kaks senti.

Mina olen ilmselgelt Ebakaga ühes paadis – ja ma ei saa üldse aru, kuidas “aga mul on hea mees” seda hoiakut mõjutada võiks. Mul on ka mees, kes minust mõned korrad rohkem teenib ning sellest iial probleemi ei tekita – pigem vastupidi, ta on selline, kes ostab mulle kingituseks korraliku läpaka (päriselt, mul pole elus nii uhket masinat olnud) ja siis sõitleb minuga, et miks ma ometi tema kingituse peale nii palju raiskasin. Ta on ka üsna algusest peale öelnud, et kui ma tahan täiskohaga koolile pühenduda vms, siis ta ei näeks probleemi – mis on temast väga kena, aga lõppude lõpuks ei tee ma neid otsuseid ju siiski sellest lähtuvalt, mida tema meile lubada saaks, vaid oma põhimõtete põhjal.

Ma olen oma elus piisavalt näinud nii nälga, kui ka seda, kuidas raha/kingitusi kirvena sinu pea kohal hoitakse (kas või stiilis “sa sööd meie toitu, seega peaksid ka oma otsustes meie arvamustest lähtuma”), et teada, et see võimalus on olemas. Ja ma tunnen ennast piisavalt, et teada, et sellises olukorras valin ma kõhklematult nälja. Nii et tundub üsna arukas varustada end selliste oskustega, et mis ka ei juhtuks, varuvariant poleks nälg, vaid lihtsalt veidi kehvem sink leival.

Teiseks ei ole “hea mees” püsiv nähtus, ka siis, kui ta on läbinisti hea mees. Ta võib haigeks jääda, lennukiga alla kukkuda, mida iganes. Nii et ma tõesti ei saa aru naistest, kes saavad mitu last vaevumata kooligi lõpetama, sest isegi kui sul on suurepärane mees, ei ole tööturg ju stabiilne, võib juhtuda, et tekib olukord, kus sinu abi kuluks perele väga ära. Kuidas sa ei üritagi natukenegi tagalat kindlustada? Kas või ei lõpeta laste kõrvalt kooli vms. Alles see oli, kui kõik eestlased mõtlesid, et ehitajad saavad meil elu lõpuni hiigelpalka, kuni järsku selgus, et nende küünetehnikutest kaaslased peavad hakkama topeltvahetusi tegema, et laenumaksed ikka tehtud saaks.

Või kolmas variant, mees on jätkuvalt hea ja edukas, aga sina ise muutud. Avastad, et selle tolbajoobi nägeminegi ajab südame pahaks. Kannatad sellest hoolimata elu lõpuni välja, sest kuhu sul ikka minna on oma pooliku keskharidusega? Või oled veel mitu aastat surnud suhtes, kuni oled mingidki turuväärtusega oskused omandanud? Või kasutad seda ühte oskust, mis sul on, ja haagid küüned kähku toredama jõukuri taha? Kui just Liis Lass pole, ei pruugi see viimane nii hästi välja tulla (ja mul on kuri kahtlus, et tal on ka midagi muud peale välimuse pakkuda). Lihtsalt kohe üldse ei mahu minu maailma.

Muidugi on normaalne teineteist toetada ja vastastikku teineteisest “kasu saada”, kas või emotsionaalses ja intellektuaalses plaanis. Selle pärast me ju kaaslastega olemegi, et koos on toredam kui üksi. Aga ma eelistan selgelt varianti, kus see on alati valik ja mitte kunagi paratamatus. Ei ole mul piisavalt usku jumalasse, et ühtki teist varianti kaaludagi.

Pühadeväljakutse

Kaheosaline, esimene osa on lihtsam, teine natuke raskem.

1. Joo ära vähemalt kaks siidrit/õlut/veiniklaasi. Kolm on parem, aga kolme mina ei kanna, nii et kohandasin. Seda osa võib filmida, aga ei pea.

2. Tee altolevatest harjutustest kolmanda lehe raskemat varianti (seda liikumisega küljeplanku). Filmida tuleb muidugi ka, et teisedki seda rõõmu näeksid. #parimpyhadechallenge näiteks vms. Joogile-joogile!

View this post on Instagram

Looking for more balance during the holidays? Perhaps you’re looking for a good sweat that focuses on core/glute strength, balance and mobility? Swipe to check out my Balancing Burner to shed all those Xmas carbs. • This video focuses on a total body balance that is suppose to make you sweat. High reps and deep breaths. Move through these mobility drills that will strengthen the hips, core, glutes, quads and hamstrings! • We all know how busy the holidays are, so give yourself the gift of balance. Find some solo time with your body and to be present with it and it’s surroundings. Hope all of you have a wonderful and happy holiday season! • Share to a friend who wants to learn more balancing techniques, or a friend who’s looking for an easy way to sweat over the holidays, or a friend you think might enjoy! • #hipmobility #mobility #yoga #gluteworkout #coreworkout

A post shared by Brad Terrell (@bradterrellyoga) on

Meil on elus õnne olnud

View this post on Instagram

This is genius, I need a #fireplace like this

A post shared by Rents (@rrrents) on

Oli eilegi. See on VÄGA VÄGA suur vedamine, kui lähed jõuludeks võõrasse riiki ja satud puhtjuhuslikult kokku Kanada-Egiptuse perega, kes sind enda juurde (jõulu-)peole kutsub. Sulud siis selle pärast, et kutsutud olid ka moslemitest sõbrad-kolleegid, kellele oli tegu lihtsalt peoga. Eriti laste jaoks oli see siiski väga jõul, kingid kuuse all, päkapikumütsid jne.

