Pidu!!!

Ronisime puhkuse lõpetamiseks kolm päeva järjest, neist kaks boulderdasime ka. Ja Cyrus on igatahes selle kiviga siin rohkem sina peal olnud kui mina. Mul oli alguses ikka väga raske harjuda sellega, et kätejõule ei saa niisama üldse loota, vaid tuleb häid asendeid leida, enne kui seda jõudu rakendada saab, aga Sirru … Ma tõesti ei saa aru sellest mehest vahel. Öeldakse, et sees ja väljas ronimine toetavad teineteist, aga plastiku peal nühib ta enamuse ajast tüdinult tühja, erilist tulemust ei saavuta, midagi kolmandat korda proovida ei taha (mis tekitab surnud ringi, sest õnnestumistunnet ei teki) – aga nii kui välja saab, ronib nagu noor jumal ja on valmis end näost siniseks tõmbama, kuni sõrmed ja põlved verised. Arvasin, et talle lihtsalt ei meeldi boulderdamine, aga ta on siin väljas täiega hästi boulderdanud ka. Mul kipub vastupidi olema (njah, tundub, et tegelikult saan ma temast seega väga hästi aru), kuigi mulle meeldivad mõlemad, lähen ma tavaliselt sees kiiremini ja paremini käima, sest tean, kuidas seal kiiremini õnnestuda – väljas ei saa tihti eduelamust nii kiiresti kätte ja siis tuleb pill vähese ilu peale. Ehk siis mitte eriti üllatuslikult oleme me mõlemad rohkem motiveeritud olukorras, kus me usume, et me võiksime edu saavutada.

Igatahes leidis Sirru eelviimasel päeval ühe 7a, mis talle kohe nii hirmsasti meeldis, et proovis seda kaks korda järjest ja harjutas kõiki raskeid kohti (rajal on kaks cruxi) innukalt, kuni sõrmed verised – kaks korda ei kõla palju, aga kui mõelda, et ühe katse peale kulutas ta ca 90 minutit, mille käigus tõesti muudkui proovis ja raskeid liigutusi lihvis, siis tuleb tunnistada, et ta on ikka loom. Rada on ca 30 meetrit ning selline, et esmalt vertikaalne osa, kus kohati vähe nukke (delikaatne pind, nagu välismaalased ütlevad), ja seejärel horisontaalne libedate sloperitega osa. Mina proovisin, aga juba esimesse cruxi oli raske saada (teekond esimesest poldist teise võttis konkreetselt jala värisema, esimene crux on alles neljandas poldis) ja seal olles tegin libisedes sohki ning haarasin klippimiseks ekspressist kinni. See selleks, proovisin siis nö ülaltjulgestuses ka seda kohta, aga lihtsalt ei olnud seal MITTE MIDAGI, millest kinni võtta. Mis ma teha saan, eks ole, nühkisin end kuidagi sealt edasi (ja “nühkisin” on siin veel kena sõna),  kuigi see umbes 100 katset võttis, ning teises cruxis (see hiiglaslik ümar vorm, mida Cyrus teisel ja kolmandal pildil  embab, on just nii libe, kui paistab) leidsin isegi suurepärase undercling’i, mida sai kahe käega haarata, et jalgu parematesse kohtadesse viia, aga tee või tina, no ei ulatanud sealt mitte ühessegi normaalsesse nukki. Nii et mina pühkisin käed puhtaks, ütlesin, et anteeksi, aga pole minu rada, ning tegin muid asju.

Järgmisel (st viimasel) päeval läksime sinna tagasi, sest Sirru tahtis oma redpoint’i kätte saada (st rada puhtalt ühe hooga ära ronida), ja kuna see tal esimese katsega välja ei tulnud, proovisin ma ka uuesti, sest ekspressid olid nagunii üleval. Täitsa pekkis, ma ei tea, mis vahepeal juhtunud oli, aga esiteks oli teekond esimesse cruxi üleöö lihtsaks muutunud ja teiseks oli sinna cruxi üks täiesti imeline suur undercling tekkinud, mille abil sai jalad piisavalt kõrgele, et järgmisesse heasse käenukki ulatada. Nii et mulle täiesti ootamatult läks teise cruxini kõik puhtalt ja nagu lepase reega, flow oli suurepärane ja üldse oli kõik kaunis. No aga kuna mina polnud eelmisel päeval teisest cruxist üldse üle saanud, siis loomulikult ei läinud see nüüdki ei puhtalt ega valutult. Miskipärast see eelmise päeva imeline undercling enam nii hea ei olnud (ehk selles asi oligi, et pool sellest oli otsustanud esimesse cruxi ümber kolida) ja kui ma lõpuks järgmisesse polti sain, oli see maailma kõige mitteelegantsema beetaga. Lihtsalt öeldes viskusin ma kõigi jäsemetega selle eelmainit ümaruse otsa, hoidsin kümne küünega kinni ja nihkusin aeglaselt edasi, kuni kolmandal katsel midagi pihku jäi. Ehk siis enda jaoks HEAD beetat ma seal ei leidnud ja korralik redpoint oleks natuke projektimist ja vähemalt kahte katset veel tahtnud.

