Ehk kokkuvõte raamatust “Atomic Habits“. Ei saa öelda, et siin midagi maailmamuutvat oleks olnud, aga kirja peaks ikka panema, kombeks nagu raamatutega teha nii. Raamatu peamine mõte on siis selles, et eesmärk ei peaks olema “võtan 20 kg alla” või “lõpetan kooli”, isegi kui peaks tahtma seda saavutada, vaid eesmärk on olla selliste harjumustega inimene, kelle sellesuunalised eesmärgid nagunii täituvad. St et minu eesmärk ei tohiks olla näiteks “roni ära see konkreetne rada, kus on vaja head jalatööd”, vaid see, et mul oleks harjumus igapäevaselt jalatööharjutusi teha. Seda siis seetõttu, et muidu saab eesmärk täidetud ja oled sihitu või seikledki eesmärgist eesmärgini, aga kui eesmärk on üldises plaanis end arendada ja selleks on konkreetne tegevuskava paigas, siis selle järgimisele on lihtsam keskenduda. Või näiteks kaalulangus – kui keskendud sellele, et 10 kilo alla võtta, siis eesmärki saavutades on yo-yo-efekt väga lihtne tekkima, sest eesmärk sai ju täidetud, nüüd võib uuesti sööma hakata. Kui eesmärk on elada tervislikku elu kaalule keskendumata, siis seda probleemi pole. Taas see joogateema ka, et tuleb keskenduda protsessidele, aga tulemustest lahti lasta, eks.
Tema soovitab harjumuste lihtsamaks kinnistamiseks ehitada see oma identiteedi osaks. Näiteks ei ütle, et “ma ei tee suitsu, sest ma üritan maha jätta,” vaid ütled, et “ma olen mittesuitsetaja”, ja siis iga suitsetamata jäetud sigaretiga kinnistad seda identiteeti. Mis tundub selles mõttes tõsi küll, et selline identiteet on väga paljude muude asjade nurgakivi, mul näiteks on identiteedi oluline osa see, et ma olen ronija – ja sellest tuleb hulk häid harjumusi. Ronija sööb tervislikku toitu, et jaksaks ronida. Ronija teeb hommikuti üldist tervist toetavaid harjutusi, sest tal on vaja ka tugevat selga. Ronija venitab korralikult pärast trenni, sest painduvus on oluline. Ronija võtab puhkeaega, sest muidu võib ta end vigastada ja vigane ronija ometi ei roni … ja seega on tema identieet ohus, järelikult peab puhkama. Sama ka teiste asjadega, kui suudad end veenda, et oled “kohusetundlik inimene”, siis sellest tulenevalt pead jõudma vara kohale jne (see, kas just see on identiteet, mille poole püüelda, on igaühe enda otsustada).
Harjumuste kinnistamiseks on neli suurt REEGLIT. Need on siis järgmised:
Tee soovitud harjumusega seotud asjad silmatorkavaks. Kui trenniasjad on sul kohe ukse ees risti jalus, on suurem tõenäosus, et sa päriselt trenni lähed. Kehtib ka suuremas plaanis – kui oled keskkonnas, kus kõik treenivad, on suurem tõenäosus, et ka sina trenni teed. Kui ümbritsed end laiskvorstidega, siis on ka endal lihtsam laisk olla. Kehtib ka tervisliku toidu, suitsetamise ja enesetäienduse kohta.
Tee see meeldivaks. Plaani see näiteks kahe meeldiva asja vahele – pärast kohvi ja enne kooki teen asja X. Varsti seostad X-i kohvi ja koogiga ja see tundub meeldiv (või toob kohvile/koogile mõtlemine oksemaitse suhu). Või näiteks iga kord, kui avastad, et oled ilmaasjata telefoni välja võtnud, teed kümme kätekõverdust ja siis võid natuke Facebooki nautida. See toimib ka pisidetailides, inimesed pesevad korralikumalt käsi ja hambaid, kui seep lõhnab hästi ning hambapasta maitseb mõnusalt. Mina treenin, nagu hull, sest nii mõnus on rada ära ronida, aeroobikat ma nii ei naudiks. Kui sinu jaoks on treening ebameeldiv, aga miskipärast on hädasti vaja (no ütleme vigastuse raviks, arst ütles, et on vaja), siis peaks sellele järgnema mingi autasu, mis toetab sama tervisliku enda eest hoolitseva inimese identiteeti (st näiteks massaaž, mitte pitsa), mida sa kinnistada tahad. Kui tahad kinnistada elunautleja identiteeti, kes samal ajal enda eest hoolitseb, on pitsa ka hea. Vastupidi ka, tee endale harjumuse mittetäitmine ebameeldivaks. Kui jääd suitsetamisega vahele, pead naisele 20 eurot andma vms.
Tee selle täitmine lihtsaks. Planeerimine on oluline, aga tegemine on olulisem. Katsed on näidanud, et motivatsioonikõned või nende puudumine tegelikult ei mõjuta seda, kas inimene teeb midagi või palju ta teeb – mõjutab see, kui hea plaan tal on. Kui aga liiga kaua planeerida, ei tehta lõpuks sittagi ning harjumuse kinnistamiseks on vaja seda kinnistada. Nii et kui tahad saada veel 50aastaselt kitarrimängijaks, siis pead iga päev kitarri mängima ja palju. Selle kõrvalt võid arutada, kuidas harjutamist efektiivsemalt korraldada, aga vajaliku tegevuse TEGEMINE on õppimise juures kõige olulisem. Nii et kitarr olgu kergesti kättesaadav, nähtaval kohal (nagu juba mainitud) – ja vastupidi, ebameeldivad harjumused tee raskeks, ära osta koju rämpstoitu jne.