Minu jaoks kõige ägedam asi oli kahtlemata lõke elutoas või pigem kaasaskantav lõke – moodustab kuusega meeldiva kontrasti ka. Kui keegi nüüd mõtleb, miks seal elutoas rohkem rahvast ei ole, siis selgus, et meiegi poleks pidanud seal olema, eriti Cyrus, sest tegelikult ei lasta külalisi, eriti meessoost külalisi, elutuppa, vaid nende jaoks on eraldi sissekäiguga tuba, mis on muust majast eraldatud, et nad maja naisperele halba õnne ei tooks. Esimene kord, kui kuulen, et keegi ütleb otse välja, et meestest tuleb ainult jama. 😀

img_20181224_203430.jpg

Menüü oli väga mitmekesine, pakuti “tavalist” jõulutoitu (kana ja kartulid), Egiptuse küpsetisi ning kohalikus stiilis valmistatud toitu, mida võib pildilt näha (liha ja kartulid olid suure pajaga lõkke alla maetud, kus need aeglaselt küpsesid, liha oli nii pehme selle tulemusel, kui üldse olla saab, põhimõtteliselt sulas suus). Mitmed asjad olid vegan. Jooke oli ka veinist teeni, kuigi moslemid muidugi piirdusid teega. Ja suitsetasid. Kanep on oopiumiga võrreldes ikka korralik samm tervislikumaks, nii et mina hukka ei mõista – kui ühe meelelahutuse ära keelad, siis inimesed ikka leiavad teise.

Aga väga lahe oli selline üritus, beduiinid, egiptlased, igasugu välismaalased koos õhtut nautimas. Hästi pingevaba ja rahulik oli, sõime pisut, jõime klaasi veini ja olime selili vaiba peal maas ning arutasime, mis tähed parajasti paistavad (enam ei pea ju väga mõistatama, selle jaoks ka vastavad äpid), ei olnud mingit survet ilmtingimata korralikku vestlust üleval hoida vms, seda enam, et pool ajast räägiti ümberringi araabia keeles nagunii.

Hiljem jalutasime koos ühe seiklusfirma töötajaga mööda pimedaid tänavaid koju, vajadusel eest põigates, kui mängivad lapsed päris pikali tahtsid joosta, ja arutasime, kui palju turvalisem Dahab tegelikult meie kodukandiga võrreldes on – meil ei julgeks keegi lasta õhtul kell pool kümme linnas lastel üksi tänaval mängida. Siin olevat elu selline ainult Kairos, igal pool mujal, ka kuurortides, on ikka väga rahulik. Tüüp lisas naeratades, et ehk venelaste linnaosades mitte, neile meeldivat kakelda. Meie naabrid on ikka igal pool endale nime teinud. 😀

Rahulikku jõuluaega kõigile!

Kivi ja vesi

Ostsime just kahe peale 12 giga internetti ja naudime nüüd luksuslikku ühendust nagu siniverelised. Elu on taas elamisväärne, kuigi pean ütlema, et päris tore oli Sirruga paar päeva päriselt rääkida, tundub, et ta on üsna tore inimene.

Muidu veetsime kaks päeva ronides. Lähenesime asjale nagu viimased turistid ja rentisime täispaketi, kus beduiin viib su hommikul kõrbesse, pakub sulle päev otsa teed, teeb lõunasööki (täitsa pekkis, kui hästi see mees süüa oskab teha) ja toob õhtul tagasi. Esiteks selle pärast, et me ei tunne siinset kõrbe ja ei oska keelt, aga teiseks tundus kohalikele töövõimaluse pakkumine ka nagu päris hea mõte, seda enam, et kui me hommikul ja õhtul taksoga otsa teeksime, oleks see enamvähem sama hind. See mees inglise keelt ei räägi, aga saab aru sõnadest nagu “tee” ja “toit” ja “Dahab” ning muidugi erinevate ronimiskohtade nimedest. Nii et olulised jutud saavad kõik aetud.