Cyrus tegi selle aga oma teise korraga ära ning meie 7c sõber polnud sel päeval pea üldse ronida saanud, nii et tegime muid asju, et tal ka lõbus oleks. Ta nimelt ronis absoluutselt iga raja, mida ta proovis, esimese korraga puhtalt ära, nii et ta oli niigi meie rõõmuks kahe päeva peale kokku juba ca viis tundi selle raja ääres passinud, sest meid oli paaritu arv ja meieta polnud tal julgestajat. Sealhulgas tegi ta selle sama 7a ka kohe puhtalt ära, kuigi pidi teises cruxis peatuma ja sussi jalast võtma, et sealt kivi välja raputada, selle käigus köide tulemata, sest muidu poleks katse lugenud – ja kinnitas, et tema hinnangul on greid aus. Aga ta oli selles mõttes üldse megatõsine, et ühte rasket 6c-d, mis oli ilmselgelt tema jaoks ka raske (radadega on tihti nii, et lühike 6c võib olla hulga raskem kui pikk 7a, kus pikkuse eest hindele lisatakse, sest pead väsinuna raskete liigutustega hakkama saama), proovis ta 20 minutit ja ronis selle käigus neli korda madalamale mugavamasse kohta puhkama, et seda mitte köies teha, sest nii saab ikka ametlikult flashi kätte.

See pani mind natuke oma suhtumisele mõtlema – mul on tihti nii, et pingutan päriselt ainult raskete radade peal, sest mul on savi, kas saan veel ühe viieka flashi või mitte, kui on ootamatult raske koht, siis jumala rahuga puhkan köies, mitte ei tõmba ninast verd välja. Nö hoian end “väärtuslikumate” (kõrgemate greididega) radade jaoks. Tegelikult on see arengu seisukohast muidugi ülimalt rumal lähenemine ja oleks igati õige kultiveerida endas harjumust igal rajal korralikult pühenduda. Kui greididele nii keskendunud ei ole, vaid ilusasti ronimisele, areneb tehnika ilmselt paremini (ja mõelgem nüüd ka sellele hiljuti loetud raamatule, mis kinnitas, et töötada tuleks paremate harjumuste kinnistamise nimel, siis tulevad tulemused iseenesest). Järgmiseks perioodiks taas eelkõige vaimne treening vist.

Igatahes oli selle pika loo mõte see, et Sirru sai oma esimese 7a redpointi kätte. Ja mul on tema pärast väga hea meel – ja ma olen megauhke, sest kahe aastaga nii kaugele jõuda ei ole sugugi naljaasi, mul on täiega karm peiks. Kaks aastat on nullist alustades ikka väga lühike aeg ja see, kui järjekindel ta on, kui siht paika on seatud, on täiesti imetlusväärne. Nii et täna on see päev, kus ma kellelegi teisele plaksutan, küll tuleb ka minu enda kord. Aga see oli tõesti suurepärane puhkus ja talle kindlasti ka parim võimalik jõulukink. ❤

Advertisements

Rahu ja vaikus

Tahtsin eelmise postituse maha kustutada, sest hakkasin mõtlema, et kes olen mina, et teisi elama õpetada, lõpuks teeme ju ikka kõik nii, nagu oskame ja endale hea tundub. Aga siis hakkasin mõtlema, et ilmselgelt on see inimesi kõnetanud ja jäägu see siis arvamuste paljususe näitajaks – ja ehk selleks, et ma saaksin kümne aasta pärast vaadata, kui loll ma ikka olin.