See joogatüdruk armastab öelda, et you have the tools, you are just distracted – meil on kõik vajalik omale parema elu ehitamiseks olemas, me lihtsalt ei suuda keskenduda, sest raiskame oma aja ja energia ära asjadele, mis ei tohiks tegelikult olulisedki olla. Ära raiska aega suhetele, mis sulle midagi ei paku või, veel hullem, ainult võtavad. Tee seda, mis sulle oluline on ja mingiski mõttes kasu toob – näiteks lastega veedetud aeg on väga kasulik, sest sa naudid seda, viisakusest naabrinaise hala kuulamine mitte, kui sa samal ajal mõtled, et tahaks juba minema saada.
No ja tüüpiline, tee kasvõi natuke. Kui muud ei tee, kirjuta kaks rida, tead, et oled midagigi kirja pannud. Nii saad tagasi vaadates näha, et oled igapäevaselt midagigi teinud.
See, et oleks võimalik näha, kas oled teinud või mitte, on siinjuures üsna oluline, sest mälu pole usaldusväärne ja inimestele meeldib endast paremini mõelda. Kui oled toidupäevikut pidanud, siis ei saa öelda, et “paar korda sõin vist kooki eelmisel nädalal”, kui iga päeva pealt tort vastu vaatab. Sama ka teisipidi, inimestele meeldib end uhkena tunda, kui näed, et oled tubli olnud, on kergem edasi minna. Nii et jälgi oma arengut – raamatu näites tõsteti näiteks kirjaklambreid ühest hunnikust teise iga kord, kui üks töökõne tehtud sai, aga tänapäeval on selle jaoks vastavad äpid, kuhu märkida, et näiteks hommikused kätekõverdused on tehtud või et essee sai valmis. Ja oma Duolingo kogemusest (ma kavatsen aasta täis saada nii, et ühtki päeva vahele ei jää, just watch me, hetkel on ca 280 päeva) võin öelda, et vähemalt minusugused tunnevad uhkust, kui suudavad end reel hoida, nii et kui on võimalik see endale visuaalselt nähtavaks teha, on suurem tõenäosus, et sellega jätkatakse. Kui sa näed, et oled ju juba kaks nädalat hakkama saanud, tahad veel pingutada. See motiveerib. Lisaks on niimoodi see “kohustus” igapäevaselt silma ees ja saab kergemini harjumuseks.
Minu jaoks ehk kõige olulisem asi on kõige lõpus. Keegi meist ei ole täiuslik, kõik meist teevad vigu. Igal dieeditajal juhtub, et tahaks hirmsasti pitsat ja ei suuda ei öelda. See on ok. Oluline on see, mis saab pärast seda, st oluline on, et antud hetkel siis näiteks rasvase toidu söömine ei saaks uueks harjumuseks, vaid et inimene saaks tagasi ree peale. Selle jaoks soovitab ta olla eriti tähelepanelik, et “vale valik” ei toimuks kaks korda järjest. Kui sööd pitsat, siis järgmisel päeval sööd tervislikult – kui on tõesti megaisu, siis ülejärgmisel päeval saad jälle pitsat, aga niisama kaks päeva järjest põrsast ei tee. Eriti heal juhul õnnestub sul leida mõttekaaslane, kellega teineteist vastastikku motiveerite ja vajadusel neid reegleid meelde tuletate. Treeningu või õppetöö puhul tuleb muidugi silmas pidada ka nn kuldkiharakese reeglit – inimene on kõike motiveeritum, kui ta peab pingutama, aga mitte liiga palju. St et me otsime väljakutseid, aga me tahame sisimas tunda, et see on tehtav, et me suudaksime ja tahaksime pingutada.
Ehk siis same old, same old, jalgratast ei leiutatud, aga ehk kellelegi oli ülekordamisest kasu.
Pärdikute päevaraamat 
No mina, kes ma olen nüüd teatavasti helendav olend, ütlen ikkagi, et kui sul on vaja võtta alla 50 kg, siis on just nimelt mõistlik väikeseid eesmärke võtta. “Võtan alla 10 kg” kõlab suht tehtavalt samas, kui enne tundub siga lendama hakkavat, kui keegi 50 kg alla võtab. Aga eks inimesed on ka väga erinevad ja mis ühel töötab, see teisel mitte. Suitsetamise puhul toimib mul hetkel “hoian raha kokku”, nagu väga konkreetne asi, mis annab kohe tulemuse, vs “ei sure võibolla just sellesse hüpoteetilisse haigusse”.
Mhmh, mina isiklikust kogemusest ütleks ka, et kui on suur ülesanne, siis selleks, et mägesid liigutada, pean mäe esmalt kuhjakesteks jagama.
Tulemas on jõulud, mis inimene see on kes kaks päeva järjest põrsast ei tee…
Mis muud kui noogutan kaasa. Justnimelt protsess ja käitumisharjumuste muutmine / hoidmine on oluline kusjuures eesmärgid peavad olema realistlikud mitte üliinimlikku pingutust nõudvad. Ka maja ehitad (või elamist koristad) jupi kaupa mitte ühe korraga 😀
Täna oli vaja just seda postitust!
Hea raamat. Hästi kirjutatud. Mõne asjaga pole nõus, mõni asi on ülelihtsustatud, aga üldiselt ikka väga hea ning hästi loetav kokkuvõte.