Ronimine on … raske. Kivi on üsna libe, nagu me juba ette kahtlustasime, nii et toore jõuga ei saa seal midagi tehtud, tuleb hästi palju õigeid asendeid leida. Libedate käenukkidega on nimelt see, et need hoiavad ainult siis, kui raskust täpselt õige nurga alt peale panna. Või vähemalt hoiavad paremini. See ei ole just mu tugevaim külg, aga kahtlemata väga arendav. Ja no see ei ole selline ronimismeka, kus tuhandeid radu oleks, nii et ronid seda, mida on, ja lepid sellega, et vahel hinnatakse mõni 6a 7a peale ümber (ilma naljata, juhtus nii ühe rajaga). Nii et ilmselt on see hea, et olen sunnitud enda jaoks raskeid asju tegema, lõbus on ikka, lihtsalt ma ei mäletagi, et oleks kunagi nii palju juba soojendusradadel värisenud. 😁 Nüüd jalad täiega valutavad, nii sääred kui ka reied, ei teagi, kas slabidel värisemisest või liival kõndimisest (or why not both).

Eile ronisime päris üksi, aga esimesel päeval oli üks tüüpiline roniturist ka meiega. Selline “ma olen natuke varem ka roninud” ja tagasihoidlik. Vaatad peale – 5.10 tossud, DMM-i kott, millest paistavad naiste Solutionsid (ehk siis piisavalt kaua tegelenud, et brände tunda, aga sussid ikka mugavuse järgi valida). Järeldus – ronib VÄHEMALT meie tasemel. Vaatad otsa – hipsterlik manbun ja ronijapäevitus. Järeldus – ronib VÄHEMALT seitsmeid. Kõik mu stereotüübid osutusid õigeks, tüüp ronib täiega hästi (“gf jättis mu maha, sest ma olin liiga ronimisele keskendunud, aga nüüd on mul palju aega ronida, nii et ronisin just oma esimese 7c” – mida kõike mehed suudavad, kui naisi jalus ei ole). Ma võiksin ennustajaks hakata. Kusjuures huvitav on see, et sellised ringireisivad ronijad elavad kõik nagu hulgused, aga pole kunagi lollid. See kaitses ka doktorikraadi (mehaaniline JA keemiline insener), töötas veits ning otsustas siis, et Jaapani töökultuur ei istu talle, nii et on nüüd jupp aega mööda ilma ringi roninud. Ja no tema elab hotellis, nagu meiegi (sest siin on see odav), aga näiteks kolm ukrainlast, kes ka ilmselgelt polnud mingid kodutud, olid lihtsalt kõrbesse telgi üles pannud ja elasid rõõmsalt seal, leidsid, et mis neil ikka linna asja, kaljud on ju siin.

Huvitav oli muide näha seda, et mõned (silma järgi keskmisest jõukamad) kohalikud veedavad perega nädalavahetusel lihtsalt aega nii, et sõidavad kõrbesse, panevad vaiba maha, naised teevad süüa, lapsed mängivad jne. Ja kusjuures ei ole soorollid ka nii kivisse raiutud, näiteks nägime kohalikku tüdrukut ATV-ga sõitmas, nii et tema juhtis ja poiss istus tema taga (juba see, et ca 15aastased vastassoolised niimoodi kahekesi hulkuma lastakse kõrbesse, tundub üsna vabameelne lähenemine).

Soorollidest rääkides, siin on mehed ju väga mehelikud jne – aga mind üllatas see, et nad laulavad väga palju. Teevad tööd või jalutavad niisama ning samal ajal laulavad või vähemalt ümisevad. Ma ei olnud varem mõelnudki selle peale, et Eesti mehed võivad laulda kooris või bändis, aga haruharva kohtab Eestis meest, kes lihtsalt niisama laulaks või kasvõi ümiseks. Üks Mati on meil töö juures, kes teeb seda, aga ta laulab vahepeal oma lõbuks ooperit ka ja vähemalt minu kõrvale tundub ta hääl üsna koolitatud. Nii et mulle on kuidagi jäänud mulje, et meil ei peeta seda väga mehelikuks tegevuseks, siin ilmselgelt sellist hoiakut pole.

Täna käisime aga hoopis sukeldumas, sest mõtlesime, et tuleks ikka kohalikule meelistegevusele ka võimalus anda. “Käisime sukeldumas” on muidugi natuke ülepaisutatud, tegelikult oli meil kahepeale instruktor, kes viis meid põhimõtteliselt käe otsas vette ja umbes kuue meetri sügavusele koralle ja kalu vaatama – laenasin teiste samas kohas tehtud pilte, sest no just seda me seal nägime (kuigi minu arust oli seal vähemalt mustmiljon erinevat värvi kala), aga VÄGA ilus oli. No seda ei anna normaalselt sõnadesse panna, KUI ilus.