Aga hetkel olen eluga kodus tagasi, naudin oma (meie!) mõnusat voodit ja mõtlen, kui tore see ikka oli. Kaks mustandit on Egiptusest veel järge ootamas, siis saame kõik eluga edasi minna. Seni näitan, kui ägeda käevõru ma leidsin (1 euro). Ootasin Egiptusest igasugu asju, aga kolme triibuga Adidas (sest palju vene turiste) ja Star Treki sümboolikaga ehted võtsid mind küll sõnatuks.

Tahaks ka sõltumatusest kirjutada

Ebapärlikarp kirjutas enne, et sõltumatus on oluline ja hea, kui tead, et vajadusel saad ka üksi hakkama. Siis kirjutas Liivi, et tglt pole hullu, kui on hea mees, kes üleval peab. Mõtlesin, et viskan ka oma kaks senti.

Mina olen ilmselgelt Ebakaga ühes paadis – ja ma ei saa üldse aru, kuidas “aga mul on hea mees” seda hoiakut mõjutada võiks. Mul on ka mees, kes minust mõned korrad rohkem teenib ning sellest iial probleemi ei tekita – pigem vastupidi, ta on selline, kes ostab mulle kingituseks korraliku läpaka (päriselt, mul pole elus nii uhket masinat olnud) ja siis sõitleb minuga, et miks ma ometi tema kingituse peale nii palju raiskasin. Ta on ka üsna algusest peale öelnud, et kui ma tahan täiskohaga koolile pühenduda vms, siis ta ei näeks probleemi – mis on temast väga kena, aga lõppude lõpuks ei tee ma neid otsuseid ju siiski sellest lähtuvalt, mida tema meile lubada saaks, vaid oma põhimõtete põhjal.

Ma olen oma elus piisavalt näinud nii nälga, kui ka seda, kuidas raha/kingitusi kirvena sinu pea kohal hoitakse (kas või stiilis “sa sööd meie toitu, seega peaksid ka oma otsustes meie arvamustest lähtuma”), et teada, et see võimalus on olemas. Ja ma tunnen ennast piisavalt, et teada, et sellises olukorras valin ma kõhklematult nälja. Nii et tundub üsna arukas varustada end selliste oskustega, et mis ka ei juhtuks, varuvariant poleks nälg, vaid lihtsalt veidi kehvem sink leival.

Teiseks ei ole “hea mees” püsiv nähtus, ka siis, kui ta on läbinisti hea mees. Ta võib haigeks jääda, lennukiga alla kukkuda, mida iganes. Nii et ma tõesti ei saa aru naistest, kes saavad mitu last vaevumata kooligi lõpetama, sest isegi kui sul on suurepärane mees, ei ole tööturg ju stabiilne, võib juhtuda, et tekib olukord, kus sinu abi kuluks perele väga ära. Kuidas sa ei üritagi natukenegi tagalat kindlustada? Kas või ei lõpeta laste kõrvalt kooli vms. Alles see oli, kui kõik eestlased mõtlesid, et ehitajad saavad meil elu lõpuni hiigelpalka, kuni järsku selgus, et nende küünetehnikutest kaaslased peavad hakkama topeltvahetusi tegema, et laenumaksed ikka tehtud saaks.

Või kolmas variant, mees on jätkuvalt hea ja edukas, aga sina ise muutud. Avastad, et selle tolbajoobi nägeminegi ajab südame pahaks. Kannatad sellest hoolimata elu lõpuni välja, sest kuhu sul ikka minna on oma pooliku keskharidusega? Või oled veel mitu aastat surnud suhtes, kuni oled mingidki turuväärtusega oskused omandanud? Või kasutad seda ühte oskust, mis sul on, ja haagid küüned kähku toredama jõukuri taha? Kui just Liis Lass pole, ei pruugi see viimane nii hästi välja tulla (ja mul on kuri kahtlus, et tal on ka midagi muud peale välimuse pakkuda). Lihtsalt kohe üldse ei mahu minu maailma.

Muidugi on normaalne teineteist toetada ja vastastikku teineteisest “kasu saada”, kas või emotsionaalses ja intellektuaalses plaanis. Selle pärast me ju kaaslastega olemegi, et koos on toredam kui üksi. Aga ma eelistan selgelt varianti, kus see on alati valik ja mitte kunagi paratamatus. Ei ole mul piisavalt usku jumalasse, et ühtki teist varianti kaaludagi.

