https://www.instagram.com/p/BoeDxOege5a/?utm_source=ig_share_sheet&igshid=1hy2hemdky7uy
Marca kirjutas sellest raamatust nii huvitavalt, et ma ei suutnud vastu panna ja ostsin kohe omale ka – tegelikult ostsime suisa kaks tükki, sest mina ütlesin internetis peiksile, et tundub huvitav, ja hakkasin krisost e-raamatut ostma ning selle aja peale, kui ostetud sain, oli tema juba mujalt ostnud ja mulle meilile saatnud. 😀 Ja taevale tänu, et ta seda tegi, sest selgus, et Krisos ostad sa küll epubi (just selle, mida minu luger sööb), aga kui sa tahad seda lugeda lugeriga, mitte arvutis või nutiseadmes, tuleb selleks mingit metsikut huiamist teha. Ehk siis ma ei osta elus sealt enam ühtki e-raamatut, sest see pole kasutajasõbralik lähenemine. Aga kuna autor suri enne raamatu valmimist ning temast jäi maha naine ja laps, siis ütleme nii, et mul ei ole väga kahju neid kahe ostuga toetada ühe asemel.
Igatahes on raamat elulooline ja põhipoint on selles, et noor arst (olgu, 36-aastane vanur) saab teada, et on suremas ning otsustab enne surma oma elust ja filosoofiast kirjutada. Marca ütles suisa, et kui inimene loeb oma elus läbi ainult ühe raamatu, võiks see olla just see raamat – ma nii kaugele ei läheks, aga väga huvitav lugemine oli küll. Esiteks muidugi see, et autor on selline inimene, keda ka päris elus alati huvitav kohata on – õppis esmalt hoopis kirjandust (et inimhingest rohkem teada saada), aga siis otsustas, et inimese mõistmiseks peab mõistma selle aluseks olevat masinavärki, ning õppis arstiks ka. Ehk siis ilmselgelt mitte lihtsalt väga haritud inimene, vaid ka arukas, palju lugenud ja üsna laia huvideringiga. (Kõrvalepõikena olgu öeldud, et üks põhjustest, miks mul oli nii kerge oma elukaaslasesse armuda, oli omal ajal see, et ta ei ole mitte lihtsalt IT-mees, vaid õppis tegelikult filosoofiat ja IT tuli hiljem juurde – ma olen küll IT-s näinud, et pea keegi pole stereotüüpne kuivik, aga no ikka on kohe hulga huvitavam, kui inimene on mitmetahuline.)
Nii et väga põnev oli lugeda, kuidas ta filosofeeris elu ja surma teemadel. Isegi natuke võõrastav, sest lugeja ju teab, et tüüp oli kirjutades juba suremas, aga üldine stiil on kuidagi väga … kerge. Nagu ta lihtsalt arutleks ja ei oleks eriti häiritud sellest, mis tulemas on. Tsiteerib erinevaid autoreid, mõtiskleb selle kohta, milline koorem on tegelikult arstide õlul (kui tihti peab tegema elu ja surma mõjutavaid otsuseid lihtsalt kõhutunde põhjal) ning kuidas sa pead suutma ühelt poolt oma patsienti dehumaniseerida, et objektiivseks jääda, aga samas meeles pidama, et ta on inimene, et mitte iseenda inimlikkust kaotada. Pead aru saama, kelle elu on võimalik päästa, kelle oma mitte – ja kelle oma EI TASU päästa. Väga-väga keeruline teema, mille sõnadesse panek on pea ilmvõimatu – ja ta oli sellega ikka üsna hästi hakkama saanud. Kohati kirjeldas ta väga detailselt järjest erinevaid haiguslugusid, mis lõi väga kummalise olustiku. Selline kliiniline täpsus, aga samas ka tema filosoofiline tõlgendus, eneseanalüüs jne.
Sellest kõigest hoolimata jäi natuke kibe maitse suhu, sest ta surm oli minu jaoks selgelt enesetapu piiril. Või kuidas teisiti nimetada seda, kui vähist paranev inimene (kelle vähikolded on jätkuvalt alles, kuigi taandunud) hakkab innukalt läbi valu 18-tunniseid tööpäevi tegema? Minu meelest on see üsna teadlik valik, eriti arsti puhul. Et keegi teeb seda raseda naise ja seejärel niivõrd väikese lapse kõrvalt, oli natuke valus lugeda. Olgu need siis teadlikud prioriteedid või hubris, ikka on kurb.
P.S. Et te teaksite, siis äärmiselt tõenäoliselt EI ole find what you love and let it kill you tegelikult Bukowski tsitaat.
Pärdikute päevaraamat 