Ütlen ausalt, et minu jaoks ikka üsna hirmutav ka, eriti alguses. Mul ei ole kunagi vist PÄRIS paanikahoogu olnud, kuigi närvi lähen ma tihti ja meeleldi, aga alguses tundus vee all hingates küll, et õhk saab otsa, ükskõik, kui sügavalt ma hingan, kopsud lihtsalt kisuvad kokku. Tegelikult oli vaja lihtsalt rahulikult natuke enda ette jõllitada ja sisse-välja hingata (jajah, ära mine närvi, hinga lihtsalt rahulikult sisse ja välja, FUCKING VEE ALL), siis sai kohe parem. No ja siis saime minu meelest ehk 15-20 minutit nautida seda asja ning ma tundsin järsku, et kõrv läheb ERITI valusalt lukku (enne läks ka korduvalt, aga siis oli hinge kinni hoidmisest ja pressimisest kasu, nüüd ei aidanud enam ükski nipp) ja sügavamale minnes hakkas rohkem haiget tegema, nii et tegin üsna innukalt instruktorile selgeks (taas, vee all), et no sügavamale ma enam ei taha. Õnneks oli ta tõesti megakannatlik mees, kogu selle aja suutis mind rahulikuna hoida ja vähehaaval ikkagi sügavamale (aga mitte liiga sügavale) liikuda, nii et suuremat osa sellest reisist ma tõesti nautisin. Cyrus ütles hiljem, et ta pani näo vette ja mõtles esimese asjana, et oh boy, Reena’s going to freak out by this – sest no ta teab, et ma olen veits kontrollifriik ja selles olukorras ei ole sul kontrolli just eriti palju. Isegi tavaelus ei meeldi mulle ootamatused, tahan aega mõtetega harjumiseks jne, nii et algus oli ikka kole – kui see veealune poleks nii ilus olnud ja sellega kohe tähelepanu kõrvale tõmmanud, oleks ilmselt raske olnud.

Ahjaa, olgu öeldud, et kõrv on ikka veel lukus, kuigi paari tunniga on paremaks läinud. Loodetavasti koju saan ikka kuuljana.

Kas teeme esimese maailma murede mängu?

View this post on Instagram

Quite a nice view for christmas 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Esiteks. Meie lennuk pidi väljuma kell seitse hommikul. Tegelikult väljus pärast kaheksat. See iseenesest pole mure. Mure on see, et uus väljumisaeg tähendas, et mõni Eesti turist oli selleks ajaks juba maani täis, mistõttu ta ei saanud oma koha peal istuda, sest SEAL ON MINGID VENELASED, MA SÕIDAN PASUNASSE NEILE. Nii et otse loomulikult ei visatud teda lennukist välja, nagu normaalne oleks, vaid pandi meie kõrvale istuma.

Õnneks jäi ta kohe magama.

Kahjuks hakkas ta selle käigus mulle iga viie minuti tagant otsa kukkuma, kuigi ma lükkasin ta iga kord sellise hooga tagasi, et selle peale rippus ta peaga vahekäigu kohal. Õnneks on Sirru galantne kallim ja pakkus vabatahtlikult, et vahetab minuga kohad. Ning istus küünarnukk õieli, nii et iga kord, kui tüüp oma saja kiloga hooga tema poole vajus, lendas ta küünarnuki otsa ja tõmbas ise end eemale. Pärast teist korda ilmus kuskilt välja poisi ema, kes lapsukese põhimõtteliselt dressikaga istme külge kinni sidus.

Jep, te olete õigesti aru saanud, tüüp oli emaga Egiptusesse lendamas, aga sellest hoolimata hommikul kell kaheksa maani täis. Või ehk just selle pärast ja mina lihtsalt ei oska oma vanematega pidutseda?

Teiseks. Kahjuks on hotellis kehv internet. Õnneks sai TELE2-lt 300 MB juurde tellida. Kahjuks oli mul vaja üks asi alla laadida, nii et see sai kohe otsa. Õnneks sai uuesti juurde tellida – kahjuks olen ma jätkuvalt TELE2 klient. Nii et TELE2 võttis tellimuse kenasti vastu ja SEEJÄREL saatis sõnumi, et kuna ma nüüd ületasin limiiti, piiravad nad teenuseid. St nad ei lase mul seda internetti kasutada, mille eest nad mulle just selle arve esitasid, mis seda limiiti ületas, eks. Logisin siis iseteenindusse, et limiiti suurendada – selleks on vaja ID-kaarti, Smart-ID ei sobi. Mõtlesin, et maksan siis selle arve ära lihtsalt, siis on ju kõik kena – arvet maksta ei saa, sest seda pole tegelikult veel olemas, arve koostatakse alles kuu lõpus. St enne seda saaksin neile raha saata muidugi, aga see ei mõjutaks kuidagi minu praegust olukorda. Helistada neile ei saa, sest nad panid kõned ju ka kinni koos internetiga. (No Sirru telefoni saaksin laenata, aga vajadus pole nii karjuv, et peale vingumise teha midagi otsekohe.) Nädala sees peaks saama nende kodulehelt neile vestlusaknasse kirjutada, aga olen valmis mürki võtma, et riigipühadel need ei toimi. Nii et eks ma pean ühel hetkel ikka peiksi telefonilt helistama ja nutma ning sinnani peab mu Päevade Päike mulle iga kord kuumkohta tegema, kui ma instat skrollida tahan või midagi. Väga piinlik, mis elu see on.

Mitte et mul kellelegi helistada oleks, aga kas ma peaks lihtsalt puhkust nautima ilma sellest iga viie minuti tagant uut pilti postitamata?