Pühadeväljakutse

Kaheosaline, esimene osa on lihtsam, teine natuke raskem.

1. Joo ära vähemalt kaks siidrit/õlut/veiniklaasi. Kolm on parem, aga kolme mina ei kanna, nii et kohandasin. Seda osa võib filmida, aga ei pea.

2. Tee altolevatest harjutustest kolmanda lehe raskemat varianti (seda liikumisega küljeplanku). Filmida tuleb muidugi ka, et teisedki seda rõõmu näeksid. #parimpyhadechallenge näiteks vms. Joogile-joogile!

View this post on Instagram

Looking for more balance during the holidays? Perhaps you’re looking for a good sweat that focuses on core/glute strength, balance and mobility? Swipe to check out my Balancing Burner to shed all those Xmas carbs. • This video focuses on a total body balance that is suppose to make you sweat. High reps and deep breaths. Move through these mobility drills that will strengthen the hips, core, glutes, quads and hamstrings! • We all know how busy the holidays are, so give yourself the gift of balance. Find some solo time with your body and to be present with it and it’s surroundings. Hope all of you have a wonderful and happy holiday season! • Share to a friend who wants to learn more balancing techniques, or a friend who’s looking for an easy way to sweat over the holidays, or a friend you think might enjoy! • #hipmobility #mobility #yoga #gluteworkout #coreworkout

A post shared by Brad Terrell (@bradterrellyoga) on

Meil on elus õnne olnud

View this post on Instagram

This is genius, I need a #fireplace like this

A post shared by Rents (@rrrents) on

Oli eilegi. See on VÄGA VÄGA suur vedamine, kui lähed jõuludeks võõrasse riiki ja satud puhtjuhuslikult kokku Kanada-Egiptuse perega, kes sind enda juurde (jõulu-)peole kutsub. Sulud siis selle pärast, et kutsutud olid ka moslemitest sõbrad-kolleegid, kellele oli tegu lihtsalt peoga. Eriti laste jaoks oli see siiski väga jõul, kingid kuuse all, päkapikumütsid jne.

Minu jaoks kõige ägedam asi oli kahtlemata lõke elutoas või pigem kaasaskantav lõke – moodustab kuusega meeldiva kontrasti ka. Kui keegi nüüd mõtleb, miks seal elutoas rohkem rahvast ei ole, siis selgus, et meiegi poleks pidanud seal olema, eriti Cyrus, sest tegelikult ei lasta külalisi, eriti meessoost külalisi, elutuppa, vaid nende jaoks on eraldi sissekäiguga tuba, mis on muust majast eraldatud, et nad maja naisperele halba õnne ei tooks. Esimene kord, kui kuulen, et keegi ütleb otse välja, et meestest tuleb ainult jama. 😀

img_20181224_203430.jpg

Menüü oli väga mitmekesine, pakuti “tavalist” jõulutoitu (kana ja kartulid), Egiptuse küpsetisi ning kohalikus stiilis valmistatud toitu, mida võib pildilt näha (liha ja kartulid olid suure pajaga lõkke alla maetud, kus need aeglaselt küpsesid, liha oli nii pehme selle tulemusel, kui üldse olla saab, põhimõtteliselt sulas suus). Mitmed asjad olid vegan. Jooke oli ka veinist teeni, kuigi moslemid muidugi piirdusid teega. Ja suitsetasid. Kanep on oopiumiga võrreldes ikka korralik samm tervislikumaks, nii et mina hukka ei mõista – kui ühe meelelahutuse ära keelad, siis inimesed ikka leiavad teise.

Aga väga lahe oli selline üritus, beduiinid, egiptlased, igasugu välismaalased koos õhtut nautimas. Hästi pingevaba ja rahulik oli, sõime pisut, jõime klaasi veini ja olime selili vaiba peal maas ning arutasime, mis tähed parajasti paistavad (enam ei pea ju väga mõistatama, selle jaoks ka vastavad äpid), ei olnud mingit survet ilmtingimata korralikku vestlust üleval hoida vms, seda enam, et pool ajast räägiti ümberringi araabia keeles nagunii.