Ahjaa, tasuta jõusaal asub TEISES MAJAS. Nagu ma pean sinna KÕNDIMA. Vähemalt minuti! Kui ma aeroobsest treeningust huvitatud oleks, siis ma ei läheks jõusaali, eks ole. (Tegelt on jõusaal ok, kuigi ma hulga parema meelega sebiks joogamati ja võimleks toas, sest no imelik on veits jalga kaela taha väänata, kui teised kõrval crossfitti teevad.)

Aga muidu on päris tore jõule 24kraadises soojuses veeta, üldse ei kurda. Kohalik expat (see tähendab immigranti, kes on rikkast riigist, no umbes nagu see, et vaesena oled sa peast soe, aga jõukana ekstravagantne) ronijatädi kutsus meid jõululõunale ka, nii et see on väga lahe.

Ja eriti tore on see, et siin on megasõbralikud kassid igal pool, kes ronivad rõõmsalt sülle ka lihtsalt sülesolemiserõõmust, kui kuskil mingit toitu ei paista.

Haavatud jumalanna paranemispäevik. 30 päevaga tallamatist supernaiseks

View this post on Instagram

This summer has been especially magical because a place I can call home was finally finished. My studio, my sanctuary, my safe place. Realizing what a deep sense of safety this brings to my soul. I no longer need to wander around the planet without a space to truly touch down at. It’s been a beautiful journey inwards that has by no means been easy but has made me grow faster than any other time in my life. Arrived here 3 years ago and started making music in a half built hut with a little space heater, blankets in front of windows to hide from the harsh winds of the North and my recording gear. Out of that grew a dream of the Moon temple, out of the dream grew a completely new way of existing. I see my journey as very similar to someone that chooses to spend years in an ashram, just in my version, the forest has been the monastery. Massive shifts have happened internally and I’m starting to feel heavily pregnant with everything I’ve been creating. It’s definitely time to come out of the hiding now. We’re so, so close. Thank you, Moon Children for witnessing my journey with such respect, patience and love. I can’t wait to reconnect with you on a whole new, much deeper level very soon. Love you. -Moonchild K

A post shared by Kerli (@kerlimusic) on

Kui ma Kerli Kõivu raamatu pealkirja nägin, teadsin ma KOHE, et tahan sellest kirjutada – sellise pealkirjaga kaante vahelt saab AINULT sulakulda tulla. Tegelikult kirjutasin juba nädalakese eest, Postimehele, nüüd avaldan ka siin – siin on siis minu originaal, eeldan, et seal on nende nuditud ja moditud versioon, aga ütlen ausalt, et ega ma vaatamas ei käinud. 😀

Enne raamatu juurde pöördumist olgu öeldud kaks asja. Esiteks. Innuka spordihuvilisena on mul see probleem, et ma joon harva ja ei kanna hästi. 84 lk pole küll eriti palju, aga ikkagi mitu tundi lugemist, oleks ma sinna pudeli kõrvale võtnud, oleks ma poole peal maganud ja pidanud hiljem valutava peaga edasi lugema. Nii et olgu öeldud, et lugesin seda üllitist täiesti kaine peaga ja kirjutasin selle arvustuse niivõrd-kuivõrd täie mõistuse juures olles, kui minu puhul võimalik on.

Jörgen Paabu on Postimehe intekasse täiesti imelised pildid teinud

Teiseks lugesin kuskilt intekast, et ta kirjutas selle 9aastase suhte järel, nii et käisin kohe vikis ta vanust vaatamas, sest ta näeb noor välja, aga oleks muusikamaastikul nagu juba 15 aastat olnud. Nii et kui kedagi veel huvitab, on Kerli hetkel 31aastane, minust ainult aastakese noorem. Mis tähendab, et see pikaajaline suhe algas, kui ta oli 22, ma eeldan, et ta nõustub ise ka, et põhimõtteliselt oli ta veel laps. Nii et võtsin juba enne raamatu lugema hakkamist küünilise seisukoha, et ilmselt oli tema suurim viga see, et suhe ei lõppenud juba kaheksa ja pool aastat tagasi. Antagu mulle andeks minu kalestumus, räägin kogemusest. Vabalt võib olla, et Kerli oli minust targem, sest olgem ausad, tegelikult ei tea me temast ju mitte midagi, tal on olnud piisavalt mõistust, et aastate jooksul piisavalt intervjuusid anda, aga samas hoiduda liigselt eraelust rääkimast – ja praeguseks hetkeks ei tea keegi meist, kus lõppeb Kerli kui inimene ja algab Kerli kui bränd, võime ainult eeldada, et ilmselt ta tegelikult igapäevaselt lumises metsas poolalasti ringi ei lase.

Raamat ise oli selline … Suure kirjaga pildiraamat. Ühe asja on ta igatahes kenasti selgeks saanud. Selle, et kõik ühiskonnas natuke pahakspandavad mõtted kõlavad hulga paremini, kui neid esitada moodsas esoteerilises keeles. Näiteks võib juhtuda, et sõbrannad vaatavad viltu, kui sa otse välja ütled, et sugar daddy‘t oleks vaja – aga öelda, et sinu ellu saab kuuluda ainult selline mees, kellel on palju külluseenergiat, see on juba hoopis teine jutt. Kõik noogutavad kaasa ja ütlevad, et muidugi, energeetiline tasakaal on väga oluline.

Aga mina oleksin tunduvalt suurema huviga lugenud sellest, kuidas ta üldises plaanis elu näeb, millised viimased 15 aastat olnud on jne, seda enam, et kõik lahkuminekuraamatud on ju üsna sarnased. Hetkel oli tegu raamatuga, mille peamine väärtus seisneski fotodes – ja ainus asi, mis ma siit päriselt teada sain, on see, et on olemas üks päris äge fotograaf, kelle nimi on Jörgen Paabu (vt näiteks eelmist pilti). Ma eeldan, et Kerli enda käsi on ka fotode tegemisel mängus olnud, sest seda, et ta on visuaalide loomisel üsna osav, on ta aastate jooksul korduvalt näidanud. Kahjuks tundub, et kirjutamine pole tema tugevaim külg ja keel oli kohati väga toortõlge inglise keelest, ei jää muljet, et ta oleks harjunud end eesti keeles ladusalt väljendama. Selle koha peal hakkab lugeja paratamatult mõtlema, kas 31aastane naine ikka tõesti kasutab igapäevaselt väljendeid nagu “mõttetu kutt”, “kuum tükk”, “nunnu” (absoluutselt IGA asi on nunnu), või on tegu teadliku registrivalikuga, sest Kerli kui bränd on (vist?) eelkõige teismelistele suunatud. Mul on raske uskuda, et toimetaja või üldse keegi, kes seda raamatut enne avaldamist luges, ei suunanud tähelepanu näiteks sellele, et ühes peatükis soovitatakse loobuda kõigest üleliigsest, sest minimalism on äge, ja paar lehekülge eemal rõõmustatakse, sest nüüd, kui eksi jalus ei ole, saab rahus sõbrantsidega šoppama minna (ja osta palju uusi asju, millega oma minimalistlikku kodu täita). See, et kõik eneseabinipid on Cosmo stiilis, peab olema teadlik valik.

Mind hakkas ühel hetkel häirima ka see, et kuigi räägitakse palju sellest, kuidas iga naine on jumalanna, tegeletakse feministide keeles väljendatuna siiski kogu aeg patriarhaalsete väärtuste süvendamisega – põhirõhk on ikkagi selles, et mis sellest, et see lohh sind maha jättis, sa oled ikka NII seksikas ja NII ilus (sest naise väärtus ometi just selles peitub). Kui ma olen jumalanna, siis minu esmane huvi ei ole õppida kõige seksikamat meiki tegema, esiteks saadan ma sellele tõprale kolmeks põlveks Siberi katku kaela, seejärel hävitan nalja pärast kellegi viljasaagi või tantsin oma langenud vaenlaste kehadel ning siis lähen norin pisut mõne teise jumalaga. Isegi Aphrodite OLI ilus, aga TEGELES ta aktiivselt ringihooramise ja tülideõhutamisega – mis on korduv element paljude viljakusjumalannade juures. Ilu on siiski sekundaarne tunnus, jumaluse olulisim omadus on VÕIM. Ja mis võiks ühte inimest rohkem võimestada kui võimalus ühiskonna reegleid soovi korral ignoreerida ja uskuda, et sa oled piisav ka siis, kui sa üldse ei meigi. Või et sinu seksikus ei seisne selles, et sa hommikusöögiks rohelist smuutit tarbid. Miskipärast arvan ma, et inimene, kes eelistab pikki ajaperioode teistest eraldatult veeta, on sisimas üsna sarnasel seisukohal.

Ma olen nõus, et ennast tuleb armastada. Ja ma olen nõus, et tuleb teha teadlikke valikuid. Aga mul on üsna raske uskuda, et see raamat kedagi sellele lähemale aitab. Pildid on ilusad ikka, aga ei Kerlist ega isiklikust arengust siit tegelikult eriti teada ei saa.

Ehk siis kingikotti soovitan ma seda enne jõule panna ainult siis, kui ette teate, et lugeja tõesti Kerlit fännab. Teistele võib selle asemel siit raamatust väikese tsitaadikogumiku teha, mahub ühele leheküljele ära. Minu vaieldamatu lemmik on järgmine, kaalusin selle peale tõsiselt, kas peaks ehk hakkama isegi üsapuhastusteenusega raha tegema:

“Õppisin oma üska puhastama ja tugevduma ning maaenergiaga ühilduma.”

Kui Kerli suutis, suudad sinagi!