Hiljem jalutasime koos ühe seiklusfirma töötajaga mööda pimedaid tänavaid koju, vajadusel eest põigates, kui mängivad lapsed päris pikali tahtsid joosta, ja arutasime, kui palju turvalisem Dahab tegelikult meie kodukandiga võrreldes on – meil ei julgeks keegi lasta õhtul kell pool kümme linnas lastel üksi tänaval mängida. Siin olevat elu selline ainult Kairos, igal pool mujal, ka kuurortides, on ikka väga rahulik. Tüüp lisas naeratades, et ehk venelaste linnaosades mitte, neile meeldivat kakelda. Meie naabrid on ikka igal pool endale nime teinud. 😀

Rahulikku jõuluaega kõigile!

Kivi ja vesi

Ostsime just kahe peale 12 giga internetti ja naudime nüüd luksuslikku ühendust nagu siniverelised. Elu on taas elamisväärne, kuigi pean ütlema, et päris tore oli Sirruga paar päeva päriselt rääkida, tundub, et ta on üsna tore inimene.

Muidu veetsime kaks päeva ronides. Lähenesime asjale nagu viimased turistid ja rentisime täispaketi, kus beduiin viib su hommikul kõrbesse, pakub sulle päev otsa teed, teeb lõunasööki (täitsa pekkis, kui hästi see mees süüa oskab teha) ja toob õhtul tagasi. Esiteks selle pärast, et me ei tunne siinset kõrbe ja ei oska keelt, aga teiseks tundus kohalikele töövõimaluse pakkumine ka nagu päris hea mõte, seda enam, et kui me hommikul ja õhtul taksoga otsa teeksime, oleks see enamvähem sama hind. See mees inglise keelt ei räägi, aga saab aru sõnadest nagu “tee” ja “toit” ja “Dahab” ning muidugi erinevate ronimiskohtade nimedest. Nii et olulised jutud saavad kõik aetud.

Ronimine on … raske. Kivi on üsna libe, nagu me juba ette kahtlustasime, nii et toore jõuga ei saa seal midagi tehtud, tuleb hästi palju õigeid asendeid leida. Libedate käenukkidega on nimelt see, et need hoiavad ainult siis, kui raskust täpselt õige nurga alt peale panna. Või vähemalt hoiavad paremini. See ei ole just mu tugevaim külg, aga kahtlemata väga arendav. Ja no see ei ole selline ronimismeka, kus tuhandeid radu oleks, nii et ronid seda, mida on, ja lepid sellega, et vahel hinnatakse mõni 6a 7a peale ümber (ilma naljata, juhtus nii ühe rajaga). Nii et ilmselt on see hea, et olen sunnitud enda jaoks raskeid asju tegema, lõbus on ikka, lihtsalt ma ei mäletagi, et oleks kunagi nii palju juba soojendusradadel värisenud. 😁 Nüüd jalad täiega valutavad, nii sääred kui ka reied, ei teagi, kas slabidel värisemisest või liival kõndimisest (or why not both).

Eile ronisime päris üksi, aga esimesel päeval oli üks tüüpiline roniturist ka meiega. Selline “ma olen natuke varem ka roninud” ja tagasihoidlik. Vaatad peale – 5.10 tossud, DMM-i kott, millest paistavad naiste Solutionsid (ehk siis piisavalt kaua tegelenud, et brände tunda, aga sussid ikka mugavuse järgi valida). Järeldus – ronib VÄHEMALT meie tasemel. Vaatad otsa – hipsterlik manbun ja ronijapäevitus. Järeldus – ronib VÄHEMALT seitsmeid. Kõik mu stereotüübid osutusid õigeks, tüüp ronib täiega hästi (“gf jättis mu maha, sest ma olin liiga ronimisele keskendunud, aga nüüd on mul palju aega ronida, nii et ronisin just oma esimese 7c” – mida kõike mehed suudavad, kui naisi jalus ei ole). Ma võiksin ennustajaks hakata. Kusjuures huvitav on see, et sellised ringireisivad ronijad elavad kõik nagu hulgused, aga pole kunagi lollid. See kaitses ka doktorikraadi (mehaaniline JA keemiline insener), töötas veits ning otsustas siis, et Jaapani töökultuur ei istu talle, nii et on nüüd jupp aega mööda ilma ringi roninud. Ja no tema elab hotellis, nagu meiegi (sest siin on see odav), aga näiteks kolm ukrainlast, kes ka ilmselgelt polnud mingid kodutud, olid lihtsalt kõrbesse telgi üles pannud ja elasid rõõmsalt seal, leidsid, et mis neil ikka linna asja, kaljud on ju siin.