Tibatillukesed harjumused

Ehk kokkuvõte raamatust “Atomic Habits“. Ei saa öelda, et siin midagi maailmamuutvat oleks olnud, aga kirja peaks ikka panema, kombeks nagu raamatutega teha nii. Raamatu peamine mõte on siis selles, et eesmärk ei peaks olema “võtan 20 kg alla” või “lõpetan kooli”, isegi kui peaks tahtma seda saavutada, vaid eesmärk on olla selliste harjumustega inimene, kelle sellesuunalised eesmärgid nagunii täituvad. St et minu eesmärk ei tohiks olla näiteks “roni ära see konkreetne rada, kus on vaja head jalatööd”, vaid see, et mul oleks harjumus igapäevaselt jalatööharjutusi teha. Seda siis seetõttu, et muidu saab eesmärk täidetud ja oled sihitu või seikledki eesmärgist eesmärgini, aga kui eesmärk on üldises plaanis end arendada ja selleks on konkreetne tegevuskava paigas, siis selle järgimisele on lihtsam keskenduda. Või näiteks kaalulangus – kui keskendud sellele, et 10 kilo alla võtta, siis eesmärki saavutades on yo-yo-efekt väga lihtne tekkima, sest eesmärk sai ju täidetud, nüüd võib uuesti sööma hakata. Kui eesmärk on elada tervislikku elu kaalule keskendumata, siis seda probleemi pole. Taas see joogateema ka, et tuleb keskenduda protsessidele, aga tulemustest lahti lasta, eks.

Tema soovitab harjumuste lihtsamaks kinnistamiseks ehitada see oma identiteedi osaks. Näiteks ei ütle, et “ma ei tee suitsu, sest ma üritan maha jätta,” vaid ütled, et “ma olen mittesuitsetaja”, ja siis iga suitsetamata jäetud sigaretiga kinnistad seda identiteeti. Mis tundub selles mõttes tõsi küll, et selline identiteet on väga paljude muude asjade nurgakivi, mul näiteks on identiteedi oluline osa see, et ma olen ronija – ja sellest tuleb hulk häid harjumusi. Ronija sööb tervislikku toitu, et jaksaks ronida. Ronija teeb hommikuti üldist tervist toetavaid harjutusi, sest tal on vaja ka tugevat selga. Ronija venitab korralikult pärast trenni, sest painduvus on oluline. Ronija võtab puhkeaega, sest muidu võib ta end vigastada ja vigane ronija ometi ei roni … ja seega on tema identieet ohus, järelikult peab puhkama. Sama ka teiste asjadega, kui suudad end veenda, et oled “kohusetundlik inimene”, siis sellest tulenevalt pead jõudma vara kohale jne (see, kas just see on identiteet, mille poole püüelda, on igaühe enda otsustada).

Harjumuste kinnistamiseks on neli suurt REEGLIT. Need on siis järgmised:

Tee soovitud harjumusega seotud asjad silmatorkavaks. Kui trenniasjad on sul kohe ukse ees risti jalus, on suurem tõenäosus, et sa päriselt trenni lähed. Kehtib ka suuremas plaanis – kui oled keskkonnas, kus kõik treenivad, on suurem tõenäosus, et ka sina trenni teed. Kui ümbritsed end laiskvorstidega, siis on ka endal lihtsam laisk olla. Kehtib ka tervisliku toidu, suitsetamise ja enesetäienduse kohta.

Tee see meeldivaks. Plaani see näiteks kahe meeldiva asja vahele – pärast kohvi ja enne kooki teen asja X. Varsti seostad X-i kohvi ja koogiga ja see tundub meeldiv (või toob kohvile/koogile mõtlemine oksemaitse suhu). Või näiteks iga kord, kui avastad, et oled ilmaasjata telefoni välja võtnud, teed kümme kätekõverdust ja siis võid natuke Facebooki nautida. See toimib ka pisidetailides, inimesed pesevad korralikumalt käsi ja hambaid, kui seep lõhnab hästi ning hambapasta maitseb mõnusalt. Mina treenin, nagu hull, sest nii mõnus on rada ära ronida, aeroobikat ma nii ei naudiks. Kui sinu jaoks on treening ebameeldiv, aga miskipärast on hädasti vaja (no ütleme vigastuse raviks, arst ütles, et on vaja), siis peaks sellele järgnema mingi autasu, mis toetab sama tervisliku enda eest hoolitseva inimese identiteeti (st näiteks massaaž, mitte pitsa), mida sa kinnistada tahad. Kui tahad kinnistada elunautleja identiteeti, kes samal ajal enda eest hoolitseb, on pitsa ka hea. Vastupidi ka, tee endale harjumuse mittetäitmine ebameeldivaks. Kui jääd suitsetamisega vahele, pead naisele 20 eurot andma vms.

Tee selle täitmine lihtsaks. Planeerimine on oluline, aga tegemine on olulisem. Katsed on näidanud, et motivatsioonikõned või nende puudumine tegelikult ei mõjuta seda, kas inimene teeb midagi või palju ta teeb – mõjutab see, kui hea plaan tal on. Kui aga liiga kaua planeerida, ei tehta lõpuks sittagi ning harjumuse kinnistamiseks on vaja seda kinnistada. Nii et kui tahad saada veel 50aastaselt kitarrimängijaks, siis pead iga päev kitarri mängima ja palju. Selle kõrvalt võid arutada, kuidas harjutamist efektiivsemalt korraldada, aga vajaliku tegevuse TEGEMINE on õppimise juures kõige olulisem. Nii et kitarr olgu kergesti kättesaadav, nähtaval kohal (nagu juba mainitud) – ja vastupidi, ebameeldivad harjumused tee raskeks, ära osta koju rämpstoitu jne.

See joogatüdruk armastab öelda, et you have the tools, you are just distracted – meil on kõik vajalik omale parema elu ehitamiseks olemas, me lihtsalt ei suuda keskenduda, sest raiskame oma aja ja energia ära asjadele, mis ei tohiks tegelikult olulisedki olla. Ära raiska aega suhetele, mis sulle midagi ei paku või, veel hullem, ainult võtavad. Tee seda, mis sulle oluline on ja mingiski mõttes kasu toob – näiteks lastega veedetud aeg on väga kasulik, sest sa naudid seda, viisakusest naabrinaise hala kuulamine mitte, kui sa samal ajal mõtled, et tahaks juba minema saada.

No ja tüüpiline, tee kasvõi natuke. Kui muud ei tee, kirjuta kaks rida, tead, et oled midagigi kirja pannud. Nii saad tagasi vaadates näha, et oled igapäevaselt midagigi teinud.

See, et oleks võimalik näha, kas oled teinud või mitte, on siinjuures üsna oluline, sest mälu pole usaldusväärne ja inimestele meeldib endast paremini mõelda. Kui oled toidupäevikut pidanud, siis ei saa öelda, et “paar korda sõin vist kooki eelmisel nädalal”, kui iga päeva pealt tort vastu vaatab. Sama ka teisipidi, inimestele meeldib end uhkena tunda, kui näed, et oled tubli olnud, on kergem edasi minna. Nii et jälgi oma arengut – raamatu näites tõsteti näiteks kirjaklambreid ühest hunnikust teise iga kord, kui üks töökõne tehtud sai, aga tänapäeval on selle jaoks vastavad äpid, kuhu märkida, et näiteks hommikused kätekõverdused on tehtud või et essee sai valmis. Ja oma Duolingo kogemusest (ma kavatsen aasta täis saada nii, et ühtki päeva vahele ei jää, just watch me, hetkel on ca 280 päeva) võin öelda, et vähemalt minusugused tunnevad uhkust, kui suudavad end reel hoida, nii et kui on võimalik see endale visuaalselt nähtavaks teha, on suurem tõenäosus, et sellega jätkatakse. Kui sa näed, et oled ju juba kaks nädalat hakkama saanud, tahad veel pingutada. See motiveerib. Lisaks on niimoodi see “kohustus” igapäevaselt silma ees ja saab kergemini harjumuseks.

Minu jaoks ehk kõige olulisem asi on kõige lõpus. Keegi meist ei ole täiuslik, kõik meist teevad vigu. Igal dieeditajal juhtub, et tahaks hirmsasti pitsat ja ei suuda ei öelda. See on ok. Oluline on see, mis saab pärast seda, st oluline on, et antud hetkel siis näiteks rasvase toidu söömine ei saaks uueks harjumuseks, vaid et inimene saaks tagasi ree peale. Selle jaoks soovitab ta olla eriti tähelepanelik, et “vale valik” ei toimuks kaks korda järjest. Kui sööd pitsat, siis järgmisel päeval sööd tervislikult – kui on tõesti megaisu, siis ülejärgmisel päeval saad jälle pitsat, aga niisama kaks päeva järjest põrsast ei tee. Eriti heal juhul õnnestub sul leida mõttekaaslane, kellega teineteist vastastikku motiveerite ja vajadusel neid reegleid meelde tuletate. Treeningu või õppetöö puhul tuleb muidugi silmas pidada ka nn kuldkiharakese reeglit – inimene on kõike motiveeritum, kui ta peab pingutama, aga mitte liiga palju. St et me otsime väljakutseid, aga me tahame sisimas tunda, et see on tehtav, et me suudaksime ja tahaksime pingutada.

Ehk siis same old, same old, jalgratast ei leiutatud, aga ehk kellelegi oli ülekordamisest kasu.

Ma olen sigavihane

Tõsiselt, Sirru ei jõua varsti ära kuulata mu kirumist, sest ma muudkui sõiman. Miks? Sest mul on liiga elav kujutlusvõime. Ma olen jõudnud kolmpäikselaste triloogia viimase raamatuni ja seal on ühed tegelased lihtsalt NII värdjad, et see on kohutav. Nagu ma lihtsalt EI JÕUA seda sõimu ära sõimata, issanda päike läheks looja enne. Ja kuna mul on parajasti palju tööd, pole mul ka aega edasi lugeda, nii et ma ei saa vähemalt mitu päeva kohe teada, mis edasi juhtub.

Igatahes, vastuseks neile, kes ütlesid, et Cixin Liu esimene raamat on hea, aga edasi läheb järjest kehvemaks, siis minu senine seisukoht on, et esimene oli väga hea, teine oli ok, aga mitte kehv, ja kolmanda esimene kolmandik on mind siiani kogu aeg küüsi närimas hoidnud. Nii et ärge piirduge ainult esimese osaga.

  • Kategooriad