Huvitav oli muide näha seda, et mõned (silma järgi keskmisest jõukamad) kohalikud veedavad perega nädalavahetusel lihtsalt aega nii, et sõidavad kõrbesse, panevad vaiba maha, naised teevad süüa, lapsed mängivad jne. Ja kusjuures ei ole soorollid ka nii kivisse raiutud, näiteks nägime kohalikku tüdrukut ATV-ga sõitmas, nii et tema juhtis ja poiss istus tema taga (juba see, et ca 15aastased vastassoolised niimoodi kahekesi hulkuma lastakse kõrbesse, tundub üsna vabameelne lähenemine).

Soorollidest rääkides, siin on mehed ju väga mehelikud jne – aga mind üllatas see, et nad laulavad väga palju. Teevad tööd või jalutavad niisama ning samal ajal laulavad või vähemalt ümisevad. Ma ei olnud varem mõelnudki selle peale, et Eesti mehed võivad laulda kooris või bändis, aga haruharva kohtab Eestis meest, kes lihtsalt niisama laulaks või kasvõi ümiseks. Üks Mati on meil töö juures, kes teeb seda, aga ta laulab vahepeal oma lõbuks ooperit ka ja vähemalt minu kõrvale tundub ta hääl üsna koolitatud. Nii et mulle on kuidagi jäänud mulje, et meil ei peeta seda väga mehelikuks tegevuseks, siin ilmselgelt sellist hoiakut pole.

Täna käisime aga hoopis sukeldumas, sest mõtlesime, et tuleks ikka kohalikule meelistegevusele ka võimalus anda. “Käisime sukeldumas” on muidugi natuke ülepaisutatud, tegelikult oli meil kahepeale instruktor, kes viis meid põhimõtteliselt käe otsas vette ja umbes kuue meetri sügavusele koralle ja kalu vaatama – laenasin teiste samas kohas tehtud pilte, sest no just seda me seal nägime (kuigi minu arust oli seal vähemalt mustmiljon erinevat värvi kala), aga VÄGA ilus oli. No seda ei anna normaalselt sõnadesse panna, KUI ilus.

Ütlen ausalt, et minu jaoks ikka üsna hirmutav ka, eriti alguses. Mul ei ole kunagi vist PÄRIS paanikahoogu olnud, kuigi närvi lähen ma tihti ja meeleldi, aga alguses tundus vee all hingates küll, et õhk saab otsa, ükskõik, kui sügavalt ma hingan, kopsud lihtsalt kisuvad kokku. Tegelikult oli vaja lihtsalt rahulikult natuke enda ette jõllitada ja sisse-välja hingata (jajah, ära mine närvi, hinga lihtsalt rahulikult sisse ja välja, FUCKING VEE ALL), siis sai kohe parem. No ja siis saime minu meelest ehk 15-20 minutit nautida seda asja ning ma tundsin järsku, et kõrv läheb ERITI valusalt lukku (enne läks ka korduvalt, aga siis oli hinge kinni hoidmisest ja pressimisest kasu, nüüd ei aidanud enam ükski nipp) ja sügavamale minnes hakkas rohkem haiget tegema, nii et tegin üsna innukalt instruktorile selgeks (taas, vee all), et no sügavamale ma enam ei taha. Õnneks oli ta tõesti megakannatlik mees, kogu selle aja suutis mind rahulikuna hoida ja vähehaaval ikkagi sügavamale (aga mitte liiga sügavale) liikuda, nii et suuremat osa sellest reisist ma tõesti nautisin. Cyrus ütles hiljem, et ta pani näo vette ja mõtles esimese asjana, et oh boy, Reena’s going to freak out by this – sest no ta teab, et ma olen veits kontrollifriik ja selles olukorras ei ole sul kontrolli just eriti palju. Isegi tavaelus ei meeldi mulle ootamatused, tahan aega mõtetega harjumiseks jne, nii et algus oli ikka kole – kui see veealune poleks nii ilus olnud ja sellega kohe tähelepanu kõrvale tõmmanud, oleks ilmselt raske olnud.

Ahjaa, olgu öeldud, et kõrv on ikka veel lukus, kuigi paari tunniga on paremaks läinud. Loodetavasti koju saan ikka kuuljana.

Kas teeme esimese maailma murede mängu?

View this post on Instagram

Quite a nice view for christmas 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Esiteks. Meie lennuk pidi väljuma kell seitse hommikul. Tegelikult väljus pärast kaheksat. See iseenesest pole mure. Mure on see, et uus väljumisaeg tähendas, et mõni Eesti turist oli selleks ajaks juba maani täis, mistõttu ta ei saanud oma koha peal istuda, sest SEAL ON MINGID VENELASED, MA SÕIDAN PASUNASSE NEILE. Nii et otse loomulikult ei visatud teda lennukist välja, nagu normaalne oleks, vaid pandi meie kõrvale istuma.

Õnneks jäi ta kohe magama.

Kahjuks hakkas ta selle käigus mulle iga viie minuti tagant otsa kukkuma, kuigi ma lükkasin ta iga kord sellise hooga tagasi, et selle peale rippus ta peaga vahekäigu kohal. Õnneks on Sirru galantne kallim ja pakkus vabatahtlikult, et vahetab minuga kohad. Ning istus küünarnukk õieli, nii et iga kord, kui tüüp oma saja kiloga hooga tema poole vajus, lendas ta küünarnuki otsa ja tõmbas ise end eemale. Pärast teist korda ilmus kuskilt välja poisi ema, kes lapsukese põhimõtteliselt dressikaga istme külge kinni sidus.

Jep, te olete õigesti aru saanud, tüüp oli emaga Egiptusesse lendamas, aga sellest hoolimata hommikul kell kaheksa maani täis. Või ehk just selle pärast ja mina lihtsalt ei oska oma vanematega pidutseda?

Teiseks. Kahjuks on hotellis kehv internet. Õnneks sai TELE2-lt 300 MB juurde tellida. Kahjuks oli mul vaja üks asi alla laadida, nii et see sai kohe otsa. Õnneks sai uuesti juurde tellida – kahjuks olen ma jätkuvalt TELE2 klient. Nii et TELE2 võttis tellimuse kenasti vastu ja SEEJÄREL saatis sõnumi, et kuna ma nüüd ületasin limiiti, piiravad nad teenuseid. St nad ei lase mul seda internetti kasutada, mille eest nad mulle just selle arve esitasid, mis seda limiiti ületas, eks. Logisin siis iseteenindusse, et limiiti suurendada – selleks on vaja ID-kaarti, Smart-ID ei sobi. Mõtlesin, et maksan siis selle arve ära lihtsalt, siis on ju kõik kena – arvet maksta ei saa, sest seda pole tegelikult veel olemas, arve koostatakse alles kuu lõpus. St enne seda saaksin neile raha saata muidugi, aga see ei mõjutaks kuidagi minu praegust olukorda. Helistada neile ei saa, sest nad panid kõned ju ka kinni koos internetiga. (No Sirru telefoni saaksin laenata, aga vajadus pole nii karjuv, et peale vingumise teha midagi otsekohe.) Nädala sees peaks saama nende kodulehelt neile vestlusaknasse kirjutada, aga olen valmis mürki võtma, et riigipühadel need ei toimi. Nii et eks ma pean ühel hetkel ikka peiksi telefonilt helistama ja nutma ning sinnani peab mu Päevade Päike mulle iga kord kuumkohta tegema, kui ma instat skrollida tahan või midagi. Väga piinlik, mis elu see on.

Mitte et mul kellelegi helistada oleks, aga kas ma peaks lihtsalt puhkust nautima ilma sellest iga viie minuti tagant uut pilti postitamata?

Ahjaa, tasuta jõusaal asub TEISES MAJAS. Nagu ma pean sinna KÕNDIMA. Vähemalt minuti! Kui ma aeroobsest treeningust huvitatud oleks, siis ma ei läheks jõusaali, eks ole. (Tegelt on jõusaal ok, kuigi ma hulga parema meelega sebiks joogamati ja võimleks toas, sest no imelik on veits jalga kaela taha väänata, kui teised kõrval crossfitti teevad.)

Aga muidu on päris tore jõule 24kraadises soojuses veeta, üldse ei kurda. Kohalik expat (see tähendab immigranti, kes on rikkast riigist, no umbes nagu see, et vaesena oled sa peast soe, aga jõukana ekstravagantne) ronijatädi kutsus meid jõululõunale ka, nii et see on väga lahe.

Ja eriti tore on see, et siin on megasõbralikud kassid igal pool, kes ronivad rõõmsalt sülle ka lihtsalt sülesolemiserõõmust, kui kuskil mingit toitu ei